Venemaa 1953-2009 (0)

DESTALINISEERIMINE 1953-1957
Stalini surm
1953. aasta alguses oli Stalin 74-aastane, tema tervis oli võrdlemisi halb ja tal oli palju vaenlasi . Peale öist prassimist lähikondlaste Beria, Malenkovi, Bulganini ja Hruštšovi osavõtul 1. märtsil 1953 ei tulnud Stalin oma ruumidest välja. Ihukaitsjad julgesid teda vaatama minna alles õhtul, vana mees leiti lebamas põrandal. Kohale kutsutud poliitbüroo juhid käskisid Stalini voodisse tõsta, arst saabus alles 2. märtsi hommikul . Midagi päästa oli hilja , Stalin suri 5. märtsil.
Rahvas oli suures osas leinas (või vähemalt teeskles seda)), samas kui poliitiline eliit ilmselt rõõmustas. Avalikkuse ees jäi Stalin veel mitmeks aastaks suureks juhiks ja ideaalseks riigimeheks, seda kuvandit lõhkuma hakati alles 1956.
Beria aeg märts kuni juuni 1953
Stalini surma järel pandi kohe kokku uus poliitbüroo (õigemini KK presiidium tollal) ja jagati olulisemad ametipostid ümber. Poliitbüroo liikmeiks said Beria, Malenkov, Bulganin, Hruštšov, Molotov , Kaganovitš, Mikojan, Vorošilov, Saburov ja Mihhail Pervuhhin ( 1904 -1978). Partei peasekretäriks (ametlikult seda kohta küll enam ei olnud) ja Ministrite Nõukogu esimeheks (ehk siis põhimõtteliselt Stalini järglaseks) sai esialgu Malenkov, ent juba 13. märtsil pidi ta sekretäri koha loovutama Hruštšovile. Poliitbüroo liikmed tahtsid sellega ära hoida liiga suure võimu koondumist taas ühe isiku kätte ning Hruštšovi peeti ilmselt ka ohutumaks meheks parteiaparaati juhtima . Molotov sai taas välisministriks ja Beria sai taas sisejulgeoleku juhiks (ühtlasi Malenkovi 1. asetäitjaks valitsuses). Bulganin sai kaitseministriks, Vorošilov Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Pervuhhinit ja Saburovit peeti nö. Malenkovi meesteks.
Malenkovi varjus kujunes esialgu NSV Liidu tegelikuks liidriks Beria, kes väga aktiivse ja otsustusvõimelise mehena asus riiki reformima . Vastupidiselt oma minevikule asus Beria pooldama liberaalseid reforme, poliitvangidele amnestia andmist, arstide ja juutide vastu suunatud protsesside lõpetamist jms. Samuti asus ta pooldama suuremate õiguste andmist teistele rahvastele NSV Liidu koosseisus ja mõjusfääris.
Beriat kardeti. Sisejulgeolekujuhina teadis ta palju ja ta oli tuntud oma otsusekindluse ning halastamatuse poolest. Seega oleks tema võimulepääs võinud tähendada uusi repressioone ja kindlasti ka mitmele poliitbüroo liikmele poliitilise karjääri lõppu. Igati mõistlik oli selline ohtlik mees võimult kõrvaldada.
Ajend saadi rahutustest Ida-Saksamaal, mille tekitajaks peeti Beria liberaalset poliitikat. Poliitbüroos kujunes veendumus , et liberaliseerimise jätkamine toob kaasa NSV Liidu mõju vähenemise maailmas ja kardeti, et Beria võib rahva poolehoiu saavutamisel kujuneda uueks diktaatoriks. Selle tulemusel saavutati poliitbüroos konsensus ning 26. juunil Beria arreteeriti. Beria üle korraldati kohtuprotsess ning ta hukati sama aasta detsembris koos oma lähimate kaastöötajatega (sh Merkulov).
Võimu koondumine Hruštšovi kätte
Beria kadumisega olid peamised võimupretendendid Malenkov ja Hruštšov, kellest esialgu oli tõenäolisem NSV Liidu uus liider esimene. Samas ei suutnud Malenkov oma eeldusi valitsusjuhina maksma panna ja jättis karismaatilise Hruštšovi kõrval üsna kahvatu mulje ka partei ning laiema avalikkuse jaoks. Seetõttu tõusis Hruštšov paari aasta jooksul peale Beria kukutamist aegamisi partei ja riigi tegelikuks liidriks. Kuid jätkuvalt oli ta sõltuv vanadest Stalini-aegsetest poliitbüroo liikmetest.
Veebruaris 1955 jõudis Hruštšov nii kaugele, et saavutas Malenkovi asendamise Ministrite Nõukogu esimehe kohal Bulganiniga. Malenkov jäi poliitbüroo liikmeks, aga Hruštšov oli nüüd kindlalt riigi esimene mees. Juulis 1955 lisati poliitbüroosse kaks uut meest, KK sekretär Mihhail Suslov ( 1902 -1982) ja Ukraina KP 1. sekretär Aleksei Kiritšenko (1908-1975). Uueks kaitseministriks sai marssal Žukov.
Veebruaris 1956 toimunud partei 20. kongressil pidas Hruštšov kõne, kus kritiseeris Stalini isikukultust ja vägivallapoliitikat. Hruštšov samal ajal kaitses kommunismiideed ja Leninit, süüdi kogu vägivallas ja õigelt teelt kõrvaleminemises oli Stalin. Olgugi ametlikult salajane, sai see kõne kiiresti tuntuks nii lääneriikides kui ka sotsialismileeris. Sügisel 1956 viis liberaliseerumine Ungaris ülestõusuni. Gruusia kui Stalini sünnimaa oli rahulolematu oma „suure poja“ kritisserimise pärast. Samuti häiris Hruštšovi uus poliitika vanu Stalini poolehoidjaid, kes nägid selles ohtu oma positsioonidele. Juunis 1956 asendati Molotov välisministri kohal Dmitri Šepiloviga (1905-1995), kes järgmise aasta veebruaris nimetati KK sekretäriks.
Kujunenud olukorra tõttu otsustasid nüüd Molotov, Kaganovitš ja Malenkov Hruštšovi poliit-büroo istungil ametist vabastada, ent Hruštšov nõudis keskkomitee kokkukutsumist. Hruštšovi vastastega liitus ka Šepilov. Hruštšov kaotas poliitbüroos (häältega 7-4), kuid võitis juuni lõpus 1957 KK pleenumil toimunud hääletuse. Eelnevalt nimetas Hruštšov oma vastased „parteivastaseks grupiks “ ning saavutas kaitseminister Žukovi poolehoiu. Molotov, Kaganovitš, Malenkov ja Šepilov kaotasid oma kohad. Valiti uus poliitbüroo (KK presiidium), mille koosseisu hakkasid kuuluma Hruštšov, Žukov, Mikojan, Vorošilov, Bulganin, Švernik, Suslov, Kiritšenko, KK sekretär Leonid Brežnev (1906-1982), KK sekretär Jekaterina Furtseva ( 1910 -1974), Frol Kozlov (1908-1965), Soome kommunistide juht Otto Kuusinen (1881-1964), Averki Aristov (1903-1973), Nikolai Beljajev (1903-1966) ja Nikolai Ignatov (1901-1966).
Oktoobris 1957 vabastati Žukov kaitseministri ja poliitbüroo liikme kohalt. Sellega oli Hruštšov kõik võimalikud ohud oma võimule kaotanud.
Välispoliitika 1953-1957
Nii NSV Liit kui USA said 1953. aasta alguses uued juhid, Trumani ja Stalini aeg oli läbi. Kui USA uus president Eisenhower oli endine sõjaväelane, siis Hruštšov oli talupojaperest pärit ja väga piiratud haridusega parteifunktsionäär. Seega mitte just võrdväärsed vastased, kuid nagu varem Stalin, nii oli ka Hruštšovi eeliseks tema maa absoluutne allutatus juhtkonna huvidele.
Nõukogude välispoliitikat sel perioodil juhtis Molotov, jätkus põhimõtteliselt juba Stalini ajal väljakujunenud suund. Üritati kontrollida Ida-Euroopat (Jugoslaaviaga olid suhted jahedad), toetati kommunistlikke ja kommunismimeelseid liikumisi kolmadates riikides ning nähti kapitalistlikke lääneriike enda suurima vaenlasena.
Juulis 1953 sai läbi Korea sõda, mis oli juba vähemalt kaks aastat olnud patiseisus.
Juunis 1954 kukutasid USA toetatud riigipöörajad Guatemala seaduslikult valitud vasakpoolse presidendi, millele järgnes ulatuslik verevalamine.
Veebruaris 1955 allkirjastasid Suurbritannia , Iraak , Iraan , Türgi ja Pakistan Bagdadi lepingu, mille eesmärk oli tõkestada kommunismi levikut Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas. Lääneriikide peamine liitlane Lähis-Idas oli Iisrael, samas NSV Liidu jaoks oli olnud heaks uudiseks Egiptuses toimunud riigipööre ja sellega võimule tulnud Gamal Abdel Nasser. Varem oli Egiptus olnud tugev lääneriikide liitlane.
Märtsis 1955 algas NSV Liidu ja Süüria koostöö.
Mais 1955 ühines Lääne-Saksamaa NATOga ning moodustati Varssavi Lepingu Organisatsioon (NSV Liit, Poola, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia , Bulgaaria , Albaania). Austria okupatsioon lõpetati ning Austriast pidi saama neutraalne riik.
Juulis 1955 kohtusid Genfis USA, Suurbritannia, Prantsuse ja NSV Liidu valitsusjuhid, arutamaks olulisemaid probleeme maailmas.
Juunis 1956 rahutused Poolas.
Juulis 1956 riigistas Nasser Suessi kanali, mis viis sügisel Suessi kriisini (Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa ründasid Egiptust). Nasser lähenes seejärel NSV Liidule.
Oktoobris 1956 Ungari ülestõus, mis suruti nõukogude tankidega maha. Kaks aastat hiljem Ungari 1956. aasta valitsusjuht Imre Nagy hukati.
HRUŠTŠOVI AEG 1957-1964
Sisepoliitika
1958 vabanes Hruštšov ka Bulganinist ja võttis endale ka Ministrite Nõukogu esimehe ülesanded. 1960 lahkus Vorošilov nii Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt (selle sai Brežnev) kui ka poliitbüroost. Nende vanade Stalini-aegsete bolševike asemel tõusid partei tippu Nikolai Podgornõi (1903-1983), Aleksei Kossõgin (1904-1980) ja Dmitri Poljanski (1917-2001).
Riikliku julgeoleku (KGB) juht oli 1954-1958 Ivan Serov (1905-1990), tema järel 1958-1961 Aleksandr Šelepin (1918-1994). Viimane tegi Hruštšovi ajal väga kiiret karjääri, tõustes 1961 KK sekretäriks. Järgmiseks KGB juhiks sai Šelepini soosik Vladimir Semitšastnõi (1924-2001). Kaitseministriks oli 1957-1967 marssal Malinovski, välisminister oli 1957-1985 Andrei Gromõko (1909-1989).
Hruštšovi võim hakkas vähenema 1960.-te alguses. Ta oli vana mees (sai aprillis 1964 70-aastaseks) ja ekstravagantne, samuti viibis ta vähe Moskvas. Brežnev, Podgornõi, Šelepin ja Kossõgin nägid siin endil šanssi võim haarata, kindlustades seega endi positsioone ning tagades valitseva kliki püsimajäämise. Hruštšov oli algatanud reforme, mis pidanuksid vähendama parteibürokraatiat ning stalinistlikku juhtimist, ent mis olid liiga ebajärjekindlad ja halvasti läbimõeldud, et seda saavutada. Sama ebajärjekindel ja edutu oli ka Hruštšovi majanduspoliitika , tagasilöögid tulid välispoliitikas (suhted Hiinaga, Kuuba kriis).
Oktoobris 1964 tagandati poliitbüroo poolt Hruštsov nii partei peasekretäri kui Ministrite Nõukogu esimehe kohalt. Uueks peasekretäriks tõusis Brežnev, valitsusjuhiks Kossõgin. Mikojan sai esialgu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kuigi tema vandenõulaste sekka ilmselt ei kuulunud. Peale Hruštšovi kaotas oma koha poliitbüroos ka Kozlov. Tõenäoliselt sai Hruštsovi järglaseks Brežnev just seetõttu, et ülejäänud parteieliit soovis stabiilsust ning rahulikku juhti, kes midagi ei muudaks. Kõige tõenäolisem kandidaat isikuomaduste poolest oleks muidu pidanud olema Šelepin, aga täpselt nagu 1953 Beria puhul, nii kardeti ka Šelepinist uut diktaatorit ja seetõttu hoiti ta võimust eemal.
Välispoliitika 1957-1964
Hruštšov armastas reisida ja ennast tähtsana näidata, seetõttu siis ka tema avaldused NSV Liidu sõjalisest võimsusest üheskoos kohtumiste ja visiitidega, mida Stalin oli vältinud. Hruštšovi aega iseloomustas ka kiire nõukogude kosmosetehnika areng.
Juulis 1958 toimus Iraagis riigipööre niing uus Iraagi valitsus lähenes NSV Liidule.
1. jaanuaril 1959 tuli Kuubal võimule revolutsiooniline valitsus eesotsas Fidel Castroga. See sündmus hirmutas tõsiselt USAd ja aktiviseeris märgatavalt analoogseid marksistlikke liikumisi kogu Ladina-Ameerikas.
Juulis 1959 külastas USA asepresident Richard Nixon NSV Liitu, septembris sõitis Hruštšov kaheks nädalaks USAsse.
Mais 1960 tulistati NSV Liidu kohal alla USA luurelennuk U-2. Sai avalikuks, et ameeriklased olid juba tükk aega nõukogude õhuruumis luuranud.
1960. aasta jooksul läksid Hiina ja NSV Liit lõplikult tülli. Mao Zedong ei pidanud Hruštšovi enda ja Staliniga võrdväärseks kommunismi juhiks maailmas.
Aprillis 1961 kukkus läbi ameerklaste katse Fidel Castrot võimult tõrjuda (Sigade lahe operatsioon ), mis viis Kuuba ja NSV Liidu suhete tihenemiseni. Detsembris kuulutas Castro end leninismi pooldajaks, oktoobris 1962 sattusid NSVL ja USA aga Kuubale nõukogude rakettide paigutamise tõttu sõja lävele (Kuuba kriis).
Juunis 1961 kohtusid Hruštšov ja USA uus president Kennedy Wienis, Austrias .
Augustis 1961 püstitati Berliini müür.
Juunis 1963 seati sisse otseühendus (telefoni teel) USA presidendi ja NSV Liidu juhi vahel, eesmärgiga tulevikus vältida Kuuba kriisi taolisi konflikte. Samal ajal algas Prantsusmaa eemaldumine NATOst, president de Gaulle parandas suhteid NSV Liiduga.
Aprillis 1964 teatasid USA uus president Johnson ja Hruštšov tuumarelvade tootmise piiramise plaanist.
STAGNATSIOON 1964-1985
Juhtkond 1966
Peale Hruštšovist vabanemist tsementeeris poliitbüroo juhtkond oma võimu. Aprillis 1966 toimus NLKP 23. kongress , kus valiti ka uus keskkomitee ja poliitbüroo (1952-1966 oli seda nimetatud KK Presiidiumiks), samuti võeti taas kasutusele peasekretäri nimetus (Hruštšovi oli nimetatud 1. sekretäriks). Poliitbüroost jäi välja Mikojan, kes 1965 oli lahkunud ka Ülem-nõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt. Täisliikmeteks valiti 11 meest, kandidaatliikmeteks 8 meest:
Leonid Brežnev (1906-1982): KK peasekretär 1964-1982, ÜN Presiidiumi esimees 1977-1982. Pärit Ukrainast, sattus 1943 Hruštšovi alluvusse ja tegi tema toetusel karjääri.
Aleksei Kossõgin (1904-1980): Ministrite Nõukogu esimees 1964-1980. Tegi parteis karjääri peale suurt puhastust, oli minister ja poliitbüroo liige 1946-1953, ent kaotas siis koha. Naasis tippu 1957. Jäi 1970.-il Brežnevi kõrval tagaplaanile.
Nikolai Podgornõi (1903-1983): ÜN Presiidiumi esimees 1965-1977. Ukraina taustaga. Oli kaua üks mõjukamaid mehi parteis, ent sattus 1977 Brežneviga vastuollu ja sunniti lahkuma.
Mihhail Suslov (1902-1982): KK sekretär 1947-1982. Peamine NLKP ideoloog Brežnevi ajal, üks mõjukamaid mehi parteis Stalini aja lõpust kuni oma surmani.
Andrei Kirilenko (1906-1990): KK sekretär 1966-1982.
Aleksandr Šelepin (1918-1994): KK sekretär 1961-1967. Oli 1940.-il ja 1950.-il olnud noortejuht, 1958-1961 KGB esimees. Väga auahne ja aktiivne mees, poliitbüroo noorim liige, tugev kandidaat ka parteijuhi kohale. Seetõttu hoidsid stabiilsust pooldavad poliitbüroo liikmed ta juhtivatest kohtadest eemal, 1975 eemaldati ta lõplikult partei juhtimisest.
Pjotr Šelest (1908-1996): Ukraina KP 1. sekretär 1963-1972. Ukraina oli Venemaa järel tähtsaim liiduvabariik, seetõttu selle juht omas ka suurt rolli. Tõrjuti võimult 1973.
Vladimir Štšerbitski (1918-1990): Ukraina MN esimees 1965-1972, Ukraina KP 1. sekretär 1972-1989. Poliitbüroos 1971 -1989, liikmekandidaat 1965-1971.
Dmitri Poljanski (1917-2001): MN esimehe 1. asetäitja 1965-1973. Pärit Ukrainast. Tõrjuti võimult 1976.
Gennadi Voronov (1910-1994): Vene NFSV MN esimees 1962-1971. Poliitbüroo liige 1961-1973.
Arvīds Pelše (1899-1983): Läti KP 1. sekretär 1959-1966. Oli mitteslaavlasena ohutu partei tippudele, samal ajal oli abielu kaudu seotud Susloviga.
Kirill Mazurov (1914-1989): Valgevene KP 1. sekretär 1956-1965. Teine kuulekas käsu-täitja, lahkus poliitbüroost 1978.
Pjotr Mašerov (1918-1980): Valgevene KP 1. sekretär 1965-1980. Poliitbüroo liikme-kandidaat 1966-1980. Peeti võimalikuks Brežnevi järglaseks. Hukkus autoõnnetuses.
Viktor Grišin (1914-1992): Moskva KP 1. sekretär 1967-1985. Oli 1961-1971 poliitbüroo liikmekandidaat, 1971-1986 liige. Vanameelne kommunist, kes 1985 oli üks kandidaate peasekretäri kohale.
Pjotr Demitšev (1918-...): KK sekretär 1961-1974, kultuuriminister 1974-1986. Oli poliitbüroo liikmekandidaat 1964-1988.
Dmitri Ustinov (1908-1984): KK sekretär 1965-1976, kaitseminister 1976-1984. Oli alates 1970.-te lõpust üks NSV Liidu mõjuvõimsamaid mehi.
Dinmuhamed Kunajev (1912-1993): Kasahhi KP 1. sekretär 1964-1986. Poliitbüroos 1971-1987, liikmekandidaat 1966-1971.
Vassili Mžavanadze (1902-1988): Gruusia KP 1. sekretär 1953-1972. Poliitbüroo liikmekandidaat 1957-1972. Läbinisti korrumpeerunud, seetõttu lõpuks ka vabastati ametist.
Šarof Rašidov (1917-1983): Usbeki KP 1. sekretär 1959-1983. Poliitbüroo liikmekandidaat 1961-1983. Teine tuntuks saanud korruptant, väidetavalt lõpetas enesetapuga.
Lisaks veel ka Juri Andropov (1914-1984), kes 1962-1967 oli KK sekretär ja 1967-1982 KGB esimees. 1967 sai ta poliitbüroo liikmekandidaadiks ja 1973 täisliikmeks.
Andrei Gromõko (1909-1989): välisminister 1957-1985. Poliitbüroo liige 1973-1988.
Andrei Gretško (1903-1976): kaitseminister 1967-1976. Poliitbüroo liige 1973-1976.
Nikolai Baibakov (1911-2008): Riikliku Plaanikomitee esimees 1955-1957 ja 1965-1985.
Vassili Garbuzov (1911-1985): rahandusminister 1960-1985.
Fjodor Kulakov (1918-1978): KK sekretär 1965-1978. Poliitbüroo liige 1971-1978.
Boriss Ponomarjov (1905-1995): KK sekretär 1961-1986. Poliitbüroo liikmekandidaat 1972-1986. Oli Suslovi sõber.
Ivan Kapitonov (1915-2002): KK sekretär 1965-1986.
Nagu eelnevatest nähtub, tagas Brežnevi aeg eelkõige stabiilsuse riigi ja partei kõrgemale juhtkonnale. Lisaks sellele oli tendents edutada inimesi mitte andekuse , vaid parteilise tööstaaži ning ustavuse järgi. Sama kehtis liiduvabariikides, kus parteijuhtideks olid aastakümneid ühed ja samad isikud. Seda ka Eestis, kus 1950-1978 juhtis parteid Johannes Käbin (1905-1999). Kui oli vaja kedagi võimult eemaldada, siis tehti seda viisakalt ja soliidselt, andes mõjukama ametikoha asemel esialgu madalama koha (näiteks Käbin pandi 1978 Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks) ja sealt juba austusavaldustega eripensionile. Seega ei olnud avalikkuse jaoks riigi juhtkonnas mingeid erimeelsusi ega inimõiguste rikkumisi. Pole üllatav, et venelased peavad Brežnevi aega üheks parimaks riigi ajaloos.
Juhtkond 1970.-te lõpus
1977. aasta lõpus oli poliitbüroos 14 täisliiget ja 8 kandidaati . Samal aastal oli Podgornõi võimult tõrjutud, paar aastat varem oli lõplikult vabanetud Šelepinist. Neist 22-st liikmest olid ainult 8 uued võrreldes 1966. aastaga. Nende kaheksa seas olid Gromõko, Kulakov, Ponomarjov ja alljärgnevad:
Grigori Romanov (1923-2008): Leningradi KP 1. sekretär 1970-1983, poliitbüroos 1973-1985.
Mihhail Solomentsev (1913-2008): KK sekretär 1966-1971, Vene NFSV MN esimees 1971-1983. Poliitbüroo liikmekandidaat 1971-1983. liige 1983-1988.
Heydar Alijev (1923-2003): Azerbaidžaani KGB esimees 1967-1969, Azerbaidžaani KP 1. sekretär 1969-1982, NSVL MN esimehe 1. asetäitja 1982-1987.
Konstantin Tšernenko (1911-1985): Poliitbüroo liikmekandidaat 1977-1978, liige 1978-1985. Oli olnud Brežnevi truu lähikondlane juba 1948. aastast.
Vassili Kuznetsov (1901-1990): ÜN Presiidiumi esimehe 1. asetäitja 1977-1986. Poliitbüroo liikmekandidaat 1977-1986. Brežnevi lähim abiline Ülemnõukogu Presiidiumis.
Ehk siis Brežnevi positsioon 1977. aastast alates tugevnes , hakkas tekkima isikukultus, samal ajal aga Brežnevi enda tervis halvenes ja tema seniilsuse üle hakati rahva seas nalja viskama . Samal ajal hakkasid senised parteijuhid üksteise järel vanadusse surema või kõrge ea tõttu töövõimetuks muutuma .. 1978 suri Kulakov ja Mazurov läks pensionile. Poliitbüroosse tulid uued mehed:
Nikolai Tihhonov (1905-1997): MN esimehe asetäitja 1965-1980, MN esimees 1980-1985. Poliitbüroos 1978-1985. Brežnevi sõber ja lähikondlane juba 1930.-te lõpust.
Eduard Ševardnadze (1928-...): Gruusia KP 1. sekretär 1972-1985.
Mihhail Gorbatšov (1931-...): Stavropoli parteijuht 1970-1978, KK sekretär 1978-1985. Kulakovi ja Suslovi soosik, saavutas ka Andropovi soosingu.
Gerontokraatia 1980-1985
1979. aasta lõpuks olid NSV Liidu kaua ameti solnud juhid jõudnud raugaikka. Brežnev oli 73, Kossõgin 75, Suslov 77, Kirilenko 73, Ustinov 71, Pelše 80, Tšernenko 68 ja Andropov 65 aastat vana. Noort põlvkonda esindasid samuti juba soliidsesse ikka jõudnud Romanov (56), Gorbatšov (48) ja Ševardnadze (51).
1980 hukkus Mašerov ning Kossõgin lahkus ametist (suri paar kuud hiljem). Uueks valitsus-juhiks sai aga 75-aastane Tihhonov. Vanem põlvkond hoidis kiivalt võimu enda käes, muutusi ei tahetud. Jaanuaris 1982 suri Suslov ning sama aasta novembris Brežnev. Mõni päev hiljem saadeti haige Kirilenko pensionile.
Uueks peasekretäriks valiti Andropov, kes vanade seas tundus kõige aktiivsem ja otsustusvõimelisem. Erinevalt Brežnevist hakkas Andropov süsteemi ettevaatlikult raputama, üritades parandada töödistsipliini ning vähendada korruptsiooni. Ent ta haigestus juba veebruaris 1983 ja alates augustist samal aastal juhtis ta riiki haiglast. Samal aastal suri Pelše ning korruptsioonis süüdistatud Rašidov tappis enda. Veebruaris 1984 läks Andropov neile järele ja taas tuli hakata parteile ja riigile uut juhti otsima .
Poliitbüroos oli Andropovi surma ajal alles 12 liiget, lisaks 6 kandidaati. Vanade (Ustinov, Gromõko, Tihhonov, Grišin) algatusel valiti uueks peasekretäriks Tšernenko, kes kindlasti pidi jätkama senist poliitilist kurssi. Tugevaks kandidaadiks peeti aga juba tollal Gorbatšovi, keda olevat eelistanud oma järglasena näha ka Andropov.
Detsembris 1984 suri Ustinov, märtsis 1985 ka Tšernenko. Poliitbüroos oli alles 10 liiget ja 6 kandidaati. Gorbatšovi kõrval oli kaalutud ka Grišini ja Romanovi valimist, ent Gromõko asus nüüd noorema mehe poolele ja sellega oli asi otsustatud. Alates 11. märtsist 1985 oli Gorbatšov NLKP KK peasekretär.
Partei struktuur
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) oli NSV Liidu ainupartei. Selle ametlikult kõrgeim otsustusorgan oli kongress, mis käis koos kindlaksmääratud aegadel : 1934 (17. kongress), 1939 (18. kongress), 1952 (19. kongress), 1956 (20. kongress), 1959 (21. kongress), 1961 (22. kongress), 1966 (23. kongress), 1971 (24. kongress), 1976 (25. kongress), 1981 (26. kongress), 1986 (27. kongress).
Kongresside toimumise vahel oli ametlikult tähtsaim Keskkomitee, mille pleenumitel otsustati olulisemaid küsimusi. Keskkomitee liikmete seast valiti omakorda poliitbüroo (1952-1966 KK Presiidium), mille käes oli sisuline võim. Parteiasjadega tegeles KK sekretariaat, mille juht (peasekretär või 1. sekretär) oli riigi tähtsaim mees. Erinevaid parteiametnikke (aparatšikuid) oli NSV Liidus väga palju.
Sarnane struktuur eksisteeris ka eraldi kõigis liiduvabariikides, oblastites ja rajoonides. Partei ülemvõimule olid allutatud ka valitsus ja parlament .
Välispoliitika
Brežnevi välispoliitika oli stabiilne ja suuri vastasseise (nagu Kuuba kriis) vältiv, samas ei tehtud vaenlastele ka mingeid järeleandmisi. Aktiivne võitlus käis kolmanda maailma riikides, eriti 1970.-te lõpust alates Afganistanis .
Oktoobris 1964 sai Hiina viienda riigina maailmas endale tuumarelva.
Aprillis 1965 okupeeris USA Dominikaani Vabariigi, eesmärgiga vältida marksistliku valitsuse võimuletulekut. Nagu enamikes sellistes kommunismiohuga riikides, nii asus ka seal nüüd võimule president, kes inimõigusi rikkudes kommuniste võimust eemal hoidis.
Jaanuarist augustini 1968 „ Praha kevad“ – Tšehhoslovakkia katse muuta jäika kommunistlikku režiimi liberaalsemaks. VLO sekkus ja tankide abil vahetati Tšehhoslovakkia valitsus välja. Järgnes ka nn. Brežnevi doktriin , millega NSV Liit teatas, et surub maha igasuguse katse muuta sotsialismi läänelikumaks demokraatiaks ja kapitalismiks.
Märtsis 1969 algasid NSV Liidu ja Hiina piiril tulevahetused.
Septembris 1969 tuli Liibüas sõjaväelise riigipöördega võimule 27-aastane Muammar al- Gaddafi , kellest sai NSV Liidu liitlane.
Oktoobris 1970 sai Tšiili presidendiks marksistist poliitik Salvador Allende.
Oktoobris 1971 sai Hiina Rahvavabariik ÜRO liikmeks Taiwani asemel. See oli USA-Hiina suhete paranemise tulemus.
Veebruaris 1972 külastas USA president Nixon Hiinat.
Mais 1972 esimene USA-NSVLi lepe relvastuse piiramiseks ( SALT - Strategic Arms Limitation Talks leping).
Septembris 1973 tegi kindral Augusto Pinochet USA toetusel Tšiilis sõjalise riigipöörde, kukutades demokraatlikult valitud Allende. Järgnesid repressioonid ja ulatuslikud inimõiguste rikkumised.
Septembris 1974 sõjaline riigipööre Etioopias, kus marksistid kukutasid keisri. Järgnesid repressioonid ja teisitimõtlejate tagakiusamised, Etioopiast sai NSV Liidu liitlane.
Aprillis 1975 maoistid (punased khmeerid ) haarasid Kambodžas võimu, järgnes ulatuslik genotsiid , milles tapeti ligi veerand Kambodža elanikkonnast.
Aprilli lõpus 1975 vallutasid Põhja-Vietnami väed Saigoni, sellega oli kogu Vietnam ühendatud kommunistliku valitsuse alla.
Juunis 1975 lahkus Portugali valitsus Angolast ja Mosambiigist, mis olid olnud tema kolooniad. Võimu neis riikides haarasid marksistid.
Juulis 1975 jõuti kokkuleppele Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) asutamises, mille eesmärgiks pidi olema poliitiliste konfliktide ennetamine ja inimõiguste kaitse. Ühinesid ka USA ja NSV Liit.
Septembris 1976 suri Mao Zedong, Hiina juht.
Aprillis 1978 riigipööre Afganistanis, uus valitsus nimetas end marksistlikuks.
Jaanuaris 1979 Vietnam tungis Kambodžasse ja kukutas punased khmeerid. Seejärel ründas Hiina Vietnamit, ent Kambodža osas tulemusetult. Konflikt näitas sügavaid erimeelsusi kommunistlike riikide vahel.
Juunis 1979 sõlmiti SALT-2 lepe USA ja NSV Liidu vahel.
Jaanuaris 1979 toimus riigipööre Iraanis , võimule tulid islamiäärmuslased. Iraan oli varem olnud USA lähedane liitlane, nüüd muutus vaenlaseks. Detsembrist 1979 jaanuarini 1981 hoidsid iraani islamitudengid pantvangis USA saatkonna töötajaid.
Mais 1979 kodusõda USA-meelsete ja marksistide vahel El Salvadoris.
Juulis 1979 kukutasid marksistid ( sandinistid ) Nicaraguas USA.meelse presidendi.
Septembris 1979 kukutati ja tapeti Afganistani kommunistist president. Uus riigipea tundus NSV Liidu jaoks kahtlane ja kommunistliku režiimi püsimajäämise eesmärgil viis NSVL detsembris 1979 oma väed Afganistani. Algas Afganistani sõda, kus USA oli opositsiooni (peamiselt islamifundamentalistid) juba varem salaja toetada otsustanud.
1980 Moskva olümpiamänge USA boikoteeris.
Septembris 1980 asutati Poolas ametiühinguliikumine Solidaarsus. Kommunismi ülemvõim Ida-Euroopas hakkas sellega tasapisi murenema.
Septembris 1983 tulistasid venelased alla kogemeta nende õhuruumi sattunud Lõuna-Korea reisilennuki 246 inimesega pardal.
Oktoobris 1983 okupeeris USA väikese Grenada saareriigi Kariibi meres, kus olid võimul olnud marksistid.
1984 boikoteeris NSV Liit Los Angelese olümpiamänge.
6