Eesti vabariigi presidendi ja L. Meri elulugu , EV iseseisvumine ja taasiseseisvumine (1)

Ees ja perekonnanimi
Eesti vabariigi loomine
Eesti vabariigi taasloomine
Eesti vabariigi presidendid + ühe presidendi lühielulugu
Refeerat
Rühm :
Juhendaja :
KOHT 2009
Eesti vabariigi presidenid.
Konstantin Päts (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald – 18. jaanuar 1956 Kalinini oblast, Buraševo) oli Eesti riigitegelane , elukutselt jurist . Eesti Vabariigi esimene president .
Lennart -Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn – 14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, produtsent , diplomaat , ja poliitik , Eesti president 1992–2001.
Arnold Rüütel (sündis 10. mail 1928 Saaremaal Laimjala vallas) on Eesti poliitik ja põllumajandusteadlane, Eesti Vabariigi president aastatel 2001–2006.
Toomas Hendrik Ilves (sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis) on eesti poliitik ja alates 9. oktoobrist 2006 Eesti Vabariigi president.
Lennart-Georg Meri .
(Eesti Vabariigi president 1992-2001)
President Lennart Meri: ''Olukorda, kus kõik oleks valmis ja ideaalne, ei saa maailmas kunagi olema.''
Lennart Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas. Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat ja hilisem William Shakespeare 'i tõlkija Georg Meri ning Alice -Brigitta Engmann , kellel olid eestirootsi juured. Lennart Meril oli ka noorem vend Hindrek-Peeter Meri. Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist ning pidi üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama.
Lennart Meri oli kaks korda abielus. Ta abikaasa Helle Meri (1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Esimene abikaasa Regina Meri emigreerus 1987 Kanadasse. Lennart Meril on kolm last – pojad Mart ( 1959 ) ja Kristjan (1966) ning tütar Tuule (1985) – ja neli lapselast.
Eesti okupeerimine Hindrek-Peeter Meri Nõukogude Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941 küüditati perekond koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Eestist, Lätist ja Leedust Siberisse. Perekonnapead lahutati perekondadest ja suleti kontsentratsioonilaagritesse, kus vähesed ellu jäid. Kaheteistaastaselt alustas Lennart Meri oma karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja. Meride perekond jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse, kus Lennart Meri 1953. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude . Nõukogude administratsioon ei lubanud tal ajaloolasena töötada. Lennart Meri leidis tööd Eesti vanimas, Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude produtsendina.
Aastal 1963 võeti Lennart Meri Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Aastal 1990 sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuses välisminister. Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel. Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada.
Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Mere aasta eurooplaseks.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega. 2001. aastal valiti Lennart Meri Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Lennart Meri suri peaaju pahaloomulisest kasvajast põhjustatud ajuturse tõttu[1] 14. märtsil 2006 ja on maetud Metsakalmistule.
Eesti vabariigi loomine
Käimas oli veel I maailmasõda. Venemaal puhkes Veebruarirevolutsioon , mille käigus kukutati 1917. a. tsaar ning võim läks Ajutisele Valitsusele, kes kuulutas Venemaa Vabariigiks. 30. märtsil 1917 avaldas Venemaa Ajutine Valitsus määruse Eestimaa valitsemise uue korra kohta, millega ühendati Eestimaa ja Põhja- Liivimaa ühtseks kubermanguks , mille etteotsa asus kubermangukomissarina Tallinna linnapea Jaan Poska . Tegevust alustas rahva valitud Ajutine Maanõukogu, kes seadis ametisse täidesaatva võimu – maavalitsuse. Eestlaste kätte läks ka võim maakonna- ja linnavalitsuses, loodi I polk, mindi üle eestikeelsele asjaajamisele. 1917. a. Petrogradi oktoobripöördega kukutati Venemaal Ajutine Valitsus, kehtestati enamlaste võim ning loodi Nõukogude Venemaa. Enamlased tulid võimule ka Eestis. Vormiliselt sai Eestimaa kõrgeimaks valitsusasutuseks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuid tegelikult tulid kõik olulised käsud Petrogradist. 15. nov. 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused, Maapäev aeti jõuga laiali. Sakslased olid juba oktoobri algul vallutanud Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu, uus pealetung algas 18. veeb. 1918, Vene sõjaväe riismed ja enamlaste Punakaart põgenesid. Üheaegselt Saksa pealetungiga asusid tegutsema rahvuslikud ringkonnad . Loodi Eesti Päästekomitee ja koostati iseseisvusmanifest kus kuulutati Eestimaa iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Tallinnas läks võim rahvuslaste kätte 24. veeb. 1918, mil Päästekomitee asus avalikult tegutsema. Moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Märtsi alguses vallutasid Sakslased kogu Eesti ja algas Saksa okupatsioon . Eesti iseseisvust ei tunnustatud, erakondade tegevus keelustati, rahvusväeosad saadeti laiali, enamik tööstusettevõtteid seiskus, seadmed ja tooraine viidi Saksamaale, kasvas tööpuudus, langes elatustase, tõusid hinnad, linlasi ähvardas nälg, koolides mindi üle saksakeelsele õpetamisele. 11. nov. 1918 oli Saksamaa sunnitud Compiegne ’i vaherahule, mis lõpetas I maailmasõja. Samal päeval alustas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. 28. nov. 1918 ründas Punaarmee Narvat, Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutusele kodusõja ilmet, kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni . Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus. Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaan. 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele . Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Aprilli algul valiti Lõunarindel Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine). Juunis põrkas Eesti kokku uue vastasega – Lätis tegutseva Saksa sõjaväega. Liikudes Riiast Põhja suunas kohtusid Sakslased Võnnu all Eesti väeosadega ning nõudsid viimaste tagasitõmbumist. Vastasseisust kujunes tõsine relvakonflikt , mis on tuntud Landeswehri sõjana. Neljapäevases heitluses Võnnu all surusid eestlased saksa rügemendid tagasi ning jälitasid neid Riiani, kus sõlmiti lääneriikide nõudel rahu. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutuspäeva, 23. juunit tähistatakse Võidupühana. 1919. a. nov. muutus olukord senini tulemuseta jäänud rahuläbirääkimiste suhtes. Detsembris käisid Tartus rahuläbirääkimised, mis lõppesid rahulepingule allakirjutamisega 2. veeb. 1920. Nõukogude Venemaa tõotas tunnustada Eesti iseseisvust ja loobuda igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal varem Eesti suhtes olid olnud. Eesti saavutas teda rahuldava riigipiiri kehtestamise. Venemaal viibivad eestlased said õiguse kodumaale tagasipöördumiseks ning Nõukogude valitsus lubas tagastada kõik Eestile kuulunud varad. 15. juun . 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi I põhiseaduse, millega kehtestati laialdased kodanikuõigused .
Eesti vabariigi taasloomine
1985. aastal Gorbatšovi võimuletulekuga alanud perestroika ei leidnud Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s hakkas muutuma alles 1986. aasta lõpul, kui avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. 1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Selleks korraldati MRP-AEG eestvedamisel 23. augustil Tallinna Hirvepargis poliitiline meeleavaldus.Hirvepargi miiting etendas olulist rolli ühiskonna edasisel organiseerumisel ja politiseerumisel. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada. 1988. aasta aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega ühiskonna uuenemisprotsessi lülitusid haritlased. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ning avaldati rahulolematust tollase Eesti NSV juhtkonna tegevuse üle. Pleenumi nõudmisi toetas lai avalikkus . Aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks (Rahvarinne –RR).Lühikese ajaga kujunes Rahvarinne kõige suuremaks rahvaliikumiseks. 1988. aasta aprillis toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda avalikkuse ette sinimustvalge rahvuslipp .
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon , kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
Uuenenud juhtkonnaga EKP püüdis tormiliselt kulgevate sündmustega sammu pidada, asudes toetama vabariigi isemajandamise ideed, rahvuslippu ja eesti kelle kuulutamist riigikeeleks. Kuid ühiskonnaareng oli väljunud juba nende kontrolli alt. EKP tegevus ja ühiskonnas laienev rahvuslik eneseteadvus põhjustasid omakorda impeeriumimeelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ( Interliikumine ) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad kelle- ja kodakondsusseadused. Nendel jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus.
16. novembril 988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogud Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
Suhetes keskvõimuga muutus järjest olulisemaks Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine. Moskvale surve avaldamiseks korraldasid Baltikumi rahvarinded 23. augustil 1989. aastal enneolematu protestiaktsiooni: moodustati katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. Balti kett (660 km, 2 miljonit inimest) aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvajelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks. Mõne aja möödudes kuulutati 24. veebruar iseseisvuspäevaks. Pika Hermanni tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp. Sisepoliitilises elus aga tähistas 1989. aasta erinevate poliitiliste jõudude erimeelsuste süvenemist. Iseloomulikuks jooneks oli rahvuslike jõudude tugevnemine. Taastatud iseseisvuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registreerima , et valida hiljem esindusorgan – Eesti Kongress . Valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ning nendel osalesid ka väliseestlased ning 34 000 Eestis elavate teiste rahvuste esindajat. Esialgu kodanike komiteede liikumisse eitavalt suhtunud Rahvarinne ja EKP võtsid samuti valimistest osa. Eesti Kongressi esimene istung toimus 1990. aasta märtsis. Seal kinnitati tegevuskava, mis nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja Nõukogude Liiduga, et lõpetada okupatsioon ning taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.1990. aasta kevadel lõhenes EKP kaheks (rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed ) ning kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. 1990. aasta märtsis toimusid ka esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse. Valimistel osalesid kõik olulisemad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel, kes oli juba 1983. aastast olnud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Ametist lahkus senine valitsus eesotsas Indrek Toomega (ametis 1988-1990). Uueks valitsusjuhiks kinnitas Ülemnõukogu Edgar Savisaare. 30. märtsil 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest . Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite (hümn, lipp , vapp ) kasutamine. Eesti Vabariigis pidid kehtima üksnes vabariigi enda seadused. Kuid loodetud tegusat koostööd Eesti Komitee, Ülemnõukogu ja valitsuse vahel siiski ei kujunenud.
Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati mitmeid tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumi. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemiustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu ⅓ teiste rahvuste esindajatest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
Gorbatšovi võimuletulek tõi kaasa ka muudatused senises majanduspoliitikas. Kuid põhjalikku murrangut tsentraalses plaanimajanduses siiski ei toimunud. Eestis reformiti majandust üleliiduliste ümberkorralduste raames. Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. IME aluseks oli 1987. aasta septembris ajakirjanduses avaldatud nelja mehe (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar , Mikk Titma ) ettepanek kogu Eesti viimisest täielikule isemajandamisele. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ning oma eelarve ja rahasüsteem. Ka IME leidis ühiskonnas laialdase heakskiidu ning pani aluse ulatuslikule majandusreformide kava koostamisele. Järk-järgult tunnistas isamajandamise põhimõtteid ka tollane Eesti NSV valitsus, osaliselt Moskva. Mitmed IME põhimõtted rakendati ellu.
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suveräänne riik.
Kasutatud materjal :

http://et.wikipedia.org/wiki/Lennart_Mer i

http://www.president.ee/et/vabariik/riigipead.php?gid=81982

Tarmo Vahter „Lennart Meri- Kolmat põlve poliitik

http://www.hot.ee/etsiam/iseseisvumine.html

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2007/eesti_iseseisvumine_piretspits6n.ht m

http://www.ut.ee/ABVKeskus/jaanson/ervs/Ervs7.html

Rein Järlik „Kui taastasime Eesti iseseisvuse“

E. Vära, T. Tannberg, A. Pajur "Lähiajalugu"

L. Vahtre “Eesti ajalugu”

Maailma ajalugu