Filosoofia kursuse põhiteemade vastused koos küsimustega (7)

1. Kant : mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus – koos näidetega ( Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal)
2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus)
3. Platon : 1. kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. miks on filosoofid parimad polise valitsejad – kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned + lisage oma arusaam selle kohta mis on idee
4. Bacon : 1. esitage õige induktsiooni meetod: kolme tabeli kirjeldus (soojuse näitel) ja milles on iga tabeli tähendus (üldine mõte) + selgitage mille poolest on tegemist induktiivse meetodiga (vt lisamaterjal) 2. kõigi nelja iidoli võimalikult täpne iseloomustus (võib kasutada autori väljendeid ilma teda tsiteerimata) koos ühe näitega Baconilt iga iidoli kohta (välja arvatud teatri iidol )
5. Descartes : 1. esitage meetodi neli reeglit ja selgitage, kuidas saate aru reeglite nõuetest / mõttest. Selgituse juures mõelge sellele, kuidas lahendatakse geomeetrias  hulknurga pindala ülesannet 2. mis mõttes on tegemist deduktiivse meetodiga? Vastamisel arvestage, et peamine reegel on reegel 1 ja reeglid 2-4 moodustavad omaette terviku + võrrelge seda Descarte?`i seisukohaga kainest inimarust ja selle rakendamisest (Arutlus meetodist I osa 1 lõik)

Aprioorne on puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenev tunnetus, mida ei saa võtta kogemusega. Seejuures ei saa seda võtta nii sisekogemusega ega ka väliskogemusega, milleks on füüsika algtõed. Aprioorne tunnetus on metafüüsiline tunnetus.
Posteriori on vastupidine aprioorsele, ehk tunnetus posteriori põhineb kogemustel. Näiteks õelda, et siin toas on külm on poesterioorne tunnetus, esiteks sellepärast, et see põhineb tunnetusel, ma ei saa väita ennem seda tuba külmana olevat kui ma pole seda tunnetanud ning teiseks, et see tundub ainult minule külm, mõni teine kes on suure külmaga harjunud võib see tuba tunduda palav .
Meie otsustused pärinevad erinevatest allikatest, kuid millised need ka ei oleks ning millist loogilist vormi nad ka ei omaks, on erinevus siiski nende sisus , mille kohaselt on nad kas analüütilised - ainult seletavad, mis ei anna üldisele tunnetusele midagi juurde, või sünteetilised - nad on avardavad ning annavad antud tunnetusele palju juurde. Analüütilist võib mõista kui liigendavat. Näiteks, kui õelda et kõik ruudud on kandilised või kõik kehad on kolmemõõtmelised. Siis õeldakse predikaadis seda, mis on subjektiga juba ära õeldud ning on analüütilised otsused, sest mõiste „ruut“ tähendab et tal on neli nurka ja „keha“ ruumilisust ja kolmemõõtmelisust. Sünteetiline on. Sünteetilist otsust võib mõista kui kokkupandavat ja mingi predikaadi liitmist subjektile. Näiteks kui õelda, et keha on pehme, siis selles, et see keha on pehme, peame me enda kogemuste põhjal veenduma , kuna kõik kehad ei ole sugugi pehmed. Tähendab, et sünteetilisi otsuseid võib langetada posteriori.

Esiteks – mõrtsukas viiakse hukkamispaigale ja lihtrahvas näeb teda kui julma inimest kes peaks oma tegude eest igavesti põrgus põlema. Inimesetundja aga näeb kuidas on mõrtsukas oma elus jõudnud sinnamaani ning teda on ülearu karmilt koheldatud ja liigne karistus määratud. Mõrtsukat näha ainult ühes valguses ja omistada talle ainult mõrtsuka omadused on abstraktne mõtlemine. Tuleks aga vaadelda mis on mõrtsuka nii kaugele oma tegudes viinud, miks on ta tapnud ning vaadelda tema elu kui ühtset tervikut, mitte ainult alates sellest perioodist, mil ta inimese tappis. Süümõistmisel tuleks seda arvestada, kuid kindlasti ei tohiks teda õigeks mõista, sest tal on olnud näiteks raske lapsepõlv vms, sest see oleks teistpidi abstraktne mõtlemine.
Teises Hegeli näites ostja pöörab müüja tähelepanu tema pakutavate munadele, õeldes et need on vanaks ja mädaks läinud. Müüja seepeale ägestub ja hakkab ostjat kritiseerima, nähes temas ainult halba ja negatiivset. Müüja ei saa samas kindel olla, et ostja valetab tema munade kohta. Kuigi ostja ei saa selles ennem veenduda kui ta pole näinud munade värvi või tundnud selle mäda lõhna ehk tal peab olema kogemus et just need munad on mädad. Me ei saa aga ka väita, et kõik mida turueit räägib on vale, aga ta näeb ostjas pigem oma munade solvajat ja seega inimest, kes on tema vastu ning turueit astub automaatselt oma kaitseks sõnadega välja. Kui keegi kolmas erapooletu isik, kel ei ole munadega mingit pistmist, vaataks ostjat, siis selguks et ta näeb temas hoopis teisi omadusi.
Otsustus - Otsustus on seotud mõtlemisega, mille puhul meelelised kujutlused (aistingud ja kaemused) omandavad mõttevormi. Otsustus on seega mõttevorm, mis seob subjekti predikaadiga. Kujutluste ühendamine teadvuses on otsustus. Otsustused jagunevad analüütilisteks ja sünteetilisteks ning aproorseteks (kogemustest sõltumatud) ja aposterioorseteks (kogemustel põhinevad)

Jumal ei püüdle enam tarkuse poole, kuna tema arvates teab ta kõike juba ning pole millegi poole püüelda.Filosoofidel on rohkem põhjust endaga rahul olla, kuna nemad ihalevad aina uue tarkuse poole. Tarkust otsivad need kes asuvad rumalate ja tarkade vahepeal, ehk filosoofid. Platoni idee kohaselt aga ihaldatakse ja armastatakse ainult seda mida endal olemas ei ole, Jumalad ei armasta tarkust, kuna nad juba on targad. Filosoofia aga seda tähendabki – tarkuse armastust. Nõmedad, kes Platoni järgi olid rumalad , on alati endaga rahul, olgu nad siis koledad, rumalad ja viletsad. Nad ei janune millegi järgi, arvates seega et neil on kõik olemas mida vaja. Inimesed seevastu peavad end targaks ning rahulduvad sellega. Inimene ihaldab kõike mis tal ei ole ja mis on temale kättesaamatu. Tarkust peavad inimesed lihtsalt faktide ja teadmiste omandamist, kuid filosoofid küll ihaldavad tarkust, kuid ei püüa ilmtingimata tarkust taga nõuda, nad teavad et nad ei saa kunagi piisavalt targaks.
Arvan et inimesed on kitsarinnalisemad, nad võrdlevad end liiga palju teiste inimestega ja seega arvavad, et nad on targad ja ilusad ja väga head. Kuna religioon populaarsus järjest kahaneb ei ole inimestel aimdust ka Jumala puhtusest ja tarkusest. Ükskõik mida enda Jumalaks pidades seejuures. Usun et filosoofid oskavad ja sudavad vaadata maailmapilti laiemalt ja näha et puhta tõeni on inimesel pikk tee, nad armastavad tarkust ja see tarkus paistab neile nii suursugune ja võimas et kõike hallata ei oleks kunagi võimalik.
Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on võimelised valitsema, seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Platoni järgi on ideaalriigi neli tunnust tarkus, mehisus , vaoshoitus, ja õiglus. Riigimeheks saadakse pikaajalise töö ja kogemuste tulemusena, siinkohal olgu mainitud et selliseks riigimeheks kel ei ole oma kasu tähtsaim element.Platoni teooria kohaselt juhivad need riiki kõige paremini, kes ei soovi ise niiväga valitseda , sest neil puudub võimuahnus, nad juhivad targalt riiki ja võtavad vastu otsuseid mis on parimad tervele riigile ning erapoolet kõigest ülejäänust.
Arvan, et just sellepärast peaksid riiki juhtima filosoofid, sest neil on kõige paremad eeldused selleks, nagu eelnevalt õeldud siis võib järeldada, et inimene, kes on võimul peab ennast targaks ning ta ei ihale uute tarkuste vastu, filosoofides kui inimeste ja jumalate vahepealsed isendites on seda jumalikkust ja tarkust rohkem ning seda eriti riigi juhtimiste küsimuses. Kindlasti võib ka seda väita et filosoofid ei ole võimuahned ning see aitab neil paremini otsuseid langetada.
 Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust , moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse. mõtlemisega tunetavate asjade tõelist oadust võib nimetada ideeks . Seega idee ei saa olla midagi käega katsutavat või meeltega tunnetavat. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad . Meile nähtavad maailmad on kõik tekkimises ja hävimises, miski materiaalne asi ei ole igavene . Kuid need mõtted mis materiaalseid asju vormib, on igavene. Nii näiteks võime mõelda, et inimene peale oma surma lõpetab eksisteerimise, kuid idee inimesest ei lõpeta oma eksisteerimist, samuti võib mõelda mahapõlenud metsast , mis on tulekahjus hävinenud, kuid idee metsast jääb alles ka peale põlengut. Platoni kohaselt peab olema üldmõiste sisu püsiv ja muutumatu.
Arvan, et idee on midagi jumalikust lähtuvat, nii nagu Jumal on igavene on ka idee igavene. Nii nagu kehtib energia jäävuse seadus, mis ütleb et energia ei teki ega kao vaid muundub ühest liigist teise võib Platoni seisukoha järgi õelda ka idee sisu kohta, see ei teki ega kao, kuid nagu Piibliski on õeldud siis kõik materiaalsed esemed on mullast võetud ning mullaks nad saavad. Kristlus suuresti rajaneb teadavasti Platonil.

Bacon kirjeldab oma induktsioonimeetodit “avastamise tabelite ” kujul, milleks on kohaloleva, puuduva ja astmete tabelid , mille ülesanne on tunnetada miks on asjade lihtolemused seesugused nagu nad on – tunnetada asjade lihtomaduste ja nende vormi vahelist seost. Vormide all kujutatakse midagi muud kui neid puhta toime seadusi ning määratlusi, mis kujundavad mingisuguse lihtolemuse, nagu näiteks soojus , valgus ja kaal kõikvõimalikes mateeriates. Bacon mõistab vormi all asja olemust, tema omaduste seesmist loomust ning ütleb et üks ja seesama on ainult valguse vorm ja soojuse seadus või valguse seadus.
Tabelid peavad võimaldama tunnetada asjade lihtomadust ja esile tuua lihtomaduse vormi. Esimesena mainib Bacon kohalolu tabelit. Kohaloleva tabelisse koondatakse kõik juhtumid , millel uuritav omadus on olemas, kuid mis on kõigis muus suhetes erinevad. Puuduva tabelis esitatakse kõik need juhtumid, mis on kohaloleva tabelis esitatutega täiesti sarnased, peale selle et neil uuritav omadus puudub. Astmete tabel võimaldab saavutada tõsikindel teadmine selle kohta, milline on asjade lihtomaduste ja nende vormide vaheline põhjuslik seos.
Olemasolu ja kohalolu tabel on juhtumid nähtustest mille puhul uuritav omadus esineb, kui tahame avastada soojuse vormi või teisisõnu: leida vastuse küsimusele, mis on soojus . Siin ei piisa enam ainuüksi soojade või kuumade asjade loetlemisest, vaid tuleb kõigis soojuse ilmingutes leida midagi ühist. Olemasolu tabelis peame leidma näited asjadest, milles soojus ilmen . Bacon tõi neid ühtekokku 27 nagu näiteks päikesekiired, looduslikud kuumaveeallikad , soojad kehad, laava jne. Kõigil neil on erinev nähtus, see tähendab et igas vaadeldavas nähtuses ilmneb soojus erineval kujul, kuid vorm, milleks on soojus, on sama. Järgmiseks täidetakse puuduolev tabel, milles peab leidma näiteid, mis on sarnased eelmises tabelis esitatutega, kuid mille puhul soojus ei ilmne. Sel viisil sõelume välja need näited, mis soojuse puhul ei ole nii-öelda olemuslikud, mis ei kanna endas soojuse vormi. Bacon tõi näiteks kuuvalguse,
tähtede ja komeetide valguse, mis ei too kaasa soojust; täiskuu ajal on pigem kõige karmimad külmad. Hobuse väljaheidete kohta ei leidnud Bacon ühtegi vastupidist näidet, mainides, et isegi põllule veetavas hobusesõnnikus leidub veel soojust. Kolmandaks tuleb täita astmete tabel, st tuua näiteid, kus uuritav nähtus (praegusel juhul soojus) avaldub erineva intensiivsusega, ning teha kindlaks, kas vormi intensiivsus muutub seal samamoodi. Baconi näited ja selgitused lähevad siinkohal juba liiga keeruliseks ning ma ei hakka neid ümber jutustama. Lõpuks jõuab Bacon (üpris raskesti arusaadaval viisil) järeldusele, et soojuse vorm on väikeste osakeste kiire liikumine. Selles järelduses on Bacon väga lähedal tänapäevasele arusaamale temperatuurist kui molekulide keskmise kineetilise energia mõõdust.
Baconi arvates on nelja liiki iidoleid, mis moonutavad meie taju ning takistavad maailma tunnetamist. Neid on nelja sorti, Esiteks sugukonnaiidolid – need on omased inimestele üleüldse. Inimene eeldab looduses rohkem korrapära, kui seal tegelikult on, ning vaatleb loodust analoogsena inimesega. Samuti on inimestele iseloomulik märgata ainult nende seisukohti kinnitavaid fakte ning jätta tähele panemata faktid, mis neile vastu räägivad. See põhjustab aga ebausku ja eelarvamusi. Näiteks usuti kunagi, et merejumal Neptunusele ohverdamine päästab mereõnnetustest, ning kinnitusi sellele usule leiti inimeste näol, kes olid midagi ohverdanud ning tõesti pääsenud õnnelikult mingist mereõnnetusest. Samas jäeti kahe silma vahele need faktid, kus ohvreid toonu ikkagi hukkus.
Koopaiidolid on iga inimese jaoks individuaalsed ning tingitud kasvatusest, eluviisist ja isegi juhuslikest sündmustest, mis elus on aset leidnud. Bacon viitas seejuures Platonile , kellelt ta selle kujundliku väljendi ka laenas. Platoni koopamüüdi mõtestas Bacon omamoodi ümber ning leidis, et iga inimene elab justkui individuaalses koopas , mis kõike moonutab. Näiteks
Turuiidolid on tingitud sellest, et inimesed kasutavad suheldes ja arutledes väljendeid, mille tähendus on ebatäpne või millel pole üldse tähendust. Sellised väljendid võtab vestluste ja vaidluste käigus (nt turuplatsil e foorumil) kasutusele lihtrahvas. Üldse pole tähendust Baconi arvates näiteks sõnal saatus. Inimesed usuvad, et nende mõistus valitseb sõnade üle, kuid juhtub ka nii, et sõnad alistavad mõistuse
Teatri- iidolid on tingitud usaldavast suhtumisest kõiksugu teooriatesse ja tõestusviisidesse. Niipalju kui on välja töötatud ja tunnustust leidnud filosoofilisi õpetusi, niipalju on Baconi arvates lavastatud ja esitatud komöödiaid, milles on kujutatud väljamõeldud maailma. Selle filosoofiateatri tükkidele on omane seesama mis poeetidegi teatrile, kus esitatav pakub tänu ilustamisele ja silumisele palju rohkem rahuldust kui tõele vastavad lood ajaloost.Teatri-iidolid ilmnevad selles, et uskuma hakatakse sellesse, millesse on meeldivam uskuda , ning ei tunta enam huvi asjade tegeliku seisu vastu.

Esimeseks reegliks oli: iialgi mitte midagi pidada tõeliseks, mida ma silmnähtavalt ei
tunnetanud, et see on niisugune. Kõige hoolikamalt hoiduda üleliia rutlemisest ning
eelarvamusest ja oma otsustustesse mahutada ainult seda, mis mu vaimule paistaks nii
selgelt ja distinktselt,et mul poleks põhjust selles kahelda. Teiseks - jaotada kõik minu poolt uurida kavatsetavad probleemid nii mitmesse ossa nagu vähegi vıib ja nagu see oleks vajalik nende paremaks lahendamiseks. Kolmandaks - juhtida oma mõtteid kindla korra järgi, alates tunnetamiseks kõige lihtsamaist ja kergemaist esemeist ning tõustes vähehaaval otsekui astmeid mööda kõige keerukamate esemete tunnetamiseni, eeldades korda isegi niisuguste seas, kus puudub loomulik üksteisele järgnevus. Ja viimaseks - koostada kõikjal niivõrd täielikud loetelud ja niivırd üldised ülevaated, et oleksin kindel, et ma pole midagi välja jätnud
Descartesi reeglite järgi me peame hoolega mõtlema ennem, kui mingeid otsuseid langetame või mingite kindlate tegevustega alustame, hoolimatu ruttamine ja pea laiali eelduste tegemine toob üldjuhul kaasa eksimusi ning seega see muudab valeks ka eeldusest tehtud järeldused. Kõik mida me ei tunneta ei saa me lugeda ka tõeseks. Me peame suured probleemid ja eeldused harutama väiksemateks osadeks , mis on meile jõukohasemad ja mida suudame paremini hallata, siinkohal võib näiteks tuua hulknurga pindala lahendamise matemaatikas, ei ole kindlat reeglit, kuidas arvutada 14-nurga pindala, kuid kui see tükeldada väiksemateks osadeks, üldjuhul kolmnurkadeks ja seejärel väiksemate osade pindala kokku liita, saame õige vastuse kätte.
Kaine inimaru tunnistab , et me suudame hästi otsustada ja tõde eristada valest. Kusjuures ei ole tähtis kui suurt mõistust me omame vaid see, kuidas me seda kasutada oskame ja kõik inimesed on selles osas võrdsel tasemel. Deduktiivne meetod tähendab hüpoteesist konkreetse ennustuse tuletamist. Selle kontrollimiseks viiakse läbi katseid või teatud juhul ka vaatlusi ning võrreldakse tulemusi ennustusega. Katsete puhul on oluline nende täpne dokumenteerimine , korratavus teiste teadlaste poolt ja mitmeti tõlgendatavuse välistamine. Vastavalt katsetulemustele leiab aset hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine. Descartes just korduvatele kontrollimistele ja ettevaatustele tuginedes rajas oma neli põhireeglit.