Keeleteaduse mõisted (2)

Keeleteaduse alused
MÕISTED
Loomulik keel ehk emakeel ehk esimene keeleteadus .
ALLKEEL – erinevad keelekujud (släng, argikeel, üldkeel, ametikeeled)
IDIOLEKT – isikukeel
FORMAALKEEL – kunstlikult loodud märgisüsteem, tehiskeel, mis on välja arendatud teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades
OBJEKTKEEL – üksikkeel, mis on uurimise objektiks
METAKEEL – kirjeldustes kasutatav keel
KOMMUNIKATSIOON – suhtlus
KÕNE – kahe inimese vaheline keeleline suhtlus
SÕNALINE/VERBAALNE – keeleline suhtlus, selle tähtsaimad elemendid on sõnad ja sõnaühendid
MITTEVERBAALNE SUHTLUS – žestides, miimikas ja kehakeeles avalduv suhtlus
FÜLOGENEETILINE – inimese arenguloo seisukoht
ONTOGENEETILINE – ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukoht
KONVENTSIOONILINE – kokkuleppeline
KOOD – süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad)
SEMANTILINE INFORMATSIOON – selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente
STATISTILINE INFORMATSIOON – see põhineb koodi (sõnade) märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel
BITT – informatsiooni statistiline ühik
EKSTRAVERBAALNE – keeleväline
DUAALNE – kaheplaaniline
REFERENT – ese või nähtus, millele tähistaja (sõnakuju) osutab
ARBITAARNE – meeleväline
ONOMATOPOEETILISED SÕNAD – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad
SÜMBOL – liik märke
IKOON – on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis
SEMANTIKA – tähenduste uurimine
FONOLOOGIA – häälikulise struktuuri uurimine
FONEETIKA – päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine
LEKSIKON – sõnavara, kinnistunud sõnade allsüsteem
MORFOLOOGIA – sõnade sisestruktuuri allsüsteem
SÜNTAKS – lauseehituse allsüsteem
ELEMENT – üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus
INHERTNE – iseloomulik
DISTRIBUTSIOON – jaotumine
RELATSIOON – suhe
SÜNTAGMA – ühe tasandi elementide järjend
PARADIGMA – asendusseoses olevad elemendid
FUNKTSIONINAALNE ehk DISTINKTIIVNE – eristav
KORPUS – lausung ehk tekstilause
INTROSPEKTSIOON – uurimismeetod , kus uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele
LOOMULIK NORM – reegel
KEELEVASTANE – mittegrammatiline
UNIVERSAAL – keelte võimalikud ühised omadused ja struktuurid
LINGVISTIKA – keeleteadus, keeleuurimine – loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus
ÜLDKEELETEADUS – käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid
KEELESÜSTEEM – üldkeeleteaduse kui ka üksikkeelte põhiline uurimisobjekt
KEELETÜPOLOOGIA – keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine
DIALEKTOLOOGIA – murdeuurimine
VARIEERUMINE – vaheldumine
TEKSTILINGVISTIKA – uurimisobjektiks on terviktekstid
VASTLUSANALÜÜS – uuritakse reaalseid vestlusi
PRAGMAATIKA – uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälistest situatiivsetest faktoritest
KRIITILINE LINGVISTIKA – püüab seletada keele ja ideoloogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid
PSÜHHOLINGVISTIKA – keskendub keeleprotsessi selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutavate meetoditega. Tähtsamateks uurimisobjektideks on kõne tootmine ja tuvastus : Mis juhtub meeles, kui keegi räägib või mõistab keelt?
LOGOPEEDIA – keele- ja kõnehäirete uurimine
KLIINILINE KEELETEADUS – kõnehäirete uurimisel kasutatakse lingvistilisi analüüsimeetodeid
FILOLOOGIA – keeleteadus
SÜNKROONILINE UURIMINE – selle all mõeldakse uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjeldamist või/ja analüüsimist. Tehakse mingi ajaline läbilõige
DIAKROONILINE UURIMINE – arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi. Pikem ajaline periood
KEELE SÜNKROONIA – on keele hetkeseisund
KEELE DIAKROONIA – keele ajalooline areng
KEELEAJALUGU – diakrooniline keele uurimine
AJALOOLINE KEELETEADUS – rõhutab rohkem keele muutumise seaduspärasuste uurimist
ARVUTILINGVISTIKA – eesmärgiks on keele ehituse ja funktsioneerimise jäljendamine arvuti abil, nii et see oleks lingvistiliselt hästi põhjendatud, formaalselt arusaadav ja arvutiprogrammina teostatav
ANTROPOLOOGILINE KEELETEADUS ehk ETNOLINGVISTIKA – rõhutab seda, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses