Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
platon, meelte, tunnetuse, meeltega, sokrates, olemuslik, üksiku, koopas, tool, flfi, niisiis, valdkond, temaatika, kõnelemine, tajutavat, dialoog, dialektika, ranges, menon, hinges, eelduste, matemaatika, varjud, ontoloogia, tajutavad, laadi, osutab, dialoogis, teata, eelne, tundmine, analoogia, toetub, thesis, seinal, epistemoloogia, vahekord, doxaAndrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks
01.053. 4. teema: antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme. Probleemsituatsioon. Nimetus sofistid tuleneb sõnast sophos, mis tähendab tõlkes tarka. Kuid varasemas igapäevases kõnepruugis ei märgitud selle sõnaga sugugi mitte raamatutarku, vaid iga inimest, kes oma tegevusala silmapaistvalt hästi valdas. Sofist oli aga selline omal alal väljapaistev ning sellisena kiitust äratav inimene, kes suutis oma asjatundlikkust ka teistele edasi anda, teisi õpetada. Niisiis kujutasid sofistid endast õpetajaskonda, professiooni, kellel vahetut seost filosoofiaga ei olnudki. Filosoofia ajaloos figureerib see nimetus seetõttu, et osa niisugustest õpetajatest kirjutas ka filosoofia- alaseid raamatuid. Samas oli sofistide-filosoofide puhul tegemist teoreetiliste vaadete mitmekesisusega, milles puudub täielik sisuline ühtsus. Kuid nende juures võib täheldada teatud ühist tendentsi ja need
Empiiriline kinnitamine kujutab endast kaudteed – universaalsetest teooriatest selliste üksikväidete tuletamist, mida saab vaatluses või teooria alusel konstrueeritud kunstlikus situatsioonis – eksperimendis – kindlaks teha. Niisuguste menetluste alusel teadmise põhjendamist nimetati teadusfilosoofias verifikatsiooniks (sõnast veritas – ladina keeles: tõde). Newtoni füüsika oli väga hästi verifitseeritud teooria. Ometigi tõi teadusliku tunnetuse areng endaga kaasa selliste teooriate tekke, mille printsiibid ei ühildunud Newtoni füüsika printsiipidega, mis aga ise osutusid samuti hästi verifitseeritavaiks. Mida muud siit järeldada, kui seda, et verifikatsiooni kriteerium ei ole absoluutselt usaldusväärne kriteerium tõeste arvamuste lõplikuks kindlakstegemiseks. Kuid teaduslikku teadmist oli ju Platonist peale defineeritud põhjendatud tõese arvamusena. Kas
Oli levinud arusaam, et inimene võib küll õppida ja uusi kogemusi saada, kuid kas see kõik ka tõene on, seda pole inimene tegelikult teada võimalik. Surelik saab kõnelda vaid sellest, mis talle tõene näib; inimese osaks on vaid oletused, surematud jumalad on aga kõiketeadjad. Parmenides seevastu ei seosta tõde eranditult jumalatega ja inimesi eranditult pelkade oletustega. Ta seob oletused ja tõe hoopis erinevate käsitusvaldkondadega. Oletused puudutavad meeltega tabatavat. Tõde ja ilmsus ei ole tema käsituse kohaselt aga mitte eranditult jumalatele reserveeritud, vaid on ka inimestele täiesti ligipääsetavad, kuigi mitte meeltega tabatava vallas. Tõetunnetuse võimalikkuse loob alles too meeltele tabamatu sfäär, mida Parmenides oma luuletuse esimeses osas püüab lähemalt kirjeldada. Alethes – doxai vastandus; filosoofiliste tõe-käsituste põhitüübid . Luuletuse proloogis pöördubki jumalanna autori poole järgmiste sõnadega:
ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür
vastastikuste täiendamistega. Erinevates vooludes võidakse samadele küsimustele täiesti korrektselt anda erinevaid vastuseid. Sisult samalaadsed küsimused võidakse erinevates filosoofiasüsteemides sõnastada sootuks erinevas mõistelises ja keelelises rüüs. Üsna tavaline on olukord, kus erinevates filosoofiavooludes hoopiski puuduvad ühised mõtetomavad lähenemisviisid ja probleemiseaded. Teisalt on filosoofia suhteliselt eraldiseisev, kõrge autoriteediga vaimse tegevuse valdkond ühiskonnas ning pika ja kuulsusrikka ajalooga õppeaine ülikoolides. Filosoofia ei ole teadus, kunst, mütoloogia, religioon, teoloogia, õigusteadvus, poliitiline teadvus, kõlblusteadvus, argiteadvus, aga ta on kõigi nendega mitmes plaanis seotud. On arusaadav, et niisugust rikast ja mitut laadi siiretega osalust vaimumaailma arhitektoonikas ei olegi võimalik ühe, kahe või enama asjakohase üldist tunnustust leidva määratlusega (definitsiooniga) hõlmata. Kõik
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus
PLATONI IDEEÕPETUS - ja vormist. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Inimindiviid koosnes kolmest vastandlikust elemendist: kirg, mõistus ja tahe. Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega.
polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hvimises, miski ei suuda silitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese ksutusse vahendeid poliitiliste nhtuste le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks. Veel enam meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tttu ilmselt ka muudetav olema, iseranis kui soovitakse teda muuta sarnasemaks tema olemusphjustele.
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
Hellenismi mõiste on pärit poliitilise ajaloo historiograafiast, tähistades seal perioodi, mis sai alguse Aleksander Suure vallutustega ja kestis kuni selle ajani, millal viimane Aleksandri järelkäijate poolt loodud riik langes Rooma võimu alla. Selleks viimaseks hellenistlikuks riigiks oli Egiptus, mille Augustus 31/32 a. eKr. vallutas, kindlustades nii Rooma võimu enamiku Vahemere äärsete maade üle. Poliitilise ajaloo seisukohalt lõppes see ajastu niisiis ajaarvamise vahetumise paiku. Filosoofia, mida Rooma võimuperioodi ajal antud regioonis viljeleti, ei pretendeerinud aga originaalsusele. Roomlased tunnistasid filosoofias kreeklaste prioriteeti. Nende jaoks tähendas filosoofiaga tegelemine eelkõige seda, et õpiti tundma kreeka filosoofiat. Kuigi ka Roomas kujunes välja filosoofia-alane kirjandus, orienteeruti selles enamasti kreeka eeskujudele
Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne. 1 Epistemoloogia. Mis on teadmine? Epistemoloogia ehk teadmise õpetus ehk tunnetusteooria on filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. Ta hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Episteme tähendab kreeka keeles teadmine Epistemoloogia tegeleb näiteks niisuguste küsimustega. Mis on teadmine? Mis on teadmise (tunnetuse) allikad? Millal on uskumus õigustatud? Kas ja kuidas on teadmine (tunnetus) võimalik? Kas teadmiste süsteemi saab rajada kindlale vundamendile? Mida tuleks teha, et teadmist saavutada? Epistemoloogia uurib:
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide
vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias. Seisukohta, mille kohaselt teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks on meelte andmed, on kombeks nimetada empirismiks. Empiristlik suund kaldus taandama mõistus- tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus on teadmise esmaallikas ja tõesuse kriteerium, nimetatakse ratsionalismiks. Too lähenemine käsitleb mõistust aktiivse, spontaanse tunnetusvõimena
oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Platon oli kasvanud mugavuses ja rikkuses. Ta oli kaunis ja tugev noormees, oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhinna Istmose mängudel (Olümpia mängudega sarnastel ülekreekalistel võistlusmängudel muistses Kreekas), mida peeti iga kahe aasta tagant Istmosel Korintose maakitsusel. (2 lk 34) Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni õpetaja surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Kui Sokrates suri, oli
Teisiti pole lugu ka antud kursuses aluseks võetud filosoofia-määratlusega. Too on kujundatud silmas pidades just selle kursuse sihti – kirjeldada seda, milline on olnud filosoofia kui Euroopa kultuuri ühe osa kujunemiskäik. Nimetatud eesmärki arvesse võttes olgu esmaseks määratluseks, et filosoofia on üks maailmamõistmise viisidest. Järgnev käsitlus lähtub eeldusest, et mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia, küll aga vastupidi. Niisiis on maailmamõistmist käsitletud filosoofia suhtes laiema mõistena. Termin “maailmamõistmine” tähistab siinkohal üht inimsoo kui liigi olemasolust lahutamatut tunnust: niikaua kui on olemas olnud inimsugu, on eksisteerinud ka maailmamõistmine. Filosoofia seevastu on tekkinud inimkonna ühel ajalooliselt dateeritaval, suhteliselt hilisel arenguetapil. On olemas mitmesuguseid maailmamõistmise viise, filosoofia on üks nendest. Iga selline viis on aga niiöelda omaviisi
See oli ka 4) Mida tähendab Sokratese ütlus "ma tean, et ma midagi ei tea"? Seda võiks tõlgendada kui vajalikku hoiakut millegi uurima hakkamisel. Kui me näiteks tahame mingis küsimuses selgusele jõuda, siis oleks ju hea, kui me ei läheneks asjale eelarvamustega, vaid võtaksime hoiaku, et esialgu ei tea me veel midagi (vähemalt antud küsimuses) ainult arvame ning alles uurimise käigus selgub midagi kindlat 5) Kuidas iseloomustab Platon filosoofi suhtumist surma ning kuidas ta seda dialoogis "Phaidon" Sokratese näitel põhjendab? Surma suhtus õnnelikult, rahulikult, ei karda surma, ei kahetse midagi, läheb jumalate ja teiste filosoofide juurde (tarkade juurde). Toob põhjendusi, et inimene on siinilmas oma kehas vangis. Et inimene on jumalate vara. Usuti, et hing tuleb tagasi, vastavalt sellele kuidas ta elu elas. Valmistumine surmaks ette, hirmust lahti saamine, et surmaga ei kaasne
Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, ent tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Aastal 387. eKr rajas Platon ühes Ateenast loode pool asuvas heeros Akademose pühamus Akadeemia, mis sai eeskujuks hilisematele Euroopa ülikoolidele. Koos oma õpilastega tegeles ta filosoofilise ja loodusteadusliku uurimistööga ning kirjutas oma seniste kogemuste põhjal oma kõige mahukama ja sisukama dialoogi "Riik". Platoni Akadeemia jäi püsima peaaegu 900
Anaximenes (u. 585-525) (Anaximandrose õpilane) - temal arche piiritletud, õhk, mis on nii aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest:
vasturääkivusse sattumata siduda ka teiste predikaatidega. Kant oli matemaatika uusimate arengutega väga hästi kursis. Üks esimesi mitte-eukleidilise geomeetria esindajaid oli tema sõber Johann Friedrich Lambert. Sellele vaatamata ei loobunud Kant veendumusest, et üksnes eukleidiline geomeetria on tõene. Seda sellepärast, et Eukleidese geomeetria ruumi-käsitlusele toetus Newtoni füüsika. Kanti jaoks oli matemaatika seos loodusteadusega olemuslik. Matemaatika ilma loodusteadusliku rakenduseta, niiöelda puhta matemaatikana, oli tema silmis mõttetu. Nii jäävad ka mitte-eukleidilised geomeetriad, vaatamata nende mitte-vastuolulisusele, Kanti silmis mõttetuteks, kuna tema hinnangul ei ole sellised geomeetriad empiiriliste kaemustega ühendatavad. Nendest kaalutlustest lähtudes nägi Kant matemaatilise teadmise eripära selles, et too kujutab
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada?
Platoni ja Aristotelese tunnetus(teadmis-)teooriate võrldus. Teatavasti oli Vanakreeka filosoofias kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles. Sokratest selles essees eraldi ei käsitle, kuid raske on öelda, kust algab Platon ja lõppeb Sokrates. Üldiselt moodustavad Platoni ja Aristotelese kirjutised antiikfilosoofia tuuma. Vaatamata kahe suure filosoofi tööde seotusele tuleb tõdeda, et nad on nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad. Järgnevalt tutvustan kahte suursugust tarkuse armastajat ning võrdlen nende teadmisteooriaid. Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane. Vastupidiselt oma õpetajale kirjutas Platon palju ning tema kirjutised on täielikult säilinud. Tegemist oli
jääb see tänapäeva inimesele mõstetamatuks. Lapsed, kes on emotsioonidelt siiramad ning vastuvõtlikumad, tunnetavad maailma paremini, kui täiskasvanud, kes suruvad paljud oma meeleolud maha. Tihti ei suuda inimene leida iseennastki, seetõttu on tal millegi muu mõistmine raskendatud, eriti sellepärast, et kõik tunnetavad ning mõistavad maailma erinevalt. 59. Mida koopa allegooria sümboliseerib? Koopa allegooria sümboliseerib nii haritust kui harimatust. Inimesed, kes elavad koopas juba lapsestsaadik arvavad, et kogu maailm ongi selline, nagu neile näha. Nad usuvadki ainult nähtavat, varje. Nad on kinni sellises mõtlemises, sest kuna nad on elu aeg ühes keskkonnas, ei oskagi nad muud arvata. Nad on lihtsameelsed ning väheste teadmistega. 60. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks? Nad on koopas kui vangid, ahelais, on ainult ühe koha peal ning vaatavad enda ette, ahelad ei lase neil liikuda
Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, kuid tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, kuid filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale. Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane, kui välja arvata tema eemalviibimine Aafrikas, Sitsiilias ja Lõuna-Itaalia linnades, enamasti kulges ta Ateenas. Platon oli kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Sokratese surma- aastal lõppes Platoni esimene Ateenas elamise aeg. Ta oli sel ajal 28 aastane. Ta lahkus kodumaalt ja tuli Ateenasse tagasi alles 12 aasta pärast. Nende aastate
Samuti oli huvitav see,et inimestel on ideed alati olemas ja neid tuleb lihtsalt meenutada,et uusi teadmisi saada. Platon (427-347 e.m.a.) on maailma kultuuriajaloo suurkuju.Ta elas vana-kreeka ühiskonnas,aga filosoofina,õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale.Ta on üks inimkonna õpetajatest.Platon on põline ateenlane,ta tegevus,välja arvatud eemalviibimine Aafrikas,Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia linnades,kulges Ateenas.Üksteist aastat peale Sokratese surma,rajas Platon ,Sokratese õpilane,sealsamas Ateenas oma kooli.Varsti muutus see kool filosoofiliste uuringute-õpingute keskuseks.Andmed Platoni elust on napid,puudulikud ja vasturääkivad.Ta sündis nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel,Ateena lähedal.Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara,andmed näitavad,et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga,samuti tegi ta kirjanduslikke,muusikalisi ja maalikatsetusi.Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all
* Ilu on lõpmatuse lõplik vorm, selle sümboolne väljendus. Mõtteid subjektiivse ilu määratluse kohta: * Ilu eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb. * Ilu on inimese hingeseisund, meeleolu. 3) Just nagu ilu puhul, saab ka kunsti määratlemisel rääkida objektiivsest ja subjektiivsest lähenemisest. Objektiivselt saab kunsti määratleda imitatsiooni kaudu ehk kui hästi või mil moel ta jäljendab olemasolevat. Platon on öelnud: „Kunstiteos on koopia looduses leiduvast, mis on omakorda koopia ideest.“ See peab olema tehtud korralikult ja hästi. Subjektiivselt on kunstiteos mingi mõtte, idee, objektiivse või kehatu subjektiivne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. 11 4) Kunstiteose autori rolli võib mõista mitmeti. Platon leidis, et kunstnik on läbi oma ande
o imaginaarne o sümboolne o reaalne III loeng NB!! EKSAMIS ON POOLED KÜSIMUSED TEKSTIDE KOHTA JA ÜLEJÄÄNUD LOENGU TEKSTIDEST... Maailm on see tervik, mis moodustab inimestele vastuse küsimusele kus. Maailm on see koht, kus kõik on ja mis struktureerib seda kõike. Meeleolu kaudu tajume seda suurt tervikut. Eetika ehk praktiline filosoofia 1. klassikaline paradigma Sokrates 18 saj. · Milline on hea elu? Mis on õnn? · Milles hea elu seisneb? Mis selle heaks teeb? Milles õnn peitub? · Mida teha, et olla õnnelik? Kuidas elada hästi? 2. uusaegne(modernistlik) 18.saj tänapäev · Mis on õiglus? · Milline on õiglane tegu? · Kuidas käituda enese/teiste suhtes? Milline on hea elu? Mis on õnn?
Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium, tuleb Epikurose sõnul kõigepealt tõestada, et see ise on tõene.
Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud. Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil ei saa me mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele,
annaabi.ee 
