Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon (0)

Q: Millise struktuuriga ühend tekib?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Q: Milliseid valke oli rohkem?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Q: Kuidas tegelikult oli?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Q: Mis põhjustab dehüdreerumist?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Q: Millal tekib purpurne kiht?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Q: Mida nägite Mida mikroskoopia võimaldab?

Vastus leiad õppematerjalist: Biokeemia protokoll 1.1,1.2 lõppversioon

Keemia - Biokeemia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Millise struktuuriga ühend tekib?
Milliseid valke oli rohkem?
Kuidas tegelikult oli?
Mis põhjustab dehüdreerumist?
Millal tekib purpurne kiht?
Mida nägite Mida mikroskoopia võimaldab?

Tallinna Tehnikaülikool
Töö number 1.1 ja 1.2
Valkude ja süsivesikute reaktsioonid
Palun täiendada.
23.02.12.
M.K.
Versioon 2
Tallinn 2012

Valkude reaktsioonid
Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe
aminorühmaga. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke
aminohappeid .
Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele
ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust
ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab
sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelise struktuuri iseloomustamiseks
kasutatakse tertsiaarse struktuuri mõistet. Valgumolekulide ruumilised struktuurid on fikseeritud
nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega.
Valgu unikaalse ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Selle
käigus grupeeruvad ümber või katkevad nõrgad sidemed, kuid peptiidsidemed. Valgu denatureerumine võib vähendada tema lahustuvust, mis omakorda põhjustab valgu väljasadenemise lahusest. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks.
Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse mitmeid meetodeid nagu:
•värvusreaktsioonid peptiidsidemete või teatavate aminohapete tuvastamiseks,
•väljasadestamine lahusest reagentide või temperatuuri toimel denaturatsiooniprotsessi
uurimiseks või valkude eraldamiseks madalama molekulmassiga peptiididest,
•väljasoolastamine lahusest erinevate valgufraktsioonide lahutamiseks.

Biureedireaktsioon
Biureedireaktsioon on valkude üldreaktsioon, kuna ta on tingitud peptiidsidemete esinemisest. Kompleksi värvuse annab Cu2+-ioonide seostumine nelja peptiidsidemete koostisse kuuluva lämmastiku aatomiga. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses.
Töö käik: Katseklaasi valame 1 ml munavalgu lahust. Lisame 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõni tilk 1%-list CuSO4 lahust, loksutatakse hoolikalt.
Tulemus: Lahuse värvus läks violetseks, sellepärast et munavalk sisaldab peptiidsidemeid, mis aluselises keskkonnas(selleks lisasime lahusesse NaOH-d) moodustavad vasksulfaadis olevate Cu2+-ioonidega lillaka kompleksi. Kompleksi struktuur? Biureetkompleksi struktuur:

Mulderi reaktsioon
See reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete olemasolu valgus. Aromaatseid tuumi sisaldavad aminohapped on trüptofaan(Trp), türosiin(Tyr) ja fenüülalaniin(Phe) Milliste? Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel valk sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine.
Töö käik: Katseklaasi valame 1 ml munavalgu lahust ja lisame 5-6 tilka kontsentreeritud HNO3 . Reaktsioonisegu loksutame ja soojendame kuni tekkinud valge sade värvub kollaseks. Seejärel segu jahutatakse, lisame NH4OH lahust ja loksutame hoolikalt.
Tulemus: Algul lisades munavalgu lahusele kontsentreeritud HNO3, tekib valge sade. Lahus muutub soojendades kollaseks, mis pärast jahutamist on intensiivsem kollane. Seejärel lisades NH4OH, muutub lahus oranžikaks. Munavalk sisaldab aromaatset tuuma sisaldavaid aminohappeid, mis pärast konts. lämmastikhappe lisamist denatureerib pöördumatult. Selle lahuse soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine, mis tekitab kollase värvuse ja aluselise lahuse lisamisel muutub see oranžiks, sest nitrofenool käitub leeliselises keskkonnas kui hape . Struktuurid?

Milloni reaktsioon
Reaktsiooni läbiviimiseks kasutatakse Milloni reaktiivi, mis kujutab endast elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga. Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid (türosiini radikaalid).
Töö käik: Võtame kaks katseklaasi, ühte neist valatakse 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml želatiini
lahust. Mõlemasse katseklaasi lisame 5–6 tilka Milloni reaktiivi. Reaktsioonisegu
soojendame 40–50°C-ni.
Tulemus: Lisades munavalgu lahusele Milloni reaktiivi esialgu tekib valge sade ning pärast soojendamist muutub valgu sade roosakaks. Millise struktuuriga ühend tekib? Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid, seega valkude puhul türosiini (Tyr) radikaalid. Tehes sama želatiiniga, ei muutu reaktiivi lisamisel ega soojendamisel midagi. See tähendab, et želatiini lahus ei sisalda aromaatset tuuma omavaid aminohappeid(türosiini)

Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Positiivne sulfhüdrüülreaktsioon näitab tsüsteiini esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv sulfhüdrüül- e tioolrühm (-SH) allub hõlpsasti leeliselisele hüdrolüüsile, andes sulfiidioone. Katse teostatakse pliietanaadi Pb(CH3COO)2 e pliiatsetaadi lahusega, milline moodustab aluselises keskkonnas naatriumplumbaadi(II). Viimane annab valgust vabanenud sulfiidioonidega PbS, mis aeglaselt välja sadeneb.
Töö käik: 2 ml Pb(CH3COO)2 0,5 %-lisele lahusele lisame ettevaatlikult tilgakaupa 10 %-list NaOH lahust kuni tekkiv Pb(OH)2 sade kaob ja lahuses moodustub naatriumplumbaat Na2PbO2.
Seejärel lisame katseklaasi 1 ml munavalgu lahust, loksutame ja soojendame mõne minuti, kuni algab pruunikasmusta sademe moodustumine. Seejärel asetatakse katseklaas statiivi, kus sademe formeerumine jätkub.
Tulemus: Lisades Pb(CH3COO)2 lahusele NaOH lahust,siis tekib sade ning selle lisamisel tilkhaaval teatud koguseni, sade kaob. Pärast munavalgu lahuse lisamist soojendatakse segu,mille ajal hakkab tekkima tumepruunikas sade. Kas teil tekkis sade? Mu lehel on kirjas hoopis, et lahus värvus pruunikaks. See näitab, et valgus esineb tsüsteiin. Pruun värvus tekib sellest, kui sulfiidioonid reageerivad Pb2+-ioonidega.

Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
Trikloroäädikhape (TKÄ) ehk trikloroetaanhape on laialdaselt levinud valke denatureeriv ja
lahusest väljasadestav reagent , kuid TKÄ ei sadesta peptiide, mille molekulmass on alla
10 000. Seetõttu saab trikloroäädikhapet kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest
lämmastikuühenditest, nagu valgu hüdrolüüsi produktid .
Töö käik: Katseklaasi valame 1 ml munavalgu lahust ja lisame mõne tilga CCl3COOH lahust. Loksutatakse hoolikalt.
Tulemus: Katse tulemusena tekkis valge sade.,sest valk denatureeris. Selle valgu molekulmass on seega üle 10 000.

Valkude väljasoolastamine
Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni ja väljasadestumist- väljasadestumine. Sadestumise protsessi mõjutavad valgu
hüdrofiilsus / hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad
globuliinid (NH4) 2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks aga on vaja
soola küllastunud lahust.
Töö käik: 2 ml munavalgu lahusele lisame võrdse mahu (NH4)2SO4 küllastunud lahust,
loksutatakse ja jätame 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sade eraldame filtrimise teel. Saadud filtraadile lisatame kristalset (NH4)2SO4 kuni küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Selleks lisame väikeste portsjonitena soola ja loksutatame katseklaasi hoolikalt. Toimingut kordame seni, kuni soola kristallid enam ei lahustu.
Tulemus: Lisades munavalgu lahusele (NH4)2SO4 lahust, moodustub globuliinide sade. Seejärel filtreerin selle ning lisan sama aine kristalset ühendit, mis muudab lahuse poolküllastunust küllastunuks ja selles sadestusid albumiinid. Milliseid valke oli rohkem? Filtreeritud lahuses oli albumiine rohkem, filtreerimatas globuliine.

Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st
Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult, kuna nõrgad sidemed katkevad. Tavaliselt kaasneb denatureerumisega valgu väljasadestumine lahusest. Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest, siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda.
Töö käik: Kahte katseklaasi valame kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi
lisame 1 ml kontsentreeritud etaan- e äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutame keeval vesivannil.
Tulemus: Munavalgu lahuses, millesse oli lisatud etaanhapet , ei tekkinud soojendamisel sadet. Teise, kuhu polnud midagi lisatud, tekkis soojendamisel sade. Etaanhappe pH on happeline ning järeldades katsest, erineb tunduvalt valgu isoelektriliselt täpi väärtusest. Sellest tingituna omandasid kõik valgumolekulid ühesuguse millise? (pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laenguga („+“ või „-„)) laengu, valk-valk interaktsioonid lakkasid ja väljasadestumist ei toimunud. Munavalgu lahuse keskkond on neutraalne ja seal sadestub kuumutades.

Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Etanool , atsetoon jt. veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad esile valgu dehüdratiseerumise, mistõttu valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada , denatureerub valk pöörduvalt. Sellisel juhul lahustub tekkinud sade uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni vee lisamise teel vähendada.
Töö käik: Katseklaasi valame 2 ml munavalgu lahust. Tilgakaupa ja segu pidevalt loksutades
lisame orgaanilist solventi kuni sademe tekkimiseni. Seejärel lahjendame katseklaasi sisu veega ja jälgime, kas tekkinud sade lahustub või mitte.
Tulemus: Lisades munavalgu lahusele atsetooni , tekib sade. Seejärel lahjendan veega, kuid sade ei lahustu ära. Toimus pöördumatu denaturatsioon.

Süsivesikute reaktsioonid
Süsivesikud on arvukas bioloogiliste ühendite rühm, mis koosnevad ainult süsinikust,
vesinikust ja hapnikust. Vastavalt struktuurile jaotatakse neid mono - , oligo - ja
polüsahhariidideks. Lisaks sellele, et monosahhariidid ehk monoosid täidavad organismides olulist energeetilist rolli ja kuuluvad koensüümide ning nukleiinhapete koostisse, on nad ka oligo- ja polüsahhariidide „ehituskivideks“. Monosahhariidide molekulid erinevad stereostruktuurilt ja seetõttu võivad nende omadused oluliselt erineda. Tänu aldehüüd- või ketorühma esinemisele omavad kõik monoosid redutseerimisvõimet. Oligosahhariidide molekulid koosnevad mõnest (2–10) monosahhariidi molekuli jäägist( sahharoos , laktoos , maltoos jt), polüsahhariidides ehk polüoosides on aga sajad või tuhanded lihtsuhkru molekulid ühinenud pikkadeks sirgeteks või hargnenud struktuuriga ahelateks (tärklis, glükogeen jt).
Oligosahhariidid jaotatakse redutseerivateks ja mitteredutseerivateks. Polüsahhariidide molekulides on vaba poolatsetaalse hüdroksüülrühma osatähtsus marginaalne, sest see esineb vaid iga polüsahhariidi ahela ühes otsas.
Enamus süsivesikute kvalitatiivseks määramiseks kasutatavaid reaktsioone baseerub karbonüülrühma esinemisele molekulis. Reaktsioonitingimustest sõltuvalt oksüdeeruvad suhkrud seejuures erinevateks produktideks . Leeliselises keskkonnas redutseerivad suhkrud metallide ioone (Ag+, Cu2+, Fe3+) ning teisi oksüdeerijaid. Neutraalses või happelises keskkonnas toimub suhkrute oksüdatsioon ilma molekuli destruktsioonita ja produktideks on mitmesugused happed .
Teine osa analüüsi meetoditest põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali
(pentoosidest) või 5-hüdroksümetüülfurfuraali (heksoosidest) moodustumisele süsivesikute
kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad
kondenseerumisel fenoolidega (α-naftool, resortsinool jt) värvilisi ühendeid.

Molisch'i test
Molischi test on süsivesikute kvalitatiivse analüüsi põhitest. Miks? Kuna positiivse
reaktsiooni annavad nii mono-, oligo- kui polüsahhariidid. Süsivesikute olemasolu korral tekib nende segus α-naftooliga(C10H7OH) kontsentreeritud väävelhappe lisamisel happe ja lahuse piirpinnale purpurne vahekiht .
Töö käik: Võtame kaks katseklaasi ja valame neisse 2 ml erinevate süsivesikute lahust Võrdlemiseks kasutasin glükoosi ja fruktoosi lahuseid. Mõlemasse katseklaasi lisame 5–6
tilka Molisch'i reaktiivi. Katseklaaside sisu loksutatakse. Lisame tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet.
Tulemus: Glükoosi ja fruktoosi lahustele lisades Molisch’i reaktiivi, tekkis vastavalt esimeses purpurne reaktsiooniprodukt ning teises lillakas kiht. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid, suhkrud dehüdreerusid. Kuidas tegelikult oli? Mis põhjustab dehüdreerumist? Mis selle tulemusel tekivad? Millal tekib purpurne kiht? Dehüdreerumist põhjustab heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumine süsivesikute
kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad
kondenseerumisel fenoolidega (α-naftool, resortsinool jt) värvilisi ühendeid nagu siin testis. Süsivesikute olemasolu korral tekib mono-, oligo või polüsahhariidide segus α-naftooliga(C10H7OH) kontsentreeritud väävelhappe lisamisel happe ja lahuse piirpinnale purpurne vahekiht.
Andke reaktsiooni võrrand, et oleks selge.

Osasoonide saamine
Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru
reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Kõrvuti monoosidega moodustavad osasoone ka
taandavad oligosahhariidid.
Osasooni struktuur!
Töö käik: Kahte katseklaasi valame 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Võtsin võrdlemiseks laktoosi ja galaktoosi lahused . Mõlemasse lisame ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutame. Reaktsioonisegu hoitame 40 minutit keevas veevannis, aegajalt loksutades ja jahutatakse jäävannis. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis.
Tulemus: Laktoosi lahusest saadud kristallid olid terava otsaga ja pikad. Reeglina mitte! Eksisin, see käib pigem glükoosi kristallide kohta.Laktoosi omad on ovaalse kujuga. Keskel olid nad tihedalt kokku põimunud ning meenutasid siili okkaid. Galaktoosi lahuse kristallid olid gruppideks koondunud. Tegemist on taandavate suhkrutega. Kristallide pildid?

Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli . Ammoniakaalsest hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hõbe aldehüüdide taandavate suhkrute toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegli. Tolleni reaktiivis on aktiivseks komponendiks AgNO3 ja NH3 baasil tekkiv diammiinhõbe(I) [Ag(NH3)2]+.
Töö käik: Katseklaasi valatame 1ml 1%-list AgNO3 lahust, lisatame 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH lahust ja loksutatakse. Seejärel lisame 1 ml glükoosi lahust, segu loksutatakse ja soojendame veevannis.
Tulemus: Reaktsiooni käigus sadestus taandunud hõbe katseklaasi seintele peeglina, mis näitab, et meil on tegemis taandava suhkruga . Aldehüüdrühm oksüdeerus selle käigus metalliga.

Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega
Taandavaid suhkruid määratakse sageli leeliselise vask(II)-tartraatkompleks struktuur? ehk Fehlingi reaktiiviga, mis saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus ) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na-tartraadi e Seignett'i soola vesilahus) kokkusegamisel. Tekkiv vask(II)-tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks . Reaktsiooni skeem?
Reaktsiooni skeem:
Töö käik: Kahte katseklaasi valame 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisame ühe tilga
kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks hoitame mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisame mõlemasse katseklaasi Fehlingi reaktiivi ja loksutatame. Katseklaase soojendame uuesti veevannil.
Tulemus: Mõlemas katseklaasis olev lahus omandab pärast esimest soojendamist ning Fehlingi reaktiivi lisamist tugeva sinise värvuse. Teise soojendamise järel tekkis katseklaasi, kuhu lisati sahharoosi lahusele HCl, punane mille? vask(I)oksiidi ( Cu2O ) sade. Teises katseklaasis ei juhtunud midagi. Kuna positiivse reaktsiooni annavad ainult taandavad suhkrud, siis sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, küll aga reageerivad tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos . Sahharoosi hüdrolüüsi kiirendas happe lisamine ja kuumutamine, mille käigus moodustusid glükoos ja fruktoos. HCl sisaldav lahus värvus punaseks, sest glükoos ja fruktoos on taandavad suhkrud ja nende segus taandus vask.

Barfoed’ reaktsioon
Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga [vask(II) atsetaadi Cu(CH3COO)2 lahus äädikhappes]
võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest, kuna nõrgas
happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon Barfoed'
reaktiiviga, annab punase vask(I)oksiidi Cu2O sademe.
Töö käik: Võtame kaks katseklaasi ning ühte valame 1 ml monosahhariidi lahust ja teise taandava oligosahhariidi lahust. Võtsin võrdlemiseks glükoosi ja laktoosi. Mõlemale lisame 3 ml Barfoed' reaktiivi, segame ning hoiame kuumal veevannil paar minutit.
Tulemus: Glükoosi lahuses sadestus punane Cu2O sade, kuid laktoosi lahuses ei toimunud midagi. Üksnes monosahhariidid taandavad vaske nõrgas happelises lahuses, seega näitas reaktsioon, et glükoos on monosahhariid ja laktoos on oligosahhariid.

Selivanoff ’i reaktsioon
Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest
heterotsükliline aldehüüd furfuraal, heksoosidest 5-hüdroksümetüülfurfuraal. Tekkivad ühendid reageerivad mitmealuseliste fenoolidega, andes värvilis produkte. Selleks kasutatakse Selivanoff’i reaktiivi, mis sisaldab soolhapet, kondenseeriva agengina benseen -1,3-diooli [C6H4(OH)2] ja katalüsaatorina FeCl3. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega.
Töö käik: Võtame 2 katseklaasi, ühte valame 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulk glükoosi lahust. Lisame 2ml Selivanoff’i reaktiivi, loksutatakse ja soojendame keeval veevannil.
Tulemus: Katseklaasis, kus oli fruktoos, toimus reaktsioon kiiremini ja intensiivsemalt, kui glükoosiga. Sama aja jooksul, mil fruktoosiga katseklaas muutus soojendades helepruuniks, ei toimunud glükoosi lahuses veel midagi. Järelikult on fruktoosi puhul tegemis ketoosiga ja glükoosi puhul aldoosiga.

Tärklise reaktsioon joodiga
Tärklistele iseloomulik omadus moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid komplekse on tingitud polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodi molekuli ümber. Tekkinud kompleks laguned kõrgel temperatuuril ja kaotab värvuse.
Töö käik: Katseklaasi valame 4-5 ml tärkliselahust ja lisame tilk joodilahust. Segu loksutatakse ja kuumutame keemiseni. Seejärel katseklaasi alumise poole jahutame jääs.
Tulemus: Kuumutamisel intensiivne värv kadus , sest kõrgel temperatuuril kompleksid lagunesid ja toimus pöörduv reaktsioon. Jääs aga jälle taastusid ning värv tuli ka tagasi.
Aga tärklise mikroskoopia? Mida nägite? Mida mikroskoopia võimaldab?
Mikroskoobi alusklaasile kantakse kartuli tärklise ja maisi tärklise proovid . Lisatakse 1 tilk lahjendatud joodilahust. Preparaadid kaetakse katteklaasidega nii, et õhumullid klaasi all ei jääks ja vaadeldakse mikroskoobis suurendusega 15 x 8.
Joodiga värvunud terakesed olid hõlpsasti vaadeldavad ka mikroskoobis. Tärkliseterad on küllalt suured ja mikroskoopilisel uuringul selgub , et nad on sortidel ka erinevad.
Maisi tärklise terad olid väiksemad kui kartuli omad. Kujult olid maisi terad kandilisemad kui kartuli omad, kartuli terad olid ümmargused ning suurused varieerusid. Mikroskoopia võimaldab meil eristada süsivesikuid, siin katses just tärklist erinevates toiduainetes.

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 201 allalaadimist

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #1

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #2

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #3

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #4

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #5

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #6

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #7

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #8

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #9

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #10

Biokeemia protokoll 1 1 1 2-lõppversioon #11

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-10-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

201 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

aniitsirk Õppematerjali autor

Biokeemia täielik protokoll valkude ja süsivesikute reaktsioonidest(teemad 1.1 ja 1.2)

Biokeemia Biokeemia protokoll Valkude reaktsioonid Biureedireaktsioon Mulderi reaktsioon Milloni reaktsioon

Sarnased õppematerjalid

docx

Biokeemia praktikum 1.1-1.2: Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega

Tallinna Tehnikaülikool Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega 1.1 Valkude reaktsioonid 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Liina Reimann 134537KATB 1. Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilisi elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või teatud omadustega ainete grupi olemasolu või puudumist uuritavas keskkonnas. Katse jooksul saab reaktsioon kas toimuda või mitte, hinnatakse iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe moodustumist, gaasi eraldumist või muid üheseid silmaga nähtavaid muudatusi. Tallinn 2015 1.1 Valkude reaktsioonid Valgu

Bioorgaaniline keemia

docx

Biokeemia protokoll 1.1 ja 1.2

Valkude reaktsioonid. Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad omavahel peptiidsidemega seotud aminohapetest. Valkudes sisalduvaid aminohappeid on 20 ning nad erinevad üksteisest radikaaldie struktuuri poolest. Valkude:  primaarne struktuur iseloomustab aminohapete valikulist järjekorda  sekundaarne struktuur polüpeptiidahela üksikute lõikude korda ja  tertsiaarne struktuur kogu valgumolekuli ruumilisust. Kui molekul koosneb enam kui ühest polupeptiidahelast moodustuvad oligomeersed valgud, mis omavad ka kvaternaarset struktuuri. Ruumilised struktuurid on fikseeritud nõrkade keemiliste sidemete ja vastasmõjudega. Kui valgu ruumilises struktuuris grupeeruvad ümber ruumilist struktuuri fikseerivad nõrgad sidemed, aga säilivad aminohappeid ühendavad peptiidsidemed, siis sellist lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks. Taastumine on renaturatsioon. Valkude reaktsioonide tüübid:  kvantitatiivsed reaktsioonid -Kvalitatiivse analüüsi meetodid

Biokeemia

docx

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid

TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorsed Töö pealkiri: tööd: 1.1,1.2 Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Tiina Randla arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Hinnatakse, iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist, muid silmaga nähtavaid muudatusi

Biokeemia

docx

Biokeemia protokoll

Tallinna Tehnikaülikool Keemiainstituut Biorgaanilise keemia õppetool Protokoll N.1 Laboratoorne töö N.1 Ainete kvalitatiivsed reaktsioonid Valkude reaktsioonid Süsivesinikute reaktsioonid Valkude reaktsioonid. Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad omavahel peptiidsidemega seotud aminohapetest. Valkudes sisalduvaid aminohappeid on 20 ning nad erinevad üksteisest radikaaldie struktuuri poolest. Valkude primaarne struktuur iseloomustab aminohapete valikulist järjekorda, sekundaarne struktuur polüpeptiidahela üksikute

Biokeemia

doc

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega

Laboratoorne töö 1.1 ja 1.2 Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Töö teostaja Õpperühm Üliõpilaskood YASB21 Töö teostamise Juhendaja Protokolli esitamise kuupäev kuupäev Tiina Randla 06.02.13 19.02.13 1.1 Valkude reaktsioonid. 1.1.1 Buireedireaktsioon Biureedireaktsiooni annavad kõik ained, mis sisaldavad vähemalt kahte peptiidsidet. Leeliselises kekskonnas annab valk vask(II)ioonidega sinakasvioletse värvuse, peptiidid aga roosa värvusega biureet-kompleksi, mis moodustub vase ioonide seostumisel peptiidsidemete koostises oleva hapniku aatomitega. Värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik · Katseklaasi valame 1ml munavalgu lahust. · Lisame 1ml 10%-list NaOH lahust ja mõni tilk 1%-list CuSO4

Biokeemia

docx

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid.

TTÜ bioorgaanilisekeemia õppetool Laboratoorne Töö pealkiri: töö nr. Valkude ja süsivesikute reaktsioonid. 1.1;1.2 Õpperühm: Töö teostaja: YAGB21 Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll arvestatud Terje Robal 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Valgud on polüpeptiidid mille monomeerideks on aminohapped, mis on seotud peptiidsidemete(=amiidsidemete) abil, mille moodustamisel eraldub vesi. Valkudel on ruumiline struktuur, mis võib olla mitmes tasandites. Eraldatakse primaar-,sekundaar-, tersiaar- ja kvarternaarstruktuuriga valke. Valke saadakse transkriptsiooni protsessi käigus

Bioloogia

odt

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

1.1 VALKUDE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID; 1.2 SÜSIVESIKUTE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID Ave Tüür 155356 YAGB21 Juhendaja: Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele struktuuridele, mis tulenevad primaarsest struktuurist, st aminohapete valikust ja järjestusest polüpeptiidahelas. Ahela lokaalset korrapärastumist iseloomustab sekundaarne struktuur, kogu valgumolekuli kolmemõõtmelis

Keemia

docx

Biokeemia - Valgud ja süsivesikud

TTÜ keemiainstituut Bioorgaanilise keemia õppetool Biokeemia Laboratoorne töö Töö pealkiri: nr: 1 Valkude ja süsivesikute reaktsioonid Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll esitatud: Protokoll Terje Robal 07.02.2012 arvestatud: 1. AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Hinnatakse, iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist, muid silmaga nähtavaid muudatusi. Kvalitatiivse

Biokeemia

Rohkem sarnaseid