Eeskujud õpetavad (2)

Eeskujud õpetavad
Eeskujud on isikud, kelle saavutused või mõtted inimestele korda lähevad. Nad võivad innustada võõraid inimesi nii, et nad ise ei teagi.
Innustavateks eeskujudeks sobib kõige rohkem kuulsuste näide. Maailmas on palju kuulsusi, kellel võib olla miljoneid austajaid, kellest teadlik ei olda, kuid kes seavad endale samasugused sihid, eesmärgid või lausa eluviisi kuulsuse järgi. Maailmas on silma paistnud A-kategooria näitleja Angelina Jolie , kes oma abikaasaga on lapsendanud mitmeid lapsi erinevatest maailmajagudest. Samuti on nad teinud suuri annetusi kolmanda maailma riikidele. Mitte ainult Jolie´ austajatele, vaid ka tervele maailmale on see nagu roheline tuli, mis on ajendiks näiteks ise vanemateta laste lapsendamisel. Neid on peetud selle tõttu väga eeskujulikeks staarideks.
Eeskujud ei ole mingi uus nähtus – küllap on nad eksisteerinud nii kaua kui inimkondki. Näiteks Platonil , antiik-kreeka filosoofil, oli oma eeskuju – tema õpetaja Sokrates. Sokratese igapäevaelu seisnes turul inimestega diskuteerimises ja tööd ta ei teinud, mis Sokratese naisele sugugi meele järgi ei olnud. Sellegi poolest oli ta oma aja kohta üllatavalt tark ja mitmekülgne mees, kel oli anne mõelda teistmoodi. See tähendab, et eeskujud ei käitu iga päev alati täiuslikena, vaid nende üldine tegevus või mõni kindel sooritus tõstab nad teiste ees au sisse.
Mõnel on oma salajane eeskuju, teine seab aga terve elu eeskuju järgi ning tulemused ei pruugi alati positiivsed olla. Eeskuju võib olla ka mõni artist, kuid kui austajast saab hullunud austaja, kes kõike oma iidoli järgi teeb, rikub see tema karakteri ja isikupära. Pole midagi paha lemmikartisti meelespidamisel, kuid sellega peaks mõõdukuse piiridesse jääma.
Mõnikord on eeskujude kasutamine inimeste omavahelises suhtluses pigem probleemiks kui abistavaks aspektiks. Kui perekond tunneb kedagi, kes väga püüdleb ja töötab enda nimel, võidakse ta märkamatult teisele pereliikmele eeskujuks tuua. Alati ei too see häid tulemusi – see inimene võib end tunda surutuna, sest mõte, mis ütleb, et ta ei pruugi kunagi sama kõrgele tõusta, aina suureneb ning tekib läbipõlemine või depressioon . Igaüks peaks siiski tegutsema oma tahte, eesmärkide ja soovide järgi.
Eeskuju ei pruugi alati hea olla. Mõni isik, kes riskib ja võidab rohkem, riskib samal ajal ka suuremate kaotustega. Teine variant on see, kui ta oma käitumisega annab halba eeskuju. Näiteks kui noortekambas on keegi kindel isik liider või juht ja tema suitsetama hakkab, näevad ka teised selles enda sotsiaalsuse heakskiidu viisi. Targemad aga teavad, mis suitsetamine endaga kaasa toob ja hoiduvad sellest, kuigi iseenda kogemus jätab alati kõige sügavama jälje. Kellegi teise kogemusest võib õppida, kui märgi jätab see alati sellele inimesele, kes antud situatsiooni koges .
Tuleks hoolikalt valida, kes endale eeskujuks võtta. Mõni suudab oma eluga hakkama saada nii, et ei vaja kellegi eluteed enda oma täiustamiseks, teised aga vajavad pidevat autoriteeti. Ka Mihhail Lermontovi raamatus „Meie aja kangelane“ oli tegelane Petshorin, kelle vanemate eeskuju puudumise tõttu koges elus nii negatiivseid kui positiivseid seiku.
Eeskujud on tähtsad, kuid veel tähtsa oma motivatsioon , mis meid tegudele kannustaks.