Eesti Iseseisvumine ja taasiseseisvumine (7)

ISESEISVUMINE  
 
1985. aastal alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul. Põhjuseks oli avalikustatud Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas sundis aga fosforiidikampaaniaga ametkondi kaevamisest loobuma .
Tekkisid sellised operatsioonid nagu MRP-AEG (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, loodi 1987. aastal selleks, et tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sise ja selle tagajärjed Baltimaale), ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, loodi 1989. aastal, oli esimene poliitiline erakond), EMS (Eesti Muinsuskaitse Selts, loodi 1987. aasta lõpul, oli esimene demokraatlikele põhimõtetele põhinev massiorganisatsioon), Eesti RR (Eestimaa Rahvarinne , loodi 1988. aasta keskel). EMS ja ERSP pöörasid mõlemad suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. 1988. aastal kujunes mõlemast tähtpäevast välja suur massiüritus, mida võimus ei suutnud takistada.
17. juunil 1988. aastal toimus lauluväljakul massimeeleavaldus, mis kujunes aga surveavalduseks uuele juhtkonnale seista Moskvas Eesti huvide eest. 1988. aasta septembris korraldati RR-i eestvedamisel lauluväljakul uus massiüritus „Eestimaa laul”, kus kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. 1989. aasta suvel moodustasid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ( Interliikumine ) ning sügisel Töökollektiivide Ülemnõukogu. 23. augustil 1989. aastal korraldasid Baltikumi rahvarinded Moskvale surve avaldamiseks enneolematu protestiaktsiooni. Moodustati nimelt katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni (Balti kett).
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutati Ülemnõukogu kõrgeimaks organiks Eesti NSV territooriumil ja kinnitati Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus.
30. märtsil 1990. aastal võtsid Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest ning sellega kuulutati välja üleminekuperiood (ajajärk, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega). 1990. aastal taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite kasutamine ning Eesti Vabariigis pidid kehtima vaid vabariigi enda seadused.
1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöörde katsed andis Eestile ja teistele Balti riikidele võimaluse omariikluse taastamiseks.
 
Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus ja 24. veebruaril kuulutati manifest välja Tallinnas. Sellise rõõmsa sündmuseni jõuti tänu Venemaa nõrgenemisele, mis pani aluse paljude väikeriikide tekkele. Juba 1917. aasta suvel kujunesid Eestis välja erakonnad : Eesti Demokraatlik Erakond, Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus, Eesti Sotsialistide- Revolutsionääride Partei. Suurimaks poliitiliseks jõuks jäid siiski enamlased, kes ei tahtnud rahvuslikest huvidest midagi teada. Kuid 1917. aastal tungisid Saksa väed Eesti saartele ja sellega kaasnes sõjavastaste loosungitega esinevate enamlaste populaarsuse tõus. Ning sellises segaduses loodi algeline plaan iseseisva Eesti riigi jaoks. Varsti hakati tegutsemiskava täiendama salajastel koosviibimistel ning küsiti nõu ja abi teistelt riikidelt, loodi välissaatkond. 1918. veebruaril tungisid Saksa väed saartelt edasi mandrile. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee, kelle ülesandeks oli välja kuulutada iseseisvumine, mis neil ka õnnestus. Tallinnas 24 veebruar kuulutati välja Ajutine Valitsus. Kuid see rõõm ei jäänud pikalt püsima, sest juba varsti tuli uuel riigil oma vastupidavust tõestada ja seda juba väga võimsate vastasega nagu olid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa.
  Nii jõudiski iseseisev Eesti rahulikult olla ainult üks päev ja juba 25. veebruaril marssisid siia sisse Saksa sõdurid ja okupeerisid Eesti. Saksa okupatsioon kestis 1918. aastal veebruarist novembrini. Siis kukutati Saksamaal keisrivõim ning Eesti kasutas seda ära ja Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918.
  Peale Saksamaa lüüasaamist soovis Nõukogude Venemaa taastada oma endise võimsuse ja suuruse, okupeerides endisi tema alla kuuluvaid alasid, kaasaarvatud Eesti. Kuid paljud Eestlased, eriti noored ja haritud rahvas ei olnud sellega nõus, et lasta kukutada oma valitsus ning tõsta pukile jälle Venemaa käsilased.
  Nii algas 1918. aasta 28. novembril Eesti Vabadussõda. Esimese linnana langes Punaarmee kätte Narva, sest hiljuti loodud väiksearvuline Kaitseliit ei suutnud veel Nõukogude Liidu vägevale armeele vastu hakata. Olukorra tõsinedes otsustas Eesti Ajutine Valitsus luua vabatahtlike värbamisega kaitseväe. Kuid sinna ilmus oodatust mitmeid kordi vähem mehi. 1918. aasta novembri lõpuks oli Eesti sõjaväes ainult veidi üle 2000 mehe. Et seda arvu suurendada pöörduti abipalvega meie põhjanaabri Soome poole, kes saatis hiljuti iseseisvunud Eestile relvi ja raha, mis lubas omakorda värvata rohkem vabatahtlikke. Ka saime me veel toetust teistelt lahketelt Euroopa riikidelt. Kuid ikkagi ei olnud paljud Eesti kodanikud veel Eesti Kaitseväes kindlad ning uskusid, et suure Nõukogude Liidu vastu pole mõtet võidelda. Ja olid ka mõned sellised kodanikud, kes uskusid, et Nõukogude Liidu tulekuga läheks neil elu paremaks ja nad saaksid endale ka maad lubada. Muidugi oli sellise mõttelaadi pooldajad vaesemad inimesed, põhiliselt töörahvas, kes ei viitsinud ega ka tahtnudki oma eluolu parandamiseks midagi muud teha, kui loota NSV Liidu peale. Kuid õnneks ikkagi abivägede saabumisest oli Eestile niipalju kasu, et see ärgitas piisavalt palju mehi Nõukogude Liidule vastu astuma ja tänu sellele suudeti Ida- Eestist pealetung peatada ja 1919. aasta kevadeks aeti vastane riigist välja. Peale seda loodi Eesti Asutav Kogu, kuhu toimusid ka valimised. See organisatsioon võttis vastu kaks suurt seadust, milleks olid maaseadus ja 15. juunil Eesti Vabariigi Põhiseadus.
Punaarmee asus varsti uuest pealetungile ja siis juba lõunast. Kuid ka see sai peatatud ning 30 mai oli Eesti vaenlastest vaba.
  Peale Nõukogude Liidu taandumist lõunast mindi edasi sõjaväega Landeswehri vastu. Peale pikka ja tülikat sõda võideti viimaks Eesti põlised rõhujad Võnnu lahingus 23. juunil 1919.
  2. veebruaril 1920. aastal kirjutati Tartus alla rahulepingule, milles tunnistas Nõukogude Venemaa Eesti sõltumatust ja loobus edaspidisest õigusest Eesti suhtes.
TAASISESEISVUMINE
 
 
UUE ÄRKAMISAJA ALGUS
1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn. fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma.
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil Tallinna Hirvepargis poliitiline meeleavaldus.
 
ÜHISKONNA POLITISEERUMINE
Hirvepargi miiting etendas olulist rolli ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada.
1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus . Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne –RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp .
 
LAULEV REVOLUTSIOON
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon , kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
 
IMPEERIUMIMEELSETE JÕUDUDE KOONDUMINE
Uuenenud juhtkonnaga EKP püüdis tormiliselt kulgevate sündmustega sammu pidada, asudes toetama vabariigi isemajandamise ideed, rahvuslippu ja eesti kelle kuulutamist riigikeeleks. Kuid ühiskonnaareng oli väljunud juba nende kontrolli alt. EKP tegevus ja ühiskonnas laienev rahvuslik eneseteadvus põhjustasid omakorda impeeriumimeelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interliikumine) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad kelle- ja kodakondsusseadused. Nendel jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus.
 
SUVERÄÄNSUSDEKLARATSIOON
1988. aasta lõpuks oli Eesti poliitilisel maastikul välja kujunenud kolm arvestatavat suunda. Rahvuslike jõudude (ERSP, EMS) kandvaks ideeks oli omariikluse taastamine, mida aga impeeriumimeelsed jõud täielikult välistasid. Nende arvates pidi kõik jääma muutumatuks. Kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja rahvuskommunistlik osa EKP-st. Nemad pooldasid liidulepingut, millega loodeti saavutada Eestile suuremat iseotsustamisõigust ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus. Moskvas aga ei tahetud liidulepingust tollal midagi kuulda. Esmatähtsaks peeti impeeriumi säilitamist ning püüti sel eesmärgil muuta ka kehtivat üleliidulist põhiseadust.
16. novembril 988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogud Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi rahvarinded 23. augustil 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvajelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks.
 
KODANIKE KOMIITEEDE LIIKUMINE
1989. aasta jaanuaris võeti vastu keeleseadus, millega eesti keelele anti riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989. aasta erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Iseloomulikuks jooneks oli rahvuslike jõudude tugevnemine. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima , et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
 
ÜLEMINEKUPERIOOD
1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed) ning kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus eesotsas Indrek Toomega (ametis 1988-1990). Uueks valitsusjuhiks kinnitas Ülemnõukogu Edgar Savisaare. 30. märtsil 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp, vapp ) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati mitmeid tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumi. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemiustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu ⅓ teiste rahvuste esindajatest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
 
IME MAJANDUSPROGRAMM
Gorbatšovi võimuletulek tõi kaasa ka muudatused senises majanduspoliitikas. Kuid põhjalikku murrangut tsentraalses plaanimajanduses siiski ei toimunud. Eestis reformiti majandust üleliiduliste ümberkorralduste raames. Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikule isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandusreformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnistas isamajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitmed IME põhimõtted rakendati ellu.
Kokkuvõttes oli majandusuuenduste eesmärgiks käsumajanduse lammutamine ning erasektorile soodsamate majandustingimuste loomine. Kuid side liidulise majandussüsteemiga takistas põhjalikumate reformide teostamist. Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja inflatsioon. Ühiskonnas kasvasid sotsiaalsed pinged, mida süvendasid toidutalongid, ostutšekid, pikad järjekorrad ning väljamaksmata palgad ja pensionid.
 
ISESEISVUSE TAASTAMINE
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.