Laulev revolutisoon (0)

Laulev revolutsioon on nimetus Eestis aastail 1987–1988, toimunud sündmustele, mille eesmärk oli taastada Eesti Vabariigi iseseisvus .
Laulev revolutsioon on kuulus kui revolutsioon ilma verevalamiseta.
Perestroika
1980. aastate keskel algatas Mihhail Gorbatšov NSV Liidus uuenduspoliitika - perestroika, mis saavutas Eestis oma haripunkti 1987. aastal ning kasvas 1988. aastal üle iseorganiseerunud laulvaks revolutsiooniks. Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides.
Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
Balti kett oli 23. augustil 1989 nõukogude võimu mõjutamiseks ja vabadustahte demonstreerimiseks Leedu Sąjūdise, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinde ja Balti Nõukogu algatatud massiüritus, mis kujutas endast läbi kolme Balti riigi kulgevat katkematut inimketti. Balti keti toimumise ajaks valiti Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäev, et demonstreerida oma hoiakut selle pakti suhtes.
Balti ketis osalenud inimeste hulka on hinnatud 2 miljonile. Balti kett äratas maailmas suurt tähelepanu ning aitas kaasa Balti riikide iseseisvustaotluste teadvustamisele.
Kuuesajal kilomeetril ligi kaht miljonit käsikäes seisvat inimest ühendanud aktsiooni on hiljem peetud Guinnessi rekordite raamatu vääriliseks.
Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehr 'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.
I üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus. Esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja , peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen . Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine. Laulupeo peakomisjoni esimeheks oli Tartu Maarja kiriku pastor Adalbert Hugo Willigerode.
Laulupeol osales 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat ehk kokku 878 esinejat.
Eesti Vabariigi väljakuulutamine
Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 28. novembril (vana kalendri järgi 15. novembril) end kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis. Kõrgemaid eestlasest sõjaväelasi, brigaadiülem Aleksander Tõnisson saadeti isegi Petrogradi Krestõ vanglasse ja mõisteti surma, kuid pääses tänu Brest -Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt , peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu , kuhu kuulusid tähtsamad poliitikud.
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, selle liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik . Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni normaalsete olude taastumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati ka välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksa-Nõukogude sõjas.
Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale.
Eesti Vabariik (1920–1940)
1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Seetõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine.
Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. 1923. aastal puhkes aga majanduskriis , mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel kommunistidel. Viimased püüdsid 1924. aasta 1. detsembril koguni riigipööret korraldada, kuid see kukkus siiski läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon välispoliitilisel areenil ka kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas USA, ja Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks.
1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Seetõttu destabiliseerus ka poliitiline elu ning suure toetuse said paremäärmuslikud vabadussõjalased. Üha aktiivsemalt hakati nõudma senise põhiseaduse muutmist ja tugeva presidendivõimu loomist. 1934. aastal võetigi rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus, mis andis riigipeale väga laiad volitused, järgnema pidanud valimistel oli väga suur võidutõenäosus just vabadussõjalastel. Kuid veidi enne seda korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 12. märtsil riigipöörde, mida nad põhjendasid vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Järgnevalt keelustati poliitiliste organisatsioonide tegevus ning tegelik võim koonduski Pätsi ja Laidoneri kätte. Järgnevat perioodi on nimetatud Vaikivaks ajastuks . 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus, millega loodi presidendi ametikoht ja kahekojaline Riigikogu, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendiks sai Konstantin Päts. Põhiseaduse järgi pidi Eesti olema küll demokraatlik riik, kuid et 1934. aastal välja kuulutatud kaitseseisukord jäi püsima, ei taastatud ka erakondade tegevust.
STALINI aeg: Nõukogude okupatsioon (1940–1941)
Nõukogude okupatsioon Eestis, mida nimetati ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Sel ajal toimus Eesti kiire sovjetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid . Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid . 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.
Gorbatšovi aeg: Perestroika, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine
1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.