ENSV sõjajärgsed aastad:poliitilised olud ja massirepresioonid (1)

Nõukogude aeg: Eesti Vabariigi taastamine
ENSV sõjajärgsed aastad: poliitilised olud ja massirepressioonid
1944- inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu, ametliku nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (poliitiliselt korralduselt totalitaarne)
Nõukogulik võimustruktuur.Nõukogude võimu taastamine algas 1944 suvel Punaarmee sissetungiga.Punaarmee järel tulid operatiivgrupid-uue võimu esimesed taastajad kohtadel.Eesti NSV kõrgemad võimuorganid koodusid Võrru kuna Tallinn oli veel sakslaste käes.Sept-okt viidi need üle Tallinna ning uus võim kehtestas kontrolli kogu Mandri-Eesti üle(saartel käisid veel lahingud). Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omadega.Juhtiv koht oli kommunistlikul parteil,mis allus täielikult Moskvale . Eestimaa Kommunistliku Partei(EKP). Parteis oli 1951a juba 18500liiget,neist alla poole eestlased. Parteikaadrit iseloomustas madal haridustase.EKP-d juhtis sisuliselt 1941a -st(pärast Karl Säre vangilangemist)Nikolai Karotamm ,kellest kohaliku keskkomitee esimene sekretär sai siiski ametlikult alates 1944a sügisel. Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitev Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946a.ni rahvakomissariaatidest ning seejärel ministreeriumidest ja teistest keskasutustest. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli a 1944-1951"juunikommunist" Arnold Veimer.Lühikeseks ajaks jäi alles oma sõjavägi-Eesti Laskurkorpus. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võim- Eesti NSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga- ei omanud reaalset võimu.Uus koosseis valiti sisult formaalsetel ühekandidaadilistel valimistel.Johannes Vares-Barbaruse(tegi enesetapu) järglaseks sai Eduard Päll.
Territoorium ja haldusjaotus . Moskva korraldusel muudeti Eesti seniseid piire ja traditsioonilist haldusjaotust. Aastatel 1944-1945 vähendati Eesti territooriumi:Leningradi oblasti külge liideti 3Narva jõe taga asuvat valda ning vastloodud Pihkva oblasti koosseisu arvati veel suurem osa Petserimaast koos Petseri linnaga.Senine Petseri mk kaotati ja sellest järelejäänud alad liideti Võrumaaga.Õgvendati ka Läti piire,mille tagajärjel jäid mõlemad riigid ilma sõjalis-strateegilistest piirialadest.1945a jagunes Eesti NSV 10mk-ks ja 236vallaks. Hiljem loodi omaette mk-dena juurde Hiiumaa,Jõhvi-ja Jõgevamaa.Lisaks loodi valdades esmatasandi võimuorganitena külanõukogud.1950a vallad kaotati,sügiel viidi läbi rajoniseerimine,mille käigus 13mk kaotati(Läänemaa, Harjumaa ,Järvamaa,Virumaa,Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa ,Tartumaa,Valgamaa,Võrumaa,Hiiumaa,Jõhvi mk,Jõgevamaa) ja nende asemele moodustati 39maarajooni.Lühikest aega oli ENSV jaotatud 3ks oblastiks(1952-1953).
Relvastatud vastupanuliikumine . A 1944-1953oli vastupanuliikumiseks okupatsiooni-režiimile otsene relvavõitlus-metsavendlus.Metsavendade põhikontigendi moodustasid metsadesse jäänud Saksa sõjaväes teeninud mehed,Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud,Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad ja lihtsalt nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed.Eesti alal puudusid üleriigilised ja maakondlikud metsavendade organisatsioonid .Suuremates salkades tegutses 50-60meest,enamasti siiski 5-10liiget.Välisabi Eesti metsavennad praktiliselt ei saanud,seetõttu toetasid neid kohalikud elanikud toiduga, vajadusel peavarjuga ja jagasid infot.Salgad tegutsesid üle kogu Eesti,aktiivsemalt Pärnu-, Viru- ja Võrumaal: rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, tapeti nõukogude aktiviste maal, korraldati diversioone raudteedel.Samal ajal pandi toime röövimisi kauplustes,taludes ja meiereides.Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusi ja lugeoleku väeosi, miilitsaüksusi,aga ka kohalikke nõukogude aktiviste.1950ndate alguseks suutis okupatsioonivõim relvastatud vastupanuliikumise maha suruda.Metsavendluse aastatepikkune vastupanu näitas selgelt,et Eesti ei alistunud võitluseta.
Võimude vägivallapoliitika.Selle poliitika suunajaks oli parteiaparaat ja otseseks täideviiaks eelkõige julgeolekuorganid: nii sise-kui ka riikliku julgeoleku ministreerium.Juba 1944a-l algasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete toetajate ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised,nende saatmine vangi-ja sunnitöölaagritesse. Represseerituid oli 1944-1954 ligikaudu 30000. Metsasolijate väljameelitamiseks kuulutati välja amnestia kuid peagi selgus,et vaatamata lubadustele osa metsast väljatulnuid vangistati mistõttu järgmised amnestiad enam tulemusi ei andnud. Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald,mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ja sõjaeelse kultuurisfääri( haridus ,teadus, kunst jms.) tasalülitamiseks. 1949a toimusid massiküüditamised.Ööl vastu 26märtsi deporteeriti Eestist Siberisse 20722inimest. Teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu,et hirmuõhkkonnas saavutada nende "vabatahtlik" kolhoosidesse ühinemine.1949märtsis küüditati ligikaudu 2,5%kodumaal elavatest eestlastest.1950a toimus küüditamine ka Pihkva oblastis,kokku 1400inimest,valdavalt eestlased ja lätlased.
Stalinismi võimutsemine.Eesti NSV sisepoliitilise arengu üheks keskseks tunnusjooneks sõjajärgsetel aastatel oli võitlus nn.kodanliku natsionalismi vastu. Esmalt hakati kondanliku natsionalisti silti külge kleepima Eesti Vabariigi aegsetele loovharitlastele.Järjest avalikumaks muutus ka sisemine võitlus tollases ENSV võimuladvikus eelkõige juunikommunistide ja Venemaa eestlaste vahel.1950a märtsis tuli Tallinnas kokku EKP VIII pleenum.Pleenumil süüdistati Eesti tolleaegset kõrgemat juhtkonda kodanliku natsionalismi alahindamises, vääras kolhoosipoliitikas,puudulikus kaadrivalikus ning paljudes möödalaskmistes.Senise juhtkonna vastu suunatud laussüüdistuste organiseerijateks olid Moskva emissarid ja nende kohalikud kannupoisid.Nikolai Karotamm vabastati parteijuhi kohalt,tema asemele "valiti" Moskva heakskiidul Johannes(Ivan) Käbin.Oma kohast jäi ka ilma Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees E.Päll,kes asendati menukirjaniku August Jakobsoniga.Karotammest sai teadustöötaja NSV Liidu Teaduste Akadeemia süsteemis, hiljem majandusdoktor ning professor . VIII pleenumi otseseks tagajärjeks oli ulatuslik suurpuhastus kohalikes võimuorganites(al ministreeriumidest külanõukogudeni välja), haridussüsteemis,kultuuriasutustes ning loomigulistes liitudes.Mitmed tollased juhtpoliitikud ja juunikommunistid arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse; kaubandusminister A.Hanses lasti maha. EKP VIII pleenium oli murrangusündmuseks, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed Eesti edasisele saatusele:Eesti NSV-s said võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga;ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus,jagamatult valitsevaks sai staninlik ideoloogia; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu.