Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Keemia - Biokeemia

1 Hindamata

TTÜ keemiainstituut
Bioorgaanilise keemia õppetool
Biokeemia
Laboratoorsed tööd: 1.1,1.2
Töö pealkiri:
Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid
Õpperühm:
Töö teostaja :
Õppejõud:
Tiina Randla
Töö teostatud:
Protokoll esitatud:
Protokoll arvestatud:

AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA
Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Hinnatakse, iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, sademe või hägu moodustumist, gaasi eraldumist, muid silmaga nähtavaid muudatusi. Kvalitatiivse analüüsi puhul pole tavaliselt vaja reagente täpselt mõõta, piisab silmamõõdust ja suurusjärguga arvestamisest.
1.1 VALKUDE REAKTSIOONID
Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad aminohapetest ning on omavahel ühendatud peptiidsidemetega. Peptiidside tekib aminohapete karboksüülrühma ja aminorühma vahel, eraldub vesi ehk toimub kondensatsioonireaktsioon. Erinevaid valkude koostises sisalduvaid aminohappeid on 20, mida nimetatakse ka proteogeenseteks aminohapeteks. Vahel leidub valkudes ka üldlevinud aminohapete hüdroksü-, metüül-, fosforüül- ja teisi derivaate. Valkude puhul võib eristada primaarset , sekundaarset, tertsiaarset ja kvaternaarset struktuuri. Need struktuurid on fikseeritud nõrkade vastasmõjude ja keemiliste sidemetega. Valgu ruumilise struktuuri lagunemist nimetatakse denaturatsiooniks, mille juures võib näha valgu väljasadenemist. Valgu peptiidsidemete lagunemist nimetatakse valgu hüdrolüüsiks. Valkude kindlakstegemiseks kasutatakse värvusreaktsioone, väljasadestamist, väljasoolastamist, üld- ja erireaktsioone.
1.1.1 Biureediraktsioon
Ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust. Lisatakse 1 ml 10%-list NaOH lahust ja mõni tilk 1%-list CuSO4 lahust. Katseklaasi sisu loksutatakse hoolikalt.
Tulemus: Segu värvus sinakas-violetseks ja sellest võib järeldada, et lahus sisaldas kaht või enamat pepiidsidet, mis moodustasid aluselises keskonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi.
1.1.2 Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon )
See reaktsioon tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (türosiin, trüptofaan, fenüülalaniin) olemasolu valgus. Kontsentreeritud lämmastikhappe lisamisel denatureerib valk pöördumatult ja sadestub. Katseklaasi sisu soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine. Moodustub intensiivselt kollase värvusega ühend, mis käitub hape /alus indikaatorina, omandades leeliselises keskkonnas oranži värvuse.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse 5–6 tilka kontsentreeritud HNO3 . Reaktsioonisegu loksutatakse ja soojendatakse kuni valge sade värvub kollaseks. Segu jahutatakse, lisatakse NH4OH lahust kuni ammoniaagi lõhna ilmumiseni ja loksutatakse hoolikalt.
Tulemus: Algul lisades munavalgu lahusele kontsentreeritud HNO3, tekib valge sade. Lahus muutub soojendades kollaseks ning pärast jahutamist on intensiivsem kollane. Seejärel lisades NH4OH, muutub lahus oranžikaks. Munavalk sisaldab aromaatset tuuma sisaldavaid aminohappeid, mis pärast konts. lämmastikhappe lisamist denatureerib pöördumatult. Selle lahuse soojendamisel toimub aromaatsete tuumade nitreerumine, mis tekitab kollase värvuse ja aluselise lahuse lisamisel muutub see oranžiks, sest nitrofenool käitub leeliselises keskkonnas kui hape.
1.1.3 Milloni reaktsioon
Milloni reaktiivi on elavhõbe(II) nitraadi lahus lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga. Milloni reaktiiviga reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid: valkude puhul türosiini radikaalid. Türosiini leidub enamikes valkudes ning seega toimub nendega Milloni reaktsioon, mille puhul lahus sade valgulahuses värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tume( telliskivi )- punaseks.
Töö käik: Ühte katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml želatiini lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 5–6 tilka Milloni reaktiivi. Reaktsioonisegu soojendatakse 40–50°C-ni.
Tulemus: Lisades munavalgu lahusele Milloni reaktiivi tekib esialgu valge sade ning pärast soojendamist muutub valge sade roosakaks. Želatiini puhul on tegu hüdroliseeritud kollageeniga. Paraku napib kollageenis ja seega ka želatiinis aminohappeid (puudub ka türosiin), mis on iseloomulikud puhtale proteiinile ning see ongi põhjuseks, miks lahuse värvus ei muutunud.
1.1.4 Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Sulfhüdrüülreaktsioon näitab tsüsteiini (Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv sulfhüdrüül- e tioolrühm (-SH) annab hõlpsasti leeliselises hüdrolüüsis sulfiidioone, mis Pb2+-ioonide juuresolekul moodustavad musta või tumepruuni ülipeene pliisulfiidi (PbS) sademe.
Töö käik: 2 ml Pb(CH3COO)2 0,5 %-lisele lahusele lisatakse tilgakaupa 10 %-list NaOH lahust kuni sade kaob ja lahuses moodustub naatriumplumbaat Na2PbO2. Seejärel lisatakse katseklaasi 1 ml munavalgu lahust, loksutatakse ja soojendatakse kuni hakkab moodustuma pruunikasmust sade. Statiivis sademe moodustumine jätkub.
Tulemus: Lahus värvus pruunikaks, sadet aga ei tekkinud. See näitab, et valgus esineb siiski tsüsteiin. Pruun värvus tekib sellest, kui sulfiidioonid reageerivad Pb2+-ioonidega.
1.1.5 Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
Trikloroäädikhape (TKÄ) denatureerib valke ja sadestab peptiide, mille molekulmass on üle 10000. Seepärast saab trikloroäädikhapet kasutada valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmastikuühenditest nagu valgu hüdrolüüsi produktid.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 1 ml munavalgu lahust ja lisatakse mõni tilk CCl3COOH lahust. Loksutatakse.
Tulemus: Tekkis valge sade, mis tähendab, et valk denatureerus. Järelikult oli tõesti tegemist valguga, mille molekulmass on üle 10000.
1.1.6 Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni , millega kaasneb väljasadestumine lahusest. Sadestumist mõjutavad valgu hüdrofiilsus/hüdrofoobsus, laeng, molekulmass ja muud omadused. Nii sadestuvad globuliinid (NH4) 2SO4 poolküllastunud lahuses, albumiinid aga küllastunud lahuses.
Töö käik: 2 ml munavalgu lahusele lisatakse sama palju (NH4)2SO4 küllastunud lahust, loksutatakse ja jäetakse 5 minutiks seisma. Tekkinud globuliinide sade filtritakse (piisab poolest lahusest). Saadud filtraadile lisatakse kristalset (NH4)2SO4 ja loksutatakse kuni soola kristallid enam ei lahustu.
Tulemus: Küllastunud lahuse korral oleks pidanud tekkima sadet märkimisväärselt rohkem kui poolküllastunud lahuse korral (aga minu läbiviidud katses tekkis umbes sama palju). Tegelikult on munavalgus rohkem albumiine kui globuliine ning globuliinid on hüdrofoobsemad kui albumiinid.
1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st
Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril pöördumatult. Tavaliselt kaasneb denatureerumisega valgu väljasadestumine lahusest. Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (isoelektriline täpp (pI) – pH väärtus, mille puhul on + ja – laenguid võrdselt) väärtusest, siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja ei sadestuda, sest pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu („+“ või „-“), valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu.
Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 2 ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisatakse 1 ml kontsentreeritud etaanhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutatakse vesivannil sademe tekkimiseni.
Tulemus: Munavalgu lahuses, millesse oli lisatud etaanhapet, ei tekkinud soojendamisel sadet. Tavalises munavalgu lahuses tekkis soojendamisel sade. Etaanhappe pH on happeline ning järeldades katsest, erineb tunduvalt valgu isoelektriliselt täpi väärtusest. Sellest tingituna omandasid kõik valgumolekulid positiivse laengu, valk-valk interaktsioonid lakkasid ja väljasadestumist ei toimunud. Munavalgu lahuse keskkond on neutraalne ja sadestumine toimub kuumutades.
1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Toimub valgu dehüdratiseerumine, mistõttu valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada , denatureerub valk pöörduvalt. Sellisel juhul lahustub tekkinud sade uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni vee lisamise teel vähendada.
Töö käik: Katseklaasi valatakse 2 ml munavalgu lahust. Tilgakaupa lisatakse orgaanilist solventi (selle katse puhul atsetooni ) ja loksutatakse pidevalt sademe tekkimiseni. Seejärel lahjendatakse katseklaasi sisu veega ja jälgitakse, kas tekkinud sade lahustub või mitte.
Tulemus: Sade jäi alles. Järelikult oli reaktsioon pöördumatu. Selle põhjuseks võis olla solvendi kõrge lokaalne konsentratsioon.
1.2 SÜSIVESIKUTE REAKTSIOONID
Süsivesikud koosnevad ainult süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Vastavalt struktuurile jaotatakse neid mono - , oligo- ja polüsahhariidideks. Monosahhariidid täidavad organismis energeetilist rolli, kuuluvad koensüümide ja nukleiinhapete koostisesse. Ühtlasi on monosahhariidid ka oligo- ja polüsahhariidide „ehituskivideks”. Oligosahhariidide molekulid koosnevad mõnest (2–10) monosahhariidi molekuli jäägist (omavad samuti energeetilist rolli), polüsahhariidid (energeetiline varuaine ja taimeraku ehitusmaterjal) aga sadadest või tuhandetest lihtsuhkru molekulidest. Enamus süsivesikute määramiseks kasutatavaid reaktsioone tugineb karbonüülrühma esinemisele molekulis. Teine osa baseerub heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali või 5-hüdroksümetüülfurfuraali moodustumisele süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul. Mõlemad aldehüüdid moodustavad kondenseerumisel fenoolidega värvilisi ühendeid.
1.2.1 Molisch'i test
Molisch'i testi võib lugeda süsivesikute kvalitatiivse analüüsi põhitestiks, kuna reaktsiooni saab teha nii mono-, oligo- kui polüsahhariidid, isegi nukleiinhapete ja glükoproteiinidega. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale, mis moodustavad purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale.
Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ja neisse valatakse 2 ml erinevate süsivesikute lahust. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 5–6 tilka Molisch'i reaktiivi. Katseklaaside sisu loksutatakse. Hoides katseklaasi kaldasendis lisatakse ettevaatlikult tilkhaaval 1 ml kontsentreeritud väävelhapet. Hape peab voolama mööda katseklaasi külge selle põhja uuritava lahuse alla. Katseklaasi segu ei tohi loksutada!
Tulemus: Happe ja lahuse piirpinnale tekkis purpurne reaktsiooniprodukt. Maltoosi oma natuke heledam kui sahharoosi oma. Purpursest kihist võib järeldada süsivesikute olemasolu mõlemas lahuses.
1.2.2 Osasoonide saamine
Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva ehk taandava suhkru reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasoone moodustavad ka taandavad oligosahhariidid . Osasoonid kristalluvad lahustest välja. Igal suhkrul on iseloomulikud osasoonid. Reaktsioon on kaheetapiline – esmalt toimub reaktsioon C-1 paikneva aldehüüdrühma kaudu ja formeerub hüdrasoon C-1 positsioonis. Teine etapp hõlmab C-2 asendis oleva hüdroksüülrühma oksüdeerumist karbonüüliks ja selle kaudu ka C-2 asendis hüdrasooni formeerumist. Reaktsioon vajab fenüülhüdrasiini liiga ja pikemaajalist kuumutamist.
Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 2 ml erineva taandava suhkru lahust. Mõlemasse lisatakse ~0,1 g tahket fenüülhüdrasiini ja ~0,2 g kristallilist naatriumatsetaati ning loksutatakse kuni tahked ained on lahustunud. Segusid kuumutatakse veevannis, aegajalt loksutades. Seejärel jahutatakse jäävannis. Kui osasoonid on hakanud juba moodustuma, pole vaja segu enam loksutada. Moodustunud osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis.
Tulemus: Valisin taandavateks suhkruteks arabinoosi ja maltoosi. Kahjuks ei õnnestunud maltoosi kristallide kuju läbi mikroskoobi vaadata. Lisaks ei saaks öelda, et katse õnnestus, sest korralikke kristalle ei tekkinud.
Laboratoorse töö käigus sain aga vaadata läbi mikroskoobi glükoosi ja arabinoosi osasoone:
glükoos arabinoos
Lisan siia veel eraldi pildi, sest kõikide suhkrute kristallise osasoone ei õnnestunud laboris vaadata.
1.2.3 Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate suhkrute aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli . Ammoniakaalsest hõbenitraadi lahusest sadestub metalliline hõbe aldehüüdide toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale hõbepeegli.
Töö käik: Hoolikalt pestud katseklaasi valatakse 1ml 1%-list AgNO3 lahust, lisatakse 0,5 ml kontsentreeritud NH4OH lahust ja loksutatakse. Seejärel lisatakse 1 ml glükoosi lahust. Segu loksutatakse ja soojendatakse ettevaatlikult veevannis. Positiivse reaktsiooni puhul sadestub taandunud hõbe katseklaasi seintele peeglina.
Tulemus: Hõbe sadestus väga vähesel määral katseklaasi seintele. Vähene sadestumine võis olla tingitud sellest, et soojendamine toimus liiga kõrgel temperatuuril.
1.2.4 Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega .
Taandavate suhkrute määramisel on üheks levinumaks reaktiiviks leeliseline Fehlingi reaktiiv, mida saadakse Fehlingi I lahuse (CuSO4 vesilahus ) ja Fehlingi II lahuse (leeliseline K,Na-tartraadi vesilahus) kokkusegamisel.
Tekkiv vask(II)-tartraatkompleks reageerib aldooside või ketoosidega. Vaba aldehüüd- või toimel vask taandub, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Suhkur ise aga oksüdeerub reaktsiooni käigus vastavaks happeks . Mitte taandatava suhkru hüdrolüüsi saab kiirendada kas ensümaatiliselt või happe toimel kõrgel temperatuuril.
Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse 1ml sahharoosi lahust, ühte neist lisatakse 1 tilk kontsentreeritud HCl. Loksutatakse ja hoitakse mõlemat lahust 5 minutit veevannis. Seejärel lisatakse mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutatakse hoolikalt. Katseklaasides olev lahus omandab intensiivse sinise värvuse. Katseklaase soojendatakse uuesti veevannil kuni ühes katseklaasis tekib tugev punane sade.
Tulemus: Punane sade tekkis HCl-iga lahuses, kuna seal tekkis vask(II)tartaatkompleks. Üldiselt sahharoos Fehlingi reaktiiviga ei reageeri, kuid selle eest reageerivad tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos . Sahharoosi lahuses, kuhu lisati HCl-i, toimus kõrgel temperatuuril hüdrolüüs. Hüdrolüüsi tulemusel saigi selles katseklaasis tekkida punane sade.
1.2.5 Barfoed' reaktsioon
Suhkrute reaktsioon Barfoed' reaktiiviga võimaldab eristada taandavaid monosahhariide oligosahhariididest. Nõrgas happelises keskkonnas taandavad vaske üksnes monosahhariidid. Reaktsioon Barfoed' reaktiiviga annab punase vask(I)oksiidi Cu2O sademe.
Töö käik: Võetakse kaks katseklaasi ning ühte valatakse 1 ml monosahhariidi lahust ja teise taandava oligosahhariidi lahust. Mõlemale lisatakse 3 ml Barfoed' reaktiivi. Segatakse ja hoitakse kuumal veevannil maksimaalselt 5 minutit. Jälgitakse Cu2O sademe moodustumist. Monosahhariidide korral peab sade moodustuma 2–3 minuti jooksul.
Tulemus: Kasutasin fruktoosi ja maltoosi. Sade tekkis 3 minuti jooksul fruktoosi lahuses. Järelikult on fruktoos taandatav monosahhariid. Ta taandab nõrgas happelises keskkonnas vaske.
Pikemal seismisel tekkis ka maltoosi sisaldavasse katseklaasi sade, kuna maltoosis toimus glükosiidsideme hüdrolüüs ja vabanenud monosahhariidid (glükoosijäägid) taandasid samuti vaske.
1.2.6 Selivanoff ’i reaktsioon
Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest
heterotsükliline aldehüüd furfuraal, heksoosidest 5-hüdroksümetüülfurfuraal. Tekkivad ühendid reageerivad mitmealuseliste fenoolidega, andes värvilisi produkte. Selleks kasutatakse Selivanoff’i reaktiivi, mis sisaldab soolhapet, kondenseeritud benseen-1,3-diooli [C6H4(OH)2] ja katalüsaatorina FeCl3. Reaktsioon toimub ketoosidega kiiremini kui aldoosidega.
Töö käik: Võtame 2 katseklaasi, ühte valame 1 ml fruktoosi lahust, teise sama hulk glükoosi lahust. Lisame 2ml Selivanoff’i reaktiivi, loksutatakse ja soojendame 4-5 minutit keeval veevannil.
Tulemus: Katseklaasis, kus oli fruktoos, toimus reaktsioon kiiremini ja intensiivsemalt, kui glükoosiga. Sama aja jooksul, mil fruktoosiga katseklaas muutus soojendades helepruuniks, ei toimunud glükoosi lahuses veel midagi. Järelikult on fruktoosi puhul tegemist ketoosiga ja glükoosi puhul aldoosiga.
1.2.7 Tärklise reaktsioon joodiga
Tärklistele iseloomulik omadus moodustada joodiga intensiivselt lillakas-siniseid komplekse on tingitud polüsahhariidi ahelate keerdumisest joodi molekuli ümber. Tekkinud kompleks laguned kõrgel temperatuuril ja kaotab värvuse.
Töö käik: Katseklaasi valame 4-5 ml tärkliselahust ja lisame tilk joodilahust. Segu loksutatakse ja kuumutame keemiseni. Seejärel katseklaasi alumise poole jahutame jääs.
Tulemus: Kuumutamisel intensiivne värv kadus, sest kõrgel temperatuuril kompleksid lagunesid ja toimus pöörduv reaktsioon. Jääs aga jälle taastusid ning värv tuli ka tagasi.
Võimalus oli ka vaadata läbi mikroskoobi kartuli ja maisi tärklise proove. Selleks kantakse mikroskoobi alusklaasile kartuli tärklise ja maisi tärklise proovid . Lisatakse 1 tilk lahjendatud joodilahust. Preparaadid kaetakse katteklaasidega nii, et õhumullid klaasi alla ei jääks ja vaadeldakse mikroskoobis suurendusega 15 x 8.
Tärkliseterad on küllalt suured ja mikroskoopilisel uuringul selgub , et nad on sortidel ka erinevad.
kartul (ovaalsed) mais ( kandilisemad)

.DOCX Laadi alla originaalfail 14 lk · .docx · 18 allalaadimist

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #1

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #2

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #3

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #4

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #5

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #6

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #7

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #8

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #9

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #10

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #11

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #12

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #13

Valkude ja süsivesikute kvalitatiivsed reaktsioonid #14

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-10-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

18 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AMR123 Õppematerjali autor

Keemia

doc

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega

Laboratoorne töö 1.1 ja 1.2 Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Töö teostaja Õpperühm Üliõpilaskood YASB21 Töö teostamise Juhendaja Protokolli esitamise kuupäev kuupäev Tiina Randla 06.02.13 19.02.13 1.1 Valkude reaktsioonid. 1.1.1 Buireedireaktsioon Biureedireaktsiooni annavad kõik ained, mis sisaldavad vähemalt kahte peptiidsidet. Leeliselises kekskonnas annab valk vask(II)ioonidega sinakasvioletse värvuse, peptiidid aga roosa värvusega biureet-kompleksi, mis moodustub vase ioonide seostumisel peptiidsidemete koostises oleva hapniku aatomitega. Värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik · Katseklaasi valame 1ml munavalgu lahust.

Biokeemia

odt

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

1.1 VALKUDE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID; 1.2 SÜSIVESIKUTE KVALITATIIVSED REAKTSIOONID Ave Tüür 155356 YAGB21 Juhendaja: Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, milles olevad aminohapped on omavahel seotud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet, mida nimetatakse proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile sisaldavad mõningad valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud, nagu teisedki biopolümeerid, täidavad oma funktsioone tänu iseloomulikele ruumilistele

Keemia

Rohkem sarnaseid