poliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva- natsionalism meelne ning Venestamine (K.V oli ise 1950. toimunud EK(b)P pleenium tulemusel ühteaegselt arvestada ka Eesti NSV hetkelisi vabastati olusid. N.K parteijuhi kohalt. Head suhted N.Hrustsoviga. 1954.a. käis 1988. K.Vaino vabastati E N.H Käbini kutsel ka mitteametlikult Eesti NSV sekretäri ametist oludega tutvumas.
*hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumin 1949 kevad- Eestis teostub sundkollektiviseerimine 1950. aasta alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanu liikumise maha suruda 1950.21-26.märts-Toimub EKP Keskkomitee VIII pleenum, millele jä stalinismi kõrgperiood eestis. Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsonalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas, puudulikus kaadrivalikus. N.Karotamm vabastati parteijuhi kohalt 1950 märts J.Käbinist Eesti NSV "esimene mees" 1950 Küüditamine Petserimaal 1950.sügis Maakondade asemel luuakse rajoonid Rajoniseerimisel moodustati 39 maarajooni 1951.a lõpuks jõudis kollektiviseerimine Eesti NSVs põhijoontes lõpu (95% kõigist talumajap oli kolhoosides) 1951. Asutatakse Eesti Põllumajanduse Akadeemia Ameerika Hääl"alustab eestikeelsete saadete edastamist 1952-Asutatakse Tallinna Pedagoogiline Instituut
agente, kes tunnevad "traadita side"-t. Arvatakse, et Putin värbas eriti Robotroni töötajaid ning Robotroni külastavaid Siemensi ja IBM-i töötajaid. Putin on vihjanud, et luure poolt hangitud saladusi polnud Nõukogude Liidus tehnilise mahajäämuse tõttu võimalik kasutada. Luurespetsialistid ja politoloogid on öelnud, et Putinil võis olla poliitiline ülesanne kontakteeruda Ida-Saksamaa reziimi langemise puhuks Mihhail Gorbatsovila sümpaatsete idasakslastega, näiteks Dresdeni parteijuhi Hans Modrowiga. Putini väitel ei osalenud ta töös Ida-Saksamaa juhtkonnaga (operatsioon Luts). Samuti eitab ta kohaliku parteijuhi Hans Modrowi jälgimist, mida talle on omistatud: "Ma kohtusin temaga paar korda ametlikel vastuvõttudel. Ta suhtles teise tasandi inimestega armee komandöriga, meie vanema sideohvitseriga. Ja üldse me ei töötanud parteifunktsionääridega. Sealhulgas muide ka meie omadega. Oli keelatud." Samuti eitab ta hävitaja Eurofighter kohta dokumentide hankimist.
Arreteeriti 1938. a NKVD poolt, oli lühikest aega ilma süüdistust saamata eeluurimise all ja vabastati. 1940. a juulis komandeeriti Karotamm tööle Eestisse, kus asus tegevusse kommunistliku riigipöörde järgse olulisima päevalehe Kommunist vastutava toimetajana, kuni kinnitati augustis EKP KK II sekretäriks. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitas ÜK(b)P KK Karotamme EKP KK I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks. Tema ametiaega langevad laiaulatuslikud sovetlikud ühiskonna- ja majanduselu ümberkorraldused, mille eesmärk oli Eesti NSV ühtlustamine NSV Liidu muude piirkondadega. Vallandati Eesti NSV parteiliidri kohalt 1950. a märtsipleenumil, süüdistatuna „kodanlike natsionalistide” soosimises
parteiliidriks. Juhtis EKP keskkomiteed 28 aastat. Tema võimuaega iseloomustavad eri olud: 1950. aastate alguse repressiivpoliitika all kannatasid enim haritlased ja loomeinimesed, kuid 1960. aastaid võib pidada eesti kultuuri õitseajaks Eesti NSV ajal. 1970. aastatel asus Nõukogude keskvõim venestama eestikeelset hariduselu, mida Eesti NSV juhtkond eesotsas Käbiniga ei takistanud. NLKP KK vabastas Käbini parteijuhi kohalt 1978 ja suunas ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kust ta 1983 läks pensionile. Aastal 1950 otsustati Moskvas, et Käbin peab läbi viima märtsipleenumi, millega Nikolai Karotamm ja juunikommunistid oma kohad kaotasid. Tol hetkel tundus Käbin olevat jäik stalinistlik poliitik, kuid järgnevatel aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-i muutuvate poliitiliste oludega kuni Breznevi ajani alati kohaneda. 1960
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine (aastad 1988-1994) 1988. a. oli EKP-s kujunenud kriis, mis lahenes parteijuhi K. Vaino tagandamisega ja eestimeelse Vaino Väljase ametisse astumisega. Selle etapi kõige suurejoonelisem sündmus toimus Tallinna lauluväljakul, kus toimus massiüritus "Eestimaa laul". Seal kõlas ka esmakordselt üleskutse omariikluse taastamiseks. 16. november 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati ENSV seaduste ülimuslikkust N
demokraatlikele põhimõtetele toetuv massiorganisatsioon- Eesti Muinsuskaitses Selt ehk EMS. 1988 aastal loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei- esimene poliitiline erakond ehk ERSP. EMS ja ERSP juhtimisel korraldati mitmeid massiüritusi, Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. 1988. aasta aprillis moodustati Rahvarinne, abistamaks perestroikat. 1988. aasta kevadel muutus rahulolematus ENSV juhtkonnaga üldiseks ning isegi kommunistlikus parteis tekis vastuseis parteijuhi Karl Vaino ja teiste liikmete vahel. Tekkinud võimuvõitluses kaotas Karl Vaino ja ta asendati Vaino Väljasega. See oli rahva võit ja rahvas tähistas seda: 150 000 inimest kogunes 17 juunil lauluväljakule. Sellest kogunemisest kujunes välja surveavaldus uuele juhtkonnale. Uus juhtkond pidi seisma Eesti huvide eest Moskvas. Sama aasta septembris korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul massiüritus ,, Eestimaa laul", kuhu kogunes 300 000 inimest. 16
LIBERALISEERIMISELT DEMOKRATISEERUMISELE. Avalikustamisega kaasnes ka NSV Liidu poliitilise elu liberaliseerumine. Lõdvenes NSV Liidu suletus, laienesid inimeste kontaktid muu maailmaga, lõpetati välisraadiojaamade segamine jne. Et majanduse arengus oodatud kiirenemist ei toimunud, küpses 1987. a. sügiseks NLKP juhtkonnas lõhe. Selle vallandas Moskva parteiorganisatsiooni juhtinud Boriss Jeltsini terav kriitika perestroika aadressil. Jeltsin vabastati Moskva parteijuhi kohalt, kuid 1991. a. valiti ta otsestel presidendivalimistel suure ülekaaluga Venemaa presidendiks. Poliitiliste reformide käigus oli 1988.-1990. a. NSV Liidus sisse seatud ka presidentaalne valitsemissüsteem ning esimest korda pärast 1917.aastat toimusid Nõukogudemaal mitme kandidaadiga Rahvasaadikute Kongressi valimised. Rahvasaadikute Kongress valis enda hulgast Ülemnõukogu ja see omakorda presidendi. Seega ei saanud Gorbatsov oma volitusi otse rahvalt nagu Jeltsin
1973. aastani, kuid võitu ei saavutanud. Nende lahkumise järel langes Lõuna-Vietnami reziim ja kommunistid haarasid võimu. USA põhjendas sõjas osalemist nn Eisenhoweri doominoteooriaga: ühe Indo-Hiina riigi kaotamine tooks kaasa ka teiste alade loovutamise NSVL-i mõjusfääri. 1968 toimus järjekordne Nõukogude tankide demonstratsioon, mida tuntakse kui Praha kevadet. Revolutsiooni ennetamiseks saadeti need Tsehhoslovakkiasse. Põhjus oli jälle reformides, mis kuulutati välja uue parteijuhi Dubceki poolt. Reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus NSVL-i juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud, NSVL-i väed tagandasid rahumeelselt sealse parteijuhtkonna ning reformid lõpetati. Seega mõledi välja Breznevi doktriin, mis võeti vastu eesmärgiga õigustada sissetungi Tsehhoslovakkiasse
väärtustasid siis seda vähest, mis neid oli, mitte nagu tänapäeval, kus inimesed on sageli vingus näoga, kuigi neil kõik on olemas. 1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatsov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel kritiseerida ka kehtivat reziimi. Inimestel lasti korraldada öölaulupidusid, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. See käik oli väga positiivne, kuna see võimaldas astuda sammu lähemale Eesti iseseisvumisele. Nõukogude aeg oli Eestis nii positiivne kui ka negatiivne, oleneb sellest, kuidas sellele
Otsiti võimalusi mehhaniseerida, leiutati uusi masinaid. 8 Pleenum Kommunistide vaheline võitlus (Juuni kommunistid ja Venemaa kommunistid). Venemaaa eestlased polnud rahul, sest nad olid vähemuses aga tahtsid saada etteotsa. Praegust valitsust süüdistati kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas, puudulikus kaadrivalikus, kõrgas kriitikas ja enesekriitikas. Karotammelep andi süüks kodanlike natsionalistide mahitamist. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt, tema asemele tuli Käbin. Suur puhastus toimus ka kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis ja loomingulistes liitudes. Eesti NSV's said võimule venemaa eestlased. Ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus. Tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja ajaloo vastu.Vastupanuliikumine 1970: 1970date lõpul loodi otsesed sidemed pagulasorganisatsioonide ja vabadusliikumises osalejate vahel.Anti välja põrandaalust kroonikat, kus anti ülevaade olulistest avaldustest,
palku. Lisaks lubati ka ainult isiklikuks tarbeks omada aiamaad ning paari kodulooma või -lindu. Kuid see kõik ei andnud tulemust, sest käsumajanduses oli palju ebakõlasid ning inimestel puudus huvi paremate tulemuste vastu. Kuigi NSV Liidu sees tundus, et liigub kõik ainult ülespoole ning olukord muutub inimlikumaks oli inimlikusest väljaspool NSV Liitu asi kaugel. Peamiseks näiteks tooksin Ungari 1956.aasta ülestõusu, mis sai alguse protestidest parteijuhi Mâtyâs Râkosi vastu. Põhiliselt protestiti Râkosi stalinistlike meetodite vastu. Pärast protestijate võitu sai uueks juhiks Imre Nagy, kes teatas Ungari välja astumisest Varssavi paktist ning üritas luua Ungarist neutraalset sotsialistliku riiki. Ungaris üritati 1953.aastast 1955.aastani kehtestada inimnäolist sotsialismi, kuid NSV Liit nägi selles ohtu oma mõjuvõimule ning surus kogu osutatud vastupanu veriselt maha
26. märtsi saadeti Eestist siberisse 20 722 inimest. Stalinismi võimutsemine. Eesti NSV sisepoliitilise arengu keskseks tunnusjooneks oli võitlus nn kodanliku natsionalismi vastu. Esmalt hakati kodanliku natsionalisti silti külge kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele. 1950. aasta märtsis tuli Tallinnas kokku EKP 8. Pleenum. Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises ja vääras kolhoosipoliitikas. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema asemele valiti Johannes Käbin. VIII pleenumi tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutuses ning loominuglistest liitudes. Pleenum oli murrangusündmuseks: Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Sundindustrialiseerimine ja kollektiviseerimine
tollases ENSV võimuladvikus eelkõige juunikommunistide ja Venemaa eestlaste vahel.1950a märtsis tuli Tallinnas kokku EKP VIII pleenum.Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas,puudulikus kaadrivalikus ning paljudes möödalaskmistes.Senise juhtkonna vastu suunatud laussüüdistuste organiseerijateks olid Moskva emissarid ja nende kohalikud kannupoisid.Nikolai Karotamm vabastati parteijuhi kohalt,tema asemele "valiti" Moskva heakskiidul Johannes(Ivan) Käbin.Oma kohast jäi ka ilma Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees E.Päll,kes asendati menukirjaniku August Jakobsoniga.Karotammest sai teadustöötaja NSV Liidu Teaduste Akadeemia süsteemis, hiljem majandusdoktor ning professor. VIII pleenumi otseseks tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites(al ministreeriumidest
Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents sotsiaalsete nähtuste mütologiseerimisele, "laulvaks revolutsiooniks" on Eestis toimunu ristitud väljaspool Eestit ja revolutsiooni mõiste kohaldamine toimunule küsimärgi all Ajaloo suurimad meeleavaldused: Juunis kogunesid Tallinna Lauluväljakule tuhanded inimesed, et laulda isamaalaule. Toimusid ajaloo suurimad meeleavaldused, kus koos oli ligemale 150 000 meeleavaldajat. Meeleavaldusest ärritatud Moskva vahetas välja Eesti NSV parteijuhi. Karl Vaino asemele määrati parteijuhiks edumeelsem Vaino Väljas. Septembris kogunes Rahvarinde eestvedamisel Tallinna Lauluväljakule umbes 300 000 inimest, et osaleda üritusel ,,Eestimaa Laul 88". Esimest korda nõukogude võimu ajal nõuti avalikult Eestile täielikku iseseisvust. 16. novembril kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu oma istungijärgul välja suveräänsusdeklaratsiooni, milles öeldi, et Eesti ei tunnusta üleliidulisi seadusi. Selle sammuga astus Eesti otsesesse vastuollu
demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse.
Boriss Jeltsini parteikarj äär Astus 1961 Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse ning 1969 asus parteitööle. 2. novembril 1976 määrati ta NLKP Sverdlovski Oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Aastast 1977 oli ta Sverdlovski oblasti parteijuht. 12. aprillil 1985 asus ta NLKP Keskkonnakomitee ehitusosakonda. 24. detsembril 1985 sai Jeltsini uueks esimeseks sekretäriks. Jeltsin jäi sellele kohale 1987. aastani. Jeltsin võeti Moskva parteijuhi kohalt maha, sest oli NLKP keskkomitee oktoobripleenumil kritiseerinud Mihhail Gorbatsovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aegluse pärast. 11. novembril 1987 võeti ta maha. Jeltsini ajal renoveeriti Arbat. Veel Parteikarjäärist. Ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Jeltsini poolt hääletas 89,4% valijatest. Jeltsin oli detsembrini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning juunini 1990 NSV Liidu
ning 1969 asus parteitööle. Kuna tal ei olnud kogemust poliitilises elus oli väga kuulekas ning jälgis teisi ja õppis nende pealt. Ta määrati järjest kõrgematele kohtadele ja nii kogus võimu. Ta hakkas rahvale meeldima, sest ta toetas rahvast. Riskis, et inimesed saaksid paremat elu. Näiteks lubas üliõpilastele anda elamispinna, kui nad ise seda oma kätega ehitavad. Ta suhtles vabalt rahvaga ja neile see meeldis. 1987. aastal võeti Jeltsin parteijuhi ametist maha, sest ta oli kritiseerinud Mihhail Gorbatsovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aeglust. KGB agendid viisid Gorbatsovi käsul haige südamega Jeltsini vägisi Linnakomitee pleenumile, kus ta 11. novembril kõrvaldati ametist. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi esitati Jeltsin kandidaadiks riigi suurimas valimisringkonnas Moskvas ning ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Tema poolt hääletas 89.4% valijatest.
parteiliidriks. Juhtis EKP keskkomiteed 28 aastat. Tema võimuaega iseloomustavad eri olud: 1950. aastate alguse repressiivpoliitika all kannatasid enim haritlased ja loomeinimesed, kuid 1960. aastaid võib pidada eesti kultuuri õitseajaks Eesti NSV ajal. 1970. aastatel asus Nõukogude keskvõim venestama eestikeelset hariduselu, mida Eesti NSV juhtkond eesotsas Käbiniga ei takistanud. NLKP KK vabastas Käbini parteijuhi kohalt 1978 Vaino - Tema võimuletulekuga algas Eesti NSV-s uus venestusaeg. Eriti aktiivseks muutus vene keele propaganda, mis saavutas haripunkti 1980. aastate esimesel poolel. 7. Metsavendul-Metsavennad tegutsesid üle kogu Eesti, aktiivsemalt siiski Pärnu-, Viru- ja Võrumaal. Samal ajal oodati ja loodeti alusetult, et lääneriigid soovivad taastada Eesti iseseisvust ning tõkestada Nõukogude Liidu ülemvõimu tugevnemist Ida-Euroopas.
vigadest ja puudustest EK(b)P töös. Märtsi teisel pooleli tuli Tallinnas kokku EK(b)P 8. pleenum, et arutada meetmeid olukorra parandamiseks.Tolleaegset juhtkonda süüdistati kod.nats. alahindamises,vääras kolhoosipoliitikas,puudulikus kaadrivalikus jpm möödalaskmistes.N.Karotammele pandi süüks kod.nats mahitamises.Ta vabastati parteijuhi kohalt ning asemele nim Ivan Käbin.ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees E.Päll asendati August Jakobsoniga. 8. pleenumi tagajärgi oli suurpuhastus võimuorg,haridussüst,kultuuriasutustes.Mitmed tollased juhtpoliitikud saadeti vangilaagritesse|Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtuti Eestis pikalt eitavalt.1944-1953 oli vastupanu vormiks metsavendlus(samal ajal loodeti,et lääneriigid aitavad iseseisvuse taastada). Metsades võis olla umbes 30000 inimest, kellest
reformida. Lubati eraettevõtlus. Tekkisid esimesed kooperatiivid. Kõik toimus küll range kontrolli all. 2 Läbimurre välispoliitikas. 1987. aasta oli Gorbatsovi tippaasta. "Time" valis ta 1987. aasta meheks. 1987. aastal sõlmiti Washingtoni lepe tuumarelvade, lähi-ja keskmaarakettide keelustamine. Gorbatsov lähenes ka vene õigeusu kirikule. (1987. aasta kohtumine). Eelmine parteijuhi kohtumine oli toimunud sõja ajal 1943. aastal, kui Stalin tahtis sel teel tõsta vene rahva patriotismitunnet. 3. etapp 1988 sügis 1989 talv. Glasnosti võidukäik tegi Gorbatsovi murelikuks. Hakati kritiseerima süsteemi tervikuna. Glasnost kasvas Gorbatsovil üle pea. Ilmus kriitika Lenini suhtes. Tema oli seni olnud püha ja puutumatu. Lenini kritiseerimise kaudu jõuti juurteni. Ilmusid artiklid Lenini poolt organiseeritud veretöödest.
ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.
Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eesti Rahvarinne perestroika toetuseks, sellega toetati ka gorbatsovi tegemisi. ERR kujunes kõige suuremaks rahvusliikumiseks. Perestroika- majanduse õmberkujundamine. ERRi toetasid ka reformimeelsed kommunistid, kohaliku võimu esindajad ja muidugi ka rahvas. 1988. a toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp, muinsuskaitsepäevadel. Laulev revulotsioon 1988.a kevadel muutus rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes välja võimukriis, mis lahenses 1988 a juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Korraldati üritus ,,eestimaa laul" kus lauldi 5 Alo Mattiseni isamaa laulu. Tallinna Vanalinnapäevad kujunesid öölaulupidudeks, kus 100 000 inimest(enamasti noored) tantsisid ja lualis sinimustvalgete lippude lehvides terve öö. Suveräänsusdeklaratsioon
Nikolai Karotamm sündis 1901 Pärnus. 1925. aastal lahkus ta Hollandisse ja astus kommunistlikusse parteisse. 1926. aastal sõitis ta Leningradi ja jäigi elama NSV Liitu. 1940. aasta juunis suunati ta Eestisse esialgu ajalehe ,,Kommunist" toimetajaks, septembris sai temast juba EKP Keskkomitee teine sekretär. 1941. a suvel evakueeriti Eestist NSV Liitu, kus tegutses sisuliselt Eesti NSV parteiliidrina, sest Eestisse jäänud parteijuhi Karl Säre olid sakslased arreteerinud. 1944. a sügisel, pärast Eesti tagasivallutamist, kinnitati Karotamm EKP Keskkomitee I sekretäriks, sisuliselt liiduvabariigi juhiks. Tema ametiaega langevad laiaulatuslikud sovetlikud ühiskonna- ja majanduselu ümberkorraldused, mille eesmärk oli Eesti NSV ühtlustamine NSV Liidu muude piirkondadega. Vallandati Eesti NSV parteiliidri kohalt 1950. a märtsipleenumil, süüdistatuna ,,kodanlike natsionalistide" soosimises.
Stalin haarab ainuvõimu Isikukultuse kehtestamine Industrialiseerimine 1928-NEP-i lõpp Taasrelvastumine Range tsentraliseeritus Viisaastakuplaanid(1928-1932) Tööpuuduse likvideerimine Teiste majandusharude allakäik Kollektiviseerimine Ehk ühismajandite loomine Viljapuuduse leevendamine Vilja konfiskeerimine (tõi kaasa näljahäda ukrainas 1932-33) Kulakute likvideerimine Kolhoosid ja sovhoosid Suur terror 1934 Leningradi Parteijuhi Sergei Kirovi tapmine Kontrrevolutsionääride tapmine/karistamine Suurpuhastus riiklikes struktuurides Näidisprotsessid (troikad) 1937-38 terrori kõrgaeg NKVD ja GULAG Eluolu ja kultuur kahe maailmasõja vahel. 20-ndatel-teatav kergemeelsus ühiskonnas -moelooja coco chanel ja koomik Charlie Chaplin -1923 BBC loomine -uued kunstivoolud (dadaism, sürrealism, eksistentsialism) -vasakpoolsete ideede levik -helifilmide tulek -arhitektuuris internatsionaalne stiil
kohalt "omal soovil ja seoses pensionile minekuga" ning valis ühehäälselt Jeltsini uueks esimeseks sekretäriks. Jeltsin jäi sellele kohale 1987. aastani. 18. veebruaril 1986 valiti Jeltsin NLKP Keskkomitee pleenumil NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmekandidaadiks ning jäi sellele kohale 1988. aasta kevadeni. Pärast Poliitbüroo liikmekandidaatide seast väljaarvamist jäi ta NLKP Keskkomitee liikmeks. Jeltsin võeti Moskva parteijuhi kohalt maha, sest oli NLKP keskkomitee oktoobripleenumil kritiseerinud Mihhail Gorbatšovi ja NLKP Keskkomitee sekretariaati reformide aegluse pärast. Kuigi Jeltsin oli südameveaga haiglas, viisid KGB agendid ta Mihhail Gorbatšovi käsul vägisi NLKP Moskva Linnakomitee pleenumile, kus ta 11. novembril 1987 maha võeti. Jeltsini ajal renoveeriti Arbat. Jeltsin püüdis asjatult saada 1988. aasta juunis toimunud NLKP XIX üleliidulise konverentsi delegaadiks Moskva või Sverdlovski poolt
Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus. Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne –RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp. LAULEV REVOLUTSIOON 4 Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati
aastapäeva tähistamist. *RR 1988 aasta aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks(RR) Lühikese ajaga kujunes RR kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988 aasta aprillis tominud muinsusaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp. c) Laulev revolutsioon *Võimukriis Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988 aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekks vastasseis ka kommunistlikus parteis Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988 aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. *"Eestimaa laul" 1988 aasta septembris korraldati RR eestvedamisel Lauluväljakul massiüritus ,,Eestimaa Laul", millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Seal kõlas laia avalikkuse ees üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil Tallinna Hirvepargis poliitiline meeleavaldus. LAULEV REVOLUTSIOON Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde
keskel esitati üleskutse m o odustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne k õige suure maks rahvaliiku miseks. 1988. aasta aprillis toi munud muinsuskaitsepäevadel toodi esi me st korda avalikkuse ette sini mustvalge rahvuslipp. LAULEV REVOLUTSIOON Rahulole matus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka ko m munistlikus parteis. Nii kujunes Eestis v älja või mukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase ni metamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massi m e eleavaldusega (150 000 ini mest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: se Moskvas Eesti huvide e est. Nädal hilje m andis Eesti NSV Üle mnõukogu sini mustvalgele lipule rahvuslipu staatuse
NSVL ajalugu 28.04.09 N. Hrustsovi ainuvõimu kindlustumine I etapp L.Beria likvideerimine (märts-juuni 1953) II etapp G. Malenkovi kõrvaldamine (juuni 1953-veeburar 1955) III etapp Nn parteivastase grupi likvideerimine (veebruar 1955-märts 1958) 1958. aasta märtsis koondas Hrustsov enda kätte nii partei- kui ka valitsusjuhi ametikohad H ühendab enda kätte taas nii parteijuhi kui ka valitsusjuhi ametikohad. Isikukultuse kriitika ja selle piirid · Isikukultuse mõiste kasutuselevõtmise põhjused · Kremli võimuladviku suhtumine J. Stalini kriitikasse · Isikukultuse kriitika ärakasutamine N. Hrustsovi poolt. · N. Hrustsovi ,,salajane kõne" NLKP XX kongressil (veebruar 1956) · 30.06.1956 NLKP KK otsus isikukultusest -> isikukultuse kriitika raamistamine
kõrvaldada, kuid edutult. 1958. aastal sai Hrustsov MinistriteNõukogu esimeheks, koondades sellega kogu võimu enda kätte. Hrustsov lootis, et 1950. aastate majandustõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse, kuid juba 1960. aastatel oli näha, et need lootused on aluselisetud. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas rahulolematus ta valitsemisega ning 1964. aastal kõrvaldati Hrustsov võimult vandenõu tulemusel. Seisakuaja kujunemine Hrustsovi järglaseks sai parteijuhi kohal Leonid Breznev. Uus juhtkond tegi mitmeid uuendusi ning muudatusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas. 1970. aastatel ilmnes järjest selgemalt kehtiva poliitilise reziimi suutmatus normaalselt toimida. Majanduses, poliitikas, vaimuelus valitses seisaks ehk stagnatsioon. NSVL ei suutnud tehnilise progressiga kaasa minna, mis suurendas veelgi mahajäämist lääneriikidest. 1980
ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest
Hindrek Lootus "Poliitika ja valitsemise alused" Koduülesanded 1 Lk 4 1988.a. Tallinna Lauluväljakul alanud nn. öölaulupeod. Spontaanselt kogunesid inimesed vanu ja uusi isamaalisi laule laulma igal õhtul. Kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. Sellest Heinz Valgu poolt "laulvaks revolutsiooniks" nimetatud rahvuslikust meelevaldusest levis rahvusvaim üle kogu maa. 6. Too näiteid erinevatest surverühmadest ja sellest, kuidas nad poliitikat mõjutada on üritanud. Tüüp Näide Kuidas proovinud poliitikat mõjutada
NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus. Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp. LAULEV REVOLUTSIOON Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris
juunil okupeeriti kogu Eesti kuni 100000 üle piiri tulnud punaarmeelaste poolt. Algas Nõukogude okupatsiooniperiood Eesti ajaloos, mis kolmeaastase vahega kestis enam kui pool sajandit. Rahvusvahelise õiguse seisukohast muutsid ultimaatum ja okupatsioon kõik uute võimude sammud juba ebaseaduslikeks. Keelustati rahvakogunemised ja meeleavaldused, korjati Kaitseliidult ja eraisikutelt ära relvad. Edasiste sammude koordineerimiseks saatis Stalin Eestisse ühe oma lähima abilise, Leningradi parteijuhi Andrei Ždanovi, kelle kätte läks siin tegelik võim. Nõukogude saatkonnas pandi kokku Eesti uue, Moskvast täielikult sõltuva valitsuse nimekiri, mille eesotsas oli luuletajast naistearst ja Vabadusristi kavaler Johannes Vares-Barbarus. Valitsuse asendamise kiirendamiseks korraldati 21. juunil Tallinnas ja teistes linnades meeleavaldusi. Suurim neist toimus Tallinnas, mille survel nimetas president K. Päts uue valitsuse ametisse. ANNEKSIOON
ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus. Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp. Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde
kõrge parteikomisjon ENSV'sse olukorda kontrollima. 1950 tuli Tallinnas kokku ÜK(b)P VIII pleenum, et otsust arutada ja vastavad meetmed olukorra parandamiseks kasutusele võtta. Poliitbüroo otsuse alusel süüdistati pleenumil Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas, puudulikus kaadrivalikus, nõrgas kriitikas ja enesekriitikas jne. N. Karotammele pandi süüks kodanlike natsionalistide mahitamist. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema asemele nimetati Moskva poolt Ivan Käbin, kes oli pleenumi valmistamisel üks võtmefiguure. VIII pleenumi otsene tagajärg oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ning loomingulistes liitudes. ENSV- s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus; jagamatult valitsevaks sai
kaadrivalikus, nõrgas kriitikas ja enesekriitikas jne. N. Karotammele pandi süüks Erinevatel aegadel võis ühtekokku metsas olla kuni 30 000 inimest, neist aktiivses kodanlike natsionalistide mahitamist. Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema relvavõitluses osalejaid kuni 10 000. Välisabi metsavennad ei saanud, seetõttu ei olnud asemele nimetati Moskva poolt Ivan Käbin, kes oli pleenumi valmistamisel üks nende tegevus ilma kohalike elanike toetuseta mõeldav. Oluliselt nõrgendas võtmefiguure. VIII pleenumi otsene tagajärg oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes metsavendade vastupanu 1949 aasta küüditamine.
lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989
Peagi sai temast Keskkomitee liige. Ulbricht oli väga veendunud kommunist. Natside võimule tuleku ajal suundus ta NSV Liitu ja elas sõja üle seal. Pärast sõda suundus mees tagasi kodumaale, et taastada Kommunistlik Partei. Tema rajas ka SSÜP ning oli loomisasajast saati selle juht. Ulbrich oli alati olnud Moskvale väga kuulekas ning jäik. 78 aastasena astus Ulbricht parteijuhi kohalt tagasi ning suri 2 aastat hiljem. Ta oli SSÜP juht alates 1946. aastast kuni 1971. aastani. Erich Honecker (1912-1994) Honecker oli pärit Saarimaalt. Elukutselt oli ta kaevur. Kommunistlikud vaated kujunesid välja isa mõjutuste tõttu. Juba 17-aastaselt astus ta Kommunistlikku parteisse. 1935. aastal pandi Honecker 10 aastaks vangis,
üle otsustamiseni. Naiste osa ühiskonnas on tavapärane: majapidamine ja ülitähtis kohustus kontrollida ja korraldada oma laste õpinguid. Tavaliselt käivad naised 26. eluaastani tööl, seejärel paljud abielluvad ja töötavad edasi poole kohaga. Mõni jaapani naine on aga hakanud eelistama iseseisvust ning kestvamat karjääri. Üha enam naisi valib elukutseks meditsiini- ja õigusteaduskonna. 1991 sai Jaapan esimese naissoost parteijuhi- Takako Doi. Teismeliste mässumeelsus pole Jaapanile omane. Tavaliselt järgivad noored vanemate eluviisi, kuid nii mõnigi on hakanud kehtivais tõekspidamistes kahtlema. Nad ei taha terve elu töötada ühes firmas ega ole meelsasti valmis ohverdama oma nädalalõppe firma huvides. Sotsiaalsed normid on Jaapani ühiskonna eriti olulised. Kõikide vanemate inimeste ning ühiskonnas ja ametiredelil kõrgemal seisvate isikute austamine on endiselt tugev.
liiduvabariigi tippjuhtkond on nakatunud kodanlikust natsionalismist), komisjoni aruande põhjal võeti Moskvas vastu eraldi otsus vigadest ja puudustest EK(b)P juhtkonna töös. *1950 märtsis tuli kokku EK(b)P VIII pleenum, et kõik läbi arutada ja olukorda parandada. Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas ja puudulikus kaadrivalikus. *Laussüüdistuste pärast Karotamm vabastati parteijuhi kohalt ning tema asemele valiti Johannes Käbin. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Päll asendati Jakobsoniga. *VIII pleenumi tagajärjeks oli suurpuhastus kohalikes võimuorganites, haridussüsteemis, kultuuriasutustes ning loomingulistes liitudes. Paljud juhtpoliitikud ja ,,juunikommunistid" arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. *EK(b)P VIII pleenumi tagajärjel ENSVs said võimule Venemaa eestlased, süvenes
mõjukamaid mehi parteis, ent sattus 1977 Brezneviga vastuollu ja sunniti lahkuma. Mihhail Suslov (1902-1982): KK sekretär 1947-1982. Peamine NLKP ideoloog Breznevi ajal, üks mõjukamaid mehi parteis Stalini aja lõpust kuni oma surmani. Andrei Kirilenko (1906-1990): KK sekretär 1966-1982. Aleksandr Selepin (1918-1994): KK sekretär 1961-1967. Oli 1940.-il ja 1950.-il olnud noortejuht, 1958- 1961 KGB esimees. Väga auahne ja aktiivne mees, poliitbüroo noorim liige, tugev kandidaat ka parteijuhi kohale. Seetõttu hoidsid stabiilsust pooldavad poliitbüroo liikmed ta juhtivatest kohtadest eemal, 1975 eemaldati ta lõplikult partei juhtimisest. Pjotr Selest (1908-1996): Ukraina KP 1. sekretär 1963-1972. Ukraina oli Venemaa järel tähtsaim liiduvabariik, seetõttu selle juht omas ka suurt rolli. Tõrjuti võimult 1973. Vladimir Stserbitski (1918-1990): Ukraina MN esimees 1965-1972, Ukraina KP 1. sekretär 1972-1989. Poliitbüroos 1971-1989, liikmekandidaat 1965-1971.
istungi. Puhkusel olnud Hrustsov toodi kiirkorras Moskvasse ja nõuti tema vabatahtlikku lahkumist. Mõiste, et 1957. aasta enam ei kordu, andis Hrustsov järele ja astus tagasi. Rahvale teatati, et Hrustsov (1894-1971) vabastati kõrge ea ja tervisliku seisundi tõttu. Veretu paleepööre oli teoks saanud, Hrustsovi nimi kadus kaheks aastakümneks massiteabevahenditest ja ajalooraamatutest. BREZNEV JA STAGNATSIOON: Hrustsovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Breznev. Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin ning NSV Liidu Ülemnõukogu esimeheks valiti Nikolai Podgornõi. Oktoobris 1964 toimunud NLKP KK pleenum rõhutas kollektiivse juhtimise vajadust ja otsustas, et edaspidi pole nende ametkohtade ühildamine ja täidesaatva võimu koondamine ühe isiku kätte enam otstarbekas. Kõik see ei takistanud aga edaspidi uue, seekord Breznevi ainuvõimu teket, ainult et tee
tuntakse ka "Praha kevadena" (võrdle "Hrustsovi sula"). Ta lubas hakata üles ehitama nn inimnäolist sotsialismi, alustades reforme kehtestamaks kultuuri-, ajakirjandus- ja isikuvabadusi. See kutsus esile NSVL ja teiste VLO riikide vägede sissetungi Tsehhoslovakkiasse ning reformiliikumise lämmatamise. Samas polnud see enam nii verine kui Ungaris. Reformiliikumise liider Dubcek asendati 1969 parteijuhi kohal vanameelse G.Husákiga. Sündmused Tsehhoslovakkias viisid Moskva poolt Breznevi doktriini kehtestamiseni- NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, siis on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kasvõi relvajõul. 3.4
1987. loodi esimene poliitiline ühendus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mis teavitas rahvast salaprotokolli olemasolust ja rääkis selle tagajärgedest. 1988. loodi esimene poliitiline erakond Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Kõige massilisemaks rahvaliikumiseks kujunes aga Rahvarinne, mis moodustati perestroika toetuseks 1988. aprillis 1988. kujunes Eestis välja võimukriis. Moskva otsustas välja vahetada eestlaste poolt vihatud parteijuhi K.Vaino, et sel moel peatada rahvaliikumist. Uueks EKP esimeseks sekretäriks nimetati Vaino Väljas. 1988. septembris korraldas Rahvarinne Tallinna lauluväljakul suurürituse "Eestimaa laul", milles osales u. 300 000 inimest. Esimest korda kõlas sellel üritusel üleskutse taastada Eesti vabariik. Impeeriumimeelsed jõud hakkasid koonduma, sest neile ei meeldinud eestlaste soov taastada iseseisvus. Tekkis interliikumine, millega liitusid Eestis asuvate üleliiduliste
Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989
Ta lootis, et 1950. aastate keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid juba 1960. aastate algul sai selgeks, et need lootused on alusetud. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas (ja ühiskonnas laiemalt) rahulolematus Hrustsovi tegevusega. 1964. aasta oktoobris organiseerisid Hrustsovi vastased vandenõu ja kõrvaldasid ta võimult. Hrustsovist sai üleliidulise tähtsusega pensionär. Ta suri 1971. aastal. Hrustsovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Breznev ning Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin. Partei juhtkond püüdis esialgu läbi viia mitmeid uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Aja jooksul tugevnesid Nõukogude Liidus tagurlikud poliitilised jõud, eriti pärast 1968. aasta Tsehhoslovakkia sündmusi. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas. Avalikult suurt juhti siiski õigeks ei mõistetud. 1970
Ta lootis, et 1950. aastate keskel alanud majanduslik tõus jätkub ning kõik probleemid lahendatakse. Kuid juba 1960. aastate algul sai selgeks, et need lootused on alusetud. Samal ajal süvenes partei juhtkonnas (ja ühiskonnas laiemalt) rahulolematus Hrustsovi tegevusega. 1964. aasta oktoobris organiseerisid Hrustsovi vastased vandenõu ja kõrvaldasid ta võimult. Hrustsovist sai üleliidulise tähtsusega pensionär. Ta suri 1971. aastal. Hrustsovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Breznev ning Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin. Partei juhtkond püüdis esialgu läbi viia mitmeid uuendusi ja ümberkorraldusi, kuid loodetud edu jäi saavutamata. Aja jooksul tugevnesid Nõukogude Liidus tagurlikud poliitilised jõud, eriti pärast 1968. aasta Tsehhoslovakkia sündmusi. Loobuti Stalini kuritegude kritiseerimisest ning karmistati kontrolli ühiskonnas. Avalikult suurt juhti siiski õigeks ei mõistetud. 1970
annaabi.ee 
