Tekkinud reaktsiooniproduktide, glükoosi ja fruktoosi, koguse kindlaks tegemiseks kasutatakse antud töös kompleksomeetrilist meetodit, kus põhiliseks reaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades vask(I)oksiidi, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Töö käik: 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kasutasime suuremat katseklaasi, kuhu pipeteerisin 25 ml 7% sahharoosi lahust, mis oli substraadiks ja mille pH oli 4,8. Lahuse asetasin vesitermostaati 30 kraadi juurde soojenema. 2
Tekkinud produktide kindlakstegemiseks kasutame kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik · Ensüümist valmistati 10ml 20x lahjendusega ensüümi lahust gradueeritud katseklaasi. (0,5ml ensüümi + 9,5ml atsetaat puhvrit). Katseklaasi sisu segati 5min vältel ettevaatlikult.
reaktsioonisegus taandavad suhkrud. Segu viiakse komplekslahusesse, kompleksis sisalduv Cu(II) taandub sukrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B, mille kogus määratakse tiitrimise teel kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust. Tiitrides tekib uuesti Cu(II) kompleks, määratakse lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1ml ensüümilahuse kohta. Töö käik
leelise puhul aga 2% äädikhappe lahusega. · Tehnoloogilises vees on lisaaineteks Ca ja Mg soolad, mis muudavad vee karedaks.Pesemisel karedas vees on seebikulu suurem, sest osa seebist kulub vee pehmendamiseks.Pehmes vees on vähe Ca ja Mg ühendeid, karedas vees aga palju.Vee pehmendamiseks lisatakse vette naatriumfosfaadi lahust.Vees lahustunud Ca ja Mg ühendid reageerivad Na3PO4ga andes rasklahustuva Ca v Mg fosfaadi, mis eraldub lahusest sademena. 3Ca + 2Na3PO4 = Ca3(PO4)2 + 6Na ja saame pehme vee, mis ei sisalda Ca ega Mg ühendeid · Permutiit saadakse liiva, sooda ja kaoliini kokkusulatamisel.Ioniite on kahesuguseid, ühed vahetavad katioone + , neid nim. kationiitideks, teised vahetavad anioone, neid nimetatakse anioniitideks.Juhtides looduslikku karedat vett läbi kationiidi asendavad vees sisalduvad Ca ja Mg ioonid kationiidi naatriumioone ja lahusesse tulevad kaltsiumioonide
hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määrmaisel reaktsioonisegus. Glükoosi ja fruktoosi koguse määramiseks võetakse põhireaktiiviks tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlatel ajahetkedel reaktsioonisegust võetud proovid viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub vask ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mille kogus määratakse tiitrimisega, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust ja indikaatorit mureksiidi. Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon (kaliibrimissirgelt). Töö käik Kasutati tahket invertaasi, mida kaaluti 0,01g ja millele lisati 5ml atsetaatpuhvrit, mille pH=4,8. Seda segati klaaspulgaga 5 minutit.
· Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile mille pH 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Taandavaid suhkruid sisaldav reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades kindlakonsentratsioonilist 0,02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon-B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse varem koostatud kaliibrimissirgelt taandavate
kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Mis tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimid ta invertaasile mille pH = 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni ning tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Keetmisel taandub kompleksist Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mis keetmise toimel moodustab kompleksi naatriumiga ja tiitrimisel 0,02M vasksulfaadi lahusega jällegi laguneb ning võimaldab Cu(II) ioonidega triloon B kompleksi taastekke. Töö käik 1. Valmistasin sobiva kontsentratsiooniga ensüümi lahuse. Uurisin vedelat preparaati, seega lisasin 0,25 ml vedelat preparaati pipetiga gradueeritud katseklaasi, millele lisasin atsetaatpuhvrit (pH=4,8) kuni lahuse maht oli 10 ml
Reaktsiooduproduktid detekteeritakse komplektsomeetrilise meetodiga (põhireaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi). Invertaasi toimeks on vajalik happeline keskkond, seega komplekslahus toimub invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetakse proovid (sisaldavad taandavaid suhkruid), neid keedetakse ja vask(II) taandub vask(I)-ks, moodustub Cu2O, see eraldub segust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega tiitrides, indikaatoriks mureksiid. 1 kat on ensüümi hulk, mis produtserib 1 s jooksul 30C juures 1 mol taandavat suhkrut (kutsub esile 1 mol sahharoosi hüdrolüüsi). Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimine: pipeteerisin 100 ml katseklaasi 25 ml 7 %-list sahharoosi
Seda valmistatakse , ja triloon-B lahustest (siin kasutan eelnevalt valmistatud segu). Sellel reaktiivil on antud töös 2 rolli: · inaktiveerib invertaasi (kompleksil on kõrge pH), kuna invertaasi , · tagab taandavate suhkrute määramiseks leeliselist kekkonda ja vask()-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub taandavate suhkrute toimel -ks, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvimolaarses koguses vaba triloon-B. Järgneb triloon-B kontsentratsiooni määramine tiitrimisel kasutades 0,02 M lahust. Toimub vase taaskomplekseerumine triloon-B-ga ja seda saab visualiseerida, kui lisada lahusesse indikaator mureksiid (lahuse värvus muutub violetsest roheliseks). Tiitrimiseks kulunud mahu järgi leitakse varem koostatud kaliibrimisgrrafikust taandavate suhkrute kontsentratsiooni. Töö käik 1. Valmistan ensüümipreparaadi lahust
ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). TÖÖ KÄIK Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võeti 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeriti 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli atsetaatpuhvri abil reguleeritud sobivale väärtusele
Reaktsiooduproduktid detekteeritakse komplektsomeetrilise meetodiga (põhireaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, sisaldab vask(II)- triloon B kompleksi). Invertaasi toimeks on vajalik happeline keskkond, seega komplekslahus toimub invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab reaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetakse proovid (sisaldavad taandavaid suhkruid), neid keedetakse ja vask(II) taandub vask(I)-ks, moodustub Cu2O, see eraldub segust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega tiitrides, indikaatoriks mureksiid. 1 kat on ensüümi hulk, mis produtserib 1 s jooksul 30C juures 1 mol taandavat suhkrut (kutsub esile 1 mol sahharoosi hüdrolüüsi). Töö käik: Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võtsin 50 ml katseklaasi, kuhu pipeteeritisin 25 ml 7 % sahharoosi lahust (substraati), mille pH oli
Kompleks moodustub CuSO4 ja triloon B ekvimoraalsete hulkade ühendamisel. Kuna invertaasi toimeks on optimaalne happeline keskkond, siis toimub reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. 1 Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivus avaldatakse tahke preparaadi korral mikrokatalites 1 g kohta (µkat/g).
Põhireaktiiv tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II) triloon B kompleksi. Leeliseline komplekslahus toimib invertaasile inaktiveerivalt (kuna invertaasile on vaja happelist keskkonda) ja lõpetab reaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks ja moodustab Cu2O. See eraldub punase sademena ja lahusesse jääb vaba triloon B. Triloon B tiitritakse 0,02M vasksulfaadi lahusega (indikaatorina mureksiidi vesilahus). Invertaasi aktiivsus määratakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. Antud katses kasutatakse invertaasi asemel vedelat invertiini. Töö käik: Suurde katseklaasi (50 ml katseklaas) pipteerisin sahharoosi hüdrolüüsiks 25 ml 7%-list sahharoosi lahust, mille pH on atsetaatpuhvi abil reguleeritud väärtusele 4,8
vask(II)-triloon B kompleks. Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile muudab ta invertaasi, mille pH opt=4,8, inaktiivseks ja lõpetab ensüümireaktsiooni. Samas tagab ta ka taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldav proov viiakse komplekslahusesse ning keedetakse, mille käigus taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub punase sademena sadenev Cu2O ning lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B: Jägnevalt tuleb määrata tiitrimise teel triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust ning indikaatorine mureksiidi. Tiitrimisel komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ning seda näitab ka indikaator: Kulunud CuSO4 koguse järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1g kohta. Töö käik: I
Kompleks moodustub CuSO4 ja triloon B ekvimoraalsete hulkade ühendamisel. Kuna invertaasi toimeks on optimaalne happeline keskkond, siis toimub reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Tiitrimisel toimub reaktsioon, kus vabanenud triloon B komplekseerub uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 hulga järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsioon
Nimetatud kompleks valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades (1:1) CuSO4 ja etüleemdiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola (EDTA-Na, tuntud kui triloon B). Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub komplesis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)- ioonidega ja komleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Töö käik: Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine Uuritavast tahke ensüümi preparaadist valmistan lahus, mille kontsentratsioon võrdub 5 mg/ml.
Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid ehk türosiini (Tyr) radikaalid. Positiivse Milloni reaktsiooni korral lahus või denatureerunud valgu sade värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tume(telliskivi)-punaseks. Töö käik Võetakse 2 katseklaasi, ühte valatakse 1ml munavalgu lahust, teise 1ml zelatiini lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 5-6 tilka Milloni reaktiivi. Segu soojendatakse 40-50 kraadini. Zelatiinis denatureerunud valku sademena ei teki, munavalgus tekkis roosa sade. Järeldus Milloni test tõestas, et munavalgus on türosiini ning zelatiinis türosiini ei ole või siis on väga vähe. 1.1.4. Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon Positiivne reaktsioon näitab tsüsteiini (Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv tioolrühm allub leeliselisele hüdrolüüsile, andes sulfiidioone, mis Pb2+ ioonidega moodustavad musta või tumepruuni sademe. Töö käik
tekkivaid sademeid. Kirjutada kõiki muutusi kirjeldavad reaktsioonivõrrandid nii ioon- kui molekulaarkujul. Tasakaalustada ja lõpetada juhendis toodud reaktsioonivõrrandid. Redoksreaktsionides märkida, milline ühend on oksüdeerija, milline redutseerija. Sademete teke: Katse 1. SO42- sisaldavale lahusele (1...2 ml) lisan tilkhaaval Ba2+sisaldavat lahust. BaCl2 (aq) + Na2SO4 (aq) BaSO4 (s)+2NaCl (aq) Ba2+(aq)+SO42-(aq) BaSO4(aq) Tahke BaSO4 sadestub valge sademena. Katse 2. Al3+ sisaldavale lahuse lisan 2M NH3*H2O lahust ammoniaagi lõhna püsimajäämiseni. Al2(SO4)3 (aq)+6NH3*H2O (aq) 2Al(OH)3(s) +3 (NH4)2SO4(aq) + 6H+ Al3+(aq)+NH3-(aq) Al(OH)3(s) Al(OH)3 tekitab valge sademe. Katse 3. Lisasin Pb2+ ioone sisaldavale lahusele CrO42- ioone sisaldavat lahust. Pb(NO3)2 (aq)+K2CrO4 (aq) PbCrO4(s) + 2KNO3(aq) Pb2+(aq) + CrO42-(aq) PbCrO4(s) PbCrO4 tekitab kollase sademe lahuses. Hüdrolüüs: Katse 4. Võtan ühte katseklaasi 1.
meetodid. Meie töös me kasutame kompleksomeetrilist meetod. Põhireaktiiviks on aluseline lahus , mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleks. Reaktiiv täidab 2 rolli: 1) tänu aluselisele keskonnale inaktiveerib ta invertaasi, 2) tagab taandavate suhkrute määramiseks vajalikuleeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi · Tindlal ajahetkel võetud proov viiakse komplekslahusse. Keemistemperaturil Cu- ioonid moodustavad Cu2O, nis eraldub punase sademena. Lahuses jääb aga triloon-B(ekvivalentses koguses). Järgmisel etapil tiitrimise teel määratakse vabastanud Triloon B koguse. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02M vasksulfiidi lahust. Cu(II ) ioonid reageeruvad Triloon B-ga ja tekkib uuesti vask(II)-triloon B kompleks, indikatori värvuse muutumise kaasnemisel. · Tiitrimiseks kuulunud CuSO4 koguse järgi leitakse taandavate suhkrute kontsentratsiooni reaktsioonisegus.
meetodit. Lühidalt, oma sõnadega kirjutada, millel baseerub antud katses kompleksomeetriline meetod. Põhireaktiiviks on aluseline lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi, mis toimib invertaasile inaktiveerivalt (see lõpetab ensüümireaktsiooni) ning tagab ka taandavate suhkrute määramiseks vajaliku aluselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Hiljem (keetmisel) taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks (suhkrute toimel), Cu 2O eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B, mille koguse saab määrata tiitrimise teel vasksulfaadi lahusega, kui vabanenud triloon B komplekseerub uuesti vasega (on märgatav mureksiidi värvuse muutuse tõttu). Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Töölahuse valmistasin juhendaja näpunäidete järgi, ensüümi võtsin kaaluti 14,7 mg ning lahustina kasutasin 5ml atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,6. Tahke invertaasi preparaadi puhul
fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsoonisegus. Antud töös kasutatakse glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemisel kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktsiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, milles on taandavad suhkrud, viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)- ks ja Cu2O eraldub punaka sademena. Keetmisel toimuv reaktsioon: Tiitrimisel määratakse vabanenud triloon B kogus, kasutades 0,02M vasksulfaadi lahust, tekib uuesti kompleks, mida näeb lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi koguse järgi leitakse kalibreerimisgraafikult taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus avaldatakse vedela ensüümipreparaadi korral mikrokatalites ensüümilahuse 1 ml
· tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile, mille pHopt 4,8, inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (kat/ml). Töö käik Ensüümipreparaadist töölahuse valmistamine Valmistan 10 ml töölahust tahkest invertaasist, kontsentratsiooniga 5mg/ml.Lahustina kasutan
nitraatioon) ning lisada mõned tilgad tõestusreaktiivi. 1.1 Pb2+ -ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl -ioonidega Pb2+ + 2Cl- PbCl2 Moodustub valge sade, mis lahustub soojas vees. b) I -ioonidega Pb2+ 2I- PbI2 Tekib kollane PbI2 sade. Sade lahustatakse vesivannil etaanhappega hapestatud vees, jahutada kraanivee all. Aeglasel jahtumisel eraldub PbI 2 sade uuesti kuldsete sädelevate lehekestena. Kiirel jahtumisel aga eraldub sade kuldselt helkiva peenekristalse sademena. Jahutamisel tekkisid kuldsed sädemekristallid. c) CrO42- - ioonidega Pb2+ + CrO42- PbCrO4 Moodustub kollane pliikromaadi sade, mis NaOH lahuses, moodustades tetrahüdroksoplumbaatiooni. PbCrO4 + 4OH [Pb(OH)4]2 + CrO42- 1.2 Ag+ -ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl -ioonidega Ag+ + Cl AgCl Moodustub hägune valge hõbekloriidi sade. Tekkinud AgCl sademe reageerimisel ammoniaagi vesilahusega moodustub lahustuv kompleksühend diammiinhõbekloriid:
Komplekslahus täidab aktiivsuse määramisel kaht rolli: 1. Tänu aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile, mille pH opt = 4,8, inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni 2. Tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon-B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov viiakse kompleklahusesse. Kompleksis sisalduv Cu(II) taandub keemistemperatuuril Cu(I)-ks ja moodustub vask(II)oksiid. Cu2O eraldub punase sademena. Alles jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Vabanenud triloom-B kogus määratakse tiitrimise teel. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02 M vasksulfaadi lahust. Protsessi käigus komplekseerub triloon-B uuesti Cu (II) ioonidega. Lahusesse lisatud indikaator mureksiid muutub rohekaks, kui vastav kompleks on tekkinud. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud vasksulfaadi lahuse mahu järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus
summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks viiakse kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, komplekslahusesse (triloon B). Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Keetmisel toimub reaktsioon: Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust määratakse tiitrimise teel, kasutades selleks 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)- ioonidega ja kompleksi taastekkimist võib täheldada lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel:
Kompleks moodustub CuSO4 ja triloon B ekvimoraalsete hulkade ühendamisel. Kuna invertaasi toimeks on optimaalne happeline keskkond, siis toimub reaktsiooniproduktide määramiseks vajalik leeliseline komplekslahus invertaasile inhibeerivalt ja lõpetab ensüümiraktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, moodustades Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades indikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta. (µkat/ml). Töö käik 1. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks võetakse 50 ml katseklaas, kuhu pipeteeritakse 25 ml 7%- list sahharoosi lahust(substraati), mille pH on 4,8 (reguleeritud atsetaatpuhvri abil)
Pb2+ - ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl- - ioonidega Plii(II) nitraadile lisasin kaaliumkloriidi, tekkis valge pliikloriidi sade, mis lahustus soojas vees. Pb2+ + Cl- PbCl2 b) I- - ioonidega Plii(II)nitraadi lahusele lisasin kaaliumjodiidi, tekkis kollane pliijodiidi sade. Tekkinud sade lahustasin vesivannil kuumutades etaanhappega hapestatud vees ning jahutasin kraanivee all. Kiire jahutamise tõttu eraldus sade kuldselt helkiva peenekristallse sademena. Pb2+ + I- PbI2 c) CrO42- - ioonidega Plii(II) nitraadile lisasin kaaliumkromaati, tekkis kollane pliikromaadi sade. Pb2+ + CrO42- PbCrO4 Sade lahustus NaOH lahuses moodustades tetrahüdroksoplumbaatiooni. PbCrO4 + 4OH- [Pb(OH)4]2- + CrO42- Ag+ - ioonide tõestusreaktsioonid a) Cl- - ioonidega Hõbenitraadile lisasin kaaliumkloriidi, kettis valge hõbekloriidi sade.
Kuna see lahus on tugevalt aluseline ning invertaasi optimaalne pH on 4,8, siis mõjub see lahus inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. Samuti on taandavate suhkrute määramiseks vajalik leeliseline keskkond ja vask(II)-triloon B kompleks. Reaktsioonisegust kindlal ajahetkel võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid viiakse komplekslahusesse. Keemisel taandub kompleksis sisalduv vask(II) suhkrute toimel vask(I)-ks. Seejärel moodustub Cu 2O, seda on näha punase sademena, mis tekib sinise lahuse põhja. Ekvivalentses koguses jääb lahusesse vaba triloon B. Vabanenud triloon B tiitritakse 0,02 M vasksulfaadi lahusega. Stöhhiomeetrilise punkti määramiseks lisatakse indikaatorina mureksiidi, mis värvub selles punktis roheliseks. Tiitrimiseks kulunud CuSO 4 lahuse hulga järgi leitakse eelnevalt juba koostatud kaliibrimissirgelt taandavata suhkrute kontsentratsiooni. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 g kohta. Töö käik
suu- ja sõratõve puhul. Kaltsiumoksiidi lisatakse beetlile, et suurendada selle eufooriat tekitavat toimet. Kaltsiumhüdroksiidi Ca(OH)2 - mida nimetatakse kustutatud lubjaks. CaO reageerimine veega on eksotermiline reaktsioon ja tekib kaltsiumhüdroksiid. CaO + H2O Ca(OH)2 Ca(OH)2 + CO2 CaCO3+ H2O Ca(OH)2 on vees vähelahustuv ning selle segamisel tekib valge piimataoline vedelik, mida nimetatakse lubjapiimaks. Seismisel settib Ca(OH)2 sademena ning selle kohale jääb küllastunud Ca(OH)2 lahus. Kasutamine: Argielus nimetatakse seda lubjaveeks ja seda kasutatakse CO2 määramiseks. Kui juhtida läbi selle lahuse CO2 sisaldavat gaasi, siis tekibki vähelahustuv kaltsiumkarbonaat. Kaltsiumoksiidi ja -hüdroksiidi kasutatakse ehitustel sideainena. Ca(OH)2 kasutatakse mördi ja krohvisegu koosseisus kivistumise kiirendamiseks. Kustutatud lupja kasutatakse muuhulgas lubjakivi alternatiivina heitgaasidest väävli eemaldamisel
kaht rolli: tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni; tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0.02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vaba triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi leitakse varemkoostatud kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus
Reaktiivi roll: · Toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-trioloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonist võetud proovi(sisaldab taandavaid suhkruid) viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandaub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B koguse tiitrimise teel.Selle käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Tiitrimisel toimuv reaktsioon: Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi ja kaliibrimissirget
Sellel reaktiivil on käesoleva meetodi läbiviimisel kaks ülesannet: 1) ta lõpetab ensüümireaktsiooni, kuna toimub tugevalt aluseline reaktsioon, mis mõjub invertaasile inaktiveerivalt 2) ta tagab leeliselise keskkonna ja vask(II) triloon B kompleksi, mis on vajalik taandavate suhkrute määramiseks. Reaktsioonisegu, mis sisaldab taandavaid suhkruid peab kuumutama, sest siis taandub Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)- eks ning moodustub Cu2O, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B-d, tänu millele saabki suhkrute kontsentratsiooni määrata. Keemisel toimuv reaktsioon: CH2N(CH2COO)2Cu R C + CH2N(CH2COO)2Cu + 4Na+ + 4OH- R C + H OH + + Cu2O
Sellega võib järeldada, et glükoos sisaldab aldehüüdrühma avatud vormis. 1.2.4. Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega. Fehlingi reaktiiv Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na- tartraadi e Seignett'i soola vesilahus) kokkusegamine. Kasutatakse Fehlingi reaktiivi taandavate suhkrute määramisel. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Töö käik: Kahte katseklaasi valan mõlemasse 1 ml sahharoosi lahust. Ühte lisan 1 tilk HCl. Loksutan. Lahused on värvitu. Hoian katseklaasid 5 minuti jooksul veevannis 80-85°C juures. Lisan mõlemasse kahteklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II ja loksutan. Lahuste värvus muutus intensiivseks siniseks. Soojendan katseklaasid uuesti. Katseklaasis, kuhu lisasin HCl, tekkis tugev punane sade. Järeldus:
oleks pidanud. Ag+-ioonide üleminek ammiinkompleksi on raskendatud, kui lahuses on rohkem Hg22+-ioone, mis, reageerides ammoniaakhüdraadi vesilahusega, annavad vaba Hg. Hõbeammiinkompleksiooni dissotsatsioonil tekib Ag +- ioon, mis reageerib vaba Hg-ga ning sademesse jääb Ag koos Hg ja NH2HgCl-iga. Küsimused 1.Esimese rühma katioonide eraldamine lahusest põhineb rühmareaktiivi HCl lisamisel, mille tagajärjel tekivad lahustumatud kloriidid, mida on näha valge sademena. 2. Kuna plii(II)kloriidi lahustuvus suureneb soojendamisel tunduvalt, siis kuuma HCl lahuse lisamisel ei teki sadet, kuna plii(II)kloriid lahustub (siinkohal eeldades, et HCl pole kontsentreeritud). Pb2+ + 2I- PbI2 Hõbedaiooni puhul võis tekkida kompleksühend diakvahõbekloriid, mis lahustub vees. Ag+ + Cl- + H2O [Ag(H2O)2]Cl 4. Kuna plii(II)kloriid lahustub soojas vees paremini, siis lahustatakse veevannil soojendades PbCl2 ning viiakse läbi teiste ioonide tõestused. 5
fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Töös leiab kasutamist kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon-B kompleksi. Reaktiiv lõpetab ensüümireaktsiooni ja tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub punase sademena eralduv Cu2O. Reaktsioonil vabaneb vaba triloon-B, mille kogus määratakse tiitrimise teel. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 mahu järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus tahke ensüümi puhul avaldatakse mikrokatalites 1 g kohta. 1 mikrokatal on ensüümi aktiivsuse ühik, mille puhul 1 sekundi jooksul 30 °C juures produtseeritakse 1 mikromool produkti (meie töös taandavat suhkrut). Töö käik Töölahuse valmistamine
Kompleksi valmistamine: .võetakse ekvimolaarsete hulkades (1:1) CuSO4 ja etüleendiamiintetraäädikhappe dinaatriumsoola (EDTA-Na, tuntud kui triloon B) .kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahus Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov (sisaldab taandavaid suhkruid) viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuri toimel: 1. suhkrute toimel taandub kompleksis sisalduv Cu(II)Cu(I). Moodustub Cu2O. Eraldub reaktsioonisegust punase sademena. 2. Lahusesse jääb ekvivaletsetes kogustes vaba triloon B Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus tehakse kindlaks tiitrimise teel: - Kasutada tuleb 0,02 M vasksulfaadi lahust - Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega - Taastekib kompleks, mis on detekteeritav indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi Tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse hulga järgi leitakse varem koostatud kaliibrimissirgelt
Oksiidi tüüp: nõrkaluseline Ühendid: Fluoriidid: NiF2 Kloriidid: NiCl2 · 6H2O, NiCl2 Bromiidid: NiBr2 Jodiidid: NiI2 Hüdriidid: - Oksiidid: NiO, Ni2O3 Sulfiidid: NiS, NiS2, Ni3S2 Seleniidid: NiSe Telluriidid: - Nitriidid: - Ühendeis on Ni o.-a. valdavalt II või III. NiO saadakse Ni(NO)3, NiCO3 või Ni(OH)2 kuumutamisel kõrgel temperatuuril, madalamal temperatuuril tekib oksiidide segu või Ni 2O3. Hüdrooksiidid: Ni(OH)2, Ni(OH)3 * Ni(OH)2 tekib roheka värvusega sademena Ni (II) soolade reageerimisel leelisega. Õhus on Ni(OH)2 püsiv, tugevate oksüdeerijate mõjul leeliselises keskkonnas tekib Ni(OH)3. Ni(III) ühendid on ebapüsivad ja käituvad tugevate oksüdeerijatena. Ni(OH)2 oksüdatsioon võib toimuda ka elektrivoolu mõjul. Sellel põhineb raudnikkelaku laadimisprotsess. NiSO4 kristallub rohelise värvusega kristallhüdraadina NiSO4 4 * 7H2O vesilahusest. Ni reageerimine hapnikuga agab temperatuuril umbes 500 C. Ni reageerimisel P-ga
kindlakstegemiseks kas nn kompleksomeetrilist meetodit, kus põhireaktiiviks on tugevalt leeliselise reaktsiooniga lahus , mis sisaldab vask(II)triloon B kompleksi. Kuna invertaasi toimeks on optimaalne happeline komplekslahus oinvertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. Hüdrolüüsisegust võetud, taandavaid suhkruid sisaldava proovi keetmisel komplekslahusega taandub kompleksis sisalduv Cu (II) Cu(I) ks , mood CU2O, mis eraldub reaktioonisegust punase sademena ja lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B.Reaktsioonil vabanenud triloon B määratakse tiitrimisel 0,02 M vasksulfaadi lahusega, kasutades inikaatorina mureksiidi vesilahust. Invertaasi aktiivsus avaldatakse mikrokatalites 1 ml ensüümilahuse kohta (µkat/ml) Proteolüütilise ensüümi aktiivsuse määramine Proteaasid on arvukas rühm ensüüme , mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi valkudes ja peptiidides. Reaktsiooniproduktideks on erineva
kuigi ta kuulub happeliste oksiidide hulka. Hapetega ränidioksiid üldiselt ei reageeri (erandiks on väga agressivne vesinikfluoriidhape). Looduses esineb seda põhilselt kvartsina, kuid leidub veel ka ränikivina. (14) 5.3 Ränihape - H2SiO3 Ränihape on väga nõrk hape ja vees praktiliselt ei lahustu. Kuna ränidioksiid veega ei reageeri, saadakse ränihapet kaudselt leelismetallide silikaatide reageerimisel tugeva happega. Tekkiv ränihape eraldub lahusest valge sültja sademena või jääb kolloidsel kujul lahusesse. (5,15) Na2SiO3 + 2HCl H2SiO3 + 2NaCl 5.4 Silikaadid 5.4.1 Põldpagu K2O Üks levinumaid looduslikke silikaate. See esineb paljude kivide koostises. (14) 5.4.2 Kaoliniit - Al4(OH)8[Si4O10]. Kaoliniit esineb puhtal kujul tiheda või pudeda muldja valge värvusega massina. Lisandite mõjul võib olla värvunud hallikaks, kollakaks jne. Kuivalt kleepub keelele. Märjalt moodustab plastilise massi. Tekib peamiselt päevakivide porsumisel
4,5 4,6 36. 3,37% valmistada 212 grammi 10%-list naatriumkarbonaadi lahust? 81. 10,2,8 37.2,5,6,8 49,5 g 217. 8 grammi rauapuru reageerimisel vask(II)sulfaadi lahusega eraldus sademena 9 grammi 38. 30 cm3 82. 1,1 1,1,1 tahket ainet. Leida raua ja vase protsendiline sisaldus selles sademena eraldunud segus. 83. 2,16 2,2,5,8 39. 3,78% 218
mustusest. Õnnestunud katse korral oleks taandunud hõbe sadestanud klaasi seintele peeglina ning näinud välja järgmine: 1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega Fehlingi I ja II lahuse kokkusegamisel saadakse leeliseline vask(II)tartaatkompleks. Seda kasutatakse taandavate suhkrute määramisel. Struktuur Tekkiv kompleks reageerib aldooside või ketoosidega järgmiselt: Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Positiivse tulemuse annavad ainult taandavad suhkrud. 1.katseklaas 2.katseklaas Töö käik: 1 ml sahharoosi lahusele lisatakse 1 Töö käik: Katseklaasi pannakse 1ml sahharoosi tilk kontsentreeritud soolhapet. Hoitakse 5 lahust. Hoitakse 5 minutit veevennis. Seejärel minutit veevennis
Järgmisena soojendasin mõlemat katseklaasin kuumas veevannis: munavalgu lahuses toimus ~3 minutiga kihistumine, kus põhi jäi vedelaks ja pisut kollakaks, ülalt aga massistus (valge) ning keskelt oli pisut punakas. Zelatiini lahus, olles soojas ~4 min muutus roosakasläbipaistvaks. Järeldus Milloni reaktiiviga (elavhõbe(II)nitraadi lahus lämmastikhappes) reageerides andsid nii munavalk kui ka zelatiin positiivse Milloni reaktsiooni, mis puhul munavalgu denatureerunud vorm sademena ja zelatiini lahus muutsid värvi. Milloni reaktiiv tõestas türosiini radikaalide olemasolu, mille puhul valgu lahus või denatureerunud valgu sade värvub roosakaks kuni tume(telliskivi)punaseks. OH O OHg HNO3 + HgNO 3 O2N N O + 2 H 2O värvitu punakas 1.1.4. Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Järeldus: Katseklaasi pinnale tekkis hõbeda kiht. ' 1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega. Taandavate suhkrute määramisel on üheks levinumaks reaktiiviks leeliseline Fehlingi reaktiiv, mis saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO 4 vesilahus) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na-tartraadi vesilahus) kokkusegamisel. Tekkiv vask(II)-tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Mitte taandatava suhkru hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt
1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega. Taandavate suhkrute määramisel on üheks levinumaks reaktiiviks leeliseline Fehlingi reaktiiv, mida saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na- tartraadi vesilahus) kokkusegamisel. Tekkiv vask(II)-tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Mitte taandatava suhkru hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse
Ühend moodustab aluselises keskkonnas naatriumplubaadi(II), millest sadeneb valguga reageerides välja PbS. Na2S + Na2PbO2 + 2H2O PbS + 4NaOH Töö käik · Valan katseklaasi 2 ml 0,5% pliietanaadi lahust · Lisan ettevaatlikult tilgakaupa 10%- list NaOH lahust, kuni tekkiv Pb(OH)2 sade kaob · Lisan 1ml munavalku · Loksutan ning seejärel soojendan mõned minutid: lahus muutub pruuniks Algul pliietanaadi ja NaOH lahuse kokkusegamisel moodustub Pb(OH)2 sademena, kuid alust lisades muutub keskkond aluseliseks ning moodustub naatruimplumbaat Na2PbO2. Munavalku lisades reageerib naatriumplumbaat valgust vabanenud oleva sulfiidiooniga. Soojendamisel reaktsioon kiireneb ning lahusest sadeneb välja pruunikas PbS, mis indikeerib tioolrühma olemasolu munavalgus. Reaktsioon oli positiivne. 1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega Trikloroäädikhape e trikoloetaanhape denatureerib hõlbsalt valke, kuid vaid peptiide, mille
+1 muutus reaktsioonil diammiinhõbedaga +3-ks, järelikult on süsinik selles reaktsioonis redutseerija, ise sealjuures oksüdeerudes. Hõbedal oli kompeksis algselt o-a +1, pärast reageerimist sadenes hõbe oksüdatsiooniastmega 0 lahusest välja. 1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega. Kasutatakse taandavate suhkrute määramisel Fehlingi reaktiiviga (leeliseline vask(II)tartraat- kompleks), mis reageerib aldooside või ketoosidega, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Kuna sahharoos pole taandav suhkur, ei reageeri ta Fehlingi reaktiiviga, küll aga teevad seda tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Töö käik: valasin kahte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ning lisasin ühte tilga konts. HCl. Seejärel hoidsin sahharoosi hüdrolüüsumiseks mõlemat 5min 80 °C veevannis. Seejärel lisasin mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutasin (tekkis Fehlingi reaktiiv)
ZnSO4 +2 NaOHZn(OH)2+Na2SO4 (värvitu plögalik sade) Loksutades ja aluse edasisel lisamisel lahustub sade kompleksühendiks: Zn(OH)2+ 2NaOHNa2[Zn(OH)4]+H2O Kompleksühendid, mis koosnevad komplekskatioonist ja kompleksanioonist 6. Katseklaasi valada ~2 mL vett, lisada kõigepealt 2 tilka K 4[Fe(CN)6] ja 4 tilka NiSO4 lahust. Seejärel lisada tilkhaaval kontsentreeritud NH3 · H2O lahust kuni sademe kadumiseni. Nikkelsulfaadiga reageerides tekib stabiilsem kompleks, mis avaldub helerohelise sademena: K4[Fe(CN)6] + 2NiSO4Ni2[Fe(CN)6]+2K2SO4 Ammoniaagi vesilahust lisades lahustub sade uue kompleksi tekke tõttu, vabade elektronpaaridega ammoniaagi molekulid seonduvad mõlema nikli vabade orbitaalide külge tekitades temast komplekskatiooni: K4[Fe(CN)6] + 2NiSO4+ 12NH3·H2O [Ni(NH3)6]2[Fe(CN)6 ]+ 2K2SO4 + 12H2O Anioonide tõestamine lahuses 7.4 Cl. NaCl lahusele (0,5 1,0 mL) lisada tilkhaaval AgNO 3 lahust. Tekib valge hõbekloriidi sade. Sademele lisada 6M NH3 ·H2O vesilahust
1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega Taandavaid suhkruid määratakse sageli leeliselise vask(II)-tartraatkompleks struktuur? ehk Fehlingi reaktiiviga, mis saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na-tartraadi e Seignett'i soola vesilahus) kokkusegamisel. Tekkiv vask(II)- tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Reaktsiooni skeem? Reaktsiooni skeem: Töö käik: Kahte katseklaasi valame 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisame ühe tilga kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks hoitame mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisame mõlemasse katseklaasi Fehlingi reaktiivi ja loksutatame. Katseklaase soojendame uuesti veevannil.
4. Sahharoosi hürdolüüsi kontroll Fehlingi lahustega Fehlingi reaktiiv on üks levinuim taandavate suhkrute määramise reaktiiv. See saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K, Na-tartraadi e Seignett'i soola vesilahus) kokkusegamisel. Tekkiv vask(II)-tartaatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis sadestub lahusest punase sademena välja. Suhkur oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, küll aga reageerivad tema hürdolüüsi produktid glükoos ja fruktoos. Töö käik: valasin kahte katseklaasi 1 ml sahharoosi lahust, ühte lisasin 1 tilga konts HCl. Loksutasin, hoidsin mõelmat lahust 5 min veevannis 80...85°C juures. Lisasin mõlemasse 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust, loksutasin. Lahus omandas intensiivse sinise värvuse. Kuumutades tekkis
katseklaasi seinale. 1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega. Töö teoreetilised alused Fehlingi reaktiiv taandavate suhkrute määramiseks kasutatav reaktiiv-Fehlingi-I + Fehlingi-II. Reaktsiooni tulemuseks tekkib punane sade CU2O. Tekkiv vask(II)-tartaatkompleks reageerib aldooside ja ketoosidega. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadeneb. Suhkur ise oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks. Inversuhkur glükoosi ja fruktoosi ekvimolaarne segu. Inversioon hüdrolüüsi protsess. Saharoos ei reageeri Fehlingi reaktiiviga, kuid reageeruvad tema hüdrolüüsi produktid. Töö käik: 1. Kahte katseklaasi valasin 1 ml sahharoosi lahust. 2. Ühte neist lisasin 1 tilga kontsentreeritud HCl. 3. Loksutasin. 4. Hoidsin mõlemat lahust 5 minutit vesivannis juures. 5
annaabi.ee 
