Üht hüvelist riiki hoiavad püsti neli voorust: tarkus, mehisus, mõõdukus ja õiglus - Platon (0)

Üht hüvelist riiki hoiavad püsti neli voorust: tarkus, mehisus, mõõdukus ja õiglus - Platon
Platon on öelnud: „Üht hüvelist riiki hoiavad püsti neli voorust: tarkus, mehisus, mõõdukus ja õiglus,“ kuid mul on olnud kange tahtmine juba pikemat aega Platonile vastu vaielda , sest meie mõttemaailmad ei ühti. Ma tahaksin asendada tema tsitaadis mõned sõnad omapoolsete voorustega, sest igal inimesel on oma mõttemaailm, ning ta vaatab asju oma vaatenurgast, ning selge on see, et kõik ei mõtle nii nagu Platon, seega ma ei näe mõtet võtta eeskujuks tema tsitaati . Samas, kui hakata mõtlema on kohati Platonil ikkagi õigus - kuidas seda hüvelist riiki ikkagi määratletakse? Mis on siis ühe riigi kõige tähtsamad voorused?
Minu arvates ühes hüvelises riigis valdab inimesi imeline tunne - tunne, millest neil endal pole aimugi, mis võiks kesta igavesti, ning mis toob näole naeratuse. Naeratuse, mis on olnud varem varjatud kogu maailmale. Samas, on olemas ka tundeid, mis viivad naeratuse näolt ning tekitavad hinge tühjuse ja ängi. Kui hakata mõtlema, kas siis maailmas on olemas üldse ideaalset riiki, sest ideaalsus ei võrdu reaalsus , ning paljud riigid elavad lihtsalt oma enda kujutluses.
Üheks suurimaks põhjuseks miks ma tuliselt talle vastu vaielda soovin on see, et ta on unustanud kõige tähtsama, mida üks riik vajab püsimiseks, ning ideaalsuse saavutamiseks -selleks on vabadus. Ma mõtisklesin tükk aega, kuidas ta suutis selle unustada? Kas ta ise elas siis nii hästi, et tal polnud vaja muretseda oma vabaduse ja turvalisuse pärast? Neile küsimustele on raske vastata, sest kunagi ei tea, mis ühe filosoofi peas toimub. Vabadus on kahtlemata äärmiselt tähtsalt kohal sellel perioodil, kus riik alles kaardistab ennast, ehk nii öelda ajab alles juuri maasse - mulle tundub, et me teeme seda elus korduvalt, ikka uuesti ja uuesti, kuid erinevatel tasanditel.
Nagu Richard Lee on üelnud: "Mentaalne vormisolek on täpselt sama oluline kui füüsiline valmisolek ning teadmised selle kohta tuleks noorelt omandada." Sellest tsitaadist võin ma järeldada seda, et kõike tuleb õppida noorelt. Näiteks võiks tuua Eesti riigi: 1918. aastal, kui kuulutati välja Eesti Vabariik olid paljud joovastuses, aga oli ka neid, kes nutsid, sest paljud isamaa mehised pojad olid langenud võitluses oma kodumaa eest, sest tol hetkel suudeti mõelda ainult mehisusele, ning ei võetud asju mõistusega. Teise Maailmasõja alguseks, ei olnud me endiselt oma vigadest õppinud, ning taaskord , olime me võõra võimuall. Kuid lõpuks õpiti oma vigadest, ning mitmed aastad hiljem suudeti verd valamata taastada iseseisvus – see on ühtlasi ka kõige tähtsam tarkuse märk. Siinkohal on Platonil õigus, kui puuduks tarkus, ei eksisteeriks ka riiki.
Milleks on meile vaja mõõdukust, kui parimaid tulemusi saavutatakse kirega asju tehes? Milleks on vaja meile mõõdukust, kui inimvõimetel puuduvad piirid, sest mõõdukus hoiab inimest tagasi. Kindlasti, on sellele küsimusele vastuseid palju, aga selge on see, et ilma mõõdukuseta ei saavutaks me maailmas midagi, sest maailma kõige silmapaistvamad teod ja saavutused on just nimelt valminud tarkuse ja mõõdukusega, kuid samas kirega. Korraliku keskpärase maali või heliteose võib valmis meisterdada kaine mõistuse ja piisava haridusega, kuid need kõige säravamad ja meeldejäävamad - Da Vinci, Mozart - on maailmakuulsuse saavutanud just tänu suurele armastusele ja kirele oma ala vastu. Minu kindel arvamus on, et oma töösse kui ka riiki tuleb suhtuda mõistvalt, kuidas samas kirega ning võimalikult vähe mõelda korrapärasele ja olemasolevale. Kirega valmivad need kõige suuremad meistriteosed ning sünnivad kõige paremad riigid, mis on ideaalsuse saavutamisele kõige lähemal.
Igal riigil, on vaja ressursse, et püsima jääda, selleks on loodud igasuguseid organisatsioone, mis pakuvad ajutist rahalist tuge neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Kindlasti ei ole raha peamine tee õnneni, aga see aitab rahulolu tekkele märgatavalt kaasa. Samas, koos raha tekkega tekib ka korruptsioon , ning kaob õiglus, mis on igapäeva elu lahutamatu osa. Õiglust saab määratleda mitmeti, aga selge on see, et ilma õigluseta ükski riik ei toimiks, sest just nimelt tänu õiglusele on meie riigis usaldus.
Kas saatus on meie endi teha või olenemata tehtud otsustest juhtub kõik nii, nagu ette määratud? Kas kusagil paralleelmaailmas on kogu meie saatus kirja pandud? Kes on seljuhul selle kirja pannud? Ma olen veel liiga noor, et teha järeldusi, kuid seniste elatud aastate jooksul tundub, et kõik on meie endi teha, lihtsalt ühel on rohkem pealehakkamist kui teisel. Ning seetõttu on kõik teed avatud igaühele, lihtsalt tuleb osata asju võtta õiglaselt mõõduka mehisuse, tarkusega ning kirega, sest nii saavutatakse õiglus ja vabadus, aga mis kõge tähtsam tuleb elada reaalsuses, sest ilma selleta kaoks ka meie mõistus, ning me ei tunnetaks enda piire .