Aristotelese filosoofia (0)

Noarootsi gümnaasium
Ajalugu
Jelizaveta Dokutšajeva
9 T klass
ARISTOTELESE FILOSOOFIA
Referaat
Juhendaja : Tiiu Kreegipuu
Pürksi 2007
Sissejuhatus
Aristotelese arutlusi ja teadusi uuritakse palju ka tänapäeval ja see pakub huvi paljudele teadlastele.
Järgmises referaadis käsitleb autor Aristotelese filosoofilisi vaateid ning kirjeldab filosoofi teooriaid toetudes eelnevalt otsitud materjalidele. Tema seisukohad on idealiseeruvad ning loogika omab traditsioonilisi vaatepunkte, mis eriti köitsid autori tähelepanu ning panid aluse järgmise töö valmistamiseks.
Aristoteles (384-322 eKr) sündis Stageiras – Lõuna- Makedoonia polises, mille olid asutanud kolooniana Androse saarelt väljarännanud kreeklased . Seega oli ka Aristoteles kreeka päritolu.
18aastaselt läks Aristoteles Ateenasse Platoni akadeemiasse õppima. Temast sai üks Platoni andekamaid õpilasi, kuid teoreetilised lahkhelid tekkisid õpetajal ja õpilasel juba algusest ning hiljem asutas Aristoteles ka oma kooli. Filosoofia on tema käsitluses ontoloogiline.
Tema teaduslik pärand on rikkalik, teosed hõlmavad peaaegu kõiki peamisi teadusharusid: loogika, füüsika, psühholoogia, eetika , poliitika ( politoloogia ), majandusteadus , retoorika ja poeetika .
Aristoteles jaotas teadused kolmeks:

teoreetilised teadused

praktilised teadused

loomingulised teadused
Tema loogika on Lääne kultuuri tähtsamaid osiseid. Aristoteles oli esimene, kes uuris mõtlemist mitte ainult selle sisu, vaid ka vormi seisukohast (formaalne loogika). Nagu Platonil , seisab ka temal esikohal mõiste: üksi seisev mõiste piiritleb ühte kindlat kategooriat.
Tavaliselt ühendatakse sõnad lauseteks, mis väljendavad otsustusi, mis omakorda võivad olla kas tõesed või väärad. Otsustusi saab kindlate reeglite järgi ühendada järeldusteks. Kahe otsustuse ühendamist nimetatakse süllogismiks.
Klassikaliseks hakati pidama järgmist süllogismi:

Kõik inimesed on surelikud.

Sokrates on inimene.

Järelikult on Sokrates surelik.
Aristoteles eristas sellele lisaks veel kahte süllogismi tüüpi: ühes on keskterminiks subjekt, teises predikaat. Järelduste jadast kujuneb välja tõestus ning selle meetod on deduktsioon , milles liigutakse üldiselt üksiku poole. Tõestus Aristotelese mõttes ongi tuletamine (apodeixis).
Tema väärtuslikuim teadustest on niisiis filosoofia, õigemini esimene filosoofia (kr prote philosophia), mis uurib olemise printsiipe ja algpõhjusi. Teiseks filosoofiaks nimetab Aristoteles matemaatikat ja füüsikat.
Tema esimene filosoofia nimetati hiljem metafüüsikaks, millele järgnesid traktaadid olemisest ja tunnetusest. Aja jooksul omandas aga termin metafüüsika erilise filosoofilise vormi: nii nimetatakse olemise printsiipide ja algpõhjuste ning asjade olemuse uurimist .
Aristotelese õpetuse järgi on iga konkreetne asi mateeria ja vormi ühtsus. Inimese puhul on võimalik mõtteliselt eristada mateeriana inimese keha, vormiks pidada aga tema hinge. Vorm on mateerias juba olemas võimalikkusena. Seega eristab filosoof kahesugust olemasolu: tegelikkust ja võimalikkust. Filosoofiakategooriate võimalikkus ja tegelikkus kasutuselevõtt võimaldas Aristotelesel lahendada tekkimise paradoksi , mille oli enne sõnastanud Parmenides .
Taimede ja loomade teket seletab Aristoteles loomulikke asjadena, milles endis peitub liikumise allikas. Sellega saab väljendada taimede vormi kui realiseerimist neis iseeneslikult ehk loomulikult. Kunstlikult loodud asjad on valmistatud inimese enda poolt ning realiseerub ainult üks vorm paljudest võimalikest.
Filosoof püüdis seletada ka juhuse ja paratamatuse mõistet. Juhuslikuks nimetab Aristoteles seda, mis ei ole paratamatu ega iseloomusta enamikul juhtudel midagi. Selle jaoks ei ole mingit kindlat põhjust, on vaid määramatu põhjus ning mis ei sisaldu tema olemuses.
Liikumisena mõistis Aristoteles igasugust muutumist üldse, milles võib eristada nelja sorti liikumist: suurenemine-vähenemine, kvalitatiivne muutumine e. Muundumine , tekkimine ja hävimine ning ruumiline ümberpaiknemine. Igasuguse liikumise aluseks on Aristotelese arust ruumiline ümberpaiknemine. See aga võib omakorda olla kas ringjooneline , sirgjooneline või mõlema kombinatsioon.
Sirgjooneline liikumine ei saa olla pidev, sest maailm on kerakujuline ja lõpliku raadiusega . Seepärast sirgjooneliselt liikudes jõuab kord kätte maailma äär, kust tuleb tagasi pöörduda. Niimoodi on võimalik liikuda lõputult, kuid mitte pidevalt. Seevastu võib ringjooneline liikumine olla lõputu ja pidev. Maailma keskel on kerakujuline Maa ning selle ümber liiguvad ringjooneliselt planeedid ja Kuu ja pöörleb nn kinnistähtede sfäär. Osa, mis jääb allapoole Kuu sfääri, on maine maailm ning selle algelemendid on vesi, tuli, õhk ja maa. Kuu sfääriga algav maailm on taevane maailm. Taevas on Aristotelese meelest igavene , kuna seal ei teki ega hävi midagi. Maine maailm on seevastu muutuste, tekkimise ja hävimise maailm. Taevane maailm ei saa koosneda algelementidest, vaid millestki muust ning nende liikumine on loomulik. Filosoof arutles selle peale, et on olemas ka viies element – eeter e. „kõrgem puhas õhk, taevas”.
Kokkuvõte
Kreeka päritolu filosoof Aristoteles oli õppinud Platoni akadeemias ning hiljem asutanud ka oma kooli. Tegeles erinevate valdkondade, sealhulgas loogika, füüsika, psühholoogia, eetika, poliitika (politoloogia), majandusteaduse, retoorika ja poeetika uurimisega. Ta on püüdnud seletada tegelikkuse ja võimalikkuse mõistet ning rajanud oma teooriad Maa ja teiste kosmoseobjektide liikumise kohta. Aristoteles on eristanud samamoodi ka taevast ja maad ning uurinud võimalliku viienda elemendi olemasolu.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles - 26.10.07
http://www.filosoofia.ee/08artiklid/raun_euroopaalgus.html - 26.10.07
Kunzmann, P., Wiedmann, F jt. A ja O taskuteatmik FILOSOOFIA. Läti 2004
Meos , I. Antiikfilosoofia. Tallinn 2000