Stiilikujundid Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Retooriline pöördumine Allinteratsioon Võrdlus Kordused Assonants Metafoor Parallelism Riim Metonüümia Kliimaks Anagramm Hüperbool Antitees Onomatopoeetilised sõnad Litotees Ellips Palindroom Sünekdohh Sidesõnatus Personifikatsioon Sidesõnakus Allegooria Inversioon Perifraas Eufemism Kõnekujndid Eufemism- peiteline väljend Nt: võsavillem, susi, vikatimees Perifraas- eufemismi sugulane, ümberütlev väljend Nt: loomade kuningas Allegooria- mõistukõne Nt: valm, muinasjutt Hüperbool- liialdatud suurendamine
Suhe on konventsionaalne (nii on kokku lepitud või on välja kujunenud). Suhe on arbitraarne (suvaline, motiveerimata): häälikute kombinatsioon /karu/ ei meenuta kuidagi looma ennast. Looma võiks samahästi nimetada PARU, KÕRU jms (foneemijärjendid on eesti keeles võimalikud), aga konventsioon on teistsugune. Assotsiatsioon (see, et oskame seostada sümboli vormi selle tähendusega) on võimalik seetõttu, et tunneme antud keele konventsiooni. 16. Onomatopoeetilised sõnad on erand keelesümboli arbitraarsuse põhimõttest. Matkivad loomade, lindude, looduse jms hääli. Auh-auh, kikerikii, põmm, tilisema, sahisema, , -, jms on onomatopoeetilised sõnad. Eesti ja soome keeles on onomatopoeetiline sõnavara suurem, kui indoeuroopa keeltes. 17. Kaksikliigendus keeles. Esimene liigendus: tähendus/vorm. Teine liigendus: vorm jaguneb elementideks (foneemideks) k,a,r,u. Foneemid on ehitusmaterjal. Eesti keeles on 26 foneemi
KEELED Indoeuroopa keelkond *Germaani keeled: Põhjagermaani keeled: islandi, fääri, norra, taani, rootsi Läänegermaani: inglise, jidisi, afrikaani, saksa, hollandi, flaami Idagermaani: gooti (surnud keel) *Keldi keeled: bretooni, kõmri, iiri, gaeli, mänksi *kreeka keel *illüüria keel (surnud keel) *albaania keel *Balti keeled: leedu, läti, preisi (surnud keel) *Slaavi keeled: Lääneslaavi keeled:poola, tsehhi, slovaki Idaslaavi keeled: vene, ukraina, valgevene Lõunaslaavi keeled: sloveeni, horvaadi, bosnia, serbia, makedoonia, bulgaaria. *armeenia keel *Indoiraani keeled: bengali, mustlaskeel, hindi, sanskriti (surnud keel), kurdi, osseedi, pärsia, tadsiki *Romaani keeled: itaalia, prantsusmaa, hispaania, portugali, rumeenia, katalaani *Itali keeled: ladina romaani keeled Uurali Keelkond ...
mingisse rühmitusse) 2. Keelemärgi 2 poolt · Tähistatav ehk tähendus · Tähistaja ehk häälikujärjend. Keel on märgisüsteem (Ferdinand De saussure). Keele märgid on sõnad ehk häälikujärjend. 3. Keelemärgi põhiomadus Keelemärgi tähtsaim omadus on, et tähistatava ja tähistaja vahel puudub motiveeritud seos. Ssõnad, kus see seos esineb on onomatopoeetilised. Loodushääli ja helisid jäljendavad sõnad. 4. Sünonüümia on selline nähtus, millel on üks tähistaja ja mitu tähistavat 5. Sünonüümid- samatähenduslikud sõnad (erineva kirjapildiga) 6. Homonüümid- üks tähistatav aga mitu tähistajat a) Täielikud homonüümid b) Homograafid-kirjapilt sama aga häälud serinev ja ka tähendus (jäme palk; kõrge palk . Tamba tall ; hobuse tall) c) Homofoonid- kõla sama aga tähendus teine
SEMANTILINE INFORMATSIOON selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente STATISTILINE INFORMATSIOON see põhineb koodi (sõnade) märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel BITT informatsiooni statistiline ühik EKSTRAVERBAALNE keeleväline DUAALNE kaheplaaniline REFERENT ese või nähtus, millele tähistaja (sõnakuju) osutab ARBITAARNE meeleväline ONOMATOPOEETILISED SÕNAD mitmesuguseid hääli matkivad sõnad SÜMBOL liik märke IKOON on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis SEMANTIKA tähenduste uurimine FONOLOOGIA häälikulise struktuuri uurimine FONEETIKA päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine LEKSIKON sõnavara, kinnistunud sõnade allsüsteem MORFOLOOGIA sõnade sisestruktuuri allsüsteem SÜNTAKS lauseehituse allsüsteem
Suits a) KOMPIMINE: Astmed Tee ääred on krobelised Keelemärgi motiveerimatus – Mitteüksühesus ehk üks ei tingi teist ning see teeb võimalikuks tähenduse täiendamise juurde õppimise ja juurde uurimise teel – rikastunud tähendus ei nõua kohe uut sõna Sõna on kokkuleppe küsimus Keelemärgis peab olema objekt mida tähistada ja sõna LILL Keelemärgi motiveeritus - onomatopoeetilised sõnad Onomatopoeetilised (loodushääli jäljendavad sõnad) sõnad on nt: Siutsuma Prääks Raksuma Kägu kukub Koer haugub Vurr Plärin Peoleo Auh auh Sõnal - Keelemärgil on olulisi omadusi, mis on ühised kõigi keelte sõnadele. Sõnad peavad enamikule seda keelt või murret kõnelevatele inimestele teada olema, teisiti ei saa sõnad täita oma ülesandeid suhtlemisel. Keel on kogu rahva ühisvara. 3
o Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. Tüpoloogiline o Keelte liigitus struktuuri järgi: o analüütilised ehk isoleerivad keeled o aglutineerivad ehk afiksaalkeeled o flektiivsed ehk fusioonikeeled o polüsünteetilised keeled Keelte päritolu teooriad o "bow-wow" teooria: esimesed sõnad onomatopoeetilised (sarnased erinevate häältega) o "pooh-pooh" teooria: esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused o "yo-he-ho" teooria: esimesed sõnad koordineerivad hüüatused (tegevustele abiks) o "la-la" teooria: kõne algus on laul o keele zestilise päritolu teooria Keele kontaktid o Keelekontakti koht: kakskeelne inimene o Substraat on kontaktis olnud keel, millel jäi teise keele mõju.
mõõde. ,, Samuti eraldab autor ka hoidjakeele ja lapsele suunatud kõne. Mida on hoidjakeele kohta siiani väidetud Eesti hoidjakeelt on uuritud üsna vähe, küll võib aga leida kirjutisi soome, ungari ja briti autoritelt. J. Mägiste väidab oma artiklis ,,Paar sõna lastekeelest" , et lastekeel ei ole loodud laste eneste vaid pigem hoidjate ja ammede poolt. Reili Argus leiab oma uuringus, et hoidjakeelele on iseloomulikud deminutiivtuletised ja onomatopoeetilised sõnad. Indo- Euroopa keelte kohta läbi viidud uurimustest on teada lapse keele arengut mõjutab ka vanemate sotsiaalne taust. Kristi Toivanen väidab, et vanemad kasutavad lapsega rääkides hoidjakeelt eriti lapse esimestel elukuudel. Toivaneni arvates alahinnatakse last, kui temale suunatud kõne on ainult hoidjakeelne. Oma uurimuses on ta jälginud silpide arvu hoidjakeeles ja leidnud, et nii ühe- kui ka kolmesilbilised sõnad mugandatakse kahesilbilisteks ja et
Keel seob märki tähendusega. Märk on alati keelesüsteemi osa, märk on abstraktne. Tähendus tekkib keeles. Keelemärk on üksik ja elementaarne, saussurei märk koosneb 2st osast. Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Süntagmaatika-kuidas märgid on ütluses seostatud teiste märkidega. Üks märk esineb alati teise järgi. Tähistaja ja tähistatu vaheline seos on arbitraarne e.suvaline. Onomatopoeetilised sõnad(hüüdsõnad, loomade häälitsused) Peale saussurei semiootika muutus. Strukturalism: Strukturalismi koolkonnad: Genfi koolkond Vene formalism ja keeleteadus: moska lingvistiline ring Praha lingvistiline ring Glossemaatika(kopenhaageni strukturalism) Ameerika strukturalism Praha lingvistiline ring: Vilem Mathesius-keelenähtuste potentsiaalsusest. Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia: Henry sweet-transkriptsioon
2.3. Ikoonid Ikoonid on märgid, mille vorm mingi viisil sarnaneb tähendusele. Ikoone jaotatakse omakorda kolme liiki: imidziteks, diagrammideks ja metafoorideks. 2.3.1. Imidzid Imidzid on märgid, mille vorm sarnaneb tähendusega visuaalselt või heliliselt. Inimese kujutis liiklusmärgil on näiteks selline imidz. Kõneldud keeles on imidzid eelkõige deskriptiivsõnad, mis heliliselt "kirjeldavad" mõnda häält. Omakorda selgeim rühm on onomatopoeetilised sõnad, mille tähendus ongi see hääl, mida nad kirjeldavad, näiteks sahin, solin, auh, kikerikii, kopp-kopp jne. Kõigi deskriptiivsõnade kohta ei saa siiski öelda, et nad otseselt kopeeriksid mingit häält. Kui laps viriseb siis ei pruugi ta teha virr-virr, kui miski plahvatab ei pruugi me kuuldavat häält kirjeldada kui plahvi. Ometi on nii virisema kui plahvatama ilmselt deskriptiivsõnad, sest nende häälikuline koostis on osaliselt põhjendatud tegevusega kaasneva häälega. 2.3
sugulaskeeltes peale vadja pole, aga pole ka onomatopoeetilisdeskriptiivsed mahe, mõru, raip (raibe), tunnistatud laenuks) tüved) roni, ürp Sõnavara päritolu. Põlis, laen ja tehissõnad Ligemale 60% eesti ja tundmatut päritolu tüvevarast (644663) on onomatopoeetilised ja deskriptiivsed tüved (koos hüüdsõnadega). Neid on ka eelmistes päritolurühmades ühtekokku 10861094 tüve, seega kolmandik põlistüvedest. Deskriptiivne tähendab kirjeldavat ja deskriptiivsõna ongi sõna, milles häälikute või häälikukombinatsioonidega on seostatud mittekuuldelisi aistinguid. Nt vilksti, jõnksti, sära, sirav, jõllama, võpatama, välgatama, tuksatama, läigatama.
NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennundus Duaalne olemus Tähendus+häälikud= kaheplaaniline ehk duaalne olemus Sümbol osutab referendile Arbitraarne sümbol= motiveerimata , suvaline Assotsiatsioon on võimalik selletõttu, et tunneme keele konventsiooni. (seostame sümbolit tähendusega) Onomatopoeetilised sõnad Auh-auh, kikerikii, tilisema , sahisema Kaksikliigendus I tähendus / vorm II vorm jaguneb elementideks ( foneemideks) Foneemid on ehitusmaterjal Igas keeles 20-40 Eesti keeles 26 foneemi Liitsed sümbolid KARU(motiveerimata)+PESA(motveerimata)= KARUPESA(motiveeritud) Märgid Ikoon- enamvähem sarnane referendiga Sümbol- märk , mille tähendus ja vormi sisu ei one motiveeritud
Nt.: ratas, meister, lusikas, angerjas, muusik, kringel. Laenverbe on vähem kui laenatud käändsõnu. Laensõna võib tõlgendada tuletisena, kui on laenatud või tüvena käibele võetud ka sellele sobiv alussõna. Nt. tõlgitsema (tõlkima), tükeldama (tükk). On ka terminina teadlikult mugandatud laentüvesid. E. keele sõnastruktuuri reeglitega kohanemata võõrverbid on eeri- lõpulise tüvega. Nt. aktiveerima, improviseerima. 20. DESKRIPTIIVSED on onomatopoeetilised ja muud häälikuliselt motiveeritud sõnad. Tähenduselt ekspressiivsed ja afektiivsed. Häälikuline kuju ja fonotaktika võib erineda tavapärasest ja põhineda häälikusümboolikal. Moodustatakse üldiselt mallide järgi, mis esindavad mingit tuletustüüpi. Selgetest tuletistest eristab neid see, et neis sisalduv tuletusliide ei liitu harilikult lekseemile, vaid deskriptiivsele tüvekujule, mis ei esinda mingit lekseemi. Tüvelõpu järgi võib pidada vastava
,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh-pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne. Ka paljud teiste suhtlussüsteemide sümbolid on kaheplaanilised, nt valgusfoori tuled. Kokku lepitud: punane tuli=stopp; kollane=tähelepanud ja roheline=sõida,mine! Vormi ja tähenduse suhe on siingi meelevaldne, seda detaili vahest arvesse
Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms;
strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega. Erinevalt Peirce'st kujutas ette, et tähistaja ja tähistatav on mõlemad märgi sees, omavahel lahutamatud. Märk on bilateraalne moodustis, abstraktne ja absoluutne keele osa, ja seisab seega väljaspool aegruumi
2) Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärk on kokkuleppeline sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ehk häälikujärjend ja tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk
ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid
ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid
3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid
Seega tähendust ei saa tuletada sõna häälikkoosseisust. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse... ... on arbitraarne e meelevaldne (motiveerimatu suhe). Seega võiks nt koer olla eesti keeles ka reok, keor, sedur, mude vms. Seetõttu ongi üht ja sama referenti tähistavad sõnad keeliti erinevad (dog koer hund). Erandiks on aga siiski teatava piirini motiveeritud tähendusseosega onomatopoeetilised sõnad (tilisema, kolisema, piip-piip), mõni neist on rohkem, mõni vähem motiveeritud (nt piip-piip rohkem, kolisema veidi vähem). Et eri keeltes helisid täpselt ühtmoodi ei matkita, viitabki ka nende sõnade puhul teataval määral motiveeritud tähendusseosele (mõtle, kuidas eri keeltes koerad hauguvad). Väidetavalt on onomatopoeetilise sõnavara hulk keeltes väike, eesti ja soome keeles siiski suurem (Koponeni väitel isegi kuni 7%).
meie keelde sõnu nagu näiteks: allikas, mets, mägi jpt. Neist ilmselt tuleb kõrvale jätta sõna mets, mis kuulub vanemasse soome-ugri sõnavarasse või on balti laen. Huno Rätsep lisab omalt poolt antud loetellu meie jahiloomade nimed, mis võiksid olla algasukatelt laenatud, näiteks jänes, põder, ilves jt. Nedne sõnade puhul räägime loomulikult sõnatüvede ja algupära laenamisest. Veel saime ilmselt oma keelde onomatopoeetilised verbid ehk loodushääli jäljendavad verbid just protoeuroopa keelest, sest indoeuroopa keeltes on neid vähe. Siiski pole protoeuroopa laenude probleem lõplikult lahendatud ning kogu arutlus on veel oletuste tasemel.(Rätsep 2002:53-55) 2.3 Kolmas põhiprobleem Kõige vanemad laenud pärinevad indoeuroopa algkeelest ja indoiraani algkeelest. Arvatakse, et enamik nendest laenudest on enne läänemeresoome algkeelt, kui meie esivanemad polnud veel Läänemere maile jõudnud
more või again. Tüüpilised esimesed omadussõnad on suur ja väike. Vihman: opositsioonide puhul kasut. ühte sõna mõlemas tähenduse up/down, anna/võta. Neid nimetatakse suhtesõnadeks. Vihman nimetab situatsioonisõnu protoword, näit oi-oi `kõik põnev', tähh igasugustes situatsioonides. Lapsed kitsendavad või laiendavad oma mõisteid. Laien-dused toimuvad üldiselt sama sõnavälja sees (õun apelsini kohta) või kognitiivse sarnasuse alusel (pall kuu kohta). Imitatiivid on onomatopoeetilised sõnad (st nende referent on akustiline), mis a) mõnikord varieeruvad häälikuliselt; b) ei muutu morfoloogiliselt; c) tihti ei kuulu leksikoni püsiossa, vaid võib olla spontaanselt moodustatud sõna; näiteks iiu-iiu Lähtuvalt konstruktivistlikust keeleomandamisteooriast: a) imitatiivid on sagedased lapsel, sest nad on sagedased hoidjakeeles; b) imitatiivide suhtarv väheneb lapse sõnavara kasvades (vt artiklist diagramm 1 ja 2); c) imitatiivid on sõnaliigilt määratlemata;
jendavate ehk onomatopoeetiliste sõnade moodustamine. sõna sigala tähistab täiesti uut mõistet ('hoone, milles peetakse jäljendatavate Onomatopoeetilised sõnad esinevad tavaliselt sõnasarjadena, sigu'). Samamoodi sõnast küla liite -line abil moodustatud sõna sõnade moodus- kus üksikud sõnad erinevad ainult ühe või kahe hääliku võrra.
põhiolemuse. Keele struktuursus avaldub sümbolisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omaahelistes suhetes. Sümbolisus Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Igal sõnal on oma vorm ja sisu. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Enamasti on sümboli tähenduse ja vormi seos motiveerimata, sellepärast erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest täiesti suveliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud,
Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu (minevikus loodud sõnad). Sümboli motiveerimatus. Sündmuse ja referendi arbitraarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes vormi poolest täiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad hääli matkivad sõnad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Tähenduse ja vormi sõltumatus <-esimene liigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks (h, o, b, u, n, e) <-teine liigendus. Sümbolid on liik märke Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoonid ja indeksid
kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga.
(sega) keeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, palju ka võõrvallutajate keelest. Keel tekib siis, kui põlisasukad tahavd suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sõnu ning konstruktsioone oma emakeelest. Kui pidzinkeel muutub iseseisvaks, saab temast kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma sõnavara ja grammatika. Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused.
Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks. 43. Reduplikatsioon-liitmise erijuhtum,mille puhul toimub tüve täielik v osaline kordamine 44. Grammatiliste morfeemide omadusi
kokkuleppeline? Physei pooldajad: keel on jumalate poolt antud, laps õpib keele loomulikult. Thesei pooldajad: keel püsib normide alusel, ta on välja mõeldud ning kombestiku alla käiv, kokkuleppeline. · Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi? Aristoteles: thesei inimesed annavad asjadele nimed. Keel võib muutuda aga selle taga ei saa olla ühe inimese töö. Samas onomatopoeetilised (loodshääli jäljendavad) sõnad esindavad physei poolt. · Analogistid ja anomalistid: arutelu, kui regulaarne on keele süsteem? Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada. Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. · Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see,
Ikoonilisi elemente leidub onomatopoeetilistes sõnades. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus või muus suhtes oma referendiga. Sümbolilised, ikoonilised ja indeksiaalsed elemendid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Ikoonilisust keeles võime jagada jäljendavaks (imitative) ja struktuuriliseks. Jäljendavad ikooid on märgid, mille vorm sarnaneb tähendusega visuaalselt või heliliselt, onomatopoeetilised sõnad (auh, kikerikii, kopp-kopp). Peale onomatopoeetiliste sõnade on kõrge ikoonilisuse astmega veel deskriptiivsõnad, nt vilksti, jõllama, võpatama. Ikoonilusega on tihedalt seotud ka häälikusümboolika. Struktuurilised ikoonid on märgid, mille vorm annab edasi tähenduse osade suhteid, nt see et mitmuses on sõna pikem (tüdruk-tüdrukud). Üheks struktuurilise ikoonilisuse avaldumiseks keeles on peetud ka tähenduse isomorfismi põhimõtet: üks vorm üks
1b) kognitiivsed interjektsioonid, mis osutavad kõneleja teadmistele kõnehetkel, nt ahaa, soo-soo, sooh, nii-nii. 2) Konatiivsed interjektsioonid, mis väljendavad kõneleja tahteavaldusi, nt hei, uu, kuss, säh. Need on suunatud kuulajale eesmärgiga panna teda tegutsema või tõmmata kuulajate tähelepanu. 3) Faatilised interjektsioonid suhtluskontakti sõlmimise ja hoidmise vahendid, nt jah, mhmh (tagasisidesignaalid); noh, no (kõnevooru alustamise vahendid). 4) Onomatopoeetilised interjektsioonid: 4a) elusolendite häälitsusi matkivad sõnad, nt mjäu, piiks, auh-auh, ha-ha-haa; 4b) tegevustega kaasnevaid häälitsusi matkivad sõnad, nt prõks, müts, tik-tak, pots, klips- klõps. Onomatopoeetilised sõnad on tihti reduplikatiivsed, nt kiiga-kääga, piiri-pääri, kill-kõll, müta-mäta. 15. Tegusõna e verb (verbi liigid tähenduse, objekti käände, struktuuri ja süntaktilise
(tähenduse loomise reeglite) vastu. Rohelised (värvitud?) ideed magavad raevukalt. Kui seda võtta luuletusena, unenäolise ja alateadlikkuse vahel, pannaksegi tähendused teisiti kokku. Avardab meie arusaama tähistatava ja tähistaja kokkukäimisest. Tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne, see ei ole sisemine seos, vaid on välja kujunenud, et mingit mõistet väljendatakse mingi häälikukombinatsiooni kaudu. (auh, vs bark, vs vaf) Visnapuu onomatopoeetilised väljendid. See aasta tuleb kevad teisiti, Tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti, Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, Tiu-tiu ja teisiti ja hoopis teisiti. Nii palju naeru, londe, lolli't hoi! Ja päikest, meeletumat päikest. Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi! Paar prahvangut veel rõõska äikest Mürr-Mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh! 8. nov. 05. a. Luule jaotub värsiridadeks. Värsiridade lõpus olevatel sõnadel on suur tähenduslik rõhk.
'kaitse'; kulles `nälkjas', säsi 'sisekude, südaosa', vajak 'puudujääk, defitsiit', kogrits 'teat. seen' jt. 9. Tähenduse motiveerituse tüübid. 1) Uus märk luuakse ilma olemasolevat keelematerjali kasutamata. Märgi häälikkuju on nimetatava akustiline kujutis, nt summ-summ, auh, plärtsuma. Sellisel juhul on tegemist foneetilise motivatsiooniga. Sõnad on loomulikul teel (foneetiliselt) motiveeritud, kui nad annavad märgi kandja kaudu edasi denotaadi meeltega tajutavaid jooni, nt onomatopoeetilised sõnad (rukkirääk, peoleo; kraaksuma). Et selliste objektide hulk, mida oleks võimalik akustiliste tunnuste alusel nimetada, on suhteliselt väike, ei ole see motivatsiooniliik uute lekseemide tekkel esmase tähtsusega 2) Põhiline nimetamisviis on uute sõnade moodustamine keeles olemas olevate moodustusmallide järgi, st sõnamoodustus. Juba olemas olevad elemendid sõnad ja morfeemid on motiveeritud tähenduse kandjad
Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks. Sümbolid on liik märke. Peale selle on veel põhilised märkide liigid ikoonid ja indeksid. Ikoon on oma referendile rohkem või vähem sarnane kujutis.
tütarkeeled. Ladina : portugali, hispaania, prantsuse, itaalia jt. Arvatakse , et maailmas on 4000 7000 keelt. Keelte täpse arvu kindlaksmääramine on võimatu, kuna ei ole olemas ühest keele definitsiooni. Keeli võib võrrelda erinevatest perspektiividest ja eri vajadustest lähtuvalt. Lingvistikas on olulised nii tüpoloogiline kui ka genealoogiline liigitus. Keele päritolu teooriad: (naljaga pooleks) · bow-wow teooria esimesed sõnad onomatopoeetilised; · pooh-pooh teooria esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; · yo-he-ho teooria esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; · la-la teooria kõne algus on laul; · keele zestilise päritolu teooria. Indoeuroopa keeli on u 150, olulisemad keelerühmad on germaani, balti, slaavi, keldi, romaani, kreeka, albaania, armeenia ja indoiraani keeled. Oletatav uurali algkeel jagunes kõigepealt soome-ugri ja samojeedi algkeelteks ja
a)kõneleja tähendus b) kuulaja tähendus Tähenduse uurimine: -komponentanalüüs (sobilik ühe tähendusvälja sees kasutamiseks) -Prototüüpanalüüs -Kontseptuaalne semantika -Kognitiivne semantika Märgisüsteem Märkide liigid (Ch. Peirce) *sümbol - märk mille vorm ja tähendus seotud ei ole. Vrd. Nt enamik liiklusmärke *ikoon- on märk mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts. Onomatopoeetilised sõnad(kopp-kopp, kikerikii jne) *Indeks on märk, mille vorm ja tähenduson seotud järelduse kaudu. Järeldused tehakse kokkulepete ja teadmiste alusel, vastavalt olukorrale, kus seda märki kasutatakse. Klassikalise semantika põhimõisted. Denotatsioon e intensioon - keele tähenduse süsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. Propositsioon- lause sündmussisu- see olukord mida lause nimetab v kirjeldab
mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega. Erinevalt Peirce'st kujutas ette, et tähistaja ja tähistatav on mõlemad märgi sees, omavahel lahutamatud. Märk on bilateraalne moodustis, abstraktne ja absoluutne keele osa, ja seisab seega väljaspool aegruumi.
mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega. Erinevalt Peirce'st kujutas ette, et tähistaja ja tähistatav on mõlemad märgi sees, omavahel lahutamatud. Märk on bilateraalne moodustis, abstraktne ja absoluutne keele osa, ja seisab seega väljaspool aegruumi.
3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus). Keelel on kaks põhilist allsüsteemi - häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sümboli motiveerimatus. Onomatopoeetilised sõnad - mitmesuguseid hääli matkivad sõnad. (Sümboli vorm on osaliselt motiveeritud) Erinevates keeltes matkitakse hääli erinevalt ning see teeb nad osaliselt arbitaalseteks. Ikoon - oma referendiga sarnane kujutis (nt kurvilise tee liikulusmärk) Indeks - vorm on põhjus-tagajärg, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid; nt hallid juuksed - küpse iga, punastamine - häbelikkus jne) Allsüsteemid:
Tahteavaldusi väljendavad hüüdsõnad väljendavad kõneleja soovi kedagi tegevusele õhutada ja neid kasutatakse käskivate vormelitena, nt äss, nõõ, kõtt, säh, marss, kuss. Suhtlushüüdsõnad (nt noh, no, jah, ah nii, ah soo) sõlmivad kuulajaga kontakti, märkides kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks.
3.leksi kontseptuaalne semantika (1980 Roy Chachendorf - väike fännklaab) 4. kognitiivne semantika (1990) - tähendus võib selgitada kogu keele (mõtlemise) toimimist Märgisüsteem Märkide liigid (C. Pierce) sümbol - märk, mille vorm ja tähendus ei ole oma omavahel seotud (motiveerimata e arbitaarne e konventsionaalne märk) nt liiklusmärgid ikoon - märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega, keeles puhtaid ikoone ei ole. ülekäiguraja märk, onomatopoeetilised hääled indeks - vorm ja tähendus seotud omavahel järelduste kaudu. järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. vrld deiksis - ta võttis eile selle ja viis sinna ja tõi täna tolle sealt meile. Klassikalise semantika põhimõisteid denotatsioon e intensioon - keele tähendussüsteemi kuuluv potensiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele e referentidele propositsioon - lause sündmussisu: olukord, mida lause nimetab või
ja kokkuleppeline? Physei pooldajad: keel on jumalate poolt antud, laps õpib keele loomulikult. Thesei pooldajad: keel püsib normide alusel, ta on välja mõeldud ning kombestiku alla käiv, kokkuleppeline. · Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi? Aristoteles: thesei inimesed annavad asjadele nimed. Keel võib muutuda aga selle taga ei saa olla ühe inimese töö. Samas onomatopoeetilised (loodshääli jäljendavad) sõnad esindavad physei poolt. · Analogistid ja anomalistid: arutelu, kui regulaarne on keele süsteem? Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada. Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. · Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on
Generativismi põhiteesid: · keel on rangelt defineeritavate reeglite süsteem · keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni · keeleõppimise võime on pärilik. 9. Onomatopoeetiline sõna Kuuldeliste aistingute edasiandmine on onomatopoeetiliste ehk helijäljenduslike sõnade hooleks. Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika: · on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest; · on keele teaduslik uurimine;
käändegrammatika, konstruktsioonigrammatika Semantika Ogdeni ja Richardsi kolmnurk: tähistaja, tähistatav, tähistatu Tähendus Semantika teooriaid Märgisüsteem Märkide liigid (Ch. Peirce): Sümbol märk, mille vorm ja tähendus ei ole omavahel seotud (motiveerimata e arbitraarne e konventsionaalne märk), vrd nt enamik liiklusmärke Ikoon on märk, mille vorm mingil määral sarnaneb tähendusega. Keeles puhtaid ikoone ei ole; osa liiklusmärke, nt ülekäigurada jts; onomatopoeetilised sõnad (kopp-kopp, kikerikii jne) Indeks on märk, mille vorm ja tähendus on seotus järelduse kaudu. Järeldused tehakse teadmiste ja kokkulepete alusel vastavalt märgi kasutuse olukorrale. Vrd deiksis Klassikalise semantika põhimõisteid Mõisted on enamasti pärit filosoofiast ja tulnud loogika kaudu. · Denotatsioon e intensioon keele tähendussüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele. Sõnaraamatus kirjutatud
Enamasti kasutatakse koos, moodustavad algriimi. Tekkisid meelespidamise lihtsustamiseks. Karjapõli kadakane, orjapõli ohakane. Anagramm- tähemäng, tähtede ümberpaigutus sõnas või lauses, kus saadakse uus sõna isa: asi, sai, ais palindroob- edasi-tagasi sama mõiste aias sadas saia; toonela vetel olete vale noot; madam, I'm Adam; onu thaal(Uno Laht); laman baaril(Ilmar Laaban) onomatopoeetilised väljendid- loodushääli jäljendavad "Paar prahvangut veel rõõska äikest: mürr-mürr, mürr-mürr! Trahh-trahh!" (Visnapuu "3. kiri Ingile") riim- sõna reeglipärane kordumine. Alguse-, sise- ja lõppriim; silpide arvu järgi meesriim (1-silbiline) ja naisriim (2-silbiline); asetuse järgi paaris-, süli- ja ristriim; häälikulise koostise järgi täis- e puhas riim: voorus-noorus, homonüümriim: jõin
materjaliga. · Semiootiline klassifikatsioon. Märk koosneb tähistajast ja tähistatavast. Märgid ja mittemärgid. Mittemärgid ei sisalda lisainfot. Märgid on asjad, mis kannavad lisaks oma materiaalse olemasolu infole ka lisainfot (tähendust). Tähistaja on materiaalne pool, tähistatav aga sisuline. Tähistatav on mõiste, millele märk viitab. Ikoonilised tähistajate ja tähistatavate vahel on sarnasus. Pilt ja inimene, kes on pildil. Onomatopoeetilised efektid on samuti ikoonilised. Konventsionaalsete märkide puhul on tähistaja ja tähistatava seos tinglik, nt sõna, matemaatilised märgid, noodimärgid. See seos on kokkuleppeline. Indeks-märgi puhul osutab tähistaja tähistatava omadusele. Tuli ja suits. Suits on tule indeks. Suur täht sõnas Teie viitab austusele. Maalikunstis on valdavasteks märkides ikoonilised märgid. Abstraktses
Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül. Stiilikujundid Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid a) epiteet a) retoorilised pöördumised a) algriim b) võrdlus b) kordused(refrään) b) anagramm c) metafoor c) parallelism c) onomatopoeetilised sõnad d) metonüümia d) antitees d) riim e) hüperbool e) ellips f) sünekdohh g) personifikatsioon h) allegooria i) eufemism KÕNEKUJUNDID Epiteet- lisasõna(om), mis tõstab põhisõna tunnusteist esile. Nt: sinkjas taevas, rõhuv vaikus Võrdlus- nähtuse kõrvutamine sarnasuse alusel. Nt: kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa
sajandi algul Itaalias. Futuristid eitasid kogu varasemat elukorraldust ja kunstiloomingut. Nad ülistasid suurlinlikku elulaadi, masinaid ja vabrikuid. Sõjad ja vägivald olid nende jaoks uue tekkimise eeldused. Futuristide tähelepanu keskendus teoste vormile: nad loobusid kirjavahemärkidest ja tavapärasest lausest, käsutasid tekstides sümboleid ja matemaatilisi märke.Oluline kiirus.Esineti avaliku.Kollaaztehnika kirjandus.Muuseumis pole olulised.Kirjandus pole jääv väärtus.Onomatopoeetilised sõnad. Futurismi rajas itaallane Filippo Tommaso Marinetti, vene kirjanduses katsetas selles vallas Vladimir Majakovski, eesti kirjanduses Erni Hiir.H.Visnapuu varasem loome. Kubism ja konstruktivism Kubism tekkis 20. sajandi alguse Prantsusmaal. Kubistid loobusid teose jutustavast sisust. Nad hakkasid loodust, inimesi ja esemeid kujutama geomeetriliste põhivormide kaudu (pinnavormidena). See tähendab mitte nii, nagu inimesed neid näevad, vaid nagu nad on üles ehitatud
annaabi.ee 
