NSVL ajalugu (0)

NSVL ajalugu 28.04.09
N. Hruštšovi ainuvõimu kindlustumine
I etapp – L.Beria likvideerimine (märts-juuni 1953)
II etapp – G. Malenkovi kõrvaldamine (juuni 1953-veeburar 1955)
III etapp – Nn parteivastase grupi likvideerimine (veebruar 1955-märts 1958)

• 1958. aasta märtsis koondas Hruštšov enda kätte nii partei- kui ka valitsusjuhi ametikohad
  

H ühendab enda kätte taas nii parteijuhi kui ka valitsusjuhi ametikohad.
Isikukultuse kriitika ja selle piirid

• Isikukultuse mõiste kasutuselevõtmise põhjused
  
• Kremli võimuladviku suhtumine J. Stalini kriitikasse
  
• Isikukultuse kriitika ärakasutamine N. Hruštšovi poolt.
  
• N. Hruštšovi „salajane kõne“ NLKP XX kongressil (veebruar 1956)
  
• 30.06.1956 – NLKP KK otsus isikukultusest -> isikukultuse kriitika raamistamine
  

Isikukultuse sisuline analüüs oleks tähendanud seda, et nad oleksid pidanud ka ise peeglisse vaatama. Tollastes oludes arvati, et on võimalik seda isikukultuse küsimust ühiskonnas püstitada ka sel moel, et sellest ise kasu saada, aga ise sellest puutumata jäädes. Need, kes selle isikukultuse küsimuse tõstatasid, need kindlasti ei olnud nii rumalad et ei oleks aru saanud, et isikukultuse mõistmine on tegelikult poolik . Ta ei iseloomusta seda režiimi tervikuna , mis Stalini ajal oli. Nende jaoks oli mõiste vajalik seetõttu, et selle kaudu oli võimalik vastutust panna Stalinile. Kui vaadata natukene lähemalt Kremli võimuladvikut ja kuidas nad Stalini tegevuse kritiseerimisse suhtusid, siis seal võib üldplaanis välja tuua 3 erinevat gupeerinugut. Esiteks oli Kremli võimuladvikus pärast Stalini surma kindlasti esitatud see seltskond , kes põhimõtteliselt üldse ei tahtnud selle küsimusega tegeleda. Isikukultuse tõstatamine oli mõttetu, sellel ei olnud nende meelest mingit perspektiivi. Eriti jõuliselt seda liini kindlasti esindasid vana kaardiväe põhiesindajad, nt Molotov või Kaganotvitš. Teine seltskond oli selliseid, kes käsitlesid isikukultust kui parteijuhi võimu kuritarvitamist. Pooldasid selle hukkamõistmist. Nemad vastukaaluks ainuvõimule, mis Stalini ajal olnud oli, pakkusid välja kollektiivse juhtimise. Seda liini võib-olla kõige selgemalt oli uus valitsusjuht G. Malenkov. Lisaks oli kolmas seltskond, kes isikukultust pidasid partei Leninlike normide rikkumiseks, kõrvalekaldeks, mis oli osaliselt põhjustatud ka nö keerulistest oludest. Sellise lähenemise puhul kõige olulisemaks figuuriks oli Hruštšov. Lähenemine, et režiim tervikuna oli kuritegelik , sellist lähenemist Kremli võimuladvikus kindlasti ei olnud. Isikukultuse küsimuse tõstatamine tagasiviidav ajasse 1953 kevad. Üsna levinud ja tavaaarusaam, et isikukultuse küsimus tõusis päevakorrale 1956 aastal, see ei pea paika. Küsimus tõusis kohe Stalini surma järel. Plaanis oli korraldada pleenum pärast Stalini surma, kus oleks arutatud isikukultust. Küll oli isikukultuse küsimus selgelt päevakorral juuli alguses toimunud pleenumi sõnavõttudel. Seal mõisteti hukka Beria tegevus. Juulipleenumil Kaganovitš võttis sõna ja öeldi, et vahepeal on kõnelema hakatud isikukultusest, see ei kõlba kuhugi , suur juht tuleb rahule jätta. Malenkov reageeris sellele teravalt, tõi otse välja selle, et selline lähenemine, et isikukultust pole olnud, ei ole sobilik, see ei vii meid edasi. Küsimus oli päevakorral ja edasiste arengute seisukohast oluline on see, et Hruštšov adus et, et see on tema jaoks nüüd oluline asi, millega on võimalik oma enda populaarsust kindlustada ja on võimalik isikukultuse kriitikaga kõrvaldada võimuladvikust ka oma konkurendid. Seda liini suutis Hruštšov hästi läbi viia. Haripunkti jõudis küsimus 1956. aasta veebruaris peetud NLKP XX kongressil. Oluline see, et kui tavaliselt parteikongress paika pannakse, on teada mis küsimused arutusele tulevad. Oli enamasti paraadüritus, väga sisulisi asju seal ei arutatud. Ka XX kongressi eel ei jõudnud avalikkuse ette see kava, et päevakorrale võiks tulla Stalini isikukultuse küsimus, seda valmistati salaja ette. Oldi sellega tegelema hakatud juba jupp aega tagasi. Selgus, et arutati mitmeid kordi küsimust, mitte Hruštšov üksi ei võidelnud selle eest. Oluline on see, et lõpuks jõuti siiski konsensuseni. Põhiteesid arutati läbi ja koguti informatsiooni. Ei olnud Kremli võimuladvikule üllatus, mida Hruštšov kongressil ette kandma hakkas. Kõne peeti salajasel istungil , kongressi ajal teatati, et on veel salajane istung ning sinna kõik kongressi delegaadid ei pääsenud. Ei pääsenud ka väliskülalised. Oli mõeldud ainult nendele, kes siseriiklikult olid kongressile valitud. Ametlikult jäi Hruštšovi kõne saladuseks 1989. aastani, mil ta esimest korda NSVL-s publitseeriti. Kõne tõi kaasa väga elava vastukaja. Kuidas kõne avalikkuse ette jõudis? 100% selgust ei ole, tõenäoliselt pääses kõne Poola kaudu. Ametkondlikuks tarbimiseks trükiti kõnet pea 10 000 eksemplari. Need saadeti üle NSVL laiali. Korraldati parteikoosolekud, kus loeti kõne ette. Kõik trükitud variandid olid nummerdatud ja tuli tagasi saata. Kõik eksemplarid tuli ametlikult hävitada. Mitmed variandid on siiski alles jäänud. Kui tollast sisepoliitilist olukorda ja tausta arvestada, oli tegemist väga olulise sündmusega. Muutused idablokiriikides. Kõne oli katalüsaatoriks Poola ja Ungari sündmustele. Ka idabloki riikides olid ohjad stalinistide käes. Tema tegevuse kriitika julgustas neid ringkondi, kes stalinistide tegevusega päris rahul ei olnud tegutsema. Ka siseriiklikult tõi kõne kaasa üsna olulisi arenguid. Ühest küljest suur osa ühiskonnast, kelleni kõne jõudis, võtsid kõne ikkagi positiivselt vastu. Nüüd tõepoolest ühiskond hakkabki Stalini pärandist lahku ütlema, kuid Stalini kriitika ei olnud mitte kõigile meeltmööda ja vastuvõetav. Kõige olulisemaks negatiivseks reaktsiooniks on sündmused Gruusias, kus Stalini kritiseerimist võeti isikliku solvamisena, mis tegelikult ei piirdunud ainult Hruštšovi kirumisega, vaid tõi kaasa ka ulatuslikud väljaastumised erinevates piirkondades. Lisaks üldisele arengule natukene teisejärguline nüanss, seotud Gruusia sündmusega, nimelt kui rahvarahutused Gruusias olid vallandunud, saadeti mässajaid rahustama ka Gruusia rahvusväeosad. Kuid nende üksused keeldusid oma rahva vastu väljaastumist ning tulemuseks oli see, et kogu NSVL-s likvideeriti rahvusväeosad. Enamik Eestist võetuid kutsealused teenisid Eestis, pärast rahvusväeosade likvideerimist see võimalus kadus ja hakati ka eestlasi saatma erinevatesse teenistuskohtadesse üle terve NSVL. Kui veel NSVL sisemisi arenguid vaadata, siis see osa ühiskonnast, kes kõne positiivselt vastu võttis leidis, et on aeg panna oma panus ja tõsiselt Stalini režiimi aegsete kuritegude paljastamisega alustada. Koosolekutel hakatakse üsna ulatuslikult Stalinit kritiseerima, tuuakse näiteid jne. Kui see indfo jõuab Kremlisse, sai Hruštšov aru, et midagi sellist tema eesmärgiks ei olnud ja nii saabki kohe pärast XX kongressi toimumist võimuladviku esmaseks sihiks hoida isikukultuse kriitika selgelt kontrolli all. Et mingil moel paika panna isikukultuse kriitika, selleks võeti kiirkorras vastu 30.06.1956 aastal isikukultuse kohta. Kui miljonitele kommunistidele Hruštšovi kõnet tutvustati, teadsid inimesed, et Staliniga on midagi tegema hakatud. Otsus isikukultuse kohta, mis osaliselt kritiseerib Stalinit, kuid on tunduvalt leebem kui Hruštšovi kõne. Otsuse peamiseks eesmärgiks see, et panna paika need raamid, mis ulatuses tohib Stalinit kritiseerida. Kõik kes ei arvestanud seda otsust või läksid otsuse raamistikust välja, neid hakati üsna otsustavalt ja rängalt karistama . Nii ongi tulemuseks see, et 1956. aasta teisel poolel, 1957. aastal repressiivne alge ühiskonnas oluliselt tugevnes . Olulist rolli etendas üks teine otsus, mis võeti vastu 14. detsembril, 1956. aastal. Salajane ringkiri, mis laiali saadeti, mis nõudis väga selgelt meetmete tõhustamist igasuguse teisitimõtlemise vastu. Otsapidi oli selle ringkirja taga 1956. aasta Ungari sündmused ning oluliseks tõukeks said ka sündmused Baltikumis, mis Ungari vastupanuga esile tulid. Kremli jaoks eriti ohustatud ühiskonnagrupiks sai üliõpilaskond, kes oli kõige aktiivsemalt just Ungari sündmustele reageerinud . Kui isikukultuse jutt kokku võtta, siis selgub , et isikukultuse kriitika piirid oli väga ahtad ja partei poolt ettemääratud. Esialgne reaktsioon , et nüüd võibki Stalinit kritiseerima hakata, vaidlustati 1956. a otsuse ning repressioonide teostamisega. Üsna kiirelt kaob edaspidi isikukultuse kriitika inimeste tavaelust ära, see tuleb esile ainult siis, kui Hruštšov seda vajalikuks peab. Edaspidi kasutas ta seda eelkõige just oma vastaste kõrvaletõrjumiseks. Kui vaadata Hruštšovi kõne teksti ja seda eraldi vastuvõetud isikukultuse otsust, siis tähelepanuväärne on Stalini kriitika rõhuasetus. Kuri, mida Stalin tegi, see oli seotud eelkõige parteiga. Kontspetsiooni järgi kannatas kõige rohkem partei, mitte inimesed. Enamik näiteid on seotud nende inimestega, kes oli 20ndatel ja 30ndatel võimupüramiidi tipus ja keda Stalin represseeris. Põhi isikukultuse tõlgendajaks sai Hruštšov. 1961 – taas järjekordse partei kongressi aasta. Aasta, millal Hruštšov viimast korda isikukultuse küsimuse jõuliselt päevakorrale tõstis. Viis välja selleni , et Stalin, kes tolle ajani oli lebanud mauseleumis Lenini kõrval, viidi öösel ära ning maeti Kremli müüri äärde. Seda tehti siis sellepärast, et 1961. aastaks oli Hruštšovi populaarsus ühiskonnas langema hakanud. Kõik suured üritused, millega ta välja oli tulnud, olid 60ndate aastate alguses selgelt ebaõnnestumise märgil. Jõulise kritiseerimisega lootis Hruštšov oma positsioone parandada.
Rehabiliteerimine

• Rehabiliteerimise mõiste nõukogude ühiskonnas
  
• Repressiivpoliitika teisenemine
  
• GULAGi süsteemi järk-järguline likvideerimine
  
• Represseeritud rahvaste rehabiliteerimine
  
• Kriminaalseadusandluse uuendamine
  

Mingil moel heastada nende inimeste positsioon, kes olid kannatada saanud. Nii elavad kui surnud. Samas tuleb kohe rõhutada seda, et päevakorral ei olnud mitte mingil ajal totaalne heastamine. Ka rehabiliteerimine sisulises plaanis saab alguse ikkagi just parteilaste hea nime taastamisest. Esmatähtis oli see, et rehabiliteeritaks vanad kommunistid . Teine oluline moment see, et kui ka hiljem jõutakse nende inimeste rehabiliteerimise juurde kes olid poliitilistel põhjustel kannatanud, siis rehabiliteerimine ei tähendanud täielikku rehabiliteerimist. Ankeedis oli olemas, et tegemist oli rehabiliteerituga ja see ei soodustanud tema igapäevast toimumist vaid paljudel juhtudel, eriti nende inimeste osas, kes olid süüdimõistetud poliitiliste paragrahvide alusel, pani see märge tõkke ette mõne töökoha saamisel, ülikooli astumisel. Selgelt oli rehabiliteeritute teatud piirangud ka elukoha valikul . Ka Siberist tagasi tulles ei saanud kõik tagasi minna oma koju. Üldises plaanis on Stalini surmajärgsele perioodile iseloomulik selle varasema repressiivpoliitika teisenemine ja pehmenemine, mis toob GULAGi järkjärgulise likvideerimise. Amnestia , millega palju GULAGi asukaid lahti lasta, esialgne plaan oli, et 1953. lõpuks on kogu süsteem likvideeritud. See plaan jäi aga elluviimata, kuna Beria võeti maha ja pärast tema mahavõtmist GULAGi süsteemi likvideerimine jäi väga selgelt soigu. Uuesti hakatakse küsimusega tegelema 1954. aastal. Tegemist ei ole enam radikaalsete lahenduste väljapakkumisega, vaid järkjärgult hakkab süsteem kaduma. Väga hoolikalt vaadatakse erinevaid karistust kandvate inimeste kategooriaid. Mida poliitilisem süüdistus oli, seda hiljem pääses ta GULAGist ära. Eesti mõistes pääsevad viimasena need, kes metsavendadega soetud on. GULAGi süsteemi likvideerimine kestab 1960. aastani. Selleks ajaks on kogu süsteem likvideeritud, aga mitte 100%liselt. Ühe osa sellest rehabiliteerimisprotsessist moodustas ka represseeritud rahvaste rehabiliteerimine. Aastatel 1956-1957 tunnistati, et rahvaste küüditamise aktsioon oli NSVL poolt vale. Taastati osaliselt nende rahvuste positsioon NSVL-s. See tõi kaasa territoriaalseid küsimusi. Taastati ka konkreetse rahva rahvusriiklus . Tervikuna viidi protsess läbi üsna robustselt ja läbimõtlematult. Vastuolud, mis sellise robustse protsessi teostamisega tekkisid jäid pikkadeks aastateks alles. Olid rahvuskonfliktide allikaks hiljem. Eriti tulid päevavalgele 80ndate teisel poolel.
Üldise momendina on oluline kriminaalseadusandluse uuendamine. Hruštšovi ajal hakati seda ümber vaatama, paljusid seniseid paragrahve pehmendati. See ei tähendanud seda, et vajadusena ei võidud rakendada üsna äärmuslikke karistusi. Väga tõsiselt Hruštšov vihastas ka igasuguste spekulantide vastu.
Võimustruktuuri reorganiseerimine

• Julgeolekuorganite mõju vähendamine
  
• Rahvamajandusnõukogude loomine
  
• Parteilise juhtimise ümberkorraldamine
  
• Parteilis-riikliku kontrollikomisjoni loomine
  

Kui üldises plaanis vaadata, siis üheks esmaseks muutuseks oli julgeolekuorganite mõju vähendamine ühiskonnas. Selle küsimuse juures on olulised mitu momenti . On selged, et 1953. aastani olid julgeolekuorganid NSVL ühiskonnas selgelt eristaatuses. Tegemist oli väga eraldi seisva ametkonnaga. Julgeolekuorganid olid Stalini jaoks olulised seetõttu, et nende kaudu sai ta kõige paremat informatsiooni ja teisest küljest olid nad olulised oma poliitika elluviimisel, repressioonide teostamisel. 1953. aastal, kuid Stalini surma ajal siseministeerium ja julgeolekuministeerium ühendati ja moodustati ülivõimas superministeerium, mille etteotsa sai Beria. Sellise suure ministeeriumi eksisteerimine oli Hruštšovi jaoks selgelt ohumärgiks ning tema sihiks sai see, et mingil moel senist mõjukust julgeolekuorganitel ühiskonnas vähendada ja kehtestada julgeoleku tegevuse üle parteiline kontroll. Milline oli lahendus? Lahendus oli see, et 1954. aastal eraldati siseministeeriumist need struktuuri üksused, mis tegelesid riikliku julgeolekuga ja loodi nendest üksustest eraldi riikliku julgeoleku komitee (KGB, tuleb kasutusele 1954. aastal). Riikliku julgeoleku komitee ei olnud ministeeriumistaatuses, oli ainult komitee ning allus otse ministrite nõukogule. Sellega oli tegelikult julgeolekuorganite staatust oluliselt alandatud. Komiteepositsioon ei olnud võrreldav ühendatud ministeeriumi positsiooniga. Ülejäänud ministeeriumile jäid tavapärased korrakaitsefunktsioonid. Siseministeeriumi mõjukus oli väga tagasihoidlik . Erilist jõudu sellel ei olnud. Komitee loomine tõi kaasa ka selle, et inimeste arv, kes julgeoleku struktuuriga olid seotud ministeeriumis, oluliselt vähenes. Julgeolekualast kaadrit tõmmati üsna oluliselt kokku. Hruštšovi ajal kohaliku taseme KGB oli selgelt aruandekohustuslik partei ees.
Rahvamajandusnõukogude loomine. On seotud võimustruktuuri või valitsusaparaadi reorganiseerimisega. See tõi kaasa selle, et varasemate ministeeriumite asemel loodi liiduvabariikides mitme oblasti peale ühtsed rahvamajandusnõukogud, kes sisuliselt pidid tegelema majanduse juhtimisega neile alluvas piirkonnas. Tulemused olid kahetised. Osades piirkondades rahvamajandusnõukogu loomine oli positiivne, tõi kaasa majanduse tõusu jne. Eestis üsna hea aeg. Kui vaadata NSVL tervikuna, siis tegelikult see pilt nii roosiline ei olnud. Paljudes NSVL teistes piirkondades ei hakanud nad sel moel toimima nagu väiksemates liiduvabariikides, tõid nad kaasa hoopis bürokraatia suurenemise ning tulemuseks oli see, et 60ndate aastate alguses loobuti rahvamajandusnõukogude printiibist. Baltikumi jaoks oli see tagasiminek.
Oluline on ka parteilise juhtimise ümberkorraldamine. Kõige olulisemaks on see, et Hruštšov leidis, et kogu partei aparaat tuleb kaheks lüüa. Üks tegeleb põllumajandusega, teine tööstusega. Tuli luua põllumajanduse ja tööstuse omad. See oli suhteliselt jabur plaan, sest mingit ratsionaalset iva sees ei olnud, niigi oli see dubleerimine juba täitevõimu ja parteitasandil olemas. Reaalselt normaalsel moel see süsteem toimima ei hakanud ning Hruštšov kaotas seetõttu ka paljud pooldajad. Lisaks sellele tuli Hruštšov veel ühe ideega, mis nägi ette, et partei juhtide seas peab toimuma pidev vahetus. Nägi ette ka konkreetsed tähtajad, viie aasta jooksul rajoonikomitee tasandil peab välja vahetatama 50% inimesi ja liiduvabariigi tasandil 5 aasta jooksul vähemalt 1/3 parteijuhtidest. See iseenesest üsna arukas mõte, aga parteiaparaadi poolt vaadatuna oli see rajooni ja liiduvabariikide tegelastele täiesti vastuvõetamatu lähenemine. Hruštšov tegi kindlasti sellise selge vea, selle põhimõtte väljatoomine ja püüd seda ellu rakendama hakata viis selleni, et ta kaotas selgelt regioonides toetuse. 60ndate aastate algul hakkas ta ise teadlikult toetajaskonda vähendama. Tulemus on see, et paljud erinevate tasemete parteijuhid ei hakka Hruštšovi enam toetama , see teeb võimalikuks ka 1964. aasta paleepöörde.
Püüdis reorganiseerida parteilist juhtimist tugevdada ka kontrolli täitevvõimu üle. Siin tuli ta välja lahendusega, et kontrolli on võimalik teostada eraldi institutsiooni läbi ning 1963. aastal loodigi NSVL-s üleliiduline parteilis-riiklik kontrollikomitee. Komitee allasutustena loodi liiduvabariikides kohalikud parteilis-riiklikud kontrollikomisjonid. Sai kontrollida ühtaegu nii täitevvõimu kui ka parteiaparaati. Kontrollikomisjonile anti väga suured võimupiirid ning nimetati selle komitee etteotsa endine julgeoleku ülem A. Šelepin. See tohutu kontrollikomitee tekitas ka nii partei kui täitevvõimu aparaadis väga suurt vastumeelt ning selle institutsiooni loomine pikemas perspektiivis Hruštšovile pooldajaid kaasa ei toonud . Kui joon alla tõmmata võimustruktuuri reorganiseerimistele, siis nendest teostati kõige oskuslikumalt julgeoleku aparaadi ümberkorraldamine. Rahvamajandusnõukogude puhul on asi juba kahtlasem. Väiksemas liiduvabariigis asi toimus, üleliiduliselt need mingit efekti ei andnud. Kaks viimast ümberkorraldust olid ette võetud läbimõtlematult, ta oli endale püüdnud asja selgeks mõelda, oli üsna enesekindel . Ümberkorraldused tõid kaasa selle, et riigi funktsioneerimine kohati oli päris tõsiselt häiritud. Pikemas perspektiivis andsid tuge paljude tippvõimurite mõttele, et Hruštšov tuleb maha võtta. Tal olid ka muud kavad juba valmis. Võimustruktuuri puhul ei suutnud ta suurt midagi korda saata.
Majandus / põllumajandus

• Põllumajanduse turgutamine
  

• põllumajandussaaduste kokkuostuhindade tõstmine
  
• isiklike abimajandite soodistamine
  
• põllumajanduse „ industrialiseerimine “
  
• sovhooside eeliarendamine
  

• „Lahing leiva pärast“
  

• uudismaade kasutuselevõtmine
  

Nüüd määrati kindlad kokkuostunormid ja kindlad hinnad. Kui norm oli täidetud, oli võimalik ülejäänud toodangut realiseerida ja täiendavaid vahendeid saada. Hakati toetama sovhoosnike isiklikku majandit. Mõeldud on maalapikest, mida inimene ise sai harida. 1950ndate keskpaiku oli suunamuutus oluliseks mitte ainult seetõttu, et inimene ise kartuli lauale sai, vaid ka riiklikus mastaabis aitas põllumajanduse elavnemisele kaasa.
Hruštšovi aegse põllumajanduse puhul võib kasutada mõistet „põllumajanduse industrialiseerimine“. Tehnilise varustuse parandamine. Loobuti Stalini-aegsest põhimõttest, kus tehnika ja tootmine oli eraldatud. Sovhoosid ja kolhoosid tellisid teenust masinatraktori jaamadelt. Masinatraktori jaamad ei olnud ainult majandusüksused, tegemist oli ka poliitilise võimukeskmega maal. Ka Eesti puhul taheti masinatraktorijaamadele anda poliitilist funktsiooni. Hruštšov loobub jaotusest ja annab tehnika majandite endi käsutusse. See on suur samm edasi. Lisaks tööstuse edenedes traktoripark laieneb oluliselt. Võibki öelda, et tegemist on teatud mõttes põllumajanduse industrialiseerimisega.
Põllumajanduslik tootmine toetus sovhoosidele ja kolhoosidele. Sovhoos on riiklik ühismajand. Hruštšovi selge poolehoid kuulus sovhoosidele. Tema ajal sovhooside arv oluliselt kasvab ning oluliseks on kindlasti ka see, et tema meelest teovõimsad said olla ainult suured majandid. Väikesovhooside ühendamine suurteks sovhoosideks, sama protsess kolhoosidega. Väikeste ühismajandite likvideerimine ja ühendamine suuremateks ühismajanditeks. Meetmete rakendamise tulemusel põllumajandus tuleb Stalini aegsest kriisipoolest välja ja 1950ndate teine pool on selgelt tõusuaeg.
Sellega Hruštšov ei piirdunud. „Lahing leiva pärast“, eesmärgiks saagikuse suurendamine . Viljatootmise kasv ja selleks läks ta ekstensiivset teed, hakati kiirkorras põllumajanduslikku pinda laiendama. Nii sünnibki uudismaade projekt. See algas 1954. aastal, kui hakati üles harima Põhja-Kasastani maid. Tegemist oli üleriikliku kampaaniaga, mida eriti ette ei valmistanud aga propagandamasin rakendati kohe aktsiooni toeks . See tõi kaasa selle, et üle terve NSVL erinevad rühmad ja salgad siirduvad uut põllumaad üles harima. Seda kõige valgustasid ka tollased ajalehed ja ajakirjad. Selle tulemusel võeti kasutusele suur hulk uusi maid. Sinna paigutati väga palju riigi vahendeid. On välja arvutatud, et aastatel 1954-1961 läks kõikidest kapitaalmahutustest uudismaa peale 20%. Tulemus oli suhteliselt nukker. Vaatamata sellele, et esialgu tõepoolest vilja tootmine kasvas, selgus peagi, et uudismaad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Tulemuseks oli põllumajanduse ekstensiivse arengu jätkamine ja selgelt selle ekstensiivse poole suurendamine ning lõppresultaat oli see, et 1960ndate aastate alguses oli NSVL-s käes viljapuudus, toiduainete puudus ning NSVL oli sunnitud esimest korda ostma vilja välismaalt. Seda ei olnud juhtunud isegi tsaari ajal. Alates 1960ndate aastate algusest Gorbatšovini välja osteti vilja sisse. Esialgu Hruštšov ei osanud sellist tulemust oodata ja 1950ndate aastate teisel poolel oli üsna rõõmsamas meeleolus.
Põllumajandus

• Utoopilised kavad konkureerida põllumajandussaaduste tootmisel USA-ga
  
• Maisikasvatuskampaania ja selle tajajärjed
  
• Rünnak isiklike abimajandite vastu
  

• 1960. aastate alguses põllumajandus uuesti kriisis
  

Hruštšov lubas USA-le järgi jõuda. 1960. aastate alguseks jõuti tõesti nii kaugele, et NSVL-s toodeti mune rohkem ühe elaniku kohta, kuid kõikides muudes valdkondades (liha, piim, või) mingit järelejõudmist ei toimunud. Sellel olid nukramad tagajärjed, kuna parteijuht oli välja öelnud, et tuleb hakata liha, piima, võid tootma siis kohalikul tasandil hakati selle nimel pingutama. See tõi kaasa selle, et ratsionaalsest majandamisest loobuti. See tõi kaasa selle, et lihaplaani täitmise nimel hakati tapamajja saatma lüpsilehmi jne. Kõige kaugmale areneb see sündmustik ühes oblastis, kus tollane komitee esimene sekretär pidevalt raporteerib, et lihaplaan on 10% ületatud. Selgus aga, et lõpuks olid selles oblastis kõik loomad maha notitud. Peasekretär lasi selle peale endale kuuli pähe.
Mais – põldude kuninganna! See oli Hruštšovi tähelepanu objektiks . Lootis maisikasvatusega paljud probleemid lahendada. Teda turgutas tagant juba Stalini ajal tuntud Lessenko (?), kes lubas kohe maisisordi aretamist. Hruštšov oli USA-s näinud väga võimsaid maisipõlde, aga klimaatiliste tingimuste tõttu ei olnud sel moel maisi kasvatada. Eesti õnneks Käbini targal toimetamisel väga palju maisikampaania all ei kannatanud. Esialgsed kavad suutis Käbin tagasi tõrjuda. Teatud edu, mis põllumajanduses oli 1950.ndate teisel poolel viis Hruštšovi mõttele, et pole vaja enam ?? Inimene peab pühenduma tööle kolhoosis või sovhoosis. Keelustati loomapidamine. Algul võeti vastu otsus, et ükski linlane ei tohi pidada, hiljem sama nõudmine maaelanikele. See selgelt mõjutas põllumajanduse allakäiku. Rünnak isikliku majapidamise vastu kiirendas põllumajanduse allakäiku. See kampaania otsapidi puudutas ka Eestit. Kogu põllumajanduse arengu tulemus oli see, et 1960.ndate aastate alguseks oli uus kriis käes, mis viis selleni, et puhkesid väljaastumised, kuna toitu ei olnud. Üheks lahenduseks kriisi leevendamisel sai viljaostmine välismaalt.
Tööstus

• Tsentraliseeritud käsumajanduse püsimine
  
• Rasketööstuse eelisarendamine
  
• Teaduslik-tehniline revolutsioon
  
• Linnastumine
  

Tööstuse kasv tõi kaasa linnaelanike kasvu.
Kirjanduslik „sula“ ja vaimuelu

• Ühiskonna vaimne vabanemine
  
• Loomeolude paranemine
  
• Uute mehhanismide rakendamine vaimuelu kontrollimisel
  
• Teaduse edendamine
  
• Haridusreformi teostamine
  
• „Füüsikute“ ja „lüürikute“ vaidlused
  

Stalini ajal erinevad repressioonid, siis Hruštšovi ajal muutub vaimuelu kontrollimine pisut teistsuguseks. Mehhanismid on pisut teistsugused . Kõige olulisemaks uuenduseks Hruštšovi ajal saab see, et alates 1957. aastast hakkab ta korraldama regulaarseid kohtumisi erinevate kultuurivaldkonda esindavate inimestega. Ta kohtub kas kirjanike, kunstnike, muusikute, arhitektidega. Eesmärgiks just oma nägemuse pealesurumine. Kohati muutus see päris robustseks ja vägivaldseks. Kui lugeda Hruštšovi tollaseid kõnesid 1950.ndate lõpust ja 1960ndate algusest, siis need on tänasel päeval üsna karmid lugemised. Tal olid üsna kindlad seisukohad välja kujunenud, eriti ei sallinud ta kaasaegset kunsti, džässmuusika ajab tal kõhu valutama . Tulemuseks on see, et selline harimatu ja jõhker sekkumine erinevatesse kultuurivaldkondadesse viib selleni, et tippintelligents 1950ndate lõpuks lõpetab ta toetamise . Robustse suhtumisega häälestas Hruštšov haritlaskonna enda vastu. Tegelikult vaatamata sellele, et loomeolud paranesid, ei tühistatud ühtegi seda otsust, mis olid Stalini ajal vastu võetud. Põhimõtteliselt need parteilised otsused jäid edasi kehtima ja vajadusel kasutati neid ära. Kui keegi ei meeldinud või mõne inimese loodu ei sobinud Hruštšovile, tegutses ta üsna karmilt.
Hruštšov pööras üsna palju tähelepanu teaduse arendamisele. Just tema valitsemisajal riigipoolne finantseerimine teaduses oluliselt kasvas. See teaduse toetamine toimus eelkõige läbi teadusteakadeemia süsteemi, sinna kuuluvate instituutide läbi. Üsna palju tähelepanu pööras ta ka hariduse ümberkorraldamisele. Tema eesmärgiks oli võimalikult praktilise hariduse andmine. Tema oli seisukohal, et keskkooli lõpetamine ilma ametioskuseta on mõttetu. Noor inimene pidi kohe saama ka ameti. Rangelt pandi paika ka need kriteeriumid, mil moel oli võimalik kõrgkooli astuda jne. Üldises plaanis on selge, et Hruštšovi ajal haridusinvesteeringud oluliselt kasvasid, võime rääkida hariduse ekspansioonist. Eriti pöörati tähelepanu tehnilisele haridusele. Kui mõned arvud tuua, siis üliõpilaste arv kasvas üsna kiiresti, kui 1940. aastal oli üliõpilasi 1,8 milj, siis 1960. aastal 4,5 milj ka 1970. aastal 9 milj. Edaspidi oli natukene alla 10 miljoni. 1990. aastal on 9,2 miljonit. Tegelik põhihüpe kõrghariduse puhul tehtihi just Hruštšovi ajal.
Seotuna hariduse ekspansiooniga on tema ajal ka olulised mõisted nagu „vaidlus füüsikute ja lüürikute vahel“. Tol ajal esimest korda tõsisemalt hakatakse arutama selle üle, et millist haridust on vaja, praktilist või abstraktsemat üldharidust.
Kokkuvõttes võib teema puhul öelda, et üldises plaanis vaimumaailm muutus avatumaks, oluliselt arenes edasi teadus ja mis puutub teaduse saavutustesse, siis kindlasti võib osutada ka tollastele NSVL kosmoseprogrammidele. 1957 saadeti esimene tehiskaaslane orbiidile, mis maailma jaoks oli väga suur sündmus ja 1961. aastal Gagarini lend on vaieldamatult oluline tähis. See näitas ka seda, et NSVL teadusel olid üsna suured saavutused, aga oli ka tollal üsna piisvav rahaline tugi.