PLATONI MORAALIFILOSOOFIA (0)

Tallinna Ülikool
Riigiteaduste Instituut
PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
Referaat
Koostaja: Triin Hanikat
TALLINN 2015

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1ELULUGU 4
1LOOMING 6
2PLATONI EETIKA JA MORAALIFILOSOOFIA 8
2.1Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom 8
2.2Voorusteõpetus 9
2.3Ideed moraali alusena 11
2.4“Riik” 12
KOKKUVÕTE 14
ALLIKAD 15
SISSEJUHATUS 3
1 ELULUGU 4
2 LOOMING 6
3 PLATONI EETIKA JA MORAALIFILOSOOFIA 8
3.1 Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom 8
3.2 Voorusteõpetus 9
3.3 Ideed moraali alusena 11
3.4 “Riik” 12
KOKKUVÕTE 14
ALLIKAD 15

SISSEJUHATUS

Filosoofia tavatasetakse liigitada järgmiselt: metafüüsika , õpetus olevad; teadmusteooria, õpetus teadmusest, selle algupärast ja allikaist; teadusteooria, õpetus teaduste metodoloogiast ja teooriakujundamisest; väärtusteooria, õpetus väärtustest. Väärtusteooria tähtsamateks osadeks on eetika, õpetus kõlbelistest normidest ehk sellest, mis on hea ja halb, ja esteetika, õpetus sellest, mis on ilus ja inetu.
Platon on kõige enam uuritud ja tõenäoliselt ka kõikide aegade suurim filosoof . Ta palus oma kaaskodanikel Ateenas vastata kõiksugustele keerulistele ja tülikatele küsimustele, mida me nüüd nimetame “filosoofilisteks” ning kirjutas nende mõtted hoogsas vormis üles. Platonil oli oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika , majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta.
Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat.

ELULUGU

Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Platon oli kasvanud mugavuses ja rikkuses. Ta oli kaunis ja tugev noormees, oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhinna Istmose mängudel (Olümpia mängudega sarnastel ülekreekalistel võistlusmängudel muistses Kreekas), mida peeti iga kahe aasta tagant Istmosel Korintose maakitsusel. (2 lk 34)
Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni õpetaja surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Kui Sokrates suri, oli Platon kahekümne kaheksa aastane. Teda valdas põlgus demokraatia ja viha pööbli vastu, kes oli surma mõistnud tema õpetaja. (2 lk 34)
Sokratese surma järel lahkus Platon Ateenast. Esmalt siirdus Megaarasse ning peatus lühemat aega Eukleidese juures. Jätkas oma teekonda juba Egiptusesse, kus ta mõningate andmete kohaselt tegeles matemaatika ja astronoomiaga. Pärast lühemat peatust Kürenees siirdus tagasi kodumaale ning tegutses aastaid Ateenas kirjanikuna ning õpetajana. Seejärel alustas ta uuesti reisimist: külastas Itaaliat ja Sitsiiliat, kus avanes võimalus lähemalt tutvuda orfikute religioossete õpetuste ja samal ajal arvukalt tegutsevate pütaagorlastega. (6 lk 57)
387. aastal e.m.a, neljakümneaastaselt – vanuses, mida kreeklased pidasid inimese õitseeaks – tuli Platon Ateenasse tagasi. Saabumise järel asutas ta Ateena äärel, kangelase Akademose salus oma kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Peagi oli Platon ümbritsetud õpilastest, kellest osa tuli Akadeemiasse teadusega, eelkõige aga matemaatikaga tegelemiseks. Juba kooli vastuvõtmisel nõuti matemaatika mõningast tundmist. Matemaatika polnud Akadeemias mitte ainult teaduslik propedeutika, vaid tähtis teaduslike uurimiste objekt, millega kooli õpilased tegelesid. Platoni kool on epohh antiikmatemaatikas. (1 lk 15)
Peale filosoofia, mis oli peamiseks õppeaineks, õpetas Platon ka matemaatikat, milles teda peeti parimaks asjatundjaks kaasajal. Õppemeetodis jälgis ta Sokratese eeskuju, kasutades teadmiste edastamiseks kahekõnelist keskustelu, kuid hiljem – õpilaste arvu kasvades – ka pidevalt ettekande vormi. Tähtsamaid teaduslikke ja filosoofilisi küsimusi arutati ent igakuistel kokkutulekuil ühiselt. (6 lk 57)
Õppetöö akadeemias toimus kuni aastani 529 pKr, mil Ida- Rooma riigi keiser Justinianus ta sulges kui “paganliku võltstarkuse taimelava”. (3 lk 50)
Platoni viimased aastad olid õnnelikud. Ta õpilased olid väljunud igas suunast ja nende menu oli teinud õpetaja austatuks kõikjal. Ühel päeval oli üks ta õpilastest kutsunud oma õpetaja pulmapeole. Platon tuli oma kaheksakümne aasta rikkuses ja ühines rõõmsalt lõbutsejatega. Lõpuks taandus ta maja vaiksesse nurka ja istus toolile, et natuke magada. Hommikul, kui pidu oli möödas, tulid kojuminejad teda äratama. Nad leidsid, et öö jooksul oli Platon rahulikult ja vaikselt läinud maisest unest igavikku. (2 lk 35)
Ükski Platoni ametijärglasi ei suutnud saavutada ei meistri taset ega veelgi vähem seda ületada. Tema elutööd jätkas ometi üks õpilane, kelle elutee viis aga varakult eemale akadeemiast ja kes kujunes mitte ainult meistriga võrdseks, vaid tema ka mitmes suhtes kaugelt ületas ja kelle teened nii filosoofia kui ka teaduste ajaloos üldse on osutunud hindamatuiks. See oli kreeka klassikalise mõtlemise teine suurmeister Aristoteles. (6 lk 89)

LOOMING

Platon on esimesi antiikaja filosoofe, kes oma vaated ja õpetuslikud seisukohad nende kogu ulatuses on kirjalikult jäädvustanud. Tema kirjanduslik pärand moodustab silmapaistva osa kreeka klassikalises kirjanduspärandis ja väärib tähelepanu mitte ainult filosoofilise sisu, vaid ka kirjandusliku väärtuse pärast. Tema teostena on säilinud 35 teost ja rida kirju.
Kõigile Platoni teostele on omane kindel kirjanduslik vorm: kõik on kirjutatud dialoogi kujul, tavaliselt küll mitte kõneleja osavõtul. Keskseks kujuks neis kõnelustes on alati Sokrates. Alles oma hilisemas loomingus hakkab dialoogne vorm üha enam aset andma pikematele arutlustele – kuid siingi on need esitatud ühe kõneleja ettekandena. (6 lk 58-59)
Kogu Platoni looming liigitatakse nelja rühma:

Noorusea dialoogid

• “Apoloogia” (Sokratese kaitsekõne)
  
• “Kriton”
  
• “Protagoras”
  
• “Lanches”
  
• “Lysis”
  
• “Charmides”
  

Selle rühma dialoogide sisuks on eetiliste mõistete defineerimine. Neis puudub veel ideeõpetus.

Üleminekuaja dialoogid

• “Gorgias”
  
• “Menon”
  
• “Euthydemos”
  
• “Väiksem Hippias”
  
• “Suurem Hippias”
  

Nendes esindab Platon preeksistentsi ja surematuse õpetust. Samuti ilmnevad siin ideede õpetuse algmed.

Meheea dialoogid

• “Politeia” (Riik)
  
• “Symposion”
  
• “Phaidon”
  
• “Phaidros”
  

Nendes arendab Platon oma filosoofilise õpetuse peatuuma – ideede õpetust.

Raugeea dialoogid

• “ Theaitetos”
  
• “Parmenides”
  
• “Politikos”
  
• “Timaios”
  
• “Nomoi”
  

Siin leiavad käsitlemist Platoni teadmusteooria (“Theatetis”), loodusfilosoofia (“Timaios”), õigusfilosoofia (“Politikos”, “Nomoi”). (2 lk 35-36)

PLATONI EETIKA JA MORAALIFILOSOOFIA

Platonistlikul eetikal on olnud põhjapanev tähendus kogu filosoofilisele eetikale. Oma voorusteõpetusega on Platon rajanud niinimetatud materiaalse eetika aluse, millest uusimalt on lähtunud ka niinimetatud väärtuste- eetika. Kardinaalseks küsimuseks on osutunud ka vooruste päritolu, mille lahendamisest omakorda sõltub kõlbelise kasvatuse muidu raskepärane, veel tänapäevani lahendamatu küsimustik. Eetika seisukohast omab tähendust ka platonistlik teoloogiline elukäsitlus, mis omakorda seostab hinge surmatuse kaudu – eetika metafüüsika ja religioonifilosoofiaga. Seetõttu on ka Platoni mõju kristlikule eetikale olnud määrava tähendusega - ja seda mitte ainult vanakristlikul ajastul. (6 lk 86)

Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom

Vastavalt ideedeõpetusest tulenevale dualistlikule maailma- ja inimesekäsitlusele võtab platonistlik eetos paratamatult negatiivse, ilmse askeetilise vääringu. Et hing oma tõeliselt olemuselt kuulub teise maailma, kus on tema päriskodu, siis seisab headus ja õnn, mille taotlemine on inimelu ülimaks eesmärgiks, üksnes eemaldumises sellest meelelisest maailmast ning suundumises täiusliku, ideedemaailma enamale tunnetamisele. Ihu ja sellega seotud alamad hinge eluavaldused, mis otsivad rahuldust meeleliste himude küllastamisest, kuuluvad tõelises kõlbelises elus rangele taunimisele. Selline askeetlik, tegelikkusest tagasitõmbumist ja kõrgema maalima - ideede – tunnetamisele andumist toonitab eetos paistab silma eriti varajasema loominguperioodi dialoogides. Kahtlemata on selles tegemist veel täieliku sõltuvusega meistri ning õpetaja eluideaalist ja selle reaalsest eeskujust tema enda elus ja isikus. Kuid Platon jäi oma hingelaadilt eelkõige helleeniks, kelle erksat ilumeelt ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada. Seetõttu võime tema küpsemas ning iseseisvamas loomingueas täheldada esialgse dualistliku käsitlusviisi mahendumist eetika- alastes mõtisklustes ja ühenduses sellega küllalt avaralt hindavat pöördumist elu reaalse tegelikkuse ning selles leiduvate hüvede poole.
Üha selgemini kehtivusele pääsev teleoloogiline printsiip ideedeõpetuses aitas ka metafüüsiliselt tasandada reed kahe maailma vastuolus , mis viimaks just eetikas soodsa aluse senisest positiivsemale elukäsitlusele loob. Nii rangelt kui ta ka ei piitsuta meeleliste naudingute ja lõbude propageerimist inimelu peamise eesmärgina, möönab ta ometi, et headuse idee võib realiseeruda ka meelelises ning esemelises maailmas. Rõõm kõigest kaunist, teadmised ja oskused, mis võimaldasid luua midagi ilusat, mõõdukuses ning otstarbekohasuses kujundatud inimese elu ise – kõiges seesuguses hakkas koitma midagi, mis meenutas paratamatult kõige kõrgema headuse idee enese realiseerimise eelastmeid. Eriti dialoogis “Symposion” leiab taoline avar suhtumine haarava väljenduse, mis kajastub isegi muidu rangelt askeetilises vaimus kirjutatud dialoogis “Philebos”.
Kõigele vaatamata jääb Platon oma kõlbelises elukäsitluses ja hinnangus siiski oma ajastu lapseks: kuigi ühelt poolt tema avar humaansus mõneski suhtes kaugelt ületab kaasaja taseme ning ulatub kristliku elukõlbluse vahetusse lähedusse, jääb ta teisalt ikkagi oma kaasaja sageli ebahumaansete vaadete ja arusaamade kütkeisse. Tarvitseb ses suhtes vaid meenutada tema alahindavat suhtumist naistesse, kelles ta nägi kuidagi “alamat” ning meelelisemat olendit, või tema alavääristavat suhtumist töösse kui niisugusesse, orjandusliku ühiskonna tunnustamist jne. (6 lk 73-76)

Voorusteõpetus

Kui Sokrates voorusteõpetuses piirdus üksnes vooruse kui niisuguse üldise iseloomustusega ja samastas selle teadmisega, andmata seejuures mingeid lähemaid sisulisi määranguid selle kohta, milles üksikud voorused seisnevad, siis Platon on esimesi, kes püüab kujundada sisuliselt kindlakujulisemalt ning üksikasjalisemalt filosoofilist voorusteõpetust.
Nagu Sokrates, nii lähtub temagi vooruse kui teadmise mõistmisest ja tunnustab selle vastavalt ka vooruse õpetatavust. Kuid ta ei rahuldu üksnes selle väitmisega, vaid püüab seda ka lähemalt selgitada ning põhjendada, süvendades ning osalt isegi moduleerides meistri seisukohta ja viies selle kooskõlla oma ideedeõpetusest tuleneva tunnetuskäsitlusega. Sellega ühtlasi jõuab ta vooruse kui niisuguse olemuse pretsiissemale määramisele, andes väärtusliku panuse mitte ainult antiiksele eetikale, vaid kogu filosoofilisele eetikale üldse.
Põhjapaneva tähendusega ses suhtes on tema arutlused dialoogis “Menon”. Oma vaatluses lähtub Platon siin kahest võimalikust põhiseisukohast, mis sisuliselt on teineteisega kooskõlastamatus vastuolus. Kui on voorus õpetatav ning õpitav, s.t. teatava harjutuse teel omandatav, siis ei saa teda käsitleda “hinge” ürgse omandina, vaid peab paratamatult olema midagi väljastpoolt külgepandavat ning vastuvõetavat. Sellest järeldab Platon, et voorus sel juhul minetab oma absoluutse ning igikehtivuse ja kujuneb üksnes inimlikuks “määranguks”, mida igaüks võib valida ja sisustada omaenese suva ning maitse kohaselt. See viiks aga eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu “ideega”, ei oleks seda.
Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav ega arendatav. Iga inimene oleks niisugune, nagu ta on ja vooruslik sel määral, nagu talle seda sündimisest kaasa on antud. See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks absurdsusse. Nüüd väidab aga Platon edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades. Sest: kui eetilises “teadmises” õpetatavus ja loomupärane kaasaantus ei ole kooskõlastatavad, siis peaks see kehtima ju teadmise kui niisuguse olemuses üldse. Et see tegelikult nii ei ole, seda näidustab Platon matemaatika varal . Matemaatika on aga õpetatav ning õpitav – ja ometi peituvad tema tõed inimese hinges , nagu seda kinnitab katse ori- noorukiga. Tegelikult, järeldab Platon, osutub “õppimine” antud juhul üksnes olemasoleva tõe või asjaolu teadvusse tõstmiseks, mida aga Platon nimetab “meenutumiseks”. Matemaatikas ei seisa seega “õppimine” ja tõdede “kaasasündinud omandamine” kaugeltki mitte vastuolus teineteisega. Kogu küsimuse sead on järelikult vale: “õpitav” ongi üksnes see, mis kui ürgomane teadmine meie hinges juba olemas on seetõttu ei ole ka “õppimine” midagi muud kui “anamnesis”. Kehtib see matemaatikas, siis peab see kehtima ka eetikas: siingi on voorused mingid kaasasündinud antused, milliseis on vaja vaid teadlikuks saada.
Ütleksime seda täpsemalt, tänapäevase filosoofia keeles väljendatult: voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – idee, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega “aprioorsed” antused. Just see on platonistliku eetika alussambaks – kuigi Platon ise vaevalt kõiki sellega seostuvaid probleeme nägi. Nii platonistlikus kui ka igas teises filosoofilises eetikas jääb lahendamatuks kurjuse küsimus - ja pealegi osutub inimene selles valguses oma põhiolemuselt ikkagi heaks. Kuri on ta vaid niivõrd, kui võrd ta pole veel teadlik oma headuses. Siin on iga idealistliku orientatsiooniga eetika piir, mida ta ei suuda ületada. Ka ei mõtle Platon asja kaugeltki lõpuni: tegelikult osutub vägagi küsitavaks, kas teadmine kõlbelisest normis või voorusest teeb kedagi vooruslikuks. Teadmisest teostumiseni on üsna pikk vahemaa – ja ometi jääb see nii meistril kui õpilastel märgatamatuks – jääb kogu filosoofilise eetikale tabamatuks.
Märksa väärtuslikumad on Platoni otsimused - voorusteõpetuse süstemaatika alal. Mitte ainult, et ta seoses sellega on andunud rea vooruste huvipakkuvaid ning klassikalise väärtusega kirjeldusi, vaid on uurinud ka nende omavahelist seost ja sõltuvust. Dialoogis “Politeia” visandab ta põhivooruste või kardinaal vooruste süsteemi oma hingekäsitluse aluse. Igale hinge osale vastab siin kindel spetsiifiline voorus: mõistusliku osa esmaseks vooruseks on tarkus (“ sophia ”), tahtmisele vastab vaprus või mehisus (“andria”, mis võiks tähendada lihtsalt “tahtejõudu”), kuna meeleliselt himustavale hingeosale on vaja mõõdukust (“sōphrosynē” ) – mida sisuliselt võiks tõlgendada ka “enesevalitsemine”). Neid nelja kardinaalvoorust ühendab juhendavalt ning tasakaalustavalt viimaks üks kindel üldvoorus – nimelt õiglus (“dikaiosynē“), mis võimaldab kõlbeliselt harmoonilise teostamise. (6 lk 73-76)

Ideed moraali alusena

Kuid tunnetusliku ja teadmiste puudutava osa kõrval annavad Platoni ideed aluse ka moraalifilosoofiale: ideedeõpetuse üks hämmastavamaid jooni ongi selle uskumatu mitmepalgelisus.
Platon on moralist. Kui ainus viis teada hüvet põhineks teadmisel erilistest headest tegudest või asjadest – “see on hüve”, “too ei ole hüve”-, ei oleks moraalil tõelist ankrut. Vastuolu Sokratese surma mõistnud rahvakoosoleku ja Platoni vahel on ületamatu. Platoni arvates on enamuse otsusel põhinev moraal tõelise moraali karikatuur. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi.
Platon viitab ideedele ja tõstab oma moralismi nende poolt valgustatud püsivale ja igavesele alusele. Kuigi rahvakoosoleku otsus oli demokraatlik, oli see sellest hoolimata väär; see ei olnud vastavuses hüve ideega. Hüve eri liigid on Platon üksikasjaliku uurimise objektiks – vaprus dialoogis “Laches”, mõistlikus dialoogis “Charmides” ja õiglus dialoogis “Riik”. Eetilised, poliitilised ja moraalifilosoofilised küsimused on tema jaoks põletavalt tähtsad.
Platon on otsustavalt igasuguse relativismi vastu, nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Tema arvates on võimalik üldkehtiv teadmine – teadmine, mis ei vaheldu nagu muljed erinevate isikute puhul. Sellele vastavalt tahab ta näidata, et väärtustel ja hüvedel on objektiivne alus, millele saab püstitada pädeva moraaliteooria. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame me ideid.
Näiteks dialoogis “Laches”, mille uurimisobjektiks on mehisus. Seal korduv skeem on Platonile tüüpiline ja avab tema metoodika ka üldisemalt. Sokratese tegelaskuju kaudu tahab Platon, et me teeksime endale selgeks, mis on mehisus kui selline, tabamaks mehisuse ideed.
Kuigi vestlus lõppeb Platoni varajastele dialoogidele iseloomulikul moel tulemuseta, on olulisim juba öeldud. Oluline on, et suuname oma tähelepanu õigele asjale: erilistelt mehistelt tegudelt mehisusele endale. Mõistlike ja moraalsete olenditena peame me endale selgeks tegema, mis on mehisus vooruse ühe liigina. Kuid selles jõuame selgusele ainult otsides kõiki mehisuse ilmnemisvorme ühendavat tegurit – mehisust kui niisugust, niisiis mehisuse ideed.
Platon on kinnitanud, et selline mehisuse idee on olemas. Voorusel on ja peabki olema objektiivne alus, kuna muidu ei saa meil olla puhast teadmist sellest. Et mingi üksik tegu saaks olla mehine, peab olemas olema mehisus kui selline, mis sellele loogiliselt eelneb – ilma mehisuse üldist mõõduta või kriteeriumita ei saa ükski eriline tegu olla mehine. Mehisuse idee on seepärast võrreldes erilise mehise teoga esmane ja alles selle kaudu saab viimane mõistetavaks. (5 lk 33-34)

“Riik”

Kuigi Platon oma dialoogis “Riik” orjade seisusest ei räägi, peab ta võib- olla nende olemasolu enesestmõistetavaks. Ta peab võimalikuks muuta barbareid orjadeks . Et aga barbareid saab vangi võtta ja orjadeks muuta ainult sõja käigus, aga Platon on sõdade vastu, siis peaks orjade arv vähenema.
Ideaalset riiki iseloomustavad neli omadust (loomutäiust või voorust ):

tarkus (kr sophia),

mehisus (kr andreia),

harmoonia või vaoshoitus (kr sōphrosynē),

õiglus (kr dikaiosynē).
Tarkuse annavad riigile targad valitsejad , kes võtavad riiki juhtides vastu tarku otsuseid. Valitsema peavad tõelised filosoofid, kuid viimased ei tohi olla ega olegi võimuahned. Platon oli veendunud, et hädadele ei tule lõppu enne, kui tõelised filosoofid hakkavad valitsema või praegused valitsejad tõeliselt filosofeerima. Mehiseks teevad riigi sõjamehed, kes võitlevad mehiselt sise- ja välisvaenlaste vastu. Harmoonia või vaoshoitus on riigi kõigi kolme seisuse tegevuse kooskõlastus. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi. Kui näiteks inimene, kelle hing sisaldab kulda, peab olema sõjamees, siis oleks see ebaõiglane. Õiglases riigis valitsevad valitsejad, sõjamehed toetavad valitsejaid ning käsitöölised elavad sõnakuulmises, tehes oma tööd. Käsitöölised on Platoni ideaalses riigis ainukesed, kellel võib olla isiklik omand. Valitsejatel ja sõjameestel ei tohi olla isiklikku omandit, sest see tekitaks omakasupüüdlikkust ning oleks kahjulik riigile kui tervikule. Ainuke, mis neile kuulub, on nende keha, kuulutab Platon (Platon, Riik 464d).
(3 lk 64)

KOKKUVÕTE

Tõelise moraalse teadmiseni võib jõuda üksnes filosoofilise mõtlemise ja arutluse kaudu. Kõlblus ja religioon on sageli vastuolus. Inimesed võivad teha kurja ka religioossetel põhjustel, samuti võib moraalne tegu olla religioosselt ebatraditsiooniline. Üksnes siis, kui inimesed ütlevad lahti religiooni dogmaatilusest ja mõistusega haaramatusest, algab tõeline moraalifilosoofia. (4 lk 29)
Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, aga filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna – kultuuritegelasena – kuulub ta kogu inimkonnale. Platon oli vanaaja suurtest filosoofidest esimene, kelle filosoofilised tööd on meie ajani säilinud.

ALLIKAD

Kasutatud kirjandus:

Asmus, V. Platon. Tallinn: Eesti raamat, 1971.

Künnapas, T. Suured mõtlejad : põhijooni filosoofia ajaloos. Tallinn: Olion, 1992.

Meos, I. Antiikfilosoofia. Tallinn: Koolibri, 2000.

Robinson, D; Croves J. Juhatus Platoni juurde. Tallinn: Koge, 2004.

Saarinen,E. Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Tallinn: Avita, 2004.

Salumaa, E. Antiikfilosoofia ajalugu. Tallinn: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, 1991.