Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega, valkude reaktsioonid (1)

Tallinna Tehnikaülikool - Keemia - Biokeemia

5 VÄGA HEA

AINETE TUVASTAMINE KVALITATIIVSETE REAKTSIOONIDEGA
Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindaks teha mingi aine või funktsionaalse rühma olemasolu uuritavas aines, mida saab jälgida vastava värvi muutusega, hägu tekkimisega või gaasi eraldumisega. Reatsioon ei anna infot aine või rühma kvantitatiivse sisalduse kohta.

VALKUDE REAKTSIOONID
Valgud on polüpeptiidid, mis koosnevad aminohappejääkidest, mis on omavahel ühendatud amiid - ehk peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga, mille käigus eraldub vesi- seetõttu, nimetatakse taolist reaktsiooni ka kondensatsioonireaktsiooniks. Valkude koostises on 20 üldlevinumat aminohapet, mida nim. ka proteogeenseteks aminohapeteks. Lisaks neile on mõnedes valkudes ka nn ebaharilikke aminohappeid , mis on üldjuhul levinud aminohapete derivaadid. Tuntud on ka aminohapped , mida valkude koostises pole, kuid mis täidavad siiski olulisi funktsioone (β- alaniin ).
Proteogeensed aminohapped jaotatakse struktuuri ja polaarsuse järgi:

Polaarsete mitteionogeensete radikaalidega: Gly(Glütsiin), Ser( Seriin ), Asn(Asparagiin), Gln( Glutamiin ), Thr( Treoniin ), Cys(Tsüsteiin), Tyr(Türosiin)
Ionogeensete radikaalidega aluselised: Arg( Arginiin ), Lys(Lüsiin), His( Histidiin )
Apolaarsete radikaalidega: Ala(Alaniin), Val( Valiin ), Leu(eutsiin), Ile(Isoleutsiin), Met( Metioniin ), Phe(Fenüülalaniin), Trp(Trüptofaan), Pro(Proiin)
Ionogeensete radikaalidega happelised: Asp(Asparagiinhape), Glu(Glutamiinhape)

Vakudel esinevad erinevad ruumilised struktuurid : primaarne- aminohappeine järjestus, sekundaarne- voltunud/heeliks, tertsiaarne - valgumolekuli kolmemõõtmelisus, kvaternaarne- oligomeerse valgu osamolekulide interaktsioon . Ruumilisi struktuure seovad nõrgad keemilised sidemed ja interaktsioonid. Ruumilise struktuuri lagunemist nim. denaturatsiooniks, mille käigus katkevad nõrgad sidemed (peptiidside säilub!) ning selle tagajärjel üldjuhul valgu lahustuvus väheneb ning valk sadeneb. Peptiidsideme lagunemist nim. valgu hüdrolüüsiks.
Valkude kindlaks tegemiseks lahuses kasutatakse nii väljasadestamise, väljasoolastamise kui ka värvusreaktsioone. Kvalitatiivseid reaktsioone on kahte tüüpi: universaalsed ehk üldreaktsioonid- omased kõikidele valkudele , spetsiifiised ehk erireaktsioonid - iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele.

Biureedireaktsioon
Üldreaktsioon, kuna on tingitud peptiidsidemete esinemisest. Aluselises keskkonnas moodustavad valgumolekulid Cu2+ ioonidega olenevalt ahela pikkusest kas sinakasvioletse või roosaka biureetkompleksi.
Töö käik: valasin katseklaasi 1ml munavalgu lahust, lisasin 1ml 10% NaOH ning paar tilka CuSO4 lahust, loksutasin. Värvus muutus lillakaks, sest vaseioonid moodustasid valgumolekulidega biureetkompleksi.

Ksantoproteiinreaktsioon (Mulderi reaktsioon )
Tõestab aromaatset tuuma sisaldavate aminohapete (Tyr, Trp, Phe) olemasolu valgus. Konts. HNO3 lisamisel denatureerub valk lõplikult ja sadestub. Lahuse kuumutamisel toimub aromaatse tuuma nitreerumine ning lahus muutub kollaseks. Moodustunud ühend käitub indikaatorina, moodustades leeliselises keskkonnas oranži värvuse.
Töö käik: valasin katseklaasi 1ml munavalgu lahust, lisasin 5 tilka konts. HNO3. Loksutasin ning hakkasin kuumutama kuni sade muutus kollakaks. Hiljem jahutasin ning lisasin NH4OH lahust, loksutasin. Lahus muutus oranžiks, mis tähendab, et katse õnnestus, lahus muutus ammoniaagi lisamisel aluseliseks.

Milloni reaktsioon
Läbiviimiseks kasutatakse Milloni reaktiivi, millega reageerivad fenoolset hüdroksüülrühma sisaldavad ühendid, seega türosiini(Tyr) radikaalid, mis esinevad enamike valkude koostises. Reaktsioonil värvub valgu lahus või denatureerunud valgu sade soojendamisel roosakaks kuni telliskivipunaseks.
Töö käik: Ühte katseklaasi valasin 1ml munavalku, teise 1ml želatiini ning lisasin mõlemasse 5 tilka Milloni reaktiivi. Soojendasin segu u 50°C-ni. Munavalgu lahusesse tekkis klompjas roosakas sade. Valk denatureerus ja sadenes lahusest välja. Želatiini ahus muutus telliskivipunaseks, sadet ei tekkinud. Reaktsioon näitas, et mõlemas valgus esineb türosiini.

Sulfhüdrüüli- e tioolireaktsioon
Näitab tsüsteiini(Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis sisalduv tioolrühm moodustab leeliselise hüdrolüüsi käigus plii-ioonide juuresolekul mustapruuni üipeene PbS sademe. Katse viiakse läbi pii- atsetaadi lahusega.
Töö käik: lisasin 2ml Pb( CH3COO )2 0,5%-lisele lahusele tilgakaupa 10 %-list NaOH lahust kuni tekkiv Pb(OH)2 sade kadus ja lahuses moodustus naatriumplumbaat Na2PbO2. Lisasin 1ml munavalgu lahust, loksutasin ning asusin kuumutama kuni lahus värvus pruunikaks. Seejärel asetasin katseklaasi statiivi, kus oleks pidanud tekkima mustapruun PbS sade, kuid seda ei tekkinud. Lahus jäi lihtsat mustapruuniks. Sade ei tekkinud ehk sellepärast, et lisasin aineid liiga vähe või kuumutasin liiga lühikest aega. Lahuse värvuse muutus aga tõestas tsüsteiini olemasolu valgus.

Valkude sadestamine trikloroäädikhappega
TKÄ on valke ( molekulmass > 10 000) denatureeriv ja väjasadestav reagent , mida kasutatakse valkude eraldamiseks madalmolekulaarsetest lämmastikuühenditest, (valgu hüdrolüüsi produktid ).
Töö käik: valasin katseklaasi 1ml munavalgu lahust, lisasin CCl3COOH lahust ning lokustasin. Tekkis nõrk hele sade, st valk denatureerus ja sadenes. See tähendab, et katses kasutatud valgu molekulmass on üle 10 000.
ee tähendab, et valku molekulmass, mis me kasutasime katses, on üle
10000

Valkude väljasoolastamine (globuliinide ja albumiinide eraldamine)
Neutraalsete soolade kõrged kontsentratsioonid põhjustavad valkude pöörduvat denaturatsiooni, millega kaasneb väljasadestumine lahusest ehk väljasoolastamine. Seda mõjutavad valgu hüdrofiilsus /hüdrofoobsus, laeng ja molekulmass. Seetõttu sadestuvad globuliinid poolküllastunud lahuses, albumiinide sadestumiseks aga on vaja soola küllastunud lahust.
Töö käik: lisasin 2ml munavalgu lahusele sama palju (NH4) 2SO4 küllastunud lahust, loksutasin ning jätsin 5min seisma. Eradasin tekkinud globuliinide sademe filtrimise teel. Lisasin saadud filtraadile kristalset (NH4)2SO4 küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni (lisasin katseklaasi vähehaaval soola, kuni see enam ei lahustunud). Hakkas moodustuma albumiinide sade. Võrreldes kahte katseklaasi, oli albumiine sadenenud rohkem (sade oli intensiivsem), järelikult on ka albumiinide sisaldus munavalgus suurem kui globuliinide sisaldus. Albumiind on lahustuvad vees ja mõõdukalt lahustuvad soolade kontsentreeritud lahustes, globuliinid on lahustuvad soolade lahjendatud lahustes ja vähelahustuvad vees.

Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st
Kõik valgud denatureeruvad pöördumatult kindlal temperatuuril, mis sõltub keskkonna pH-st ja konkreetsest valgust. Kui pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest, siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda. Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekuli summaarne laeng võrdub 0-ga, mille juures valk hõlpsasti lahusest välja sadeneb. PI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas aga omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu ning ei sadene lahusest välja.
Töö käik: valasin kahte katseklaasi 2ml munavalgu lahust, ühte lisasin 1ml konts. etaanhapet ning hakkasin mõlemat katseklaasi korraga kuumutama. Katseklaasis, kus oli ainult munavalk, tekkis valge sade (valk denatureerus kõrgel temperatuuril). Teises katseklaasis, kus oli ka etaanhapet, sadet ei tekkinud, sest pH oli munavalgu pl-i väärtusest oluliselt erinev. Valk denatureerus mõlemas katseklaasis ning sadenes väja katseklaasist, kus pH oli neutraalne . Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest (pH oli aluseline), siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda. See juhtus ka antud katse puhul, kus keskkond oli happeline ning valk küll denatureerus temperatuuri toimel, kuid ei sadenenud lahusest väja.

Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
Orgaanilised solvendid (etanool, atsetoon ) kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale, mille toimel valk dehüdratiseerub ning sadeneb lahusest välja. Kui sadestit ettevaatlikult lisada ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada , denatureerub valk pöörduvalt, mis tähendab, et tekkinud sade lahustub uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni vee lisamise teel vähendada.
Töö käik: valasin katseklaasi 2ml munavalgu lahust ning lisasin ettevaatlikult etanooli kuni lahus hägustus (valk denatureerus ja sadenes). Seejärel hakkasin lahust taaskord lahjendama, lisades sellele destilleeritud vett. Sade kadus, st tegu oli pöörduva denaturatsiooniga.

SÜSIVESIKUTE REAKTSIOONID
Süsivesikud on bioloogiised ühendid, mis koosnevad süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Jaotatakse mono -, oligo -(2st kuni 10st monosahhariidist) ja polüsahhariidideks(sadadest-tuhandetest monosahhariididest). Tähtsus: energeetiline, ehituslik- koensüümide ning nukleiinhapete koostises. Monosahhariidide ehk monooside üldvalem on sama, kuid nad erinevad siiski üksteisest stereostruktuurilt. Molekuli keemiliselt ehituselt on nad kas lineaarsed polühüdroksüaldehüüdid või polühüdroksüketoonid või tsüklilised poolatsetaalid või poolketaalid. Tänu aldehüüd- või ketorühma esinemisele on kõik monoosid redutseerimisvõimelised. Oligosahhariidide oluliseks klassifitseerimise tunnuseks on vaba hemi- e poolatsetaalse või poolketaalse hüdroksüülrühma esinemine/ puudumine molekulis, mille järgi nad jagunevad redutseerivateks e. taandavateks ja mitte-redutseerivateks. Oligo-ja polüsahhaariidides on monomeerid omavahel seotud O-glükosiidsidemega. Oligosahhariidi ( sahharoos , laktoos, maltoos ) lisamisel valgule tekivad glükoproteiinid, osalevad ka glükolipiidide koostises. Polüsahhariidid (tärklis, glükogeen) on energeetiliseks varuaineks nt tselluoos taimede rakukestas.
Süsivesikute kvalitatiivne määramine:

Põhineb karbonüülrühma esinemisele molekulis (hõbepeegli reaktsioon, Fehling ). Leeliselises keskkonnas redutseerivad suhkrud metallide ioone, üldjuhul laguneb süsivesiniku süsinikahel selle käigus, tekib oksüdatsiooniproduktide segu. Neutraalses või happelises keskkonnas suhkrumolekul ei lagune, produktideks mitmesugused happed.

põhineb heterotsükliliste aldehüüdide furfuraali (pentoosidest) või 5-hüdroksü-metüülfurfuraali (heksoosidest) moodustumisel süsivesikute kuumutamisel tugeva mineraalhappe juuresolekul (Molisch’i test, Selivanoff 'i reaktsioon).

Molisch'i test
Põhitest, kuna toimib nii mono-, oligo- kui polüsahhariidide puhul. Väävelhappe toimel suhkrud dehüdreeruvad, moodustades kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale. Tekkinud produktid reageerivad edasi α-naftooliga, moodustades purpurse kihi uuritava lahuse ja happe piirpinnale.
Töö käik: Võtsin 2 katseklaasi, ühte valasin 2ml sahharoosi, teise 2ml glükoosi lahust. Mõlemasse lisasin 6 tilka Molischi reaktiivi. Seejärel lisasin tilkhaaval 1ml konts. väävelhapet, hoides katseklaasi kaldu, et hape ja proov ei seguneks. Sahharoosi lahuses tekkis happe ja lahuse piirpinnale violetne vahekiht, glükoosilahuses tekkis roosakaspunane vahekiht. Väävelhappe toimel tekkisid värvilised kihid , suhkrud dehüdreerusid, moodustasid kas furfuraale või 5-hürdoksümetüülfurfuraale.

Osasoonide saamine
Osasoonid on süsivesikute derivaadid, mis tekivad redutseeriva suhkru (monoosi, oligosahhariidi) reageerimisel fenüülhüdrasiiniga. Osasooni kristallide kuju järgi on võimalik eristada suhkruid. Reaktsioon toimub kahes etapis (esmalt aldehüüdrühma kaudu ning seejärel hüdroksüülrühma kaudu) ning vajab fenüülhüdrasiini pikemaajalist kuumutamist.
Töö käik: valasin esimesse katseklaasi 2ml maltoosi ning teise 2 ml laktoosi ning lisasin mõlemale 0,1g tahket fenüülhüdrasiini ja 0,2 g kristallilist naatriumatsetaati, loksutasin kuni soolad lahustusid. Kuumutasin katseklaase 40 min veevannis ning seejärel jahutasin. Katse õnnestumisel oleks pidanud hakkama katseklaasis moodustuma osasoonid. Mul neid ei tekkinud, viga võis tekkida vähesest kuumutamisest või valedest ainete kogustest.
Maltoosi osasoonid olid väiksemad kui laktoosil, meenutasid väikeseid nõelakimpe. Laktoosi osasoonid olid suuremalt kokku koondunud, kristallid olid pikemad ning samuti teravatipulised. Võime järeldada, et laktoos ja maltoos on taandavad suhkrud (reageerivad fenüülhüdrasiiniga).

Hõbepeegli reaktsioon
Taandavate suhkrute molekulides sisalduv aldehüüdrühm taandab mitmete metallide sooli. Tolleni reaktiivis (komponentideks AgNO3 ja NH3) sadestub hõbe aldehüüdrühmade toimel välja, moodustades katseklaasi pinnale peegelkihi.
Töö käik: valasin äärmiselt puhtasse katseklaasi 1ml 1%-list AgNO3 lahust, lisasin 0,5ml konts. NH4OH lahust ja loksutasin. Edasi lisasin 1ml glükoosi lahust ning kuumutasin saadud lahust veevannis. Tekkis hallikas hägu, mis sadenemisel moodustas katseklaasi põhjale nn peegli. Järelikult on glükoos taandav suhkur. Aldehüüdrühma süsinikul olev oksüdatsiooniaste +1 muutus reaktsioonil diammiinhõbedaga +3-ks, järelikult on süsinik selles reaktsioonis redutseerija, ise sealjuures oksüdeerudes. Hõbedal oli kompeksis algselt o-a +1, pärast reageerimist sadenes hõbe oksüdatsiooniastmega 0 lahusest välja.

Sahharoosi hüdrolüüsi kontroll Fehlingi lahustega .
Kasutatakse taandavate suhkrute määramisel Fehlingi reaktiiviga (leeliseline vask(II)tartraat- kompleks ), mis reageerib aldooside või ketoosidega, andes vask(I)oksiidi, mis punase sademena lahusest välja sadestub. Kuna sahharoos pole taandav suhkur, ei reageeri ta Fehlingi reaktiiviga, küll aga teevad seda tema hüdrolüüsi produktid glükoos ja fruktoos .
Töö käik: valasin kahte katseklaasi 1ml sahharoosi lahust ning lisasin ühte tilga konts. HCl. Seejärel hoidsin sahharoosi hüdrolüüsumiseks mõlemat 5min 80 °C veevannis. Seejärel lisasin mõlemasse katseklaasi 1 ml Fehlingi I ja 1 ml Fehlingi II lahust ja loksutasin (tekkis Fehlingi reaktiiv). Katseklaasides olev lahus omandas intensiivse sinise värvuse. Soojendasin katseklaase uuesti ning katseklaasis HCl-ga tekkis punakas Cu2O sade. Kuna happe lisamine kiirendab sahharoosi hüdrolüüsi e. inversiooni kõrgel temperatuuril, siis sahharoos lagunes glükoosi-fruktoosi seguks ehk invertsuhkruks, mis andis reageerides Fehlingi reaktiiviga punase vask(I)oksiidi sademe. Teises katseklaasis sahharoosi inversiooni ei toimunud ning lahusesse sadet ei tekkinud. Glükoosi ja fruktoosi molekulis esineb karbonüülrühm, mis leeliselises keskkonnas on võimeline redutseerima metalide ioone.

Barfoed' reaktsioon
Barfoed' reaktiivi [vask(II)atsetaadi lahus äädikhappes] võimaldab eristada taandavaid mono- sahhariide oligosahhariididest. Kergelt happelises keskkonnas taandavad vaske vaid monosahhariidid , andes punase Cu2O sademe.
Töö käik: valasin ühte katseklaasi 1ml monosahhariidi glükoosi lahust ning teise 1ml taandava oligosahhariidi laktoosi lahust. Lisasin mõlemale 3 ml Barfoed' reaktiivi, segasin ning kuumutasin 5min veevannis. Glükoosilahus värvus punakaks ning tekkis punakas vask(I)oksiidi sade, tegemist on taandava monosahhariidiga. Laktoosilahus aga värvi ei muutnud- tegemist on oligosahhariidiga, mis Barfoed’ reaktiivi toimel vaske ei taanda.

Selivanoff'i reaktsioon
Võimaldab eristada ketoose ja aldoose, kuna esimesed reageerivad Selivanoff'i reaktiiviga (resortsinool, FeCl3) kiiremini. Suhkrute kuumutamisel tugevate mineraalhapete juuresolekul moodustub pentoosidest heterotsükliline aldehüüd furfuraal, heksoosidest 5-hüdroksümetüül-furfuraal, mis omakorda reageerivad fenoolidega, andes värvilisi produkte punakaspruunist tume-pruunini.
Töö käik: valasin esimesse katseklaasi 1ml fruktoosi lahust, teise 1ml glükoosi lahust. Lisasin 2 ml Selivanoff'i reaktiivi, loksutasin ja soojendasin 5min keeval veevannil. Fruktoosilahus värvus roosakaks, st tegemist on ketoosiga (reaktsioon kulges kiiremini). Glükoosiahus värvi ei muutnud, tegemist on aldoosiga, mille puhul reaktsioon kulgeb aeglasemalt.

Tärklise reaktsioon joodiga
Polüsahhariidi (tärklise) ahelad on võimelised keerduma joodi molekulide ümber, moodustades sinakasvioletseid joodikomplekse, mis kõrgel temperatuuril taas lagunevad (pöörduv reaktsioon).
Töö käik: valasin katseklaasi 4ml tärkliselahust, lisasin tiga joodilahust- lahus muutus tumesiniseks. Asusin lahust kuumutama kuni värvus kadus, st joodikompleks lagunes kõrgel temperatuuril. Seejärel jahutasin lahust veejoa all, sinine värvus taastus- tärklis keerdus taas joodi molekulide ümber ning joodikompeks taastus. Tõestab, et tärklis on polüsahhariid.
Kartuliterad oli suuremad ning ümarad, seest hallikad ning ümbritsetud justkui kestaga. Maisiterad asetsesid tihedamalt koos ning olid väiksemad.

.DOCX Laadi alla originaalfail 5 lk · .docx · 30 allalaadimist

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega-valkude reaktsioonid #1

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega-valkude reaktsioonid #2

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega-valkude reaktsioonid #3

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega-valkude reaktsioonid #4

Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega-valkude reaktsioonid #5

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-03-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

heleenike246 Õppematerjali autor

Protokoll on põhjalikult koostatud ning annab vastuse kõigile punktidele valkude ja süsivesikute reaktsioonide kohta. Protokoll on arvestatud.

biokeemia valkude reaktsioonid süsivesikute reaktsioonid kvalitatiivsed reaktsioonid biokeemia protokoll

Sarnased õppematerjalid

docx

Valgud ja Süsivesikud

Tallinna Tehnikaülikool Biokeemia I labor: 1.1 Valgud ja 1.2 süsivesikud Üliõpilane: Silvia Laiv 112429 KATB41 Juhendajad: Kaia Kukk; Priit Eek 1.1 Valgud ; 1.2 Süsivesikud 1.1 Valgud 1.1.1 Biureedireaktsioon Katse tõestab kahe või enama peptiidsideme esinemist ühendis. Antud tingimustele vastavad ühendid värvuvad Cu2+ ioonidega kompleksi moodustades violetseks. See on valkude üldreaktsioon. Cu2+ ioonid seostuvad peptiidsidemesse kuuluvate nelja lämmastiku aatomiga ning sellest on tingitud reaktsioonis toimuv värvi muutus. Värvi intensiivuss sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik: Katseklaasi valasin u. 1ml munavalgu lahust, lisasin 1 ml 10%-list NaOH lahust ja 2 tilka 1%- list CuSO4 lahust. Loksutasin katseklaasi sisu. Värvuse muutus toimus suhteliselt kiiresti ning vesivannil soojendamist ei vajanud. Järeldus:

Biotehnoloogia

odt

Biokeemia praktikumi protokoll 1.1 ja 1.2 (juh. Terje Robal)

Töö teoreetiline osa, töö käik ja tulemuste analüüs PARANDUSED Kvalitatiivsete reaktsioonide abil saab uurida, kas on mingil materjalil teatud keemilise elemendi funktsionaalne rühm, ühendite rühm või ei ole. VALGUD - polüpeptiidid (aminohappejäägid seotud peptiidsidemetega), omavad 4 struktuuri. Valkude detekteerimiseks(=kindlakstegemiseks) kasutatakse: värvusreaktsioonid, väljasadestamine, väljasoolastamine. Kvalitatiivsed reaktsioonid: universaalsed (üldreaktsioonid) ja spetsiifilised (erireaktsioonid). BIUREEDIREAKTSIOON Kasutatakse et määrata ühendit millel on kaks või enam peptiidsidet aluselises keskonnas Cu2+-ioonidega moodustavad violetse kompleksi. Valkude üldreaktsioon. 1.1ml munavalgu 2.1ml 10%-list NaOH, 1 tilk 1%-list CuSO4 3.Loksutasin Lahus muutus sinakasvioletseks => Cu2+-ioonid moodustusid valgumolekulidega biureetkompleksi => lahuses olid valgud. KSANTOPROTEIINREAKTSIOON (MULDERI REAKTSIOON)

Geenitehnoloogia

docx

Valgud ja süsivesikud (1.1 ja 1.2)

Universaalsed ehk üldreaktsioonid on omased kõikidele valkudele. Spetsiifilised ehk erireaktsioonid on iseloomulikud ainult teatud aminohappeid sisaldavatele valkudele. 1.1.1 Biureedireaktsioon Ühendid, mis sisaldavad kaht või enamat peptiidsidet, moodustavad aluselises keskkonnas Cu2+-ioonidega violetse kompleksi. Test on nimetuse saanud uurea derivaadi biureedi järgi. Kuna biureedireaktsioon on tingitud peptiidsideme esinemisest, siis on ta valkude üldreaktsioon. Leeliselises keskkonnas moodustavad Cu2+-ioonid valgumolekulidega sinakasvioletse, lühikese ahelaga peptiididega roosa värvusega biureedikompleksi. Kompleksi värvus on tingitud Cu2+-ioonide koordinatiivsest seostumisest nelja peptiidsideme koostisse kuuluva lämmastiku aatomiga. Kompleksi värvuse intensiivsus sõltub valgu kontsentratsioonist ja vase ioonide hulgast lahuses. Töö käik: · valasin katseklaasi 1 ml munavalgu lahust

Biokeemia

docx

Biokeemia tööd 1.1 ja 1.2

Biokeemia praktikum Laboratoorne töö 1.1 ja 1.2 Vladlena Siposa (120659) YAGB21 Õppejõud: Malle Kreen, Priit Eek Töö teostatud: 04.02.2013 Töö esitatud: 26.02.2013 Sissejuhatus Kvalitatiivsed reaktsioonid võimaldavad kindlaks teha mingi keemilise elemendi, funktsionaalse rühma, ühendi või ühendite rühma olemasolu või puudumist uuritavas materjalis. Saadav informatsioon on seejuures ühebitine - ei või jah. Hinnatakse - iseloomuliku värvusreaktsiooni teket, - sademe või hägu moodustumist, - gaasi eraldumist, - muid silmaga nähtavaid muudatusi. 1.1 Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, milles "ehituskivideks" olevad aminohapped on omavahel seotud

Biokeemia

docx

Biokeemia tööd 1.1-1.2 valgud ja süsivesikud

Tallinna Tehnikaülikool Loodusteaduskond Keemia ja biotehnoloogia instituut BIOKEEMIA Laboratoorne töö nr: 1.1 ja 1.2 Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Valkude ja süsivesikute reaktsioonid Töö teostaja: Õppejõud: Tallinn 2017 1. Valkude reaktsioonid Valgud on polüpeptiidid, mille monomeerideks olevad aminohapped on omavahel seotud amiid- ehk biokeemias tuntud peptiidsidemete abil. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma ja teise aminohappe aminorühma vahele. Kuna peptiidsideme moodustumisel eraldub vesi, võib seda nimetada ka kondensatsioonireaktsiooniks. Valkude koostises leidub 20 üldlevinud aminohapet proteogeensed aminohapped.

Biokeemia

docx

Biokeemia labori protokoll - Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega

Tallinna Tehnikaülikool 1. Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Biokeemia labori protokoll 2011 1.1 Valkude reaktsioonid Töö teoreetilised alused Valgud koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub kui ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele

Biokeemia

docx

Valkude ja süsivesikute reaktsioonid

Biokeemia laboratoorne töö No 1 Ainete tuvastamine kvalitatiivsete reaktsioonidega Õppejõud: Ly Villo Eda Türi 142281 YAGB21 Eda Türi 142281 YAGB21 1.1. Valkude reaktsioonid Töö teoreetilised alused Valgud koosnevad aminohapetest, mis on omavahel seotud peptiidsidemetega. Peptiidside moodustub kui ühe aminohappe karbosküülrühm reageerib teise aminohappe aminorühmaga. Valkude koostises on 20 üldlevinud aminohapet, neid nimetatakse proteogeenseteks. Lisaks üldlevinud aminohapete sisaldavad mõned valgud ka nn ebaharilikke aminohappeid. Valgud on biopolümeerid ja täidavad oma funktsioone tänu oma iseloomulikele ruumilistele struktuuridele

Biokeemia

docx

1.1 Valkude reaktsioonid ja 1.2 Süsivesikute reaktsioonid

TALLINA TEHNIKAÜLIKOOL Keemiainstituut Bioorgaanilise keemia instituut Biokeemia praktikumi laboratoorne töö 1.1 Valkude reaktsioonid 1.2 Süsivesikute reaktsioonid Üliõpilane: Matrikli nr: Õpperühm: Juhedaja: 1.1 VALKUDE REAKTSIOONID Töö teoreetilised alused Valgud on polüpeptiidid, milles aminohapped on omavahel seotud amiidsidemetega, mida nimetatakse ka peptiidsidemeteks. Peptiidside moodustub ühe aminohappe karboksüülrühma reageerimisel teise aminohappe aminorühmaga. Seda nimetatakse ka kondensatsioonireaktsiooniks, sest reaktsiooni käigus eraldub vesi. Peptiidside on osalise korduse tõttu planaarne ja enamasti trans-konformatsioonis.

Biokeemia

Rohkem sarnaseid