b) üks seisukoht ei saa olla teistega võrreldes priviligeeritud. 2 Mõned esindajad: Paul Karl Feyerabend Ludwig Wittgenstein Peter Winch Thomas Kuhn Richard Rorty Michel Foucault Jacques Derrida http://assets.cambridge.org/052135/8779/cover/0521358779.gif 3 4.2. Üldiseloomustus 4.2.1. Relativismi tekkeloost Esimesena sõnastas relativismi sofist Protagoras (u 480410 eKr), kes arvas, et inimene on kõikide asjade mõõt. Seda võib mõista nõnda, et millisena asjad kellelegi näivad, sellised on need tema jaoks. Paljudele on tuttav juba antiigist pärit ütlus Ilu on vaataja silmades, mis tähendab, et erinevad Protagoras inimesed peavad erinevaid asju/nähtuseid/isikuid ilusateks. Ka igapäevaelu kinnitab lisaks sellele,
A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! Slide 11 Slide 12 Relativismi argument NB! Hollandlased peavad Eri kultuuridel on Relativism erineb skeptitsismist. eutanaasiat moraalselt erinevad õigeks, sakslased moraalinormid. valeks
sellest, mis neile kasulik on. Ehk näiteks, kui teadlase arvates on maa lapik, siis tema katsed ja vaatlused on suuresti erinevad, kera kujulise maa poolt oleva teadlase omast. Relativist ei tunnista teadust olema teistest teadmisvormidest kõrgemal, kuigi paljud üksikisikud ja rühmitused seda niimoodi usuvad. Kui teadust meie ühiskonnas peetakse parimaks teadmisvormiks, siis võib selle taga olla meie ``Läänelik`` mõtlemine. Kas toetad ise pigem ratsionalismi või relativismi? Mina toetan pigem relativismi. Olen selle poolt, sest alati ei ole võimalik kõikke faktide ja vaatluste põhjal väita, et see tulemus või arusaam on igalpool ühtne. Religioonidel, rahvustel ja ka üksikisikutel on erinevad väärtused, mida järgides võivad tulla erinevad tõestused ja teooriad kõikvõimalikele uuritavatele füüsilistele kui ka vaimsetele probleemidele.
hakkab vaevalt orjapidamist relativistlike argumentidega kaitsma). Teine moraalirelstivismi vorm on emotivism, mis rõhutab, et inimesed otsustavad moraali üle omaenda emotsioonide ja tunnete alusel. Universism väidab, et ainult mingit tegu toime panevad või sellest otseselt mõjutatud indiviidid võivad teha otsustusi selle kohta, kas see tegu on lõppkokkuvõttes õige või väär. Need otsustused võivad põhineda mõistusel, kogemusel või emotsioonidel. Relativismi ideed oleks võimalik praktiliselt ellu viia ainult juhul, kui kultuurid oleks isoleeritudKultuuride segatuse tõttu tuleb leida lahendusi väärtuste põrkumise korral.
Sissejuhatus eetikasse-Eetiline relativism Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad mida inimene peab tegema ja mida peab tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: Mäng Õigus Religioon Moraal Kombed, etikett Etnotsentrism- oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks ja teisi hinnatakse oma väärtuse/uskumuste seisukohalt. (negat) Eetiline relativism- teooria, mille järgi pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Relativismi teesid: Erinevuse tees, erineb ühiskonnati Sõltuvuse tees Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest ja kutsub üles sallivust. Tolerantsus on absoluutne väärtus. Eetilise relativismi vormid: 1 Subjektiivne- kõik sõltuvad indiviidi valikust. Ehk pmts individualistlik moraal , teha seda mis on mulle hea. Sellel puudub moraali olemus üldse. See paistab väär. 2 Konventsionaalne- kõik põhimõtted sõltuvad ühiskonnas kokkuleppe alusel subjekitivism- moraali puudumine
com © 2004 By Default! Slide 3 Slide 4 Kordamiseks JÄRELDUS Eetilise relativismi järgi on Me vajame toimivat moraali, moraalipõhimõtted suhtelised, mis lahendaks elu küsimusi olenedes kultuurist või isiku valikust. universaalselt.
Nad pole meile looduse poolt antud, vaid inimeste loodud. Nad pole absoluutsed, loomulikud, neid võib muuta. Moraalireeglid omandatakse kasvatuse käigus. Moraal on kultuuri osa. Eetikas pole universaalset tõde Relativism seab kahtluse alla universaalsete normide olemasolu eetikas. Ei ole mingit moraalitõde, mis kehtiks kõigi rahvaste jaoks kõigil aegadel. On teooria moraali loomusest. Kasutatakse teatud tüüpi argumenti. Relativismi argument · Hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. · Seepärast pole eutanaasia õige ega vale. See on lihtsalt arvamus, mis erineb ühiskonniti/ kultuuriti. · Eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. · Seepärast ei ole moraali puhul olemas objektiivset tõde. Tõsi ja vale on vaid arvamus, mis erineb ühiskonniti/ kultuuriti. · Kultuuridel/ühiskondadel on aga ka palju ühiseid väärtusi, sest inimloomus on
Normid- reeglid, mis ütlevad, mida inimene peab tegema või tegemata jätma. Etnotsentrism- oma kultuuri kõige õigemaks ja paremaks pidamine, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism on teooria, mille järgi pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; need on suhtelised, olenedes kultuurist või isiku valikust. Relativism on skeptitsismi vastand- kui moraalse skeptitsismi kohaselt pole üldse kehtivaid moraaliprintsiipe siis relativismi kohaselt on need siiski mõneti olemas. Relativismi teesid: Erinevuse tees (mitmekesisuse tees): moraalselt õigeks peetav erineb ühiskonniti. Ühegi ühiskonna moraal pole universaalne= kultuurirelativism.Erinevatel kultuuridel on erinevad tavad ja kombed, kokkuvõttes erinevad arusaamad sellest, mis on õige või vale. Sõltuvuse tees: moraal on kultuuri produkt ehk moraal on kultuurist sõltuv. Seisukohad
· Religioon · Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid) · Kombed, etikett Väärtused väljendavad seda mida soovime ja peame kalliks. Neid kaitsevad moraaliprintsiibid ja normid. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelied, olenedes kultuurist või isiku valikust. Relativismi argument eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. Moraali puhul ei ole olemas objektiivset tõde. Tõde ja vale on vaid arvamus, mis erineb kultuuriti. Moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe. Relativismi teesid: · Erinevuse e mitmekesisuse tees: moraalselt õigeks peetav erineb ühiskonniti. Ühegi ühiskonna moraal pole universaalne = kultuurirelativism · Sõltuvuse tees: moraal on kultuuri produkt
sõltub ühiskonnast, kuhu indiviid kuulub, või on relatiivne selle ühiskonna suhtes. Moraal on inimeste loodud, mitte looduse. Nad pole absoluutsed, loomulikud, neid võib muuta. Moraalireeglid omandatakse kasvatuse käigus ning on kultuuri osa. Eetikas pole universaalset tõde. Tolerantsus teiste moraalipraktikate suhtes. Relativismist tuleneb, et meie enda ühiskonna moraalikoodeksil pole erilist staatust, ega ole parem või halvem vaid üks paljudest. Relativismi argument: hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. Seepärast pole see õige ega vale vaid arvamus, mis erineb ühiskonniti/kultuuriti. Eri kultuuridel erinevad moraalinormid ning seega pole objektiivset tõde. On vaid arvamused, mis erinevad. Loogiliselt järeldus ei tulene eeldusest. Kui eeldus on õige, võib järeldus olla ikkagi vale. Eeldus puudutab seda, mida inimesed usuvad. Järeldus puudutab seda, mis tegelikult on. Teesid
olemusse puutuvad (antropoloogilised) , poliitlised ja eetilised küsimused. Esimestena tunnetasid filosoofide ees seisvat uut ülesannet sofistid. Nende õpetus oli oluliseks eelastmeks Aristotelese loogikale, nad arendasid retoorikat ja aitasid oma tegevusega suurel määral kaasa jõukate vabade kodanike üldise haridustaseme tõusule. Levitades loodusõiguseõpetust, arvustasid nad enamasti iganenud ühiskondlike vaateid, kuid kaldusid seejuures sageli subjektivismi ja relativismi. Sokrates ja sokraatikud - Sokrates seadis endale esmaseks ülesandeks vabaneda suvalisusest õigeks tunnetuseks vajalike mõistete valdkonnas, sest tunnetuse õigsus oli tema arvates kõlbelise käitumise eeldus. Ta uskus inimese mõistusse ja tõestuse jõusse ning pidas igaüht võimeliseks kõlbeliselt käituma; tema eetika on sügavalt ratsionalistlik. Sokrates ise oli pärit lihtrahva seast, kuid pal jud tema õpilased pooldasid aristokraatiat
Eristab kvantitatiivset nelja koolkonda: - Radikaalne kultuurirelativism - Tugev .. - Tugev universalism /nõrk relativism - Radikaalne universalism Kultuuriimperialism ning selle paradoksid Universaalsuse tagasilükkamine - Lääne ideoloogia - Viini inimõiguste konverentsi eel - Aasia väärtused Paradoksid - Egalitaarsus – inimõigused annavad kõigile võrdsed õigused (kas saab olla imperialistlik) - Ohvrite seisukohad - Relativismi universaalsus - Suveräänsus Erinevad universaalsused - Sisuline ja kontseptuaalne universaalsus - Universaalne omamine, mitte-universaalne jõustamine - RV juriidiline universaalsus - Ontoloogiline universaalsus - Kattuva konsensuse universaalsus - Ajalooline või antropoloogiline universaalsus - Funktsionaalne universaalsus Kattuva konsensuse universaalsus
toimima: nad peaksid tegema seda, mis neile tundub kõige rohkem olevat nende endi huvides. Eetiline hedonism on teooria, mille järgi nauding on ainus positiivne seesmine väärtus ning valu või kannatus ainus negatiivne seesmine väärtus. Kõik teised väärtused tulenevad neist kahest. Eetiline relativism arusaam, mille kohaselt pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; mistahes printsiip on kehtiv vaid konkreetse isiku või kultuuri taustsüsteemis. Eetilist relativismi põhjendamisviise on mitu: võidakse lihtsalt väita, et kuna eri rahvaste kultuurid on erinevad, siis pole olemas universaalseid moraaliprintsiipe. (Siin eeldatakse, et moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust). Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti. Emotivism
Mida väidab naturalism, emotivism, preskriptivism, mittenaturalism? Naturalism on teooria, mille järgi väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu. Mittenaturalism on seisukoht, mille kohaselt eetilisi (normatiivseid) termineid ei saa taandada mitte-eetilistele (naturaalsetele) terminitele. Samamoodi tunnistavad emotivism ja preskriptivism, mis on mittekognitivismi liigid, faktide-väärtuste lahusust. 20. Mida väidab eetiline relativism? Millised on relativismi kolm võimalikku teesi? Eetiline relativism leiab, et pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe, vaid et kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Deskriptiivne tees väidab, et erinevad kultuurid (inimesed) järgivad erinevaid erinevaid norme. Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonniti/inimeseti. (mitmekesisuse tees)
Mida väidab naturalism, emotivism, preskriptivism, mittenaturalism? Naturalism on teooria, mille järgi väärtusväiteid saab määratleda faktiväidete kaudu. Mittenaturalism on seisukoht, mille kohaselt eetilisi (normatiivseid) termineid ei saa taandada mitte-eetilistele (naturaalsetele) terminitele. Samamoodi tunnistavad emotivism ja preskriptivism, mis on mittekognitivismi liigid, faktide-väärtuste lahusust. 20. Mida väidab eetiline relativism? Millised on relativismi kolm võimalikku teesi? Eetiline relativism leiab, et pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe, vaid et kõik moraalipõhimõtted kehtivad ainult suhteliselt, olenedes kultuurist või individuaalsest valikust. Deskriptiivne tees väidab, et erinevad kultuurid (inimesed) järgivad erinevaid erinevaid norme. Mida peetakse moraalselt õigeks/vääraks, varieerub ühiskonniti/inimeseti. (mitmekesisuse tees)
Moraaliskeptitsism objektiivseid moraalistandardeid ei ole olemas. Objektivism moraaliprintsiibid kehtivad universaalselt ega sõltu sellest, mida inimesed arvavad. Skeptitsism: 1. Nihilism 2. Relativism Nihilism ja relativism Nihilism moraalset tõde (tõdesid) ei ole olemas. Moraaliväited ei saa olla tõesed ega väärad. Relativism moraalistandardid on suhtelised e. relatiivsed, kehtides iga isiku jaoks eraldi või mingi ühiskonna piires. Eetilise relativismi vormid 1. Individuaalne relativism (subjektivism) 2. Konventsionaalne relativism (konventsionalism, kultuurirelativism). Märkus: Pojman kasutab mõistet `kultuurirelativism' deskriptiivse, mitte metaeetilise seisukoha tähenduses. Relativismi ideesse kätketud väited · Moraalinormid varieeruvad kultuuriti suuresti. · Moraalis ei leidu objektiivset tõde. Õige ja vale kajastab lihtsalt kellegi arvamust. Moraal sõltub kultuurist.
9 omandatav, siis ei saa teda käsitleda “hinge” ürgse omandina, vaid peab paratamatult olema midagi väljastpoolt külgepandavat ning vastuvõetavat. Sellest järeldab Platon, et voorus sel juhul minetab oma absoluutse ning igikehtivuse ja kujuneb üksnes inimlikuks “määranguks”, mida igaüks võib valida ja sisustada omaenese suva ning maitse kohaselt. See viiks aga eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu “ideega”, ei oleks seda. Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav ega arendatav. Iga inimene oleks niisugune, nagu ta on ja vooruslik sel määral, nagu talle seda sündimisest kaasa on antud. See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks absurdsusse
Eetika eesmärk on kujundada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, sedalaadi inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. Moraalirelativism: Normatiivsed süsteemid: mäng, õigus, religioon, moraal, kombed ja etikett. Moraaliprintsiibid ja -normid kaitsevad teatud väärtusi. Väärtused väljendavad seda, mida me soovime ja peame kalliks. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige kõrgemaks, õigemaks ja paremaks. Eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. Eetilise relativismi sõnul pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelised ja olenevad isiku kultuurist ja valikust. Relativismi teesid: I Erinevuse tees moraalselt õigeks peetav erineb ühiskonniti. II Sõltuvuse tees moraal on kultuuri produkt. Eetiline relativist väidab, et see, kas tegu pidada õigeks või valeks, sõltub kultuurist. Meie moraalivaated võivad lihtsalt peegeldada meie eelistusi. Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles
Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul. Tegelikult ei arvanud Platon et sofistid eksivad täielikult. Ta pidas osaliselt õigeks nende näivuse maailma (nii kuidas kõik on nii ongi ) Kuid see oli tema arust tegelikult ainult 1 valdkond. Nimelt jaotas ta oma ontoloogia 2 aspektiks:
meetoditega, mis on adekvaatsed lahenduse leidmiseks. Teaduse arengut seostab ta revolutsioonidega, mida võivad põhjustada anomaaliad, mille vastu teadlased ei suuda astuda, või paradigmade mittevastavus tegelikkusele. Need tekitavad kriisi, mis viib revolutsioonini ning see omakorda uue teooria tekkeni. Teaduse arengut võib takistada see, kui mingi teadusala takerdub ühesse paradigmasse ega jõua sealt kaugemale. Kuhni ja Lakatosi võrreldakse omavahel läbi relativismi ja ratsionalismi. Ratsionalistide silmis on olemas üks ja ainus ajatu kriteerium, mille suhtes võistlevaid teooriaid hinnata. Relativism seisneb aga kõikehaarava mitteajaloolise ratsionalistliku olemasolu, mille alusel ühte teooriat teisest paremaks pidada, eitamises. Kuhn kui relativist arvab, et paradigmasid saab valida suhteliselt vabalt ning pole ühte ja ainsat õiget, teooria heaks või halvaks määratlemine on erinev isikute ja inimrühmade puhul
Nt otsustus ,et Mary peaks tegema aborti tähendab seda, et ükskõik kes, on oluliselt sarnases olukorras, peaks tegema aborti. 23. Kas moraal on suhteline või on moraalinormid objektiivsed ja moraal universaalne ? Kes otsustab, mis on tõene ja väär ? Kas moraalinormid sõltuvad kultuurist (kultuurirelativism), traditsioonist (konventsionalism), üksikust hindajast (subjektivism) või on oma loomult objektiivsed (objektivism). 24. Mida väidab eetiline relativism ? Relativismi kolm võimalikku teesi? Erinevuse tees: see, mida peetakse moraalselt õigeks, erineb ühiskonniti. Sõltuvuse tees: Kõik moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust. Eetiline relativism: Pole olemas universaalselt kehtivaid moraaliprintsiipe, objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal pool ja ajal. Väidab, et tegude moraalne õigsus ja väärus varieerub ühiskonniti ning et pole olemas
loodusseadused- ''Tegutse nende printsiipide kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.'' Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 5. Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allkatest. See filosoofiline positsioon ulatub tagasi vähemalt Protagoraseni, kelle järgi "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tänapäeva tõlgenduses võiks see tähendada, et asjad on olemas üksnes neid vaatlevate inimeste kontekstis. Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt (John
-Anaximenes -Herakleitos Thales- Euroopa vanim filosoof. Ta huvitus algest. Selleks oli vesi-see on kõikjal. Anaximandros- tema tõi välja algaine omaduse ja nimetas seda apeironiks- lõputu. Temale kuulub I filosoofiline teos ,,Loodusest". Anaximenes- uskus ka, et üks alge on, aga selleks on õhk, ja see oli apeiron-lõputu. Herakleitos- mitu hüüdnime: Tume ja nutja. Algeks pakub tuld. Panta Rei- kõik liigub. Kunagi ei saa astuda ühte ja samasse jõkke, kuna kõik liigub. Esindab ka relativismi-kõik on suhteline. Logos- mssilms juhib logos e. maailma valitseb harrastatus. 2. ELEA KK Rajaja oli Zenophanes. Esindab panteismi. Jumal on kõikjal looduses. Leidub, et inimene on tulnud mullast ja veest. Parmenides- koolkonna liider. Tema võttis esimesena kasutusele mõiste ,,olemine" ja ta arutles selle üle järgmiselt. ,,Kõik mis on, see on olemus". ,,Mida ei ole, seda ei ole olemas". Zenon Eleast- võtab kasutusele filosoofilise dialoogi vormi. 3
kohaselt, mille suhtes sa võid soovida, et see saaks universaalseks seaduseks.’’ Kant järeldas ka oma üldfilosoofiast lause eetikasse, mis ütleb, et kaasinimest tuleks kohelda kui eesmärki iseenesest, mitte kui vahendeid, kuna see kitsendaks nende vabadust (nt. rahalaenaja, kes ei kavatsegi tagasi maksta) 5. Moraali relativism Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allkatest See filosoofiline positsioon ulatub tagasi vähemalt Protagoraseni, kelle järgi "Inimene on kõikide asjade mõõt". Tänapäeva tõlgenduses võiks see tähendada, et asjad on olemas üksnes neid vaatlevate inimeste kontekstis 6. Tööga seotud eetilised probleemid – töötaja, tööandja, personalivalik
" Vihikus olemas 1. Võrdlus poliitiliste revolutsioonidega milles on sarnasused ja milles erinevused? 2. Mis paneb teadlase loobuma vanadest arusaamadest? Kuidas toimub paradigmavahetus? 3. Mida tähendab Kuhni väide, et teadusrevolutsioon muudab teadlase maailmapilti? 4. Miks ei ole õige käsitleda Newtoni teooriat Einsteini teooria erijuhuna? 5. Mis mõttes jäävad revolutsioonid, mis ju ometi toovad kaasa avastusi, nähtamatuks? 6. Mida ütleb Kuhn relativismi kohta? Kas ja kuidas on võimalik progress? 7. Millistele argumentidele tuginedes võib väita, et Kuhn on nn ,,vana ratsionalismi" pantvang? Mida teie arvate? Küsimused Kuhni raamatu esimese osa ja Postscriptumi kohta 1. Teaduskogukonna mõiste. Kogukonna struktuur. Näiteid. Teaduskogukond on kogukond, mis jagab ühist arusaama mineviku saavutustest ja peab silmas ühtseid tegevuspõhimõtteid, norme, mille alusel hinnata tulemusi, teiste
· On ühiskondi, kus lastel on kohustus oma vananevad vanemad tappa (näiteks kägistamise teel). Eetiline relativism on teooria, mille järgi pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; moraalipõhimõtted on suhtelised, olenedes kultuurist või isiku valikust. Eetilise realitivismi järgi oleneb tegude moraalne õigsus või väärus ühiskonniti, pole olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel. Relativismi argument · Hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. · Seepärast pole eutanaasia õige ega vale. See on lihtsalt arvamus, mis erineb kultuuriti. · Eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. · Seepärast ei ole moraali puhul olemas objektiivset tõde. Tõde ja vale on vaid arvamus, mis erineb kultuuriti. NB! Relativism erineb skeptitsismist.
teo moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi teost tulenev mittemoraalne väärtus. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi kui see võib põhjustada valu või kahju, ja valetamine on väär, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi. eetiline relativism (ethical relativism) Arusaam, mille kohaselt pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; mistahes printsiip on kehtiv vaid konkreetse isiku või kultuuri taustsüsteemis. Eetilist relativismi põhjendamisviise on mitu: võidakse lihtsalt väita, et kuna eri rahvaste kultuurid on erinevad, siis pole olemas universaalseid moraaliprintsiipe. (Siin eeldatakse, et moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust). Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti.
Kui keegi hüüab näiteks jänest nähes meile tundatus keeles "gavagei", ei saa me teada , kas ta mõtleb jänest, jänese osa või "kõik miinus jänes". Mõnes teises keeles võib toimida hopis teistsugune klassifikatsioonisüsteem (see on Quine'i tõlke ebamäärasuse printsiip). Asjadest ja nende omadustest kõnelemine on mõtlemise vaid. "Omaenese, eelnevalt omaks võetud ja lõppkokkuvõttes hõlmamatu ontoloogia" raamides see on Quine'i ontoloogilise relativismi printsiip. Traditsiooniline empirism Traditsiooniline empirism lähtub Quine'i arvates pildist, mille järgi subjekt omandab teadmisi välismaailmast. Subjektile ei pruugi maailm olla antud otseseslt nagu ta on, vaid subjekti ja maailma vahel asub teatud vahenduslüli. Selleks võivad olla meelemuljed või meeleandmed või mingisugune vahetult antu, mis pole siiski sama, mis selle objekt maailmas või hoopis positivistlik vaatluslause
piirid, mistõttu jääb alati ruumi kolmanda jaoks, mis ühendab neid kahte kontraarset mõistet omavahel. Mõistetevaheliste seoste käsitlemisel on seesugused mõisted nimetatud vastupidisteks ehk kontraarseteks mõisteteks. Seega on selgunud, et vastupidiste mõistete puhul teoreetiliselt korrektses käsitluses puudub kolmandat välistava printsiibi rakendamise võimalus. Teisest küljest, kõnesoleva printsiibi lõtv tõlgendamine loob võimaluse relativismi tekeks (relativism on tunnetusteoorias esinev suund, milline ilmneb mõtlemise subjektiivsusest ja tinglikkusest põhjustatuna), mis omakorda "toidab" sofistlikku mõtteviisi, olles seeläbi arendatud demagoogilise arutluse üheks meetodiks. Relativismi võib ilmestada järgmise mõistepaari abil: vabadus ja sundus (filosoofias: paratamatus, ka määratus, determineeritus). Piir nende mõistete vahel on subjektiivne, tinglik, mis taandub valdavalt tõlgendamise probleemiks. Ei saa väita, et
Teleoloogilisi teooriad nim ka naturalistlikeks. Kanti eetika- küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine. Kant lähtub eeldusest et inimene on mõistusolend. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta, s.o selline reegel, mille mõistusolend oma mõistusest lähtudes ise endale annab ja sellega nõustub. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kui anda heale elule subjektiivne sisu, siis jääksime toppama relativismi: mis ühele hea, ei pruugi olla teisele. Kuid kui õnn ja elu määratleda objektiivselt. Siis on tegu metafüüsilise elu määratlusega, millega Kant ei taha nõustuda. Elu on empiiriline nähtus, tuleb loobuda moraali seostamisest hea eluga. Kanti universaalne moraalireedel kategooriline imperatiiv- tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks. Talita 5
mõttehoone kivihaaval lammutamisest." (Remmel 2007, 9). Nii ei saagi ilmselt küsida, kas raamatu autori arvates on tegemist teadusliku uurimustööga ja millel see põhineb, sest vastust ilmselt ei kostugi... 4 Relativistliku teaduskäsitluse alusel on muidugi hoopis keeruline määrata, mis on teadus ja mis mitte, kuid relativismi üks esindajaid Paul K. Feyerabend, kelle teadusteooria hulka kuulub tõdemus ,,anything goes", eristab ometi veidrikku ja teadlast. Nimelt viimane neist rahuldub pärast teatud vaatenurga omaksvõttu sellega esialgsel kujul, loobudes edasiarendamisest ning raskuste ja vastuväidete tunnistamisest (Chalmers 1998, 189). Eelnevas lõigus esitatud tsitaat peaks andma vastuse, millist osapoolt neist kahest M. Remmel esindab.
suuremaid inimestevahelisi kokkuleppeid ehk eetilisi põhimõtteid. Kristlus on mõjutanud kõiki. Ka Eestit, mis kuulub Lääne protestantlikkusse ruumi. Näiteks 10 käsku selle kohta, mida peab tegema ja mida ei tohi teha. Kristlikus eetikas on põhimõte ,,silm silma vastu" ehk eesmärk on piirata omakohust ja kriitikat teiste suhtes aga enda suhtes mitte. Selle teooria järgi on inimene loomult halb. Kultuuriline relativism Kultuurilise relativismi järgi sõltub hea ja halb moraalne praktika inimvajadustest ja sotsiaalsetest tingimustest. Koht, kus inimesed elavad, paneb kultuurilise relativismi paika. Selles teoorias puudub universalalne ,,peaks", mis on kultuuriti erinev. Moraalsed kombed om kultuuriti täiesti erinevad ja ka inimajaloos on need täiesti erinevad. Moraalid muutuvad ajas. Kõik moraalinormid ei ole nii suhtelised. On olemas sarnaseid reegleid, aga need avalduvad eri nurkade alt. Teatud tabud on igas kultuuris samad
5. Kritiseerige utilitarismi vähemasti kahel viisil! Õnne on raske mõõta, Nt: Kas nauding on suurem sellel, kes vaatab jalgpalli või see kes just koges kunstiteost, või see kes sooritas just soodsa äritehingu?õigustab ebamoraalseid tegusid- Olete arst, kelle viiel patsiendil vaja: 1süda, 1kops, 1maks, 2neeru. Teeksite head, kui surmate vaktsineerimisele tulnud terve noormehe ja kasutate tema organeid viie inimese elu päästmiseks. 6. Selgitage eetilise absolutismi ja eetilise relativismi erinevust! eetiline absolutismArusaam, et igale moraaliprobleemile leidub ainult üks õige vastus. Täiesti absolutistlik eetika koosneb absoluutsetest printsiipidest, mis peavad põhimõtteliselt võimaldama lahendada kõikvõimalikud elusituatsioonid, sõltumata kultuurist. Eetilisele absolutismile vastandub teravalt eetiline relativism, mis ütleb, et eetiliste printsiipide kehtivus sõltub sotsiaalsest heakskiidust
Teleoloogilisi teooriad nim ka naturalistlikeks. Kanti eetika- küsimuseks on moraalireeglite põhjendamine. Kant lähtub eeldusest et inimene on mõistusolend. Universaalne moraalireegel peab kehtima kõigi võimalike mõistusolendite kohta, s.o selline reegel, mille mõistusolend oma mõistusest lähtudes ise endale annab ja sellega nõustub. Moraal ei pea meid tegema õnnelikuks, vaid õnne vääriliseks. Kui anda heale elule subjektiivne sisu, siis jääksime toppama relativismi: mis ühele hea, ei pruugi olla teisele. Kuid kui õnn ja elu määratleda objektiivselt. Siis on tegu metafüüsilise elu määratlusega, millega Kant ei taha nõustuda. Elu on empiiriline nähtus, tuleb loobuda moraali seostamisest hea eluga. Kanti universaalne moraalireedel kategooriline imperatiiv- tegutse vaid sellise maksiimi alusel, mida võid ühtlasi tahta saavat üldiseks seaduseks. Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku
Teisalt on sõna “filosoof “ antud kontekstis interpreteeritav ka Sokratese ja Platoni poleemilise enesedefinitsioonina nende vastasseisus sofistidega. Nagu üteldud omab sõna “sofist” tähendust “tark”. Sokrates aga määratleb end teadlikult mitte targana, vaid filosoofina – “tarkusearmastajana”. Üldkehtivate normide põhjendamise probleem . Protagoras, nagu eelmise teema käsitlemisel juttu oli, problematiseeris normatiivse relativismi kasuks argumenteerimisega absoluutsete, üldkehtivate normide olemasolu ja võimalikkuse üldse. Sokrates seevastu tunnustab absoluutse normi olemasolu isiklikult enda jaoks. Sellisena käsitles Sokrates oraakli kaudu vahendatud jumala sõnu tema kohta. Nagu juttu oli, mõistis Sokrates oraakli väljendit selliselt, et jumalad olid talle ülesandeks teinud tegeleda filosoofia ja dialektikaga. Seda käsku käsitles ta absoluutsena kõigepealt selles mõttes, et ta juhindus oma elus edaspidi
· usku Jumalasse Jumala olemasolul põhineb usk oma kõlbelisse jõudu. Inimeseks olemine tähendab vabadust. Moraalne relativism ja absolutism Moraalse absolutismi (ld absolutus tingimatu, sõltumatu) järgi eksisteerivad absoluutsed universaalsed standardid, millega tegevuse moraalsust hinnata. Mineviku ühiskondades oli ülekaalus moraalne absolutism. Deontoloogiline eetika Moraalse relativismi (ld relativus suhteline) järgi teo moraalsus või ebamoraalsus ei ole sisemiselt determineeritud, vaid sõltub eesmärkidest, olukorrast, tulemustest jms. Teleoloogiline eetika Tänapäeva ühiskonnas muutub valdavaks moraalne relativism. Kompromissid. Skeptitsism: ükski moraalinorm ei ole korrektne Egoism: on ainult üks moraalinorm - oma õnne (lõbu) suurendamine
hakkama saada. Sokratese enda meetodit nimetatakse dialektiliseks. Sõna dialektika (kr dialektik - vestluskunst) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil. (ibid) Platon oli Sokratese õpilane. Erinevalt sofistidest arvas Platon, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ta oli otsustavalt relativismi vastu nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Platon uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Igal juhul seadis ta erinevalt sofistidest inimestevahelise suhtlemise ja kõnelmise eesmärgiks tõeotsingut - vaidlus ja kõnekunst peavad teenima üldisi huve. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Tunnetades asjade olemust, jõuab inimene neist õigele arvamusele, tunnetades aga inimhinge olemust, saab ta aga võimaluse veenda ka teisi
Puudub universaalne ,,kuidas peaks". Mitmekesisuse tees. Mis on tõde? Kas tegelikult on kõik moraalsed normid suhtelised? Kas on olemas sarnaseid moraalireegleid, mis eri kultuurides avalduvad erinurga alt. Põhjuseta inimese tapmine, verepilastus keelatud. Mingil moel kaitsud eraomand. Väärtustatakse ka üldiselt sarnaseid asju. Nt. elu, pere, tervis, abielu. Ühiskonnas sarnane soov korrastatud ühiskonnale. Kultuurilise relativismi probleem: ei aita ühiskondade konfliktide puhul. Kultuuriti hea ja halb erinev. * SÕLTUVUSE TEES moraal ei saa olla sõltumatu ratsionaalne otsus, vaid on sõltuv kultuurilisest kontekstist. Inimese kriitilise mõtlemise võime toob välja kriisid ühiskonnas ja soovi, vajaduse neid lahendada. Teesid tekitavad vastuolulisust, hõivatusi. Etnotsentrism kultuurilise relativismi all, keegi peab enda kultuuri teistest paremaks. Meie moraal
poolt tekitatud. Kuna Samoas on vaba seksuaalelu, siis neil pole selliseid asju. Freeman läks kohale ja avastas muud, et seal on väga ranged reeglid ühiskonnas. Leidis informandi üles ja naine tunnistas, et oli lihtsalt esimese hooga jaatavalt vastanud. Sega veelkord, see on väga subjektiivne meetod. Deterministlik aregnukontseptsioon murdeea "torm ja tung" "Antropoloogiline veto" üks ühiskond, kus pole, seega selle tekitab ühiskond. Poliitiline mõõde relativismi antirassistlik efekt. Võrdsus, naiste õigused. (1920ndateni võimutses USA sotsiaalpoliitikas sotsiaaldarvnism). Poliitilised süsteemid, sotsiaalne struktuur. Ühiskonna ülesehitus on oluline komplitseeritud ühiskonna mõistmiseks. Ühiskondlikud süsteemid Service'i järgi: · Salk, rühm väike, sugulusel põhinev grupp, küttide ja korilaste ühiskonnas, tänapäeval neid ühiskondi vähe (kõrbes, vihmametsades).
(nt võimude lahususe) seletamisel. 4)Õiguse ja eetika vahel on vaadeldav seos, mis on kirjeldatav vähemalt kalduvusena hinnangulisele ühtelangevusele. [MR: iga väärtegu on ebamoraalne; mõni kuritegu on eriti ebamoraalne; et mõni ebamoraalne tegu ei ole väärtegu ja et mõni väärtegu pole ebamoraalne, ei kummuta veel teatud vastavusseost õiguslike hinnangute ja moraalihinnangute vahel.] 5) Õiguspositivism viivat relativismi tõe (ja võimalik et ka õigluse) küsimuses. LISA: Relativism Protagoras: inimene on kõigi asjade mõõt. Üldine relativism ja erirelativismid (esteetika, eetika, sekundaarsete kvaliteetide käsitlused). Tõde "kellegi jaoks": ajalooline. Kultuuri, sotsiaalne, keeleline, psühholoogiline taust või meeleorganite ehitus. Metodoloogiliselt üritab vältida skeptitsismi, siduda tulemused kindlalt otsustusviisidega.
-19 sajandi lihtne ja lineaarne sotsiaalse arengu käsitlus (kõik peaksid elama nii, nagu arenenud lääs) muutunud 20 saj jooksul multilineaarseks ja vastuoluliseks. Erinevad ühiskonnaelu vormid võrdväärsed?! Jõuga “arendamine” pole ilus - 20 saj lõpp: jätkusuutlikkus – arusaam, et areng toimub millegi arvel, tuleb arvestada tulevikumõjusid -21 saj: püsib usk ja lootus arengust parema ühiskonna suunas. Samas see, mis “parem” on, pole üheselt mõistetav. Universalismilt relativismi?! Progressi konstrukt tänapäeval: -Ettevaatlikult kasutatav, sageli ideoloogilises kontekstis, kaotanud varasema sära ja võitlusliku hoiaku -Areng – avatud suunaga konstrukt, progress – kirjeldatava suunaga areng -(Progressiivse, soovitava) arengu kriteeriumid: vabadus, võrdsed võimalused, inimõigused, sallivus ... Moderniseerumine: liikumine hea elu suunas: tehnoloogiline areng + haridus + ratsionaalne ühiskonnakorraldus. Tööstusühiskond. Tarbimisühiskond
Tema tuntus rajaneb eelkõige tema teosel "Essais" mis pani aluse esseekirjandusele. Montaigne ütles, et tõde ja vale on relatiivsed. Kultuurirelativism: uuritavat maailma tuleb mõista nii, nagu seda näevad vastava ühiskonna liikmed. Kõik kultuurid on erinevad, neid ei saa võrrelda üks-ühele. Renessanssiperioodil hakati mõistma erinevate kultuuride eripärasid. Enesepildi otsing, mida Montagne ühendab eelarvamuste hävitamisega, on vähendatud kultuuri sokikogemusele. Relativismi ülesanne, mida ta päriselt kunagi täies mahus ei saavuta, on antropoloogi eemaldada kindlate kultuuride ahelatest. "Tormis", mida võib tõlgendada Shakespeare'i viimase hinge mõistmisele pühendatud traktaadina, jagunes hing kolmeks, renessansi konspetsiooni järgi: vegetatiivseks, tundlikus ja ratsioonaalseks. Erinevaid hinge vorme esindasid teose karakterid - vegetiivset esindab koletis Caliban, tundlikut vaim Ariel ja ratsionaalset peategelane Prospero
selle peamine ülesanne on pakkuda ametiasutustele, äri-ja teadusringkondadele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ning üksikisikutele usaldusväärset ja objektiivset riiklikku statistikat. Trükistena ilmuvad mitmed statistilised väljaanded.22 Inimestele eluliste numbrite (näiteks majanduskasv, inflatsioon, hinnatõus) eksponeerimine võib muuta nende käitumist. Seetõttu on statistika mõjuvõim suur isegi postmodernistlikus ja relativismi soosivas ühiskonnas.23 Allikate publitseerimine Eesti ajaloo kirjalikud allikad on kuni 16. sajandini valdavalt keskalamsaksa ja ladina keeles, sealt edasi saksakeelsed, 18. sajandist kasvab venekeelsete allikate hulk. 19. sajandi teisest poolest hakkab rohkem ilmuma eestikeelseid dokumente, mis saavad ametlikus asjaajamises valitsevaks alles omariikluse tekkimisega. Ajaloolasel on allikaid soovitatav lugeda algkeeles, sest parimgi tõlge ei asenda originaali,
o õige tõlgendus) on vähemalt osaliselt autori tegelikest kavatsustest ülekantud/ammendatud. Ehk siis teose vaatleja saab vähemalt osaliselt aru, mida autor tegelikult on üritanud öelda oma teosega. 5. Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis “hüpoteetiline”? Hüpoteetilise intentsionalismi puhul üritatakse hüpoteetiliselt aru saada, mida on autor teosega üritanud öelda. Hüpoteetiline tõlgendus ei pruugi olla õige tõlgendus. 6. Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi. Konventsionalism: Tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest Relativism on seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust ennast või muud taolist relatiivseks – sõltuvaks mingist vaatekohast. -väidetakse, et miski (näiteks moraaliväärtused, ilu, teadmine, esteetika, tähendus on suhteline, sõltudes mingist raamistikust või vaatekohast
mis kuulub ühe rahva “vaimu” juurde, siis kuidas on võimalik jõuda üldkehtivate tõdedeni (mida muidu filosoofia taotleb), mis kehtiksid mitte ainult ühes kultuuris ja ühel ajastul, vaid oleks üldinimlik. 6 Ameerika filosoof Richard Rorty (1831— 2007) on sõnastanud selle küsimuse keelelise relativismi kontekstis: kui keel on ajalooliselt sattumuslik, siis kuidas saavad keeleliselt väljendatud seisukohad olla üldkehtivad väljaspool (selle tõe väljendamiseks kasutatud) keelt? 13. Mida peab Gottfried Herder silmas mõistega „rahva vaim“ ja kuidas see on mõjutanud kultuuri mõistet? [Kultuurifilosoofia, lk 54] Rahva vaimu all pidas G. Herder silmas seda, mida meie praegu rahvuskultuuriks kutsume.
Mitte- sõltumatus/sõltumatus probleem. Baasotsustused – teoreetiline kaalutlus. Chalmers, probleemsituatsioonid. Avastused võivad olla samaaegsed. Objektiivsuse kriteeriumid väljaspool subjekti. Tõde – uskumus ja maailm. VI. 3. Loeng. Kas teadmiste ja arusaamade hindamiseks leidub üldine alus või on teadmised alati millegi või kellegi suhtelised ja seega alati kellegi jaoks tõesed, kellegi teise jaoks väärad – ehk ratsionalismi ja relativismi vaidlus. Argumendid selles vaidluses. Formaalsete teaduskäsituste üldine analüüs. VII. 4. Seminar. Teaduse ja libateaduse eristamise katse Imre Lakatose uurimisprogrammide metodoloogias. Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil. Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub? Kas minu
usaldusväärseks aluseks, millele inimene võiks oma valikuid tehes toetuda? Kust leida raskete valikute puhul tuge “õige” valiku tegemiseks? Inimest paistab sellises olukorras ähvardavat oht, et ta kaotab võime elus orienteeruda. Kui iga indiviid on kõigi asjade mõõt ja inimesed on individuaalselt erinevate huvidega, siis kuidas on võimalik stabiilne ja terviklik ühiskond? Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid? Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul.
Ajakirjandus kui ühiskonna valvekoer vs inimeste õigus eraelule 18 15. Relativistlik ja universalistlik eetika. Universals and Differences in Global Journalism Ethics Universiaalne eetika: mõju, tõde, objektiivsus, ausus, austus, täpsus Realtivistlik eetika: hea ja halb on suhteline. skeptilise traditsiooni mõtlejate eetika . Üldisi reegleid eitab. Moraalirelativism ehk eetiline relativism on relativismi variant, mille kohaselt moraalistandardid ei ole absoluutsed, vaid tulenevad sotsiaalsetest tavadest ja teistest allkatest. Universalistlik- Vaade, mille järgi moraal nõuab kõigi isikute võrdset ja erapooletut kohtlemist ning isikute erilised suhted teiste samasse partikulaarsesse rühma või kogukonda kuuluvate isikutega (nt pereliikmete või rahvuskaaslastega) iseenesest ei anna moraalset õigustust ega loo moraalset
Teooria, mille kohaselt mingi teose tähendus on vähemalt osaliselt autori tegelikest kavatsustest ülekantud-ammendatud. Ehk siis teise vaatleja saab vähemalt osaliselt aru, mida autor tegelikult on üritanud öelda oma teosega. 5. Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis "hüpoteetiline"? Selle puhul üritatakse hüpoteetiliselt aru saada, mida on autor teosega üritanud öelda. Hüpoteetiline tõlgendus ei pruugi olla õige tõlgendus. 6. Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi. Konventsionalism: tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest. Relativism on seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust, ennast või muud taolist relatiivseks sõltuvaks mingist vaatekohast. Väidetakse, et miski(näiteks moraaliväärtused, ilu jm) tähendus on suhteline, sültudes mingist raamistikust või vaatekonast.
Pakub võrdleva lähenemise asemel: o Kultuurijooni tuleb uurida detailselt kultuurilises tervikus o Kultuuri tuleb uurida tema tervikkontekstis Boase evolutsionismikriitika: Pidas oluliseks indiviidi ja kultuuri omavahelisi suhteid, kultuurilisi elemente ja kultuure kui tervikuid Arvab, et sarnased kultuurilised praktikad ei pea tingimata tulenema samadest arengufaasidest Evolutsionismi ja relativismi erinevus - erutuse ja reaktsiooni vastasmõju: Evolutsionistid samale stiimulile järgneb alati sama reaktsioon Relativistid ühele stiimulile võib olla lõpmatult reaktsioonivariante Boase mõju: Üks esimesi, kes mõistis, et maksimaalse info saamiseks on tarvis koolitada nii nais- kui meesantropolooge Tõstatas küsimused: o Mida kultuurimustrid peegeldavad? o Kuidas mõista, et kultuurid on integreeritud tervikud?
annaabi.ee 
