Johannes Käis (2)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste instituut
Eelkoolipedagoogika osakaond
MIDA TÄHENDAB ÜLDÕPETUS LASTEAIAS JA KUIDAS SEDA RAKENDADA
Iseseisev töö
Juhendaja :
Tallinn 2009
Üldõpetuse juured ulatuvad juba 19. sajandi lõpul maailma eri paigus kõlapinda leidnud reformpedagoogikasse. Eestisse jõudsid üldõpetuse põhimõtted 20. sajandi algul eeskätt Johannes Käisi ja Jüri Parijõgi kirjutiste ja kooliuuendusliku tegevuse kaudu.
Johannes Käis sündis Põlvas 26.detsembril 1885 aastal. Temast sai oma aja silmapaistvaim eesti koolimees. J.Käisi pedagoogiliste vaadete kujunemisele tema õpetajatöö algusaastatel avaldasid mõju Peterburi ülikooli bioloogilis-ökoloogilise suuna teadlased. Edasist kujunemist mõjutasid kooli põhjalikud ümberkorraldused Nõukogude Venemaa algusaastatel, kui J.Käis töötas Vologdas ja Pihkvas. ( Eisen 1985: 7)
Koolitöö sisuline uuendamine algas tasapidi 1920.aastate algul. Üks esimesi algõpetuse sisulisi uuendusi oli koduloo kui õppeaine võtmine algkooli õppeplaani 1919.aasta algul. Kodulugu pidi õpetama lapsi oma lähima ümbruse nähtusi vaatlema ning neid mõistma. Üldõpetuses püüti kogu õppematerjal algastmel koondada teatud koduloolisteks kompleksteemadeks, mis ühendasid seniseid õppeaineid. Ideed tulid siia Lääne reformpedagoogika mõjutusena, peamiselt Austriast. (Eisen 1985: 7) Uuendused levisid üsna tagasihoidlikult, sest ei mõistetud veel koduloo kui õpetamise printsiibi olemust. Puudusid vastavad käsiraamatud ning õppekirjandus, samuti kõige hädavajalikumad õppevahendid. Olulise pöörde tõi sinna aga Käis ise, kes järgnevatel aastatel töötas läbi koduloo ja üldõpetuse teoreetilised ja rakenduslikud küsimused ning soetas juurde vastavaid käsiraamatuid ja õppekirjandust. (Eisner 1985:8)
Looduses viibimine on laste kasvamisel väga tähtis. Miks lehed langevad sügisel ning miks talvel lumi maas on? Paljalt raamatutest piltide vaatamisest ning õpetajate rääkimisest ei teki lapsel huvi. Juba imikueast soovitatakse lapsed õue magama panna, seda küll värske õhu tõttu. Lapsed on juba loomult nii uudishimulikud ning mis annaks neile suurema võimaluse uurida, kui viibimine looduses. Sellepärast võiks igal lasteaial olla maksimaalselt suur aed, kus lisaks mängu atraktsioonidele oleks ka kasvavat ja kastetavat. Ei peaks ehk hakkama istutama peenratäis taimi, piisab ka põõsastest ja puudest kuid rühmas võiksid potililled ka olla. Siis saavad lapsed igapäevaselt jälgida taime arengut.
Uute teede otsinguid alustas Käis kõigepealt algõpetuses, mille jaoks valmistas seminar juba ette ka õpetajaid. Keskmeks nooremates klassides pidi kujunema kodulugu. Käisi mõtte järgi polnud mitte kui uus aine, vaid kui uus õppemeetod, mis arendab õpilaste vaatlusvõimet, iseseisvat tööd ja harjutab mõtlemist. Laps õpib tundma kodukoha loodust ja inimese tööd. Käis rõhutas, et lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma. (Eisner 1985: 9-10)
J.Käisi süsteemi keskseks küsimuseks on õpilaste individuaalsus , iseseisev töö. Ta pidas eesmärgiks isiksuse kui ühiskonna liikme arendamist . Käis rõhutas, et mida tugevad on individuaalsus üksikinimeses, seda rikkam on ka ühiskond. (Eisen 1985: 10)
Kuna munitsipaallasteaedades on rühmad suured, ei näe ma võimalusi, kuidas lapsi individuaalselt midagi tegema panna. Tavaliselt mängitakse ka rühmiti. Kui iga laps võtaks omale erineva mängu ning hõivaks selleks vajaliku ruumi, jääks rühmaruum väga väikeseks. Seepärast toimubki arendustegevus rühmades kollektiivselt. Esimeseks lahenduskäiguks peaks olema rühmade suuruse vähendamise. Seepärast on eralasteaedades võimalus vägagi lastega individuaalsemalt töötada. Paljud õpetajad seda harrastavadki. Nad jagavad rühma veel väiksemateks gruppideks ning vastavalt päevadele tegelevad lisaks rühmategevustele eraviisiliselt ka pisikeste gruppidega.
J.Käisi toimetusel ja kooliuuendusrühma liikmete kaastööl ilmus aastatel 1931 -1936 13 metoodilisest käsiraamatust koosnev sari neljas jaos „Uusi teid algõpetuses”, mis käsitlesid peaaegu kõiki algkooli õppeplaanis olevaid aineid. Tema pedagoogilised ideed ja tööd leidsid suurt tähelepanu ka väljaspool kodumaad. (Eisner 1985: 11)
Käis oli omas ajas progressiivse pedagoogilise mõtte kandja ja kooli demokratiseerimise eest võitlev publitsist. Muidugi pidi ta oma töödes, mis ilmusid tema toimetusel, arvestama kodanlikus koolis kehtivaid õppeplaane ning aineprogrammide sisu. (Eisner 1985: 13)
Käis leidis, et iganenud kooli asendamiseks uuega on kõige sobivam töökool. Ta lähtub kindlalt töökoolist selle mõiste laias tähenduses, hõlmates siia laste igasuguse tegevuse: lugemise, arvutamise, mängu, laulu, vaatluse, käsitöö, aiatöö- kõik mis kätt, silma ja mõistust arendab. Töö esineb kahes tähenduses: metoodilise printsiibina ja iseseisva õppeainena. Samuti toonitas ta, et üks ja seesama õpetaja peaks õpetama vähemalt neli aastat, see annab võimaluse õpetada õpilasi pikemate ajaüksuste kaupa. (Eisner 1985: 17-18)
Ümber tehti ka hindamissüsteem. Numbrite asemel tuleb lastele anda sisuline hinnang. Samuti tuleb ära kaotada nende traditsioonilised kodutööd, mis asenduvad raamatute lugemisega, loodusvaatlustega jne. Lastele on vaja anda head populaarteaduslikku kirjandust. Selleks kõigeks oli vaja aga ette hakata valmistama õpetajaid ning eeskujuks luua seminari juurde heal tasemel algkool. Ühtlasi tõuseb esile individuaalsuse probleem. (Eisner 1985: 18)
Olen palju mõelnud sellele, et miks osades koolides kasutatakse esimestes klassides 5-palli süsteemi asemel kas värvisüsteemi või sõnade süsteemi. Kui enamuse kooliteest toimub hindamine siiski 5-palli süsteemis, siis miks peaks esimestel aastatel teistmoodi alustama? Kui mõelda aga sellele, mida ütleb number 5 päevikus ühele 7aastasele lapsele, kui seal võiks olla kas väga tubli või väga hea või mõni muu inspireeriv ning tunnustav sõna või sõnadeühend. Isegi töötades tunned ülemuse kiidusõnadest rohkem rõõmu kui mõnest linnukesest kontroll-lehel. Leian, et ka juba lasteaias võiks lastele nähtavalt olla mingisugused õppekaardid, kus pannakse lastele heade ja tublide kavatsuste ja tegemiste eest kas lillekesi või päikeseid või muid häid emotsioone tekitavaid sümboleid, et neid inspireerida.
Käis väidab, et ei ole õige lapsi samas tempos õpetada. Mõned on ette jõudnud, mõned maha jäänud. Individualiseerimise põhilise võimalusena nähakse kiirem tempo ette lastele, kes on andekamad ning mida on võimalik organiseerida laste üleviimisega iga poole või kolmandiku aasta järel. Kuna selleks aga puudusid klassid ja piisav hulk õpetajaid, leiti teine lahendus: üksikud eriti andekad lapsed töötavad eraldi õpetuaja juhatuse all ja „hüppavad” üle klassi, linnades moodustatakse paralleelklassid, kus üleviimine mitu korda aastast on võimalik. (Eisner 1985: 18)
Lasteaedades , kus on mitu rühma samas vanusevahemikes, võiks olla võimalik selekteerida tublimaid ning püüdlikumaid nendest , kes endale aega võtavad. Minu enda lapse rühmas on näha, kuidas ühed kolmeaastased räägivad ladusalt ning on juba ise emmed valmis ning aitavad õpetajatel teisi kantseldada kui mõni ei oska veel sukapüksegi jalga panna ning ega ta ei taha ka. Sellisel juhul olekski hea eraldada need täiesti erineval tasemel olevad lapsed ning koondada nad oma arengu järgi gruppidesse . See annab tublimatele võimaluse omas tempos minna, samuti ka nõrgematel.
1924.aastal paneb Käis „Kasvatuses” ilmunud töös „Üldõpetus algkoolis” aluse ühele oma 1920.aastate põhilisemale seisukohale- õppetöö organiseerimine algõpetuse algul üldõpetusena, kus ained sulavad kokku nii, et sama õppematerjal töötatakse mitmekülgselt läbi. Üldõpetust soovitatakse esimesele kahele või kolmele õppeaastale, 4.klassis minnakse üle ainesüsteemile, kodulugu peab aga siingi säilima. Tähelepanuväärne on ka õpetamisabinõude ja meetodite liigitamine õpilase tegevuse alusel( vaatlus, jutustus, joonistamine, voolimine , lugemine, kirjutamine, mäng jne...). (Eisner 1985:18)
Käis toob kasvatuse sihtidena esile järgmised: aktiivse tegevuse loomine lastele, mis hoiab eemale pahedest , tahtekasvatuse soodustamine, iseseisvuse kasvatamine , ettevalmistamine ühiskondlikuks eluks ja iseloomu kasvatamine kui lõppsiht. (Eisner 1985: 20)
Praegu on kehalise kasvatuse algõpetus seostatud rütmilise liikumise ja rahvatantsuga. Mänge saab igas tunnis kasutada nii, et see oleks antud ainega seotud. Rütmiline liikumine peab kuuluma igasse koolipäeva muude tegevustega põimunult, andma võimaluse lapsi ergutada kui ka rahustada. (Müürsepp 2001: 15)
Paljudes lasteaedades on ette nähtud ainult paar laulu ning liikumise tundi nädalas. Rääkisin tuttavate õpetajatega ning küsisin, kuidas neil liikumine ja laul organiseeritud on. Õpetajad rääkisid, et lisaks tundidele, mida viib läbi vastava tunni õpetaja, organiseerivad nad väljas olles lastele liikumisemänge ning tubastes tingimustes käivad liikumisrühmas võimlemas, muusikarühmas pille mängimas. Lohutav oli kuulda, et ei piirduta vaid etteantud tundidega vaid õpetajad lasevad lastel ka vabavoliliselt, ilma et keegi käseks ja keelaks, oma soovil tegutseda.
1927.aastal ilmunud „Loodusõpetus algkoolis” kujutab endast loodusõpetuse originaalset metoodikat, millel on ka ülddidaktiline väärtus. Üksikasjalikult on käsitletud aktiivset vaatlust looduses, katsete korraldamist ning probleemülesannete esitamist. Erit tähelepanuväärne on, et loodusõpetuse sisu kujundamiseks on esile toodud printsiip, mille kohaselt põhilist ja üldist tuleb õpetada loodusteaduste seisukohalt. Kasutada tuleks lapsele kõige lahedasemaid näiteid. (Eisner 1985: 22)
Väga oluliseks pean rahvajutte, -luulet ja –laule. Ideaalne on unejuttudena kasutada rahvajutte ning liikumise tunnis teha rahvalaulude saatel temaatilisi tantse. Rahvalooming misstahes vormis- jutt, mäng, laul- on juba oma olemuselt sünkreetiline. Rahvajuttude jutustamine, koos arendamine, läbimängimine õpetab tekste meelde jätma ja mõistma. Need lapsed, kes on saanud piisavalt etendada rahvajutte ja osaleda rahvamängudes, saavad hiljem hõlpsasti hakkama ilmeka lugemisega. Rahvajuttude ja laulude esitamine õpetab last osalema dialoogis, mis on aluseks hariduse ja kultuuri omandamisel- osata jälgida ja mõista teise inimese kõnet ning teha ennast jälgitavaks ja mõistetavaks. (Müürsepp 2001: 8-10)
Mida mina veel lasteaiaõpetajana rakendaksin Käisi üldõpetusest?
Lasteaiad oma metoodikalt ning metoodikatult on erinevad. See ei olene sellest, et lastekollektiivid on erinevad, vaid sellest, kui motiveeritud ning tööst rõõmu tundvad on pedagoogid. Mida rohkem „raamatus kinni” õpetaja on, seda üksluisem on päev lasteaias. See ei anna aga lastele palju võimalust fantaseerida, sest kui nad on pidevalt igavlemas, ei arene ka nende meeled.
Üha enam ja enam on lasteaedades esikohal ainete õpetamine. Õpetamine rangetes piirides. Kuidas laps pliiatsit käes hoiab, kas ta oskab sõrmkindaid kätte panna, kas ta oskab joonistada ovaali , kas ta üldse teab, mis on ovaal ? Ja seda kõike väga varajases nooruses. Kogu haridus ja areng on surutud rangetesse raamidesse kuigi jääb mulje, et kõik on vaba ja lasteaed saab palju ise otsustada.
Tahaksin, et lasteaias, kus töötaksin, oleks suur aed, kus oleks lastel palju jooksu- ning mänguruumi ning kus oleks ka ruumi looduse kasvamiseks. Erinevad puud on erinevatel aastaaegadel niivõrd erilised. Kes langetab lehed, kes annab tõrusid ning milliseks muutuvad lehed, kui nad kuivavad. See kõik annab lastele võimaluse näha enda ümber toimuvad läbi enda silmade, mitte raamatust piltide pealt.
Tahaksin seina peale panna suure tabeli, kus on iga lapse pilt. Kui toimub rühma koristamine , võiksid abiks olnud lapsed saada tabelisse pildi alla ikooni, mis tähistab seda, kui laps on teinud midagi head, kui ta on olnud tubli ja abivalmis. Selline süsteem on väga motiveeriv, sest väga vahva on vaadata, kuidas kas lillekesi või päikeseid üha koguneb ja koguneb, kui teed midagi, mida palutakse. Samamoodi võib see olla motivatsiooniks söögiharjumuste muutmisel. Kui laps ei taha süüa ja tabelisüsteem seinal toimib, võib hakata lastele individuaalseid eesmärke seadma, mille täitmisel nad auhinnaks jälle ikoonikese tabelisse saavad.
Ühiskond on arenenud nii, et aastast aastasse oodatakse kooliikka jõudnud lastelt üha rohkem ja rohkem. Unustatakse aga, et lapsed on õppinud oma igapäevaeluga toime tulema juba aastasadu enne, kui tuli mängu kool, seda kõike läbi mängu ning elu ja looduse vaatlemise.
Leian, et lasteaiad peaksid ranged õpetamised asendama loominguliste mängudega ning kasutama rahvalaule ning vanarahva pärandit üleüldiselt. See on saatnud meid läbi aastasadade ning harinud meid ja meie meeli. Lapsed suhtuvad läbi mängu õpetatavasse palju paremini ning seeläbi tahavad rohkem ja rohkem õppida. Kellele ei meeldiks ülikooliski omandada materjal tuima tuupimise asemel mängides...
Allikaloend
Eisen, F. 1985. Koolile pühendatud elu. Tallinn: Kirjastus Valgus
Müürsepp, M. 2001. Rahvaluule ja üldõpetus. Tallinn: TPÜ kirjastus