Inimnäolise sotsialismi võimalikusest (0)

Inimnäolise sotsialismi võimalikusest.
1953.aasta märtsis sureb NSV Liidu juht ning rahvakangelane Jossif Stalin . Kohe pärast seda vahistatakse grupp arste, kes olid ravinud Stalinit ning neile esitati süüdistus mõrva eest. Kõigile, kes Nõukogude Liidu õigussüsteemi tundsid oli see olukord väga tavaline ning isegi mõte Stalini korrast leebemale üleminek polnud tol hetkel kellelgi peas. Põhiliselt oldi kind-lad, et Stalini kehtestatud karm ja õudust äratav kord jätkub ning NSV Liidus ei sa kunagi mi-dagi peale taolise valitsema . Kuid mõneaja pärast vahistatud arstid vabastati ja protsess lõpe-tati. Vahistatud arstide protsessi lõpetamine tekitas inimestes palju kõneainet, sest arvati, et sotsialism ei saa inimnäoliseks muutuda. Nüüd ajaloole tagasi vaadates võibki küsida, kas Jossif Stalini surm suutis tolle aja sotsialismi inimlikumaks muuta ning kas sel ajal oli võimalik inimnäoline sotsialism ?
Stalinismi ajal oli sotsialismileeris ebainimlik ning välismaailma kommunismi allutamisele orienteeritud kord. Nõukogude Liit valis kommunismi levitamise oma kodanike elu heaolu parandamise asemel. Esimesed inimlikuma sotsialismi märgid ilmnesid viiekümnendate alguses, kui sõlmiti vaherahu Koreas , vabastati GULAG -i (Главное управление лагерей ehk Peadirektoraadile alluvad   laagrid ) vange, lõpetati Vietnami sõjaline abistamine ning oldi nõus vabastama Austria. Lisaks tooksin välja ühe tolleaegse šokeerivama ülesastumise: NLKP 20. Kongressil toimunud Nikita Hruštšovi ettekanne „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“. Selle ettekande eesmärk oli ametlikult hukka mõista Stalini isikukultus ning „ stalinistlik terror“, mida nimetati „sotsialistliku seaduslikkuse rikkumiseks “. Tänu sellele muutus kord inimlikumaks ning tõesti tauniti kogu liidus Stalinit ning riigi poolset terrorit. 1957.aastal kui Malenkov ja Molotov üritasid kukutada Hruštšovi ning see katse ebaõnnestus ei lastud neid maha nagu ennemalt oleks tehtud vaid saadeti rahulikult pensionile.
Pärast NLKP 20. Kongressi algas NSV Liidus uus periood, mida kutsuti sulaperioodiks. Kõigepealt kaotati tugev tsensuur meedias ning kultuuris ja see järel tuli aeg kui esimest korda liidu ajaloo jooksul hakkas võim tõsisemalt rääkima inimeste elujärje parandamisest. 1956.aastal hakati vanuritele maksma pensionit mis oli sõltuvuses nende viimasest kuupalgast. Riik hakkas lõpuks maksma kolhoosidele toodangu eest ning ka tööstuses tõsteti palku. Lisaks lubati ka ainult isiklikuks tarbeks omada aiamaad ning paari kodulooma või -lindu. Kuid see kõik ei andnud tulemust, sest käsumajanduses oli palju ebakõlasid ning inimestel puudus huvi paremate tulemuste vastu.
Kuigi NSV Liidu sees tundus, et liigub kõik ainult ülespoole ning olukord muutub inimlikumaks oli inimlikusest väljaspool NSV Liitu asi kaugel. Peamiseks näiteks tooksin Ungari 1956.aasta ülestõusu, mis sai alguse protestidest parteijuhi Mâtyâs Râkosi vastu. Põhiliselt protestiti Râkosi stalinistlike meetodite vastu. Pärast protestijate võitu sai uueks juhiks Imre Nagy, kes teatas Ungari välja astumisest Varssavi paktist ning üritas luua Ungarist neutraalset sotsialistliku riiki. Ungaris üritati 1953.aastast 1955.aastani kehtestada inimnäolist sotsialismi, kuid NSV Liit nägi selles ohtu oma mõjuvõimule ning surus kogu osutatud vastupanu veriselt maha. Selline käitumine on esimene vihje sellest, et inimnäoline sotsialism polnud võimalik ükskõik, kõik kui palju üritati seda rahvale selgeks teha ning ükskõik mis meetodeid kasutati. NSV Liit mõistis sotsialismi all ikkagi seda, et nemad on liidrid ning kõik peab toimuma nende tahte järgi, kõik kes üritasid vastupidist korraldada suruti maha ning hukati nagu Imre Nagy.
Teiseks näiteks, et inimnäoline sotsialism pole/ polnud võimalik võin tuua 1968.aastal Tšehhoslovakkias toimunud sotsialismileeri kriis. 1968.aasta kriis seisnes selles, et Tšehhoslovakkia Partei Keskkomitee plaanis läbi viia riiklikud reformid mille käigus oleks käsumajanduse kõrvale pandud turumajanduslikud reeglid ning sõnavabaduse suurendamine . Kuna selline ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus NSV Liidule ohtlikuna, siis võeti kasutusele taaskord Stalini terroripoliitika, mida oli Nõukogude Liit tegelikult tauninud juba viimased kümme aastat.
Lõpetuseks vastaksin küsimusele, mille esitasin alguses: kas Jossif Stalini surm suutis tolle aja sotsialismi inimlikumaks muuta ning kas sel ajal oli võimalik inimnäoline sotsialism? Stalini surm muutis sotsialismi mõistet inimeste mõistuses ainult leebemaks ning mingil määral kasutati seda mõistet ka NSV Liidu siseselt kuid välispoliitikas käituti ikka nii nagu karm stalinism ette nägi. Inimnäoline sotsialism polnud tollel ajal võimalik, sest Stalin oli suutnud kõigile parteis olnutele sisendama arusaama, et sotsialismileer peab laienema ning NSV Liit on selle juht ning igasugune vastuhakk sotsialismileerile on sõna otsesesmõttes vastuhakk Nõukogude Liidule ning sinna tuleb tankide , relvade ning tulega minna korda looma. Ungari ülestõus ja Praha kevad olid parimad näited sellest kui palju Nõukogude Liit kartis oma mõjuvõimu ning juhtivat positsiooni kaotada.
Steffi Künnapu 12.b