Laulev revolutsioon (3)

Laulev revolutsioon üldiselt ja lühidalt:
1988.a. kevad-september toimus Eestis laulev revolutsioon. See on poeetiline nimetus, millega võetakse kokku mitmed sellel ajal Tallinna lauluväljakul toimunud suursündmused. Nendel (RR-i poolt organiseeritud) üritustel kasutati juba massiliselt kevadel EMS-i poolt esmakordselt avalikult välja toodud rahvuslippe; lauldi paljusid varem keelatud rahvuslikke laule; toetati sõnavõttudes Gorbatšovi reformipoliitikat ning esimest korda kutsuti üles omariikluse taastamisele (NB! Selle ettepanekuga tuli välja EMS esimees T.Velliste; RR-i juhtkond sellest ettepanekust esialgu ennast distantseeris). 11. septembris toimus
lauluväljakul “Eestimaa Laul” , kus osales rekordiliselt 300 000 osavõtjat.
1988. aastal laulva revolutsiooniga seotuid poliitilisi sündmusi:
·2. veebruaril tähistati Tartu rahu aastapäeva
· 24. veebruaril tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva
· aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum. Seal
1) nõuti suuremaid õigusi rahvusteadustele
2) arutati rahvuskultuuri olukorda
3) avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonnaga (parteijuht Karl Vaino, Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul )
Rahvas pooldas pleenumi seisukohti.
· aprilli keskel (telesaates “Mõtleme veel”) sündis ja viidi kohe ka ellu Rahvarinde idee. Rahvarinne oli suurim massiliikumine Eestis (ametlik nimi: Rahvarinne Perestroika Toetuseks ). Selle juhiks oli Edgar Savisaar.
· aprilli keskel toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi avalikult välja sini-must-valge lipp (juunis kuulutati rahvuslipuks).
· juunis toimus võimuvahetus EKP juhtkonnas: EKP senine esimene sekretär Karl Vaino asendati Moskva poolt Vaino Väljasega. Selle sammuga üritas NSVL keskvalitsus vähendada tekkinud pingeid ning rahva kasvanud rahulolematust senise vanameelse Eesti NSV valitsuse ja EKP juhtkonna vastu. Moskva lootis sellega radikaliseeruma kippuvat ning võimude kontrolli alt väljuda võivat rahvaliikumist maha rahustada.
· 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Selles dokumendis:
1) Eesti seadused kuulutati ülimuslikus (=kõrgemaks, tähtsamaks) NSV Liidu seaduste suhtes.

nõuti liidulepingut (esimest korda tõstatati Eesti riikluse probleem nii kõrgel tasemel).
1988.a välja kujuned selgepiirilised poliitilised suunad Eestis:
A) Radikaalid/ Rahvuslased : neid esindasid ERSP; EMS jne. Pooldasid omariikluse kiiret taastamist. NSVL keskvõimudega koostööd teha ei soovinud. 1989.a. panid need jõud aluse kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Kodanike komiteede liikumine hakkas registreerima omaaegse Eesti Vabariigi kodanikke ja nende järeltulijaid, kes omakorda 1990.a. kevadel valisid Eesti Kongressi.
B) Mõõdukad/Alalhoidlikud: neid esindasid RR, EKP nn. rahvuskommunistlik tiib jne.
Moskvaga teravasse vastuollu astuda ei tahtnud; pooldasid mõõdukaid reforme; esialgu
taasiseseisvumist ei tahtnud, vaid olid nõus sõlmima liidulepingu NSVL keskvõimudega,
kui Eesti saab laialdase autonoomia .
C) Impeeriumimeelsed jõud: neid esindasid Interrinne; Töökollektiivide Ühendnõukogu; EKP vanameelne tiib jne. Olid vastu nii Eesti autonoomiale, kui ka iseseisvumisele; tahtsid olemasoleva olukorra/riigikorra säilimist; pidasud Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Peamiselt koondasid enese ridadesse venekeelse elanikkonna ning sõjatööstusettevõtete töötajaid/esindajaid
NSVL põhjustatud valu eestalstele leevendas ja andis uut lootust laulmine :
Peale ENSVL tekkimist, mil enam Eestit polnud, siis aitas eestlastel kokku hoida laulmine. Tuhandeid aastaid oli laulmine Eestis olnud elu lahutamatu osa. Selle väikese riigi rahvalaulukogu on üks suuremaid kogu maailmas. Laulupeol kogunes lavale umb. 20-25 000 esinejat. NSVL võimu ajal asjad muutusid, 1947 jätkus Laulupidude traditsioon. Nõukogude propagandamasin taipas nüüd, et kokkutulek võimaldas demonstreerida, kui rahul oli rahvas kommunismiga. Koorijuht G. Ernesaks kirjutas laulu, mis tuli Laulupeol esiettekandele. Selle sõnad pärinesid Lydia Koidula luuletusest-Mu isamaa on minu arm. Ühtäkki laulis 25 000 häält armastusest oma kadunud riigi vastu. Seda lauldi eesti keeles ning mõne hetkega kujunes sellest eestlaste mitteametlik rahvushümn.
1969-laulupeo sajas juubel, eestlased laulsid vastu tahtmist kommunismist, Leninist ja Marxist, keelati laulda –Mu isamaa on minu arm. Kuid lõpus hakati seda laulma, sest kõik tahtsid laulda seda laulu. Võimud olid sunnitud laskma Ernesaksal lavale minna ja laulu juhatada .
Öised laulupeod :
Juunis, Tallinna vanalinnapäevade ajal toimusid öised laulupeod, kus noorte inimeste massid kõndisid üksikute sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt Tallinna Lauluväljakule. Seal korraldas Mart Mikk koos ansambliga Rodeo öiseid rock-kontserte (täpsemalt ühe öise kontserdi). Lisaks teistele ansamblitele. Esimesel ööl 1988 näiteks Justament. Kohale tulnud hoidsid üksteisel kaelast kinni ja laulsid üheskoos. 26.-28. augustini toimunud Rock Summeril esitati jälle Alo Mattiiseni isamaalisi laule.
Rein Veidemann on sidunud laulva revolutsiooni eestlaste laulutraditsiooniga, leides, et rasketel hetkedel lööb välja "mingi müstiline kokkuhoidmise vaim". Tema sõnul võttis nimetuse "laulev revolutsioon" kasutusele Heinz Valk oma öölaulupidude harjal "Sirbis ja Vasaras" kirjutatud artiklis[1] (Heinz Valk, Laulev revolutsioon, Sirp ja Vasar, 17. juuni 1988). Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents sotsiaalsete nähtuste mütologiseerimisele, "laulvaks revolutsiooniks" on Eestis toimunu ristitud väljaspool Eestit ja revolutsiooni mõiste kohaldamine toimunule küsimärgi all
Ajaloo suurimad meeleavaldused:
Juunis kogunesid Tallinna Lauluväljakule tuhanded inimesed, et laulda isamaalaule. Toimusid ajaloo suurimad meeleavaldused, kus koos oli ligemale 150 000 meeleavaldajat. Meeleavaldusest ärritatud Moskva vahetas välja Eesti NSV parteijuhi. Karl Vaino asemele määrati parteijuhiks edumeelsem Vaino Väljas.
Septembris kogunes Rahvarinde eestvedamisel Tallinna Lauluväljakule umbes 300 000 inimest, et osaleda üritusel „Eestimaa Laul 88“. Esimest korda nõukogude võimu ajal nõuti avalikult Eestile täielikku iseseisvust.
16. novembril kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu oma istungijärgul välja suveräänsusdeklaratsiooni, milles öeldi, et Eesti ei tunnusta üleliidulisi seadusi. Selle sammuga astus Eesti otsesesse vastuollu Moskvaga.
Kuid kogu Nõukogude Liidu rahvaid oli haaranud soov saada iseseisvaks. Ka Venemaa elanikud demokraatia arengut ning iseseisvumist.