Haridus kui vahend eesmärgi saavutamiseks (1)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö- ja täiendõppe osakond
Haridus kui vahend eesmärgi saavutamiseks
Referaat-essee
Anna- Christi -Karita Aruksaar
NT-1
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Haridus - eesmärk või vahend 4
Kokkuvõte 5
Kasutatud kirjandus: 6

Sissejuhatus

Haridus kui vahend eesmärgi saavutamiseks kõlab kui haridus oleks maksevahend oma tuleviku eest. Tänapäeva ühiskonnas väärtustatakse järjest rohkem haridust ja selle tähtsust nii omandatud kujul kui ka juurde omandamisel. Samas on võimalik jagada ühiskonda kahte rühma. Esimesed on need, kes tõepoolest omandavad haridust ja õpivad iseenese ja oma helgema tuleviku nimel, olles huvitatud oma erialast ning on tulevikus suutelised ka seda edasi andma ning on tänu sellele ülejäänud ühiskonnas tunnustatud ja austatud inimesed. Teine rühm inimesi õpib vaid sellepärast, et nii on ühiskonnas kombeks ja näevadki haridust ja seda tõendavat diplomit kui maksevahendit meie ühiskonnas, selleks et saada tasuv töökoht ja muud heaolu ühiskonna hüved hoolimata ülejäänud ühiskonnast ning nähes vaid enda heaolu.

Haridus - eesmärk või vahend

Haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamise ühiskondlikult korraldatud viis. Haridus on võimaldatud igale riigikodanikule ning on põhiosas muudetud ka kohustuslikuks. Ühiskondlik norm on omada vähemalt põhiharidust. Selline on kohustuslik üldharidusmiinimum, mis on meie riigis haridusseadusega paika pandud.
Üks asi on kohustus omada haridust, kuid mida hariduse omamine tegelikult annab – tulevikuvõimalusi, eelduse arenemiseks ja võime hakkama saada ühiskonnas, mille korraldus on võrreldes kiviajaga mitmeid tuhandeid kordi keerulisem. Haridus annab need kõik. Teine asi on hoopis see, kuidas haridust käsitleda. Kas pidada seda eesmärgiks nii enese kui ka teiste heaolu nimel või näha hariduse omandamises vaid hariduse omandamist ja sellest edasi kulgevat head elu, tööd ning õnnelikku vananemist hoolimata nende ümber toimuvatest ühiskonna protsessidest.
Eesti Päevalehe lugejakirjandis: Mats Volberg „Haridus- eesmärk või vahend“ on kirjas:
„Õhtumaises mõtlemises kehtib juba üle kahe tuhande aasta eristus vahendite ning eesmärkide, välimiste ja sisemiste väärtuste vahel. Antiik-Kreeka filosoof Platon kirjeldas oma teoses "Riik" läbi Sokratese suu kolme liiki asju. Esiteks neid, mis on soovitavad vaid selle pärast, mida nad meile võimaldavad, nagu näiteks raha, mis ei oma mingit sisemist väärtust ja on vaid vahend eesmärkide saavutamiseks. Teiseks neid, mis on soovitavad selle pärast, mida nad meile võimaldavad ning selle pärast, et too asi omab sisemist väärtust, üheks selliseks pidas ta näiteks nägemisvõimet. Kolmandaks kirjeldas ta asju, mis on soovitavad ainult nende endi pärast, omades vaid sisemist väärtust ning olles vaid eesmärgid iseendas .“
Platon kirjutab asjadest ja nende sisemistest väärtustest. On asjad, millel puudub igasugune sisemine väärtus, kuid neid on ometigi tarvis kui vahendit eesmärgi suunas. Teised on need, mis omavad kõrgemat sisemist väärtust, sest nende omamisel annavad need võimalusi ning samas omavad ka praktilist väärtust. Näiteks haridus, mis on omandatud vaimseks arenemiseks ja millest on kasu nii praktilisel kui ka filosoofilisel tasandil. Kolmandaks on asjad, mida omandatakse enda sisemise mina eesmärkide saavutamiseks. Näiteks enese harimine selleks, et teha head- aidata nii meid ümbritsevaid inimesi kui ka ülejäänud ühiskonda.
Mats Volbergi kirjandi järgi on Platoni teoses „Riik“ väidetud järgmist: „ Kogu haridussüsteem, mis nõuab ühelt paariteistkümnest ja teisel paarikümnest pühendumist, mis hõlmab nii keha kui vaimu treenimist ning arendamist , on ülesehitatud teenimaks vaid üht kindlat eesmärki- tagada õiglase ühiskonna järjepidevus.“ Arvan, et Platonil on õigus kui ta väidab, et haridus on eeldus õiglusühiskonnale. Inimene, kes on haritud tunneb seadust ning suudab seda mõista olles samal ajal suuteline eristama õiget valest ja head halvast . Nii moraali kui ka seaduste järgi.
Teisalt arvab Ameerika pragmatist John Derwey, et haridus tähendab kasvatamist , arenemist ning kogemuste omandamist. Tema arvates pole haridusel kindlat eesmärki ega pole ka vaid vahend, millegi saavutamiseks. Oma raamatus "Democracy and Education" ( Demokraatia ja Haridus) näitab ta, et kasvamine on vaid kasvamise jaoks ning haridus vaid hariduse jaoks. Leian, et mingil määral on ka J.Derwey´l õigus oma väites, et haridus on kasvamine nii arenedes kui ka kogemuste omandamise teel, kuid ei leia, et kasvamine oleks vaid kasvamise tarvis ega haridus vaid hariduse tarbeks.
Kirjandi autor M. Volberg võtab oma kirjandi kokku sõnadega: „Mulle tundub, et haridus on hoopis eesmärk ja selle poole igikestev püüdlemine, püsiv ja aktiivne osalemine haridusprotsessis annab kõik need hüved, mis meil tänu haridusele on.“ Nõustun kirjandi autoriga selles osas, et enamus meie tänapäeva massiühiskonna hüvesid on meil tänu haridusele ning ühiskonna liikmetele, kes selle poole pidevalt aktiivselt püüdlevad seda igakülgselt täiendades.

Kokkuvõte

Haridus on tõepoolest tänapäeval ainuke edasiviiv jõud. Seda nii ühel kui teisel viisil. Platon näeb haridust kui vahendit eesmärkide saavutamiseks samas kui J.Derwey arvab, et nii kasvatus kui ka haridus on vaid nende samade asjade pärast- kasvatus kasvatuse ja haridus hariduse pärast. Isiklikult pooldan pigem Platoni poolset teemakäsitlust, sest näen vaid hariduses võimalust enesele seatud eesmärkide saavutamist.

Kasutatud kirjandus:

Mats Volberg http://www.epl.ee/artikkel/382081 15.Aprill 2007