Willard van Orman Quine - elulugu ja põhilised vaated (0)

Referaat Filosoofiast
Willard Van Orman Quine
Tallinn
2012

SISUKORD

Põhilised vaated 5
Traditsiooniline empirism 6
Vaatluslaused 7
Lause empiiriline sisu 8
Kasutatud kirjandus: 10
Sissejuhatus
Käesolev referaat on kirjutatud filosoofist, kes oli meist kõigest mõne generatsiooni võrra vanem. Suur osa tema filosoofilistest ideedest on ehitatud üles ühiskonna toimimisele. Kuna tema elutee lõppes alles üksteist aastat tagasi, võib teda nimetada vägagi kaasaegseks filosoofiks , kelle ideed haakuvad ehk tänapäeva ühiskonna teemadega paremini. Hiljuti leidis aset hääletus, kus Quine arvati viie tähtsaima viimase kahe sajandi analüütilise filosoofi hulka.
Referaadis tutvume tema elulooga ja räägime ta vaadetest küll kohati üldjoontes, kohati sügavamalt. Referaadi eesmärk on teha õpetajale rõõmu, anda ülevaade filosoofi elust ja uurida lähemalt tema peamisi vaateid filosoofias. Mõtteviisilt oli Quine empirist , seetõttu tuleb pikemalt juttu ka tema traditsioonilise empirismi vaadetest ning ka tema kuulsast vaatluslausete teooriast. Filosoofil oli palju silmapaistvamaid õpilasi, kellest paljud veel senini elavad. Seega võib öelda, et tema ideed elavad ja arenevad edasi ka tulevikus.
Biograafia

Willard Orman Quine oli Ameerika filosoof , keda on sageli peetud 20. Sajandi teise poole üheks kõige olulisemaks filosoofiks. Ta sündis 25. juunil 1908 Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Akronis, Ohios. Tema isa Cloyd Robert Quine oli insenär ja tööstusettevõtja, tema ema aga kolledžiharidusega kohalik kooliõpetaja. Sõbrad kutsusid teda tihtilugu „Van”iks.
Tema huvi filosoofia vastu algas suhteliselt vara – 9 aasta vanuselt, kui teda juba vihastas välja absurdsus ühiskonnas taeva ja põrgu ideest . Oma kohalikus kõrgkoolis Akronis valis ta endale peamiselt teaduslikud kursused ja tegeles tulihingeliselt margikogumisega. Lisaks huvitas teda kooli ajal väga etümoloogia ning teda köitsid väga igasugused kaardid ja kauged kohad. Suur pööre oli aga siis, kui ta vend andis talle William James’i teose „ Pragmatism ”, mida ta luges justkui naelutatult, kuigi ta ise on väitnud, et tegemist oli Edgar A. Poe raamatuga „Eureka” mis esimesena tekitas temas soovi universumit tervikuna mõista.
Pärast kooli lõpetamist õppias ta Oberlini kolledžis, Ohios, kus tema vendki õppinud oli. Seal tema kasõpilane soovitas talle lugemiseks Bertrand Russelli teoseid, mis ostutusid Quine jaoks väga huvitavaks. Russelli ja Whiteheadi „Principia Mathematica” oli see, mis veenis teda alustama ka süvamatemaatikaga, valides selle oma filosoofiasuuna kõrvalaineks. Matemaatika huvitas teda just huvi tõttu kosmilisest arusaamisest ning Russell’i raamat oli just see, mis tema huvi sellel alal süvendas. Oberlini kolledži lõpetas ta 1930. aastal ja võitis stipendiumi Harvardi Ülikoolis doktorikraadi omandamiseks. Varsti, pärast Harvardis õpingute alustamist, abiellus ta Naomi Claytoniga, kes oli tema endine kooliõde Oberlinis. Quine omandas doktorikraadi kahe aastaga ning tema juhendajaks oli Alfred N. Whitehead. Whitehead tutvustas teda Russell’ile kes külastas Harvardit, et anda seal loeng. Sellest ajast saati pidas Quine Russelliga üsna tihedat kirjavahetust. Pärast doktorikraadi omandamist filosoofias 1932. aastal kirjeldas Quine hiljem oma järgnevat aastat ehk kõige tähtsamana tema tuleviku karjääri ja elutöö jaoks.
Järgneval aastal käis ta palju ringi Euroopas (reisi rahastati) ja kohtus paljude erinevate filosoofide ja positivistidega. Pikemalt peatus ta ka Varssavis ning siis läks õppima Prahasse Rudolf Carnap ’i käe alla. 1933 aastal naasis ta Ameerikasse, Harvardisse ning 1936. aastal võeti ta Harvardi juhtkonda õppejõuna tööle. Quine’i perre sündis ka kaks tütart, kuid hiljem läks ta naisega lahku ja abiellus uue naisega, saades veel 2 last. Edasise elu pühendas ta enamjaolt filosoofiateadusele. Quine suri 2000. aastal, 92 aasta vanuses.

Põhilised vaated

Quine toetab naturalismi tugevat vormi: kõik eksisteeriv on looduse vorm ja ainus viis hankida teadmisi maailma kohta on loodusteaduste kaudu. Ta rakendab neid ideid fundamentaalsete küsimuste puhul tähendusest ja teadmisest.
Ta ründab vahetegemist analüütiliste – nagu „Kõik mitte abielus olevat mehed on poissmehed” – ja sünteetiliste (tõesed, sest maailm on selline). Näiteks „ Kass istub vaibal” väidete vahel. See seab kahtluse alla filosoofia väte, nagu suudaks see lisada uusi teadmisi ning pakkuda teadmistele ja teadusele vundamenti. Quine’i sellise vahetegemise eitamine tõi kaasa Filosoofia leksikonis uue tegusõna defineerimise. To quine tähendab „resoluutselt eitama millegi tõelise või olulise eksistentsi või tähtsust”. Vaatamata sellele, et see idee on keerukas ja vastuoluline , kirjutas Quine äärmiselt selgelt ja hea stiiliga.
Willard van Orman Quine on arendanud traditsioonilisi „tähenduse” teooriaid, mis seostuvad „muuseumimüüdiga”. Need käsitlevad tähedust kui muuseumis asuvate esemete juures rippuvat sildikest, millel on ükskõik, kas eksponaate peetakse platoonilisteks ideedeks, asjadeks enestes või siis nende ideedeks (ehk kujutisteks) teadvuses. Quine naturalistlik programm vastandub sellele keele tegeliku omandamise:
„Õppimisprotsess on subjekti induktsioon , mis toimub vastavuses ühiskonnale omase keelekasutusega.”
Me omandame keele, seostades väljendeid teatud empiiriliste ärritustega (ärrituslik tähendus), mida kas kinnitatakse (ühtlasi neid võimendades) või siis ei kinnitata (neid kahandades). Lause ärrituslik tähendus konkreetse isiku puhul on kalduvus seda lauset heaks kiita, reageerides toimivale ärritusele või seda eirata.
Kui keegi hüüab näiteks jänest nähes meile tundatus keeles ”gavagei”, ei saa me teada , kas ta mõtleb jänest, jänese osa või ”kõik miinus jänes”. Mõnes teises keeles võib toimida hopis teistsugune klassifikatsioonisüsteem (see on Quine’i tõlke ebamäärasuse printsiip). Asjadest ja nende omadustest kõnelemine on mõtlemise vaid.
”Omaenese, eelnevalt omaks võetud ja lõppkokkuvõttes hõlmamatu ontoloogia ” raamides – see on Quine’i ontoloogilise relativismi printsiip.

Traditsiooniline empirism

Traditsiooniline empirism lähtub Quine’i arvates pildist, mille järgi subjekt omandab teadmisi välismaailmast. Subjektile ei pruugi maailm olla antud otseseslt nagu ta on, vaid subjekti ja maailma vahel asub teatud vahenduslüli. Selleks võivad olla meelemuljed või meeleandmed või mingisugune vahetult antu, mis pole siiski sama, mis selle objekt maailmas või hoopis positivistlik vaatluslause. Sellele vahenduslülile toetudes saab põhjendada väiteid välismaailma kohta. Seesugune ettevõtmine kätkeb endas probleemi – kuidas on üldse võimalik haarata maailma ennast, kui alati jääb midagi maailma ning minu vahele.
Nii maadlevadki empiristid lõputult skeptikuga, kes osutab võimalusele, et maailm võiks olla ka teistsugune ning et subjekti teadmistel ei õnnestu jõudagi kaugemale talle antud nähtumusikest vahendajatest. Quine'i epistemoloogia alguspunkt ei asu subjektiivses vaimus . (Traditsioonilise empirismi lükkab ta tagasi käesoleva raamatu kõige esimeses paragrahvis, tekstis, mille äärmine sisutihedus võib pealiskaudsel lugemiselt täiesti märkamata jääda.) Probleem, kuidas me omandame teadmisi maailma kohta, on tema käes teisenenud küsimuseks, kuidas me õpimeosutama asjadele enda ümber. Samas on empiristlik element täiesti alles jäänud.
Quine'i järgi on sealjuures olulised kaks koostisosa - need on traditsiooniliste empiristide kogemuse ning vaatluse mõiste naturalistlikud lähendid mõjutused meie närvilõpmetel ehk sensoorne lähistiimul ja vaatluslause. Viimane on stiimuliga kõige lähedasemalt seotud ning teda teistest lausetest eristavaks tunnuseks on see, et vaatluslauseid õpitakse ostensiivselt ning sõltumatult ülejäänud keele omandamisest. Seega ei sõltu nad erinevustest isikute taustteooriates. Ehkki vaatluslauseid ei korrigeerita just sageli, pole Quine'i järgi seegi põhimõtteliselt võimatu. Ka selle poolest erineb ta traditsioonilisest lähenemisest, mis pidas isiku enese ideede haaramist tõsikindlaks ning korrigeerimatuks.
Need kaks komponenti on naturalistlikud selles mõttes, et füüsilise sündmuse ning lausena on nad osa materialistlikust maailmapildist, erinevalt rneeleandmetest või muudest privaatsetest muljetest subjekti vaimus. Quine'i järgi pärineb empiiriline sisu niisiis meie meelte füüsilistest ärritustest. Epistemoloogia ülesandeks on seega näidata, kuidas meie teooriad ja teadmine pärinevad nendest ärritustest.

Vaatluslaused

"Mind huvitab tõendusmaterjali voog meelte ärrtitustest teaduse väljendusteni." Need ärritused põhjustavad vaatluslausete esitamist ning seega osutub epistemoloogia ülesanne lahendatavaks naturalistlikus raamistus – tuleb seletada, kuidas on vaatluslaused seotud teiste teoreetiliste lausetega. Quine'i järgi ei ole nad teoreetiliste lausete reduktiivseks aluseks. Pigem kujutavad vaatluslaused endast laia, läbipõimunud võrgustiku äärmisi otsi, mis on meelestiimulitega lähedasemalt seotud kui teoreetilise võrgustiku kesksemad piirkonnad. Samas on kõik võrgustiku osad omavahel seotud ning muudatus ühes kohas viib muudatusteni teises paigas ja nagu öeldud, ei ole ka vaatluslaused võrgustiku äättena seetõttu põhimõtteliselt korrigeerimatud.
Näiteks vaatluslause „lumi on valge” väljendab meie kindlat meelelist seisundit ja üksmeelset arusaamist olukorras, milles lumi on vaadeldav. Faktilause „lumi on valge” väljendab arusaadavat üksmeelt aga kõikgi olukordade jaoks, sõltumata sellest,, kas me näeme lund või ei näe: ta osutab millelegi, siis faktile, mis on vahetust silmaga „järgi vaatamisest” abstraheeritud – meil ei tarvitse selle lausega nõustumiseks lund näha. Kui me lund nägemata ei oskaks öelda, et „lumi on valge”, poleks ka fakti, et lumi on valge.
Mõnede filosoofide meelest on kogemusliku stiimuli ja vaatluslause eristamine ikkagi väga problemaatiline. Näiteks Donald Davidson on rõhutanud, et närvilõpme ärritus ei saa põhimõtteliselt olla midagi sellist, millel oleks sisu ning seega jääb mõistatuseks, kuidas saab nimetatud lähistiimul vaatlus lausete tähenduse määrata või sellega üldse kuidagi tähenduslikult seotud olla.
Davidson on aastaid vaielnud Quine'iga selle üle, kas pidada andmeteks lähistiimulit ehk meelesignaali või kaugstiimulit ehk välismaailma objekti ennast. Quine empiristina ei ole nõustunud väliste objektidega kui tõendusmaterjaliga, Davidson seevastu rõhutab, et peale arusaamatuse seose ärrituse ning vaatluslause tähenduse vahel kätkeb see vahetegu endas ka "empirismi kolmandat dogmat, nimelt eristust sissetuleva " toore " sisu ning seda tõlgendava mõisteskeemi vahel. Pealegi jätab selline empirism ikkagi võimaluse skeptitsismiks.
Kaugstiimuli käsitaja meie tõendusmaterjalina ehk teisisónu, epistemoloogiline eksternalism aga lubab tema meelest neid probleeme vältida. Paraku ei ole Davidsoni meelest quine'ilik närvilõpmete empirism ning eksternalism ühitatavad."

Lause empiiriline sisu

Quine'i empirismi kirjeldamiseks on tark seostada seda Quine'i enda poolt välja toodud empirismi arengu "viie teetähisega" empirismi sajanditepikkuse ajaloo vältel." Kõigepealt nihkus empirismi arengus rõhuasetus ideedelt sõnadele, asendades privaatse avalikult ligipääsetavaga. Ideedel puuduvad kindlapiirilised identsustingimused, samuti pole selge, mida nad endast peaksid kujutama , sõnad seevastu on selgepiirilisemad ning paremini käsitletavad. Järgmiseks sammuks oli nihe sõnadelt terviklausetele, millel on vaadeldavad tagajärjed ning millel on seega empiiriline sisu.
Kolmas teetähis on liikumine lausetelt lausete süsteemidele. See on holistlik teetähis, mille kohaselt ei ole võimalik seada iga üksikut lauset eraldi vastavusse verifitseeriva olukorraga, mis kujutaks endast selle lause tähendust. Empiirilist tähendust kannab terve teooria. See ei tähenda veel, et üksiklausetel tähendus üldse puuduks, kuna erinevus teoreetilise ning vaatlusliku vahel on kõigest määra küsimus. Nimelt jätavad holistliku teetähise ületamata vaatluslaused, mis tänu oma põhjuslikule seosele lähistiimulitega on seotud üksikute olukordadega.
Kuid ka vaatluslaused ei jää puutumata holismist, kuna asjaolu, kas me neid aktsepteerime, sõltub ühtlasi tervikteooriast ning mitte ainult maailmast. Pealegi ei pea Quine mõttekaks positivistide varajast tugevat reduktsionismi, mis üritab taandada teoreetilised väited vaatluslausetele.
Kokkuvõte
Quine’i puhul oli tegemist uuendusliku filosoofiga , kes tõi lagedale uusi vaatlusprintsiipe ja kirjutas palju teoseid. Sellele pühendas ta isegi oma pensionipõlve. Kogu elu oli ta seotud Harvardi ülikooliga, andes seal loenguid ka kõrges eas. Tema kõige varasemad teesid ja publikatsioonid põhinesid formaalloogikal ja hulgateoorial. Tema eesmärk oli leida vastused kõikidele sisulistele küsimustele teadmisest ja tähendusest, kasutades selleks loodusteaduste meetodeid ja vahendeid. Ehk on kõige tuntumaid teooriaid tema puhul vaatluslausete esitamise teooria, milles arutatakse faktide eksisteerimise üle ja luuakse seoseid ärrituse ja fakti tekkimise vahel. Väljatoodud näide „lumi on valge” on ka ehk üks kõige tuntumaid märksõnu tema loomingust, mida kohata võib. Poliitiliste vaadete poolest oli ta konservatiiv , mida on samuti loomingusse sisse põimitud. Mõttesuunalt oli ta empirist, vastandudes üldiselt ratsionalismile ja pidades teadmise aluseks kogemusi (eitab kaasasündinud ideid) seades muuhulgas kahtluse alla metafüüsika. Klassikaline vaidlus ratsionalismi ja empirismi vahel teiste filosoofidega ei olnud ka tema elus harv nähtus. Kõige suuremasse vaidlusesse sattus ta Davidsoniga ning sellest on kirjutatud isegi eraldi raamat. Mitmetest Quine’i õpilastest on saanud tänapäeval hinnatud ja tuntud filosoofid.

Kasutatud kirjandus:

Stephen Law – „Filosoofia”
P. Kunzmann, F. Burkard ja F. Wiedmann – „A ja O taskuteatmik. Filosoofia"
Willard van Orman Quine – „Sõna ja objekt”
Interneti-allikad:
http://www.philosophybasics.com/philosophers_quine.html (Tõlgitud)