Muusika 20.saj esimesel poolel ehk „uus muusika” või „kaasaegne impressioon muusika”. (0)

Muusika 20.saj esimesel poolel ehk „uus muusika ” või „kaasaegne impressioon muusika”.
CLAUDE DEBUSSY
Achille Claude Debussy 1862-1918, Pariis) oli prantsuse  helilooja . Teda peetakse impressionismile alusepanijaks muusikas ja üheks esimeseks modernistlikuksheliloojaks. Koos Maurice Raveliga on ta üks impressionistliku muusika juhtfiguure.
Impressionism on suund muusikas, mis sai alguse Claude Debussy loomingust.
Impressionismi nimetus on tulnud sõnast 'impressioon', mis tähendab muljet. Impressionistlik muusika pöörab erilist tähelepanu instrumentide ja orkestri kõlavärvidele. Impressionistlik orkestrikäsitlus tõi endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja sillerdava koloriidi.
Esimeseks impressionistlikuks teoseks oli Stéphane Mallarmé luulest inspireeritud Claude Debussy loodud sümfooniline poeem  "Fauni pärastlõuna".
„Kuuvalgus”-  klaveriteos, mis avaldati 1905. aastal. Seda peetakse helilooja üheks kuulsaimaks ja huvitaimaks teoseks.

Maurice Ravel

Joseph-Maurice Ravel (1875 – 1937) oli prantsuse impressionistlik helilooja ja  pianist .
Salapärane, tundeid köitev muusika. Minimalistlik ja põhineb kordustel, areng kulgeb pikkamööda .
„Bolero” –Tantsiva rahva dramaatiline rongkäik või saatus, millest pole kellegi pääsu.
Ekspressonism
Väljendab negatiivseid tundeid, hirmu, depressioni, närviline, dissoneeruv (tema ilu peitub tema koleduses).
Scönberg, Berg , Webern

• Ekspressionismi iseloomustab atonaalsus (helistiku puudumine), seeriatehnika , ilusa harmoonia puudumine.
  
• Ekspressionism sai alguse 20. sajandi alguses Saksamaal ja AustriasEkpressionism on üliväljenduslik esteetika, mis mõjutas kunsti, filmikunsti, kirjandust, kunsti, muusikat jne.
  
• Tunti süvendatud huvi inimese sisemaailma vastu. Katastroofiaimdus + majanduskriisidturvatunde kadumine, mis tingis inimese konflikti ümbritsevaga.
  
• Dr. Freudi nihestunud inimese teooria on pärit sellest ajast.
  
• Ekspressionismi iseloomustab mäss, jõuetus, äärmuslikud emotsioonid. Ekspressionism üritas leida selle kõige varjatud poolt ehk ilu inetuses ja üritas seda mõista.
  
• Narrikultus, naer läbi pisarate , grotesk .
  
• Kujutav kunst : Edvard Munch „Karje“; E. Nolde, Oskar Kokoschka
  
• Ekspressionistlikus teatris muutused: loobuti välise sündmuste jälgimisest, keskenduti tegelaste läbielamistele. Ekspressionistlik lavastaja Max Reinhardt.
  
• Muusika:üliintensiivne, sageli pingutatud, forsseeritud. Esimesed ilmingud olid juba Straussi ja Mahleri loomingus. Suurim muutus: tonaalsus kaob täielikult ja kasutatakse seeriatehnikat (dodekafooniat)
  

MK:Schönbergi „Kuu-Pierot“; Alban Bergi ooper „Wozzeck“; Arnold Schönbergi „Viiulikontsert“; Scönbergi „Ellujäänu Varssavist “
Arnold (Franz Walter) Schönberg 1874  Viin  – 1951 Los Angeles)
Oli juudi soost austria helilooja, elas aastast 1933 Ameerika Ühendriikides.
Arnold Schönbergi võib pidada üheks olulisemaks 20. sajandi muusika uuendajaks nii helilooja, muusikateoreetiku kui ka heliloomingu õppejõuna. 
Arnold on austerlane ja iseõppija. Juba lapsena hakkas ta mängima viiulit ja hiljem tšellot. Tema loominguline tegevus jaguneb neljaks: 1)tonaalsus olemas; 2)tonaalsuselt üleminek atonaalsusele (kohati on tonaalsus, kohati mitte); 3)seeriatehnika ehk 12 helitehnika ehk dodekafoonia ; 4)mitu korraga toimivat stiili
Alguses teenis Arnold elatist kabareemuusikuna. Ta sai kompositsiooni õppejõuks ning asutas Viini muusikaühingu 1918. Ta läks elama Saksamaale.Schönberg töötas Preisi Kunstide Akadeemias . Arnold oli sunnitud emigreeruma USA-sse, sest ta oli juut (30.ndatel hakkas natsidevastane liikumine, mis sundis teda oma rahvuse pärast lahkuma ).

Tonaalsuse loominguperiood (~kuni 1905)
Arnold lähtub Saksa hilisromantismi traditsioonist.
„Kirgastunud öö“-palju kromatisme (pooltoonidega mängimine ).
Schönbergi ainus sümfooniline teos on „Pelleas ja Melisande“ – kõlalised sarnasused Straussi ja Mahleri loominguga.
Sümfooniline kantaat „Gurre laulud“ – teos 5-le solistile, jutustajale, passiivsele 4-le koorile ja sümfoonia orkestrile.

Tonaalsuselt üleminek atonaalsusele (1905-1908 tonaalsus; 1909-1913 atonaalsus)
Arnold kirjutab märkimisväärselt palju kammermuusikat, nt. kammersümfoonia nr.1
See loominguperiood on mõjutatud ekspressionismist. Ta kasutas rohkem dissonantse ja kromatisme, harmoonia pingestus.
Esimene täiesti atonaalne pala on „Kolm klaveripala “ (1909).
1909. lühiooper „Ootus“ suure orkestriga (Schönberg ise on selle ooperi kohta öelnud õudusunenägu).
Monumentaalne lühiooper „Õnnelik käsi“.
„Kuu-Pierot“ – melodraama kõnehäälele (naishäälele) ja orkestrileAtonaalse perioodi tippteos, mis on kirjutatud 1912 ja mille aluseks on 21 sümbolistlikku luuletust Belgia luuletajalt. „Kuu-Pierot“ on kõige ekspressionistlikum teos, kus esineb kõnelaul (pooleldi rääkides). Schönberg kasutab kõnelaulu ka „Öö’s“.

Seeriatehnika periood
Schönberg otsis tükk aega (kümmekond aastat), mida ta teeb ja jõudis lõpuks dodekafooniani (kui kaheteistkümnest helist on üks kõlanud, ei tohi see enne korduda, kui kõik ülejäänud 11 pooltoonu on kõlanud)aluseks 12-heliline seeria , mis sisaldab kõiki oktaavis olevaid pooltoone. Dodekafoonia välistab helistiku olemasolu. Seeria ei asenda kunagi teemat, vaid on joonis, millest kooskõlad tulevad. Esimest korda katsetas Schönberg seeriatehnikat aastal 1923. teoses „Viis klaveripala“.
Täiesti seeriatehnikas teos on „Klaverisüit op.25“.
Seeriatüübid: 1)vähikäik (helilooja võtab nootide rea ja alustab seda teisest otsast samade nootidega uuesti); 2) inversioon (helilooja võtab sama nootide järjestuse, keerab selle teistpidi ja paneb teistesse nootidesse); 3)peegelpildis vähikäik

Scönbergi 4-nda perioodi tuntumad teosed: „ Keelpillikvartett nt 3.“; 1-vaatuseline ooper „Tänasest homseni“ ja ooper „Mooses ja Aaron“.
Mitme stiili koostoime ajajärk. Selle loomeperioodi teosed: „Ellujäänu Varssavist“ ( jutustaja + koor + orkester ); „De profundis“ a-capella segakoorile; „Kõik tõotused“ (jutustaja + koor + orkester) – sõjaüleelanud inimeste ületunnistused koonduslaagrite ja I maailmasõja kohta.
Schnberg on mitmekülgne isikTa tegeles maalimisega, oli pedagoog ja muusikateoreetik. Schönberg + tema õpilased Alban Berg ja Anton Webern = Uus-Viini koolkond. Schönbergi muusika on loodud peaga (arvuliste reeglite järgi), mitte tunnetegaarvulised reeglid sisaldavad keelde, mis jätavad Arnoldi ilma üldkasutatavatest vahenditest ja piiravad tema
Pierre Boulez
Pierre Boulez (sündinud 26. märtsil 1925) on prantsuse avangardistlik helilooja ja dirigent, serialismi rajaja.
Dmitri Šostakovitš (1906-1975)
on 20. sajandi silmapaistvamaid sümfoniste. Sarnaselt Mahlerile kasutas ka Šostakovitš oma sümfooniates mõnikord koori ja vokaalsoliste (nt. 2., 3., 13. ja 14.). Sümfooniline läbikomponeeritus iseloomustab samuti helilooja kahte viiuli-, kahte tšello - ning kahte klaverikontserti.
Suurtsükli „24 prelüüdi ja fuugat“ (1951) klaverile on võrreldav Hindemithi teosega „Ludus tonalis“. Šostakovitš on kirjutanud ka kaks väljapaistvat ooperit – „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“ (1934). Esimene neist on ekstsentriliselt satiiriline lavateos, teine on aga oma vägivaldse ning rusuva tegevustikuga ekspressiivne isikudraama.
Loominguline käekiri pole Šostakovitšil üheselt määratletav, kõige lähemal seisab see neoklassitsistlikule suunale. Täheldatav on Šostakovitši puhul lähtumine klassikalistest vormiskeemidest, mida helilooja küll mõnevõrra muudab ja laiendab . Šostakovitšit ja tema muusikat iseloomustab filosoofilises plaanis kõige paremini madal sotsiaalne valulävi ning kõrgendatud tundlikkus kõigi inimlike ja sotsiaalsete probleemide vastu. Venemaa totalitaarses ühiskonnas polnud tal mõistagi kerge seda oma heliteostes väljendada. Repressioonide kartusel pidid mõned tema oopused esiettekannet ootama aastakümneid, näiteks 4. sümfoonia (1936) jõudis esmaesituseni 1961. aastal. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia , satiiri ja mõnikord ka groteski kaudu, kuna mitmetähenduslikkus oli võimude formalismisüüdistuste vastu omamoodi kaitsekilp. Kogu nõukogude intelligents oli juba jõudnud harjuda lugema n-ö ridade vahelt. Sel kombel sündisid Šostakovitši partituuride mõjuvaimad leheküljed, kus satiir ja traagika võivad nii interpreedid kui ka kuulajad panna piltlikult öeldes läbi pisarate naerma.
1919-1925 õppis Šostakovitš Peterburi konservatooriumis kahel erialal: klaver ja kompositsioon . Oma lõputööks kirjutas 19-aastane Šostakovitš 1. sümfoonia (1925), millega äratas muusikaringkondades kohe suurt tähelepanu. 1927. aastal kõlas teos Berliinis, 1928. aastal Philadelphias ning 1931. aastal New Yorgis.
Sümfooniad
Šostakovitš kirjutas 15 sümfooniat. 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937) märgib Šostakovitši loomingus üleminekut varaselt loomeperioodilt keskmisse perioodi. Eriline roll on 5. sümfoonias rütmil. Teravalt punkteeritud rütmifiguurid koos kromatismide ja suurte hüpetega ilmnevad juba esimese osa avataktides, lühikeses kaanonilaadses epigraafis, mille ärevad intonatsioonid on Šostakovitši loomingulisele käekirjale väga iseloomulikud. Teose üldistusjõud avaneb kolmandas osas, mis oma lüüriliste intonatsioonidega on ühtlasi ka sümfoonia muusikaliste konfliktide filosoofiline lahendus. 5. sümfoonia kujundimaailm on küllaltki mitmekihiline. Seetõttu sai sümfoonia pärast esiettekannet vastakate hinnangute osaliseks, sest teose ülesehituse ning kujundiseoste komplitseeritus polnud paljudele arvustajatele jõukohased mõista.
7. "Leningradi sümfoonia" (1941) sai alguse Teise maailmasõja esimestel päevadel ning lõpetati Leningradi blokaadi tingimustes. Teose militaarsed rütmid ning kurjakuulutavalt sõjakad intonatsioonid väljendavad kõikehävitava sõjamasina koletut jõudu.
1953. aastal valmis Šostakovitšil 10. sümfoonia, mida peetakse tema sümfoonilise muusika üheks vaieldamatuks kõrgpunktiks. 1. osa skertso on kurjakuulutavate ostinaatsete rütmide ning värvika orkestratsiooniga üks helilooja groteskitunnetuse väljendusrikkamaid näiteid. Kolmandas osas kasutas ta motiivi nootidel d-es-c-h, mille ta tuletas oma initsiaalidest.
Hilisematest sümfooniatest on väljapaistval kohal viieosaline 13. sümfoonia "Babi Jar" op. 113 (1962) bassile, meeskoorile ja orkestrile (Babi Jar on paik Kiievi lähedal, kus aastatel 1941-1942 hukati umbes 100 000 juudi rahvusest sõjavangi). Kuigi 13. sümfoonia on varjamatult sõjavastase sõnumiga, tegi esiettekandele järgnenud ametlik kriitika selle maatasa. Teksti ja muusika autoreid süüdistati selles, et sümfoonia on täis süngeid värve ja kurjust, et selles valitseb satiiriline paroodia ja pessimism.
George Gershwin 1898-1937
USA helilooja, keda on võrreldud Euroopa rahvuslike stiilide rajajatega.
Gershwini suurematest teostest on populaarsuse võitnud   klaverikontsert , ta on kirjutanud ka muusikale ja filmimuusikat.
Rhapsody in Blue
 klaverile ja sümfooniaorkestritele
sümfoonilise muusika ja jazz `i ühendamine
Juba lööklaulude nime teinud autor sai tellimuse populaarselt orkestrijuhilt Paul Whitemanilt, mille tulemusena valmis 1924. aastal “Rhapsody in Blue” klaverile ja sümfooniaorkestritele. Teos on ilmekas näide sümfoonilise muusika ja jazz `i ühendamisest ning tõi heliloojale maailmakuulsuse.
Teine Gershvini tähtteos on pärast edukat Euroopa turneed ning pikemat Pariisis viibimist 1928. aastal valminud orkestriteos “Ameeriklane Pariisis”
Béla Bartók (1881-1945)
Jättis 20. sajandi muusikasse tähelepanuväärse jälje kui helilooja, pianist ja mitmekülgne muusikafolklorist. Bartóki loomingustiil ongi orgaaniline sulam rahvamuusika lätetest ning modernistlikest kompositsioonitehnikatest. Bartók õppis Budapesti muusikaakadeemias 1899-1903 kahel erialal – kompositsioon ja klaver. Oli pianismis fenomenaalselt andekas. Suutis kiires tempos otse noodist veatult mängida Richard Straussi keerulisi partituure.
Heliloojana avastas enda jaoks esmalt Wagneri ja Brahmsi. Isikupärase stiili väljakujunemises mängisid kahtlemata oma osa aastad 1904 -1907, mil Bartók tegeles süvendatult Ungari rahvaviiside uurimisega.
Looming
Varajane loomeperiood
Bartóki isikupäraste, folkloorsete elementidega rikastatud stiili varaseimaks näiteks peetakse tema 1. keelpillikvartetti (1908). Kolm aastat hiljem (1911) kirjutas ta ooperi " Hertsog Sinihabeme loss" ja klaveripala " Allegro barbaro", mis kindlustasid talle rahvusvahelise tuntuse. "Allegro barbarole" on iseloomulik klaveri kasutamine enam löökpilli kui meloodia - ja harmooniainstrumendina. Ühevaatuselise ooperi "Hertsog Sinihabeme loss" muusikas ja ideestikus on märgata ekspressionistlikke tendentse. Esmalavastuseni jõudis see alles 1918. aastal.
1917. aastal kirjutatud balleti "Puust prints" helikeeles on märgata hoopis impressionistlikku koloriiditaju ja läbipaistvat orkestratsiooni, mis annab kujundlikult edasi muinasjutulist õhustikku.
Keskmine periood
Bartóki sel ajal kirjutatud teoste seas on tähelepanuväärsel kohal klaveripalade tsükkel "Mikrokosmos" ja pantomiim-ballett "Võlumandariin". "Võlumandariin" (1923) on helilooja meisterliku orkestratsiooni üks värvikamaid näiteid, muusika hoogsat energiat ning atraktiivseid rütmikujundeid võib võrrelda vaid Stravinski "Petruška" ja "Kevadpühitsusega". Libreto varjamatu seksuaalsus oli põhjuseks, miks "Võlumandariini" esmalavastus toimus alles 1926. aastal ja Kölnis.
Ulatuslikku klaveritsüklit "Mikrokosmos" kirjutas Bartók 11 aastat. See sisaldab 153 klaveripala, mis ilmusid kuues vihikus. Selle esimesed palad on jõukohased ka väikestele muusikaõppuritele, viimased lood eeldavad aga esitajatelt juba üsna viimistletud mängutehnikat.
Viimane loomeperiood
Bartóki hilised teosed on tema loomingust kõige filosoofilisemad. Siia kuuluvad 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939), "Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale" (1936), Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), 2. viiulikontsert (1938) ning Orkestrikontsert (1943). Orkestrikontsert on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile – kolmekordne koosseis puu- ja vaskpuhkpille ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrantidele ja dirigendile üsnagi kõrgeid nõudmisi.
Kuigi Bartókit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone (kantaat "Cantata profana" 1930).
EESTI MUUSIKA.
Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine sai võimalikuks tänu sellele, et Hurt , Jakobson , Jannsen ja Koidula jäid eestlasteks. 1865 asustati laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “ ning „Estonia“. 1867. aastal saatis Jannsen võimudele palve laulupeo pidamiseks, loa sai aga suhteliselt hilja. Esimene laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Laulupeo korraldamise põhjuseks toodi pärisorjuse kaotamise aastapäev. Repertuaar koosnes liedertaffellikest lauludest, lauldi eesti keelseid saksa laule, lisaks neile vaid kaks originaallugu – A. Kunileiu viisi ja L. Koidula sõnadega „Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm“. Esimesel päeval kõlasid ilmalikud, teisel vaimulikud laulud ning kolmas päev kuulus võistulaulmisele. Esindatud olid vaid meeskoorid, kokku oli lauljaid 822 ning puhkpillimängijaid 56. Teine laulupidu toimus 1879 . aastal Tartus. Kolmas laulupidu toimus 1880. aastal Tallinnas. Neljas, 1891 . aastal Tartus toimunud laulupidu oli eriline selle poolest, et esmakordselt lubati ametlikult laulma ka segakoorid ning viiuliorkestrid. Viies laulupidu toimus 1894. aastal Tartus, osalesid esimesed külaliskoorid ning toimus interpreetide võistlus. Kuues laulupidu toimus 1896. aastal Tallinnas, Eesti heliloojate looming oli ülekaalus, võistulaulmisele lubati ka naiskoorid. Seitsmendal, 1910. aastal Tallinnas toimunud laulupeol kõlas vaid eestlaste looming.
19. sajandi lõpus hakkasid eestlased haridust omandama Peterburi konservatooriumis, õpiti orelimängu ja kompositsiooni. Rajati kihelkonnakoolide võrk, mis edendas kõikjal koorilaulu ja pillimängu arngut (Põltsamaal, Tormas, Laiusel, Kanepis jm.). Ilmusid esimesed eesti keelsed muusikaõpikud ja laulukogumikud (Jannseni „Eesti laulik“, Hermanni koorilaulu kogumikud ja Jakobsoni „Wanemuise Kandle Haeled“). 1913 avatakse „Estonia“ teater, võimalik oli lavastada oopereid ja operette. 1919 avatakse muusikakoolid Tartus ja Tallinnas.
Aleksander Kunileid Saebelmann (22. november 1845 – 27. juuli 1875) oli helilooja, Eesti rahvusliku heliloomingu rajaja, kelle koorilaulud olid esimesed eesti heliteosed . Sündis Pärnumaal Audru vallas köstrikooli õpetaja peres. Esimese õpetuse ja klaverimänguoskuse sai isalt. Pärast Karksi kihelkonnakooli lõpetamist omandas muusikalise hariduse Cimze seminaris Valgas , mille lõpetas 1868. aastal ning töötas seejärel samas õpetajana. Sellesse ajajärku kuulub ka tema osavõtt I Üldlaulupeost 1869. aastal, kus oli Johann Voldemar Jannseni kaasdirigent. 1871–1873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis, Gatšinas ja Kolppanas. 1873. aastal sõitis tervise halvenemise tõttu Ukrainasse, töötas seal elu lõpuni köster -organistina ja õpetajana Poltaava saksa koguduse koolis. Kunileiult on säilinud ainult viis originaalteost ja umbes kakskümmend rahvaviisiseadet. Esimesed (ja ka tema kõige tuntumad) laulud “Sind surmani” ning “Mu isamaa on minu arm” (mõlemad Lydia Koidula tekstidele) põhinevad tegelikult soome rahvaviisidel ja olid ainsad eestikeelsed originaallood I Üldlaulupeo kavas. Nad erinevad liedertafellikest lauludest kargema helikeele poolest ning püsivad tänaseni kooride ja laulupidude repertuaaris.
Friedrich August Saebelmann (26. september 1851 – 7. märts 1911) oli helilooja, koorijuht ja pedagoog. Sündis Karksis köster- organisti perekonnas. Vanema venna (Aleksander Kunileid) eeskujul hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Valgas Cimze seminari ning suundus Peterburi, kus tegutses õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi C. van Arcki klaveriklassi. Seal õppis ta ainult ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana. 1880. aastast töötas Paistus kihelkonnakooli õpetajana ja köster-organistina. Etendas suurt osa Viljandimaa muusikaelus, esinedes organisti, pianisti ja tšellistina, andes klaveritunde (üheks õpilaseks oli Juhan Aavik), asutades suure meeskoori ning juhatades maakondlikke laulupidusid. Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, millest enamus ei erine palju saksa liedertafellikest lauludest. Need on vähenõudliku harmooniaga lihtsad salmilaulud, mistõttu võitsid suure populaarsuse omaaegsete kooride repertuaaris. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, ta on kirjutanud ka üksikuid patriootilisi laule. Saebelmann oli esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.
Karl-August Hermann (1851 – 1909) oli lauluteadlane, hariduselt keeletadlane, pannes aluse praegusele kirjakeelele ja grammatikale (näiteks sõnad ainsus , mitmus, algvõrre , ülivõrre, tähestik, koolitlane, haritlane , magala, õpila, lehtla, aula , asesõna, sidesõna , aula ning käändemurrud saav, olev jne), luuletaja, kirjanik (huvitus ajalooteemast, üritas eestlastele selgitada eestlaste ajalugu), kirjastaja ( noodid , raamatud, õpikud), õpikute autor (kui polnud eesti keele õpikut, siis võttis kätte ja kirjutas selle), helilooja (laule umbes 300, lauleldus „Uku ja Vanemuine“), koorijuht, üldlaulupidudel üldjuht, rahvalaulude koguja, toimetaja (võttis Postimehe üle). Aastatel 1885 – 1907 andis välja laulu- ja mängulehte, koostas viiuliõpetuse. Hakkas koostama Eesti Entsüklopeediat (jõudes kirjutada kõik a- tähega sõnad ning alustada b-tähega, ent see jäi majanduslikel põhjustel pooleli). Töötas eesti keele lektorina Tartu Ülikoolis, tahtis, et kõik eesti ametnikud räägiksid puhast eesti keelt. Nõudis, et muulastele, kes Eestisse tööle jäävad, tehtaks eesti keele eksam .
Johannes Kappel (2. juuli 1855 – 1. juuni 1907) oli helilooja ja organist. Muusikalised algteadmised sai isalt, Paide köstrilt ja organistilt. Aastast 1872 elas Peterburis. Lõpetas 1881 Peterburi Konservatooriumi oreli erialal professor L. Homiliuse klassi ja kompositsiooni erialal suure hõbeaurahaga J. Johannseni klassi. Elas Venemaal, töötas Peterburis organistina ning juhtis eesti seltsides koore. Oli üks kolmanda, viienda ja kuuenda Eesti Üldlaulupeo üldjuhte. Teoste hulka kuuluvad „Eesti keisri laul“ (1881; meeskoorile ja bassile; tekst Jaan Bergmann ), „Kroonimise laul“ (1882; kantaat mees- ja segakoorile; tekst Jaan Bergmann) ning „Päikesele“ (1892; kantaat meeskoorile; tekst Mihkel Veske).
Miina Härma (1864 - 1941) oli Eesti esimene naishelilooja , kasutas oma loomingus palju rahvaviise. Muusika oli lihtsa helikeelega, kuid värvikate kujunditega. Ei tulnud liedertaffellikust stiilist veel välja.
Konstantin Jakob Türnpu (13. august 1865 – 16. aprill 1927) oli helilooja, organist ja koorijuht, kes ei sallinud Miina Härmat. Muusikat õppis Tallinnas E. Reinicke juures. Pikki aastaid töötas ainult baltisakslaste heaks. 1884 – 1886 juhatas „Lootuse“ seltsi meeskoori. Lõpetas Peterburi Konservatooriumis 1891 L. Homiliuse oreliklassi. 1891 – 1892 täiendas end Berliinis koorijuhtimise alal. Peale seda töötas Tallinna Niguliste kiriku organisti ja Saksa Gümnaasiumi ning Nikolai I Gümnaasiumi lauluõpetajana, juhatas saksa koore ning kandis nendega ette vokaalsümfoonilisi suurvorme. Oli aastast 1916 Tallinna Meeste Lauluseltsi juht. Oli väga nõudlik, tase pidi olema kõrgeim. Osales 1921 Eesti Lauljate Liidu asutamises, oli 1925 – 1926 selle juhatuse esimees. Üks viienda ja kuuenda Üldlaulupeo üldjuhte. Kirjutas ainult koorilaule, isamaalisi ja looduslüürikat.
Aleksander Läte (12. jaanuar 1860 – 8. september 1948) oli helilooja ja dirigent. Lõpetas 1879 Cimze seminari. 1879 – 1983 oli Puhjas kooliõpetaja, 1883 – 1895 ja 1897 – 1900 köster ja kooliõpetaja Nõos. Asutas ja juhtis laulukoore, oli IV Üldlaulupeo üldjuhte, esines pianistina. Astus 1895 Dresdeni konservatooriumi, lõpetas selle 1897 koorikompositsiooni erialal. Aastast 1900 tegutses Tartus koori- ja orkestrijuhina, ajalehe “Postimees” muusikaarvustajana ja klaveriõpetajana, esinedes ka klaveri- ja orelisolistina. Asutas Tartus 1900 esimese Eesti sümfooniaorkestri. 1907 loobus tervise tõttu muusikaelust, avaldas koorilaulukogumikke, uuris värvus- ja valgusmuusika, akustika ja intonatsiooni ning klaveriehituse ja -õpetuse teoreetilisi probleeme. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932 juhtis Tartus klaveritöökoda “Sprenk-Läte”, lihtsustas klaveri konstruktsiooni nii, et ka vaesemad inimsed said endale seda lubada. On nimetatud Tartu Ülikooli audoktoriks (1935) ning Tallinna konservatooriumi auprofessoriks (1939). Loomingu põhiosa moodustab umbes 200 koorilaulu.
Eesti rahvalaul
Nimetus rahvalaul (saksa Volkslied) pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt.

Eesti rahvalaul jaguneb  vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks.

Vanem rahvalaul ehk regilaul

Vanem rahvalaul ehk  regivärsiline  ehk regilaul tekkis kolmandal aastatuhandel eKr läänemeresoomlaste ja algbaltlaste rahvalaulu vastastikustel mõjutustel..
Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.
Regilaulu teksti iseloomustab  algriim  ja mõttekordus ehk  parallelism . Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, mistõttu on seda nimetatud ka neljajalaliseks trohheuseks (" veere , veere, päevakene").
Regilaulu viis on lühike ja väikese ulatusega. Viis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis kohtame mitmehäälsust. Regiviiside seas on palju rühmaviise, see tähendab, et ühte ja sama viisi kasutati mitme eri teksti jaoks (näiteks kiigetoon, karjatoon, pulmatoon).
Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. Regilaulud levisid suuliselt põlvest põlve ja olid kollektiivne looming.

Regilaulu liigid

Lüroeepilised laulud – tundelised, jutustava sisuga, fantaasiateemalised, muistenditele toetuvad (Loomise laul)

• Töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud jt)
  
• Kommetega seonduvad tavandilaulud ( pulmalaulud , mardi- ja kadrilaulud jt)
  
• Perekonnaelust ja ühiskonnasuhteist kõnelevad laulud (vaeslapselaulud, orjalaulud jt)
  
• Kiige-, mängu- ja tantsulaulud
  

Uuem rahvalaul

19. sajandil hakkas eesti rahvalaul muutuma . Valdavaks said lõppriimilised stroofilised rahvalaulud. Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika (eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome, läti ja slaavi muusika) mõjutustel. Väga tugev mõjutaja oli populaarsust koguv akordilise saatega  tantsumuusika . Üheks üleminekuvormiks vana ja uue rahvalaulu vahel olid nekrutilaulud ( itkud poja sõjaväkke minekul).
Uuem rahvalaul on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisem ja neid on esitatud ka pillisaatega.

Põhitunnused

Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on  lõppriim  ja salmid ehk stroofid. Sellise ülesehituse põhjuseks oli saksa tõlkekirjanduse mõju. Hulgaliselt leidub siirdevormilisi, mõlemate vormitunnustega laule. Tekst on jutustava sisuga. Võrreldes vanema rahvalauluga muutusid teemad, kuna ka mehed hakkasid rohkem laulma. Vanamoodne keel asendus uuega. Uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus – laulikud ja salmikud.
Uuema rahvalaulu viisid muutusid pikemaks ja keerukamaks, rütmipilt mitmekesistus. Oli kahte sorti meloodiaid: saksa laenviisid (tundeküllased, lüürilised ) ja tantsuviisid ( polka , valss jt).
Uuemat rahvalaulu esitati üksi, harvem mitmekesi viiuli, lõõts- või torupilli saatel. Uuema rahvalaulu ülesanne erines regilaulu omast, uuemat laulu esitati ajaviiteks puhkeajal. Uuema rahvalaulu autor on teada või tema isik on tuvastatav.

Uuema rahvalaulu liigid

• Meestelaulud:
  
  • Mõisa ja peremeeste vastast ühiskondlikku protesti väljendavad laulud
    
  • Sõjalaulud
    
  • Meremehelaulud
    
  • Jahimehelaulud
    
  • Kõrtsi - nalja- ja pilkelaulud
    

• Naistelaulud:
  
  • Külakroonikad
    
  • Armastuslaulud
    

• Ringmängu- ja tantsulaulud
  

10