Õigus taotleda asüüli (0)

Tööleht. Õigus taotleda asüüli
Eesmärgid:

• selgitada otsustamisel tolerantsi ja sallivuse vajalikkust ;
  
• selgitada asüüliandmisega seotud probleeme.

  

Allikas 1. Pagulasseisundi konventsioon

Esimene rahvusvahelisel tasandil varjupaigataotlejate õigusi puudutav õigusakt on 10. detsembril 1948 ÜRO peaassambleel vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon, mille artikkel 14 sätestab iga inimese õiguse tagakiusu eest varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika kasutada.
ÜRO Pagulasseisundi Genfi konventsiooniga (inglise  Convention Relating to the Status of Refugees) määratleti 1951. aastal rahvusvahelised reeglid pagulasseisundi defineerimiseks ning varjupaiga andmist puudutavad reeglid. Need annavad kõigile põgenikele õiguse sellele, et nende avaldust vähemalt kaalutakse riigis, kus nad varjupaika taotlevad.
Esialgne 1951. aasta konventsioon puudutas Euroopa sõjapõgenikke, kuid 1967. aasta New Yorgi protokolliga laienes selle kehtivus kogu maailmale. Konventsiooniga ei saa kehtestada vastutavale riigile kohustust läbi vaadata varjupaiga taotlust ; kohustuse kehtestab Dublini konventsioon1. Eesti liitus pagulasseisundi konventsiooniga 1997. aastal.
Lähtudes Genfi konventsioonist ja protokollist on varjupaiga saamine inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus. Samuti tuleneb konventsioonist osalisriikidele keeld inimest tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. Genfi konventsiooni ja protokolli täitmist valvab ÜRO Pagulasagentuur (edaspidi UNHCR).
https://www.riigiteataja.ee/akt/78623

Allikas 2. Kes on pagulane ?

Immigrant  on Eestisse saabunud välismaalne, kes on kodumaalt lahkunud omal vabal tahtel. Sageli võib immigrante seostada parema elukeskkonna otsimisega. Immigrante ja pagulasi eristab see, et esimesed ei ole oma riigis tagakiusatud ning nende elu ning inimõigused ei ole kodumaal ohus.
Pagulane –isiku, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma , sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usu, rahvuse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud . Pagulasele antakse Eestis kolmeaastane elamisluba . Pagulane on välismaalane , kes vastab 1951. aasta Genfi Pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on Politsei- ja Piirivalveamet andnud seetõttu pagulase staatuse.
Põgenik – mõistet kasutatakse katuseterminina inimese kohta, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Põgenik võib olla ümber asunud oma koduriigi sees või koduriigist lahkunud, et otsida kaitset mõnest turvalisest riigist.
Rahvusvahelise kaitse saaja – välismaalane, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse.
Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks , kuid kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine kodumaale võib teda tõsiselt ohustada , sealhulgas: (1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise; (2) tema piinamise või teiste tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise; (3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise tõttu, mis on põhjustatud rahvusvahelisest või riigisisesest relvakonfliktist. Täiendava kaitse saajale antakse Eestis üheaastane elamisluba.
Varjupaigataotleja on välismaalane, kes on Eestis esitanud varjupaigataotluse, et saada rahvusvahelist kaitset. Varjupaigataotleja staatus kestab kuni Politsei- ja Piirivalveameti või kohtu otsuse jõustumiseni; välismaalane, kes on esitanud varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole veel otsust tehtud.
Varjupaigataotlus – välismaalase esitatud taotlus enda pagulasena tunnustamiseks või täiendava kaitse saajana tunnustamiseks ja endale rahvusvahelise kaitse saamiseks.

Allikas 3. Eestist sai eelmisel aastal varjupaiga 20 välismaalast 18.01.2015

Eesti andis eelmisel aastal varjupaiga kokku 20 välismaalasele, kelle hulgas oli enim Sudaani kodanikke ning järgnesid võrdselt Süüria ja Kosovo kodanikud, vahendab ERR Uudised.
Politsei- ja piirivalveameti andmetel sai Eesti mullu 157 varjupaigataotlust kokku 24 riigi kodanikelt ja ühe taotluse, mille esitaja kodakondsus ei ole teada.
Eesti rahuldas taotlustest 20 ehk seitsme sudaanlase, nelja Süüria ja nelja Kosovo kodaniku taotluse, samuti said asüüli kaks Bangladeshi ja kaks Palestiina okupeeritud alalt saabunud põgenikku ning üks Venemaa kodanik. Enim taotlusi sai Eesti Ukraina kodanikelt ehk 58, kuid seni pole Eesti neist ühegi taotlust rahuldanud. Varjupaika taotlesid Eestist enim Sudaani kodanikud ehk 22 ning järgnesid Venemaa 19, Egiptus 12 ja Süüria seitsme taotlusega.
Taotlusi esitasid ka Mali , Valgevene, Gruusia, Kameruni, Elevandiluuranniku, Albaania , Alžeeria, India, Eritrea, Kongo DV, Kõrgõzstani, Kasahstani, Iisraeli ja Iraagi kodanikud.
2013. aastal sai Eestist varjupaiga seitse välismaaalst, kuid asüüli taotles kokku 97 inimest ehk kaks Süüria ja kaks Venemaa kodanikku, üks Afganistani, üks Pakistani ja üks Valgevene kodanik.
http://www.pagulasabi.ee/sildid/varjupaigataotlejad

Allikas 4. Varjupaigataotlused ja pagulasstaatuse andmine Eestis, Soomes ja Rootsis 2013. a

2013. a taotles varjupaika:
Eestis 97
Soomes 3238
Rootsis 54 259
2013. a said pagulasstaatuse:
Eestis 7
Soomes 1800
Rootsis 29 000

Ülesanne

Leidke vastused küsimustele

Millised on peamised pagulasküsimust käsitlevad raamdokumendid?

Mille poolest on pagulasstaatus eriline ja erineb immigrandistaatusest?

Kuidas hinnata Eesti senist poliitikat varjupaiga ja pagulasstaatuse andmise kohta (2013. a)?

Tööleht. Õigus taotleda asüüli
Eesmärgid:

• selgitada otsustamisel tolerantsi ja sallivuse vajalikkust;
  
• selgitada asüüliandmisega seotud probleem,
  
• selgitada Euroopa põgenikeprobleemi ja pagulaspoliitika tagamaid .

  

Allikas 5. Sõjapõgenikud vajavad abi (Ukraina kriis) Eesti Päevaleht 11.02.2015

Proovige visandada sõja nägu. 
Selle joonistab Donetski metallurg, kes näeb koju pöördudes, kuidas kodu ta silme ees raketitabamusest õhku lendab. Sinna, rusude alla, jääb tema nelja-aastane poeg. Selle joonistab võitleja, kes katsub vaenlast sama saatuse ähvardusel tagasi pöörata. Ja mitte ükski sõda ei kirjuta end ajalukku nendeta, kes on ise küll ehk elus ja puutumata, aga kelle senine maailm on purunenud. Eluase hävitatud, perekond laiali pillutatud, võimetu igapäevasele seadusetusele ja terrorile vastu panema . Rääkimata sellest, kust homseks süüa saada, kui töökoht on õhku lastud ja palka nähti viimati üle poole aasta tagasi. 
Kodu maha jätta ja ummisjalu põgeneda, sageli koos lastega, pole kerge valik kellelegi. Ometi paneb sõda, mille Venemaa on Ukrainale peale sundinud , meeleheitlikult ellujäämisvõimalusi otsima juba Eesti elanikkonnast suuremat hulka inimesi. Üle poole miljoni neist palub ajutist varjupaika välisriikidelt. Need on inimesed, kelle elu ei pruukinud veel aasta tagasi küll olla jõukas, kuid ei erinenud palju sellest, kuidas elame meie siin Tallinnas, Võrus või Jõhvis.
Eesti pole tänaseni pakkunud kaitset kellelegi. 58 taotlejast üheksa on saanud meilt juba äraütleva vastuse. Pole meie sõda, pole meie probleemid, öeldakse. Meil on konservatiivne immigratsioonipoliitika, kõlab valitsuse mantra. Asugu ümber oma riigi piires, Lvivi mahub palju Donetski põgenikke, võib õlgu kehitades ja ÜRO konventsioonide üldreeglitele viidates kogu probleemi Kiievi kanda jätta. ÜRO põgenikeorganisatsiooni väitel ei suuda aga Ukraina sisepagulastega toime tulla.
Kuid mis meil sellest, jõuab siis väike Eesti kõiki maailma probleeme lahendada? Seesama väike Eesti, kes sõnadega seisab häälekalt Ukraina eest. Kus tõsimeeli arutatakse, kas peaks toetama Ukrainat relvadega (mida meil ülearu pole). Kus võib-olla jätkub tahtmist panustada järjekordsesse võõraste algatatud sõtta, võtmata selle eest vastutust. Iraagi ründamist mäletate? Kes aga praegu tahaks aidata kasvõi mõndagi neist miljonitest, kes võimuvaakumisse tekkinud ISIS -e eest pagevad?
On südantliigutav, et Eesti riik, paljud omavalitsused ja ennekõike tavalised inimesed on andnud oma rahalise panuse sõja kätte jäänud ukrainlaste toetuseks. See on vähim, mida teha saame. Aga nii kaua, kui ajutistki varjupaika saanute arv on null, näitame end südametu riigina.
http://www.pagulasabi.ee/sojapogenikud-vajavad-ab i

Allikas 6. Mart Nutt . Solidaarsus ja pagulasprobleem

Seoses Euroopa Komisjoni plaanitavate kohustuslike kvootidega pagulaste vastuvõtmisel on rõhutud solidaarsusele Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastutuse jagamisel. Küsimuse niisugune asetus on õigustatud – kui me oleme ühinenud ühte liitu, peame olema ka teineteise suhtes solidaarsed. Ent siinkohal küsimused ei lõpe , vaid algavad. Kas me saame solidaarsusest ühtmoodi aru? Kas me saame nimetada solidaarsuseks ette antud kohustusi, kui […]

Allikas 8. Omavalitsused ei taha pagulasi vastu võtta 06.09.2015

Sotsiaalministeeriumi dokumendiregistrist nähtub, et reedeks oli oma võimekusest pagulaste vastuvõtmisel teada andnud väike hulk kohalikke omavalitsusi .
Tänaseks vastanud omavalitsuste selgitustest nähtub, et suuremal osal neist puuduvad pagulaste majutamiseks vajalikud eluruumid või kui vallas on mõni vaba sotsiaalkorter, soovitakse seda hoida kohalike elanike tarbeks.
«Hanila vallal on hetkel käsutada ainult piiratud ulatuses sotsiaalelupind vältimatute juhtumite tarbeks. Me ei saa planeerida sinna pagulaste elama paigutamist, sest sellisel juhul ei saa me tagada sotsiaalset kaitset oma valla elanikele vastavate juhtumite ilmnemisel ,» vastas ministeeriumile näiteks Hanila vallavanem.
«Olukorras, kus Haapsalu linnal napib ressursse oma seaduse järgsete kohustuste tagamiseks, puuduvad meil võimalused pagulaste majutamiseks munitsipaalpinnale,» teatas ministeeriumile Haapsalu linnapea.
Samuti Läänemaal asuv Ridala vald asus samuti seisukohale, et nad ei saa hetkel pagulasi vastu võtta. «Üldiselt mõistetakse selle teema olulisust ja saadakse aru, et meie riigil tekib kindlasti nende vastuvõtu kohustus, sest oleme ju EL teiste liikmesriikidega solidaarsed. Ridala valla võimalusi arvestades leiti siiski, et Ridala vallal puudub niisugune vaba elamispind,» vastas vallavanem ministeeriumile.
Pärnumaal asuv Saarde vald leidis samuti, et neil ei ole samuti pagulaste majutamiseks võimekust. «Saarde vallavalitsusele teadaolevalt puuduvad Pärnu maakonnas vajalikud erialaspetsialistid (tõlgid, tugiisikud), kes oleksid pagulastele abiks Eesti kultuuriruumiga kohanemisel,» põhjendas vallavanem.
Omavalitsustele anti aega 9. septembrini, et sotsiaalministeeriumile teatada , milline on nende võimekus pagulaste vastuvõtmisel. Nii mõnigi omavalitsus on juba tänaseks teatanud, et saavad vastata alles kuu teises pooles , kuna soovivad teemat põhjalikumalt lahata. Samuti on oodata, et suurem osa omavalitsusi teatab oma seisukoha kas päev varem või siis 9. septembril.
Samal päeval on oodata Euroopa Komisjonilt ka uut täiendavat plaani, mis näeb tõenäoliselt ette täiendavalt 100 000 - 160 000 pagulase ümberjaotamist.
http://www.postimees.ee/3317243/kaart-omavalitsused-ei-taha-pagulasi-vastu-votta
Ülesanded

Kas Eesti peaks senisest enam pöörama tähelepanu pöörama asüülitaotlejate avalduste rahuldamisele ja

pakkuma varjupaika?

Arutlege, kas Eesti peaks põgenikele varjupaika andma. Esitage poolt- ja vastuargumente.

Milliseid poolt- ja vastuargumente on Eestis esitatud Ukraina põgenike vastuvõtmise kohta?
Tööleht. Õigus taotleda asüüli
Eesmärgid:

• selgitada otsustamisel tolerantsi ja sallivuse vajalikkust;
  
• selgitada asüüliandmisega seotud probleeme
  
• selgitada Euroopa põgenikeprobleemi ja pagulaspoliitika tagamaid .

  

Allikas 7. Juhtkiri : pagulaskriis silmade sulgemise peale ei kao 05. 09. 2015 

Kui 1939. aasta sügisel algas Teine maailmasõda , ei tabanud see Eestit kohe täie karmusega. Meile suruti peale baaside lepe, Vene väed tulid sisse, aga esialgu püsisid paigal. Poola oli juba hävitatud, soomlased pidasid Talvesõda , kuid eestlased ajasid asju veel üsna tavapäraselt, ehkki kitsamalt.
Loomulikult oli see illusioon ning Euroopat haaranud hävitustuli jõudis ka meile väga ruttu.
Kui nüüd on Euroopas alanud suurim pagulaskriis pärast Teist maailmasõda , siis võib ka Eestis esialgu mõelda, et see toimub meist kaugel, kümned tuhanded ja sajad tuhanded põgenikud ei tea võib-olla meie asukohtagi. Me võtame oma paarsada uustulnukat kuidagiviisi vastu, Vene piirile ehitame aia ning ülejäänu meisse ei puutu.
Paraku on ka see illusioon.
Põgenike laviin on Euroopat tabanud sellepärast, et meist lõuna pool on tekkinud terve riikide ja piirkondade vöönd, kus miljonite inimeste tavapärane elu on segi löödud või lausa võimatuks tehtud. Kui USA president George W. Bush kutsus omal ajal Iraani , Iraaki ja Põhja-Koread kurjuse teljeks, siis nüüd on Lähis-Idas ja Aafrikas moodustunud tinglikult kaose telg , mille kujunemises ka lääneriikidel on kahjuks roll.
Süüria, Iraak, Liibüa , Somaalia on jagunenud läbisegi omavahel võitlevateks sõjapealike võimualadeks, kus on põimunud usulised, rahvuslikud, majanduslikud ja hõimuhuvid ning kõrvuti eksisteerivad tänapäevane tipptehnoloogia ja keskaegsed arusaamad moraalist ja ühiskondlikest suhetest. Inimelu ja inimväärikus on nendes konfliktides üpris väärtusetu peenraha. Lisaks on sisekonfliktid näiteks Malis –  kus viibivad ka Eesti sõdurid – ja Nigeerias.
Selle kõige kõrval tundub «nullindate» maailm, kus pidi kartma peamiselt paariariike ja diktaatoreid , nagu Saddam Hussein, lausa turvalisuse ja stabiilsuse võrdkujuna.
Ei ole erilist põhjust oodata, et julgeolekuolukord põhilistes Euroopa pagulasvoo lähtekohtades, nagu Süüria, lähema paari-kolme aasta jooksul kardinaalselt paremaks muutuks. Samale seisukohale on jõudnud ka asja analüüsinud Eesti riigi teenistused. Seega tuleb arvestada, et praegune migratsioonisurve Euroopa lõunapiiril ei ole nähtus, mis korraks ilmub ning siis hajub.
Sellest aru saada on oluline: ei maksa näiteks süüdistada tekkinud rändekaoses Euroopa praeguseid valitsusi. Sellist nähtust nimetatakse harilikult vääramatuks jõuks. Muidugi ei ole Euroopa poliitikute ja riigimeeste rinnaesine siin päris plekitu, aga lääne võimuses ei ole lõuna konfliktikoldeid lihtsalt kustutada. Suurem sekkumine ei leiaks valijate toetust ning ka tulemused poleks ette kindlad. Seega peame tegelema tagajärgedega, silmi olukorra ees kinni pigistamata.
http://arvamus.postimees.ee/3317455/juhtkiri-pagulaskriis-silmade-sulgemise-peale-ei-kao

Allikas. Mihhail Lotman . "Pagulaskriis": Pagulastest , võrdõiguslastest, rassistidest ja muudest toredastest inimestest ( Postimees 07.09.2015)

...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat. 
Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla. 
Niisiis , kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda , kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised.  Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas , samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks. Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa , rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.
Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest . Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased , Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks. Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1% maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia . Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:
OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.
Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda , st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.
On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista. 
Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside -eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast). 
Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta , peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.
Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara -taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus. 
Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika . Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad  kriminaalsed jõud. On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi . Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)? Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud . Sagedamini aga on tegemist "sugulaste" abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil. See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus , vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad. Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik , millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend .
Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule , nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smuugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela . Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus . Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid. /.../
Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. /.../ Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid . Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud : ma olen oma pensioni välja teeninud , mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus : muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi. Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi. http://arvamus.postimees.ee/3319669/mihhail-lotman-pagulastest-vordoiguslastest-rassistidest-ja-muudest-toredatest-inimestest

Ülesanne

Mis on põhjustanud Euroopas põgenikeprobleemi teravnemist käesoleva aasta alguses? Kes või mis seisavad selle taga?

Kas Eesti peaks senisest enam pöörama tähelepanu pöörama asüülitaotlejate avalduste rahuldamisele ja
pakkuma varjupaika? Esitage poolt- ja vastuargumente.
Tööleht. Õigus taotleda asüüli
Eesmärgid:

• selgitada otsustamisel tolerantsi ja sallivuse vajalikkust;
  
• selgitada asüüliandmisega seotud probleem,
  
• selgitada Euroopa põgenikeprobleemi ja pagulaspoliitika tagamaid .

  

Allikas. Paadipõgenikest XVII : Mis riike shoppavad põgenikud?

Miks on EL riigid põgenikest üle ujutatud? Miks kulgevad reaalsete põgenike ning migrantide kolonnid  risti-rästi läbi Euroopa? Oleks ju loogiline, et EL piiril põgeniku staatuse vääriliseks tunnistatud – väidetavasti elu eest põgenev – isik esitab asüüliavalduse otsekohe, st. reeglina Itaalias või Kreekas? Ometi eelistab rõhuv enamus liikuda edasi. Miks? Põgenik shoppab endale meelepärast maad. St asub teele selle EL riigi suunas, kus soovib pagulase staatust saada.
Näide. Palju uudiseid on dramaatilisest olukorrast Prantsusmaal Calais linna lähistel. Juba  2013. a nõudis 40 süürialast näljastreigiga pääsu Suurbritanniasse.[1] Viimastel aastatel on põgenike arvu plahvatusliku kasvu tõttu veoautode juhid justkui piiramisrõngasse. Vt. BBC reportaaži[2]  Põgenikud üritavad – tihti eluohtlikul moel – saada Suurbritanniasse, et esitada seal asüülitaotlus. Miks, nad võivad oma elu ohtu panemata paluda ju varjupaika Prantsusmaal? Igal riigil on asüülitaotlejatele omad boonused. Britid annavad täiskasvanud asüülitaotlejale tasuta peavarju, arstiabi ning 37 naela (vrdl. 90 eur kuus Eestis) nädalas.[3]
 
Ungari on viimaste aastate drastiline näide, kuidas müüdid panevad inimesi liikuma. Põgenikud  (peamiselt Kosovost) esitasid Ungarile 2014. a  42 277 taotlust. Põgeniku staatuse sai 535. Suurem osa “kaob” Ungarist. Tihti võtavad migrandid uue nime, et taotleda teisel maal asüüli (seetõttu võetakse ka sõrmejäljed). Kosovolased suunduvad reeglina Saksamaa suunas. Need vähesed, kes osutuvad pagulasteks, saavad 300 EURi kuus toetust. Ülejäänute kohta usutakse müüti , et Saksamaa poolt tagasilükatud võivad edasi minna Kanadasse. Tegelikult on nõus Kanada vastu võtma neid Kosovost pärit inglise ja prantsuse keele oskusega oskustöölisi, kes on varasemalt Kanadas juba töötanud.[4]
Asüülitaotlejate ootused Euroopas ongi tihti ebareaalsed. Näiteks 2014. a vana-aasta õhtul keeldus 43 süürialasest asüülitaotlejat Põhja-Rootsis Grytanis bussist väljumast, ähvardades näljastreigiga. Malmöst teekonda alustanud asüüliotsijad pidasid paika neile sobimatuks, kuna linn on väike ning kliima sobimatu, külm
ja pime. Rootsi immigratsiooniametnike sõnul ei jätkunud Lõuna-Rootsis enam asüülitaotlejatele ruume .[5]
Paljud põgenikud üritavad pääseda Põhjamaadesse. Taani, Rootsi, Norra ja Rootsi said kokku 112 685 asüülitaotlust 2014. a. (Vrd USA 121200 asüülitaotlust). Kui Norra ja Soome on asüülitaotlejate arvu suhteliselt stabiilsena hoidnud , siis Taani ja Rootsi on aasta-aastalt suurendanud. 2015. a. rahuldas Taani rekordilised 90% asüüliotsijate avaldustest; 1. jaan.-31. mai sai 5411 isikut pagulase staatuse.[6]
Enam kui asüülitaotlejate arvu tuleks vaadata suhtarve. Eelmises sissekandes tõin ülimadala pagulaste vastuvõtu näiteks Jaapani. Kõige drastilisemaid asüülitaotlejate numbreid maailma maastaabis pakub viimastel aastatel Rootsi: 2010-2014. a oli 24 avaldust /1000 elaniku kohta. Ehkki suurem osa avaldustest lükatakse tagasi, on Rootsis vastuvõetute arv kordades suurem kui nt Norras. Vt võrdlustabel. Saksamaa ja USA – suurimad asüülitaotluste saajad arvuliselt – on suhtarvudelt 13. ja 28. kohal. Saksamaal asüülitaotlusi 5 /1000 elaniku ja USAs 1 /1000 kohta.[7]
Asüülitaotluste suhtarv näitab ära, missugused EL riikidest ei ole atraktiivsed asüülitaotlejatele. 0-0,1 asüüliavaldust / 1000 elaniku kohta on saanud 2014. a: Tšehhoslovakkia , Eesti, Hispaania , Horvaatia , Portugal , Rumeenia . 0,2 asüüliavaldust / 1000 elaniku kohta on saanud: Läti, Leedu, Poola ( 8020 avaldust / 38 milj. elanikku), Sloveenia .[8]
  
http://onneparl.blogspot.com.ee/2015/07/paadipogenikest-xvii-mis-riike.html

Ülesanne

Selgitage, mis on põhjustanud tohutu põgenikelaine Euroopasse, eriti just käesoleva (2015) aasta alguses.

Millised maad ja miks on asüülitaotlejate sihtpunktiks?

Võrdle allikat M. Lotmani artikliga
1 Dublini konventsioon sätestab, et pagulane võib varjupaigataotluse esitada vaid ühes riigis – esimeses Euroopa Liidu liikmesriigis, kuhu ta saabub.
2