600-sõnaline kokkuvõte ajakirjast "Oma keel" (1)

Hoidjakeelele omastest joontest
Uurijad on väitnud, et lapse kõnes peegeldub temaga suhtleva vanema keel. Lastega suheldakse lihtsamini kui täiskasvanutega. Eesti keeles peaaegu puuduvad hoidjakeelealased uuringud ning leidub vaid üksikuid viiteid hoidjakeele sõnavara ja lõuna-eesti hoidjakeele fonoloogilise struktuuri kohta. Uurimisvaldkonnas esinev teatav terminoloogiline ebakindlus on põhjus, miks tuleb pikemalt juttu asjakohastel terminitel ja nende kujunemisel.
Artiklis on peetud oluliseks vaadelda hoidjakeelele omaseid jooni ning eesti hoidjakeele muutumist lapse kasvades. Kirjutises on vaadeldud ühe ema ja lapse vahelist suhtlus vanuses 4 aastat ja seejärel 7 aastat. Võrdluseks on toodud andmeid ema ja täiskasvanu vestlusest. Tähelepanu on pööratud hoidja kõne sarnasusele täiskasvanuga, millised iseloomulikud jooned on säilinud, millised kadunud.
Lastekeel, hoidjakeel , ammede keel ja ninnutamine
1924. aastast pärit Julius Mägiste artikkel „Paar sõna lastekeelest“ Emakeele Seltsi ajakirjas Eesti Keel kutsus üles inimesi kirja panema oma lapsepõlvemälestusi ning hilisemaid kokkupuuteid lastekeelega ning saatma need Tartu Emakeele Seltsile. Juba 1924. aastal eristab Julius Mägiste laste, noorema - ja vanemapõlve keele. Ta pöörab tähelepanu lapse keele üleminekule noorema põlve keeleks . Mägiste leiab, et kõige iseseisvam on lastekeel. Ta paigutab lastekeele ja hoidjakeele ühe nimetuse alla.
„Eesti keele käsiraamatus“ on mainitud lastekeelset ehk ninnutussõnavara, mille alla kuuluvad nii laste kui ka hoidjate kasutatavad sõnad. Käsiraamatu autorid usuvad, et kuni kolmeaastase lapsega rääkides kasutab täiskasvanu lihtsustatud keelt. Raamat käib ainult sõnavara kohta, seega kasutatakse lihtsustatud keelt arvatavasti ka vanemate kui kolmeaastaste lastega suheldes. Sõna hoidjakeel on tulnud soomekeelsest terminist 1990-ndate paiku selle järgi, et lapsega suhtlevad ka teised peale ema. Autor paigutab lastekeele ja hoidjakeele eraldi kui jagab need ühe registri kaheks alamvariandiks. Krista Kerge on defineerinud ajakirjas „Kirjakeel ja igapäevakeel“ mõistet register järgmiselt: Register on ühtaegu semantiline ruum ja olukeel, keelendite olukorriti hõlmatuse ja kasutusväärtuse mõõde. „ Samuti eraldab autor ka hoidjakeele ja lapsele suunatud kõne.
Mida on hoidjakeele kohta siiani väidetud
Eesti hoidjakeelt on uuritud üsna vähe, küll võib aga leida kirjutisi soome, ungari ja briti autoritelt. J. Mägiste väidab oma artiklis „Paar sõna lastekeelest“ , et lastekeel ei ole loodud laste eneste vaid pigem hoidjate ja ammede poolt. Reili Argus leiab oma uuringus , et hoidjakeelele on iseloomulikud deminutiivtuletised ja onomatopoeetilised sõnad. Indo-Euroopa keelte kohta läbi viidud uurimustest on teada lapse keele arengut mõjutab ka vanemate sotsiaalne taust. Kristi Toivanen väidab, et vanemad kasutavad lapsega rääkides hoidjakeelt eriti lapse esimestel elukuudel. Toivaneni arvates alahinnatakse last, kui temale suunatud kõne on ainult hoidjakeelne. Oma uurimuses on ta jälginud silpide arvu hoidjakeeles ja leidnud, et nii ühe- kui ka kolmesilbilised sõnad mugandatakse kahesilbilisteks ja et silbipiirile jäävad konsonandid on enamasti geminaatnasaalid või –klusiilid. Ka S. Strömqvist ja K. Pajusalu on jõudnud samale järeldusele. Usa keeleteadlane Patricia Kuhl on oma hoidjakeeleuurimuses keskendunud intonatsioonile ning ta arvab , et ema titekeele omadused võivad aidata lastel aru saada nende keele sõnadest ja grammatikast.
Eesti lastele suunatud kõne erijooni
Artikli aluseks olev uurimismaterjal sisaldab kahe tunni jagu vestlust täiskasvanu ja lapse vahel eri vanuses ning tunni jagu kahe täiskasvanu vahelist vestlust. Uurimismaterjalist selgus, et lapse vanemaks saades moodustab täiskasvanu lapsega kõneldes pikemaid lausungeid. Selgus ka, et varajast hoidjakeelt iseloomustab küsilausete rohkus ning hilisemas hoidjakeeles on peamiselt kasutatud väitlauseid. Korduste hulk väheneb ning funktsioon suureneb lapse vanemaks saades. Lapse kasvades hakkab hoidja vähem rääkima asjadest ning rohkem hakkab keskenduma tegevustele ning suhetele.
Üks varajase hoidjakeele iseloomulikumaid jooni on onomatopoeetiliste sõnade kasutamine. Kõne arenedes aga väheneb ning lõpuks kaob. Deminutiivtuletiste hulk väheneb nii hoidja- kui ka lapse keeles lapse kasvades oluliselt.
Kokkuvõtteks
Saadud andmed avasid teatud määral küll eesti hoidjakeele kui registri olemust, kuid see keskendus vaid ühele lapsele väikese aja jooksul tema keele arengus. Samuti oli keelematerjali vähe, mistõttu ei saa uurimistulemusi ainuõigeiks pidada. Vaatamata sellele võib väita, et esmane piiratud hulga keelematerjali analüüs näitas, et hoidjakeelel on oma erijooned ja need ei puuduta mitte ainult sõnavara.
Kokkuvõte 2009. a ajakirjas „Oma keel“ ilmunud Helen Kõrgesaare, Tallinna Ülikooli magistrandi artiklist.
Maigrit Mägi
WE-1