Nõukogude Liit 1945-1991 (0)

NÕUKOGUDE LIIT 1945 - 1991
NSV Liit oli paljurahvuseline riik, kus esiplaanil oli riik. Tsaar-Venemaa järglane NSVL oli vallutuste teel kokkuklopsitud impeerium. Ühiskonnale iseloomulikud jooned olid: 1) demokraatia täielik puudumine; 2) range tsentralism; 3) plaanimajandus.
STALINI VIIMASED ELUAASTAD :
Vaatamata tohututele inim- ja materiaalsetele kaotustele II maailmasõja ajal tugevdas võit Saksamaa üle riigi positsioone maailmas. 1945 kontrollis Punaarmee (alates 1946 Nõukogude Armee ) hiiglaslikku territooriumi Euroopas ja Aasias. 1949. aastaks oli olemas ka tuumapomm.
Pärast sõja lõppu oli vaja taastada majandus. Stalinliku majanduspoliitika põhiprintsiibi järgi suunati peamised jõupingutused tööstuse valdkonda. Eesmärk: taastada ennekõike rasketööstus ja kindlustada riigi sõjaline võimsus. Laiatarbekaupade tootmine ja inimeste igapäevaelu vajaduste rahuldamine jäi endiselt teisejärguliseks ülesandeks. Ametlike näitajate kohaselt kulges majanduse taastamine ja areng suhteliselt edukalt. Tegelikkus aga polnud ametlike kinnitustega kooskõlas. Eriti raske oli olukord maa, kus puudus oli meestööjõust. Olukorda halvendas veelgi 1946 - 1947 põud, mis hõlmas piirkonda Moldovast ja Ukrainast Ida – Siberini. Põud hävitas enamiku teravilja- ja kartulisaagist ning andis tuntava löögi loomakasvatusele. Sellest hoolimata eksportis NSVL teravilja välismaale. Põua, nälja ja teiste raskuste tagajärjel algas inimeste massiline lahkumine maalt linna, kuid ka seal polnud elu kergem. Varustatus esmaste toiduainete ja tarbekaupadega oli 1950. aastate alguses märgatavalt viletsam kui Venemaal tsaariaja lõpul.
Sõja lõppedes tekkis lootus süsteemi leebumises ja inimlikkuses, kuid tegelikkus osutus vastupidiseks. Võimude üks põhivahendeid valitseva režiimi püsimise kindlustamiseks oli hoida ühiskonda endiselt pidevas hirmuseisundis. Massilist repressiivpoliitikat peeti täiesti loomulikuks, seaduspäraseks ja möödapääsmatuks kaasnähtuseks sotsialismi ülesehitamisel. Seetõttu hoolitsesid Stalin ja tema lähikondlased pidevalt ja järjekindlalt vägivalla aparaadi tugevdamise ning täiustamise eest. Vägivallapoliitika teostajaks olid endiselt siseasjade ja julgeolekuorganid – siseministeerium ja riikliku julgeoleku ministeerium. Sõja lõppedes said uue hoo massilised arreteerimised, jätkusid sunnitöö ja sundasumisele saatmised ning küüditamised. Järsult süvenes ideoloogiline surutis. Kultuuri ja teaduse, laiemalt kogu ühiskonna vaimuelu „ideoloogilise puhtuse“ tagamise nimel hakati korraldama ulatuslikke kampaaniaid ja nn teaduslikke diskussioone pea kõigis teadusharudes. Seejuures lähtuti seisukohast , et maailm jaguneb kaheks vastandiks – kokkuvarisevaks imperialismileeriks ja rahuleeriks (st. NSVL ja kujunev idablokk ). Diskussioonide lõpptulemust ei määranud ära mitte teaduslik argumentatsioon ja tõde, vaid ustavus kindlatele ideoloogilistele kaanonitele. Nt likvideeriti selline teadusharu nagu geneetika . Ideoloogilise surutise süvenemine tõi kaasa riigi eraldumise maailma teadusest ja kultuurist ning pidurdas ühiskonna edasist arengut. Kirjanduses ja kunstis valitses lakeeritud käsitlemine ja ülistamine, kusjuures mõõdutundetult juurutati juhikultust ( Stalin ).
Sõjajärgseil aastatel jäi NSVL poliitiliselt korralt endiselt autoritaarseks riigiks, kus kogu võimutäius oli Stalini käes. Oma ainuisikulise võimu teostamisel tugines Stalin võimupüramiidi ladvikule – ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole. Stalini lähikondlased polnud aga mitte ainult kuulekad käsutäitajad vaid tegu oli omavahel rivaalitsevate erinevate põlvkondade esindajatega:

• nn vana kaardivägi (Molotov, Vorošilov, Mikojan) – poliitikasse tulnud juba Lenini eluajal ja kelle abil Stalin oli end võimul kindlustanud;
  
• keskmine põlvkond (Ždanov, Beria, Malenkov – edutati Stalini poolt 1930. aastatel;
  
• noorem põlvkond (Kuznetsov, Voznessenski) – tõus võimupüramiidi tippu algas sõja ajal.
  

Sõjajärgsetele aastatel nende grupeeringute vaheline võitlus süvenes; selle põhiteljeks oli keskmise ja noorema põlvkonna sisemine ja omavaheline rivaalitsemine; oluliselt nõrgenesid vana kaardiväe positsioonid. Keskmise põlvkonna eestvõttel ja Stalini vaikival nõusolekul likvideeriti mitmed noorema põlvkonna poliitikud , kelles nähti õigusega konkurente oma võimule.
ÜK(b)P XIX kongressil oktoobris 1952 sai partei uueks nimeks NLKP, võeti vastu uus põhikiri ja valiti uus Keskkomitee. Nn vana kaardivägi sai kriitika osaliseks . Tegelik võim koondus peale Stalini veel Malenkovi, Beria, Bulganini ja Hruštšovi kätte.
Kõik märgid viitasid sellele, et Stalin plaanitses uue, suurema puhastuse läbiviimist. Ühiskonnaelu atmosfäär 1953. aasta algul meenutas üha rohkem 1937. aasta suure puhastuse eelset aega. Kõigele sellele saabus lõpp 05. märtsil 1953 kell 21.50 kui fikseeriti ametlikult Stalini surm. Saladuseks jääbki, kas tegu oli tema lähikondlaste sihipärase vandenõuga või loomuliku surmaga. Stalini surmaga lõppes üks ajastus. Nagu nüüdseks teame, oli Stalini bolševike (kommunistide) riigi 74-aastasest ajaloost (1917 – 1991) ligi poole, 36 aastat oli selle valitsuse liige, üle 25 aasta valitses ta seda riiki kui piiramatu võimuga diktaator .
HRUŠTŠOVI SULA:
Stalini surma järel algas riigi ajaloos uus ajajärk, mille keskseks poliitiliseks tegelaseks kujunes Nikita Hruštšov. Pärast Stalini surma oli riigis kolm võimukeskust, mille vahel valitses hetkeline ajutine tasakaal:

• siseasjade ja julgeolekuorganid, mis Beria juhtimisel ühendati temale alluvaks ühtseks siseministeeriumiks;
  
• Ministrite Nõukogu, mille esimeheks sai Malenkov (peeti Stalini ametlikuks järglaseks), kes ühtlasi juhatas ka NLKP KK Presiidiumi (olemata küll partei liider);
  
• parteiaparaat, kus juhtpositsiooni omandas Hruštšov, kes oli esialgu üks neljast KK sekretärist, kuid keda toetas kaitseminister Bulganin.
  

Välis- ja sisepoliitilises plaanis hakkas kohe väga aktiivselt ja enesekindalt tegutsema Beria. Tema eestvõttel algasid salajased kontaktid suhete normaliseerimiseks Jugoslaaviaga. Saksa DV suhtes arvas ta et seal tuleks momendil loobuda sotsialismi ülesehitamise kursist. Siseriiklikult oli tavatu see, et Beria soovitas rahvusliku kaadri edutamist, venelaste ärakutsumist ning tähelepanu osutamist rahvuskeelele ja – kultuurile. Beria sellise poliitika tegelik tagapõhi on paljuski selgusetu, kuid NSV Liidu äärealade kavatsetav „liberaliseerimine“ oli tõenäoliselt seotud eesmärgiga parandada suhteid lääneriikidega. Beria tegevus jäi üürikeseks. Talle sai saatuslikuks liigne enesekindlus ja teisalt tollase võimuladviku hirm, mis sundis ühiselt tema vastu välja astuma . Beria arreteeriti 26.06.1953 ja lasti sama aasta detsembris maha.
Beria „partei- ja riigivastase tegevuse“ paljastamisest võitis kõige enam Hruštšov. Inimestele meeldis tema lihtsus, kontaktsus rahvaga, emotsionaalsus ning asjaolu, et tema nimega ei seostatud Stalini – aegseid repressioone, mida sümboliseeris Beria. Võimulolijad aga teadsid seda ning pidasid Hruštšovi endaga seotuks ja järelikult poliitiliselt ohutuks. Hruštšovi järgmiseks eesmärgiks oli Malenkovi kõrvaldamine võimult ning 1955. aastaks sai ka see teostatud. Sellega oli kaks aastat väldanud võimuvõitlus lõppenud Hruštšovi esialgse, kuid mitte lõpliku võiduga. Lahendamist vajas küsimus suhtumisest stalinliku režiimi kuritegudesse. See viis Hruštšovi konflikti osaga Stalini lähikondlastest.
Rahva jaoks olid Stalini surma järgsed muudatused ühiskonnas tuntavad: lõppes senine massiline vägivallapoliitika, algas GULAG -i laagrite tühjendamine ja süütult kannatanute rehabiliteerimine. Ühiskonnas oli tunda vabanemist. Stalin aga jäi endisel pühaks ja puutumatuks ning mausoleumi Lenini kõrvale. Esialgu tehti režiimi peasüüdlasteks Beria koos oma lähimate kaastöölistega. Muutus toimus NLKP XX kongressil veebruaris 1956 kui Hruštšov pidas kinnisel istungil kõne „Isikukultusest ja selle tagajärgedest“, milles esitas oluliselt fakte Stalini kuritegude kohta. XX kongress sai oluliseks tähiseks destaliniseerimisele, sellest hoolimata, et Hruštšov ei rääkinud ettekandes peaaegu üldse Stalini lähikondlaste kuritegudest ja repressioonide ulatusest ning ettekande tekst ise jäi Nõukogude kodaniku jaoks kuni 1989. aastani salastatuks.
Järgnevatel aastatel isikukultusese kriitika küll jätkus ning Stalin maeti 1961 Kremli müüri äärde, kuid kokkuvõttes jäi ühiskonna destaliniseerimine poolikuks – stalinism kui ajalooline nähtus säilis, et 1960. aastate 2. poolel pehmemas vormis elustuda. Hruštšovi enda jaoks oli isikukultuse paljastamisel ka oma tahk – see võimaldas poliitiliselt kahjutuks teha Molotovi jt vanameelsed võimuladvikus. Juunis 1957 üritasid vanameelsed erakorralisel pleenumil teda võimult kõrvaldada, kuid Hruštšov jäi edasi, kuid vanameelsete poliitiline võim likvideeriti. Repressioone nende suhtes ei järgnenud.
Nn partei vastase grupi üle saavutatud võiduga kindlustas Hruštšov oma positsioone ning 1958. aastaks koondas kogu riigijuhtimise enda kätte.
Stalini majanduspoliitika oli suunatud rasketööstuse arendamisele ning sellele oli allutatud ka põllumajandus. Malenkov püüdis seda poliitikat muuta, pooldades rõhuasetust kergetööstusele, st tarbekaupade tootmisele. Malenkovi majandusprogramm oli seni ainuke riigi huve arvestanud majanduspoliitika taustal suhteliselt inimkeskne, nähes ette lähema 2 – 3 aasta jooksul parandada elanikkonna majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Need abinõud andsid algtõuke järgnevate aastate majanduslikuks arenguks. Pärast Malenkovi tagandamist hakkas majanduselu juhtimisel domineerima Hruštšov, tuginedes seejuures eelkõige oma intuitsioonile, Tegelikkuses tähendas see tervikliku majanduspoliitika puudumist. Kurss kergetööstuse eelisarendamisele kuulutati lausa kuritegelikuks ja 1950. aastate 2. poolel taastati rasketööstuse prioriteetne areng. Hruštšovi eestvedamisel algasid majanduses pidevad ümberkorraldused ja kampaaniad , seda eriti põllumajanduses.
Sellest hoolimata arenes majandus 1950. aastatel dünaamiliselt. Hruštšov leidis et selline arengutempo jätkub ka tulevikus ja eesmärgiks oli USA-st majanduslikult möödumine. Sellised väljavaated andsid Hruštšovile alust seada NSV Liidu jaoks eesmärk ideoloogilises plaanis – ehitada lähitulevikus üles kommunistlik ühiskond. Sellistest illusioonidest kantuna toimus ka 1959 . aastal NLKP XXI (erakorraline) kongress, kus nenditi sotsialismi lõplikku võitu NSV Liidus ja kinnitati uued rajajooned seitseaastakuks. Kõike seda pidi väljendama ka partei uus, kolmas programm, mis võeti vastu NLKP XXII kongressil 1961. Selles fikseeriti ühiskonna jõudmine kommunismi 1980. aastal ning selle illusiooni elluviimist peeti reaalseks.
1962. aastal algas Hruštšovi langus. Selgus, et varasemad lootused jätkuvalt hoogsalt majandusarengule olid alusetud. Eriti märgatav oli tagasiminek põllumajanduses. Hruštšovi lubatud külluse asemel tuli 1962 tõsta toiduainete hindu ning see tõi kaasa mitmeid protestistreike. Kõige ulatuslikum ja ohvreid kaasa toonud oli Novotšerkasski streigi majasurumine sõjaväe ja tankide abil. 1963 osteti esmakordselt vilja välismaalt sisse.
Samal ajal süvenes ka Hruštšovi konflikt tippintelligentsiga. Selle tagapõhjaks oli tema puudlik haridus ja suutmatus mõista kultuurivaldkondi, kus ta püüdis juhtnööre anda ja õpetada. Oma taktiku, kohati robustse käitumisega häälestas ta intelligentsi enda vastu.
Hruštšovi tegevusega polnud rahul ka parteiaparaat ja seal kujunes tema vastu ajapikku vandenõu. Lisaks sagedastele reorganiseerimistele häiris kõrgemat parteiaparaati ka see, et Hruštšov hakkas nõudma parteikaadri pidevat uuendamist ja seadis NLKP-s valitavate ametikohtade jaoks sisse piirtähtajad, mille täis saades tuli ametist lahkuda. See käis ka liiduvabariikide ja oblastite parteijuhtide kohta. Samuti või karta, et Hruštšov jätkab Stalini režiimi kuritegude paljastamist, nendega olid aga seotud paljud varasemad väiksemad parteitegelased, kes nüüdseks oli jõudnud NLKP KK tasandile .
Oktoobris 1964 kutsusid vandenõulasaed Kremlis kokku Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istungi. Puhkusel olnud Hruštšov toodi kiirkorras Moskvasse ja nõuti tema vabatahtlikku lahkumist . Mõiste, et 1957. aasta enam ei kordu, andis Hruštšov järele ja astus tagasi. Rahvale teatati, et Hruštšov (1894- 1971 ) vabastati kõrge ea ja tervisliku seisundi tõttu. Veretu paleepööre oli teoks saanud, Hruštšovi nimi kadus kaheks aastakümneks massiteabevahenditest ja ajalooraamatutest.
BREŽNEV JA STAGNATSIOON:
Hruštšovi järglaseks parteijuhi kohal sai Leonid Brežnev. Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati Aleksei Kossõgin ning NSV Liidu Ülemnõukogu esimeheks valiti Nikolai Podgornõi. Oktoobris 1964 toimunud NLKP KK pleenum rõhutas kollektiivse juhtimise vajadust ja otsustas, et edaspidi pole nende ametkohtade ühildamine ja täidesaatva võimu koondamine ühe isiku kätte enam otstarbekas. Kõik see ei takistanud aga edaspidi uue, seekord Brežnevi ainuvõimu teket, ainult et tee selleni oli pikem ja vähem dramaatilisem kui 10 - 15 aastat tagasi.
1960. aastate II poolel NSV Liidu majanduse areng elavnes. Selleks andsid tõuke ümberkorraldused, mille keskmeks oli 1965. aasta majandusreform. Neis oli kava suurendada ettevõtete iseseisvust eesmärgiga välja jõuda sotsialistliku isemajandamiseni. Reformi suhteliselt edukale algusele vaatamata ei rakendunud kavatsetud majandusuuendused ellu. Ühest küljest oli tegu majanduslike põhjustega - reform oli liiga kitsapiiriline, hõlmates eelkõige tööstus ja jättes puutumata teised olulised valdkonnad ( rahandus , kaubandus, transport jne.). Teisest küljest mõjutasid majandusreformi käiku ka poliitilised tegurid. Reformi küllaltki eduka algusega kaasnes Kossõgini autoriteedi tõus, mis ei olnud vastuvõetav Brežnevile, kes avaldas uuendustele otsest vastupanu.
1970. aastate alguses minetas Kossõgin oma suhtelise iseseisvuse majanduselu juhtimisel ning ka teisejärgulisi majandusküsimusi hakati eelnevalt kinnitama Poliitbüroos. See tugevdas Brežnevi positsioone. Majandusreform sumbus tugevneva käsumajanduse rüppe.
Majanduse areng jätkus ekstensiivselt, st. loodi täiendavaid töökohti, ehitati juurde uusi tehaseid, laiendati loodusvarade kasutuselevõtmist.
Hruštšovi mahavõtmise järel võimule tulnud poliitilistel jõududel puudus Nõukogude ühiskonna arenguteede suhtes kindel ja üksmeelne tegevuskava. Nende seas võis täheldada kahte suunda: 1) ettevaatlikud reformaatorid - peeti vajalikuks kehtiva süsteemi sisemist reformimist, sealhulgas destaliniseerimise jätkamist; kõik muudatused tohtisid alguse saada ainult ülalt, igasugune altpoolt tulev algatus oli välistatud. 2) tagurlik suund - oma olemuselt stalinistlik; pooldas Stalini hea nime taastamist, tagasipöördumist Hruštšovi - eelsesse aega, kõrvale oleks jäetud vaid varasemad massirepressioonid. Mõlemal suunal oli oma sotsiaalne baas ühiskonna kõigis kihtides. Kuna mõlemat suuna huvitas eelkõige stabiilsus, siis see nad ka lepitas.
Parteiaparaadis tugevnes stabiilsus 1966. aastal, kui kaotati valitavate kohtade piirtähtajad ja lõpetati parteikaadri kohustuslik uuendamine. See tagas võimulolijatele nende ametikohad ja nendega kaasnevate privileegide säilitamise ning jättis ka võimaluse edasiseks karjääriks. Nomenklatuursed ametikohad muutusid sisuliselt eluaegseteks. Parteisse võtmine muutus samal ajal reguleeritavaks. Elanikkonna eri kihtide jaoks kehtestati eri kvoodid. Üsna raske oli parteisse pääseda intelligentsi esindajatel. Parteilisus aga tagas karjääri, sest juhtivatel kohtadel võisid olla ainult NLKP liikmed. Erandid olid harvad ja muutusid järjest harvemaks.
1960. aastate lõpul, pärast Tšehhoslovakkia sündmusi 1968, tagurlikud tendentsid Nõukogude juhtkonnas tugevnesid, kaldumata siiski äärmusse – Stalini ja tema poliitika täielikku ja avalikku rehabiliteerimist ei toimunud. Brežnev oli mõõdukas neostalinist.
Brežnev oli saanud 1964.a. parteiliidriks seetõttu, et näis kõige parem kandidaat erinevatele ringkondadele: ta oli väliselt pehme iseloomu ja kaaslasi arvestava käitumisega, eriliste vaimsete võimeteta „tubli parteitöötaja”, kas oma võimuambitsioone kunagi avalikult ei rõhutanud. Paljud pidasid teda ajutiseks liidriks . Kulissidetaguses võimuvõitluses osutus ta aga ootamatult kogenuks ning sihipäraselt tegutsevaks poliitikuks. Brežnevi edu oli suurel määral tingitud ka sellest, et ta toimis alati ettevaatlikult, arvestas väljakujunenud jõuvaekordi ega toetanud tavaliselt äärmuslikke samme. Niiviisi tegutsedes suutis ta koondada võimutäiuse enda kätte.
Seitsmekümnendate aastate alguseks oli Nõukogude ekstensiivne majandussüsteem oma sisemised arenguvõimalused ammendanud. Ta toimis edasi eeskätt tänu soodsatele välistingimustele. Maailmaturul tõusid naftahinnad ja NSVL sissetulekud suurenesid, mis võimaldas Moskval Läänest importida seda, mis hädavajalik, muuhulgas ka teravilja.
Niiviisi säilitati küll majanduslik stabiilsus, kuid mahajäämus Läänest suurenes, sest ei suudetud tehnilise progressiga kaasa minna. Täistuuridel jätkas ainult priviligeeritud seisus sõjatööstus.
NSVL oli sõjaliselt ja poliitiliselt üks maailma suurriike, ent paljude majandusnäitajate poolest oli tegu arenguriigiga. Sellele vastav oli ka elatustase. Stagnatsioon ehk seisak ei piirdunud üksnes majandusega, see kajastus ja levis ka poliitikas ning vaimuelus.
Majanduse tsentraliseeritus süvenes, sellega kaasnes ametkondade mõju kasv ühiskonnas. Poliitiline (parteiaparaat) ja majanduslik (ametkonnad, sealhulgas sõjatööstuskompleks) võim olid tihedalt kokku kasvanud, kusjuures nende ühise kontrolli alla jäid ka õiguskaitseorganid (prokuratuur, kohus) ja sunniaparaat ( miilits , armee, julgeolekukomitee). Parteiaparaadi ja ametkondade ringkäendus kujunes välja ühiskonna kõigil tasandeil (rajoon – oblast – liiduvabariik – keskus), andes sellega enneolematud võimalused korruptsiooniks.
Kõrgemas juhtkonnas oli 1970. aastate keskpaigaks kogu võimutäiuse enda kätte koondanud Brežnev, kes valitsemisel tugines vanadest sõpradest ja tuttavatest koosnevale „meeskonnale”. Edutamise tingimus ei olnud kompetentsus ega võimekus vaid isiklik lojaalsus ja ustavus.
1970. aastate keskel hakkas Brežnevi tervislik seisund kiiresti halvenema, mistõttu tema tegelik osalemine riigiasjade juhtimisel muutus minimaalseks. Ta võis päevas kõige enam paar tundi töötada, tal oli tõsiseid raskusi lihtsamate protokollireeglite täitmisega, rääkimata tõsiste probleemide mõistmisest. Brežnevi süvenevas nõtruses võis tollal ka ise veenduda, kui vaadata tema nn. programmilisi teleesinemisi.
Säärases olukorras koondus riigielu tegelik juhtimine Brežnevi lähikondlaste kätte. Riigi arengus jätkus allakäik ühiskonnaelu kõikides sfäärides ning ka välispoliitikas: pingelõdvendusprotsess oli asendunud „teise külma sõjaga”. Täpsemalt öeldes ei olnud tegemist enam stagnatsiooniga, seisakuga, vaid ühiskonna majanduslik, sotsiaalse, vaimse ja poliitilise kriisiga .
1964. aasta võimuvahetuse järel loodeti, eriti intelligentsi ringkondades, et suhteline liberaalsus vaimuelus jätkub ja isegi süveneb. Kahjuks läks teisiti. Ühiskondliku atmosfääri järk-järguline karmistamine ning tagurlike jõudude tugevnemine tõid aga esile vastureaktsiooni – dissidentluse ehk teisitimõtlemise. Esialgu oli dissidentlik liikumine suhteliselt tagasihoidlik, kuid pärast seda kui NSVL koos teiste VLO liikmesriikidega korraldas 1968 sõjalise invasiooni Tšehhoslovakkiasse, toetuspind laienes. Suurenes omaalgatuslike väljaannete koostamine ja levitamine, sagenes valitsevat režiimi paljastavate või sellele režiimile vastuvõetamatute teadus- ja kirjandustööde avaldamine Läänes. 1960. aastate lõpust peale alas teisitimõtlejate organiseerumine ja nende tegevuse koordineerimine , kasvas liikumise intellektuaalne potentsiaal.
Pärast Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakti allakirjutamist 1975 hakati NSV Liidus moodustama nn. Helsingi gruppe jälgimaks inimõigustest kinnipidamist. Valitsev režiim jätkas repressiivpoliitikat igasuguse teisitimõtlemise suhtes. Nende vastu rakendatud meetmed olid mitmekesised, alates töölt vallandamisest ja lõpetades asumisele, sunnitööle või maalt väljasaatmisega.
Repressiivpoliitika peamine teostaja oli KGB. Kuigi dissidentlikuks liikumises aktiivselt osalenud inimeste arv oli väike, oli selle liikumise toetuspind ühiskonnad hoopis laiem. Dissidendid olid oluliseks survegrupiks, laiemalt võttes poliitiliseks opositsiooniks valitsevale režiimile, sest opositsioon tavamõistes totalitaarses üheparteilises NSV Liidus puudus. Maailmakuulsateks dissidentideks said kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja füüsik Andrei Sahharov.
1982 Brežnev suri ning tema kohale asus 68. aastane KGB kauaaegne esimees Juri Andropov, kelle tervis polnud samuti kõige parem. Sügisel 1983 kaob ta avalikkuse silmist ning veebruaris 1984 suri. Talle järgnes partei peasekretäri kohal 72. aastane Konstantin Tšernenko. Rahva seas hakati rääkima gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Tšernenko suri märtsis 1985.
Andropovi kohta on öeldud, et ta mõistis süsteemi reformimise vajadust, Tšernenko pooldas Brežnevi - aegse poliitika jätkamist. Seisak jätkus.
GORBATŠOV JA PERESTROIKA :
1985. aasta märtsis kinnitas NLKP KK pleenum peasekretäriks 54. aastase Mihhail Gorbatšovi. Ta oli lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna ja seega oli ta ainuke NLKP peasekretär kellel oli tõsiseltvõetav kõrgharidus.
1985. aastaks oli Nõukogude ühiskonnas välispoliitiline, majanduslik ja sisepoliitiline ummikseis ilmselge, muutuste vajadust tunnetasid osaliselt ka tagurliku jõud NSVL ladvikus.
Aprillis 1985 toimunud NLKP KK pleenumil kinnitas Gorbatšov, et põhiülesandeks on kiirendada NSVL majanduslikku arengut. Kiirendamise abinõuks pidi saama tollase sotsialistliku ühiskonna täiustamine selle ümberkujundamise ehk perestroika teel. Need pidid olema majanduslikud ja struktuurilised, poliitilistest ümberkujundustest tollal veel ei räägitud.
Aprillipleenumile järgnenud aasta vältel uuenes Nõukogude juhtkond rohkem kui kunagi varem viimaste aastakümnete jooksul. Uueks välisministriks nimetati Eduard Ševardnadze. Poliitbüroo täienes juba aprillipleenumil ja omandas üsna uue ilme pärast NLKP XXVII kongressi veebruaris 1986 kui valiti partei uued juhtorganid. Vaheldumine ei piirdunud üksnes tippudega - 1985. aasta lõpuks oli välja vahetatud enam kui 40% oblastite parteikomiteede esimestest sekretäridest. Sõjaväejuhtkonna uuenemine oli suurim pärast Teist maailmasõda.
Juhtkonnas tehtud ümberpaigutuste ja uute isikute edutamise tulemusena omandasid riigi ladvikus suurema mõju need, keda Läänes nimetati tehnokraatideks ja keda võis iseloomustada kui majandusega seotud parteitegelasi. Need omakorda jagunesid reformaatoriteks ja tagurlasteks.
1986. aastal hakkas perestroika kõrval ühe rohkem kõlama veel üks märksõna: glasnost ehk avalikustamine . See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas. Tsensuur lõdvenes, nõukogude inimestele hakati rääkima NSV Liidus juhtuvates õnnetustest, kuritegevuse tõelisest ulatusest; sellest kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad, avaldati tõepäraseid fakte Nõukogudemaa ajaloost. Enneolematult olulist osa hakkasid etendama massiteabevahendid , eriti ajakirjandus ja televisioon.
Glasnosti katsekiviks muutus 1986.a. aprillis toimunud katastroof Tšernobõli Aatomielektrijaamas. Teave toimunust oli esialgu väga visa avalikkuse ette jõudma. Ent ühtlasi sundisid katastroofi tagajärjed endast üha enam tõtt rääkima.
Esialgu ei tähendanud avalikustamine veel täielikku sõnavabadust, ent järk - järgult see suurenes. Avalikustamisega kaasnes NSV Liidu poliitilise elu liberaliseerumine, üha vähem kasutati ühiskonna juhtimisel administratiivmeetodeid, üha enam suurenes poliitiliste abinõude osakaal. Lõdvenes NSV Liidu suletus, laienesid nõukogude inimeste kontaktid muu maailmaga , lõpetati välisraadiojaamade segamine.
Majanduse arenemise oodatud kiirenemist aga ei saabunud, pigem vastupidi. Pealegi avaldas parteiaparaat perestroika - poliitikale üha enam vastuseisu. Majandusprobleemid ummik tõstatas ühe selgemalt päevakorda poliitiliste reformide vajalikkuse.
Aprillis 1988 sõlmiti kokkulepped Nõukogude üksuste lahkumise kohta Afganistanist. Samal kuul kohtus Gorbatšov Vene õigeusu kiriku juhtkonnaga, mida kajastati laialdaselt ka massiteabevahendites. Juuni toimunud NLKP XIX konverentsiks olid kandidaadid valitud juba parteisisese demokraatia tingimustes. Gorbatšovi ettepanekul kiitis konverents heaks abinõud, mis kokkuvõttes vähendasid NLKP osa ja tähtsust riigi ja ühiskonna juhtimisel. Senistelt arglikelt majandusreformidelt astus NSVL nüüd poliitiliste reformide teele. Otsustati: 1. NSV Liidus seada sisse presidentaalne valitsemissüsteem; 2. valida Rahvasaadikute Kongress; 3. kohapeal anda küsimuste otsustamine parteikomiteedelt üle valitavatele nõukogudele. 1988.a. sügisel sai Gorbatšovist NSV Liidu riigipea - Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Selle ametikoha volipiirid aga laienesid ja tugevnesid.
Märtsis 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimiste tähtsust oli ühiskonna arengu seisukohal raske üle hinnata - need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised Nõukogudemaal pärast 1917. aastat. Samas ei moodustunud Rahvasaadikute Kongress siiski veel päris mitte demokraatlikul teel. Kõigest 2/3 selle liikmetest valis rahvas, ülejäänud kolmandiku aga NLKP ja selle juhtimisel tegutsevad organisatsioonid . Rahvasaadikute Kongress valis enda hulgast Ülemnõukogu. Selline kaudselt ehk mitte päris demokraatlikult valitud Ülemnõukogu valis omakorda Gorbatšovi NSV Liidu esimeseks presidendiks. Samaaegselt Rahvasaadikute Kongressi valimisega toimunud kohalike nõukogude valimiste tähtsus oli võib olla suuremgi kui Rahvasaadikute Kongressi omadel - kohalike võimuorganite koosseis muutus juba otseste valimiste kaudu ja see muutumine sõltus ühe või teise piirkonna inimeste meeleoludest ja demokraatlikest traditsioonidest. Kõik need valimised toimusid olukorras, kus NSVL oli endiselt ainuparteiline riik, kandidaadid võistlesid seega omavahel kui üksikisikud. Küll aga hakkas 1988 tekkima mitmesuguseid liikumisi , mis ei allunud enam NLKP otsesele kontrollile ; samuti parteisid, mille tegevust administratiivselt enam ei tõkestatud. Oktoobris 1990 võttis NSVL Ülemnõukogu aga vastu seaduse, mis võrdsustas kõik parteid ja erakonnad . NLKP kaotas juriidiliselt oma privileegid ja eelised riigis ja ühiskonnas.
Samal ajal jätkusid muutused NLKP-s, 1989.a. eemaldati sealt tähtsamad tagurlased; juulis 1990 toimunud NLKP XXVIII kongressil esitas Gorbatšov partei uue põhikirja projekti. Pärast tagurlaste eemaldamist partei juhtkonnast oli Gorbatšov aga senisest tsentrumist liikunud partei alalhoidlikule tiivale. Vanameelsed jõud panid oma lootused nüüd temale, sest ta rääkis sotsialismi ja NSVL säilitamisest. Tagurlike jõudude eestvedamisel kukutati 1990. aasta sügisel läbi turumajandusele ülemineku reformikava („500 päeva programm“). Presidendi lähikonnast lahkusid senised uuendusmeelsed nõuandja, sh. välisminister Ševardnadze. Viimane hoiatas detsembris 1990 Rahvasaadikute Kongressi diktatuuriohu eest.
Nii nagu järjekindlast avalikustamisest pidi tulenema demokratiseerumine , nii pidi järjekindel demokratiseerumine viima rahvuste enesemääramiseni. Päevakorda kerkis küsimus, mis saab senisest, Stalini poolt loodud NSV Liidust .
1990. aastal toimunud liiduvabariikide ülemnõukogude valimised olid juba otsesed . Nii valitud ülemnõukogud võtsid ridamisi vastu suveräänsusdeklaratsioone.
Märtsis 1991 korraldati referendum , kus NSVL elanikkonnalt küsiti, kas ta soovib NSVL säilitamist. Referendumist võttis osa 80% hääleõiguslikest kodanikest, neist ¾ pooldas liidu säilitamist ja üle viiendiku oli selle vastu. Leedu, Läti, Eesti, Armeenia , Gruusia ja Moldova boikoteerisid üleliidulist rahvahääletust. Nüüd hakati ette valmistama uut liidulepingut.
Ammendanud demokraatlikud vahendid, asusid vanameelsed pealetungile. 19.augustil 1991, päev enne uue liidulepingu allakirjutamist, üritas võimu enda kätte võtta 8-liikmeline Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, kuhu kuulusid ka senine asepresident, kaitseminister ja KGB esimees.
1991.a. augustiputš ebaõnnestus, sest selle vastu astusid välja Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas president Jeltsiniga. Ühtlasi andis see sündmus viimase tõuke NSVL lagunemisele.
Septembris 1991 tunnustas NSVL Eesti, Läti ja Leedu riiklikku iseseisvust, 21. detsembril 1991 vormistasid ülejäänud endised liiduvabariigid NSVL laialisaatmise. 25. detsembril 1991 pani Gorbatšov juba olematu riigi presidendiameti maha. Vene president Jeltsin võttis temalt üle ka „tuumakohvri“ ja kuulutas Venemaa NSV Liidu õigusjärglaseks.