Eesti muusika 18. sajand kuni 20. sajandi algus (2)

Ande Andekas-Lammutaja
Muusikaajalugu – Eesti muusika 18. sajand kuni 20. sajandi algus
18. sajandi alguses oli maa sõdade ja katku poolt laastatud. 18. sajandil sündis mitmehäälne koorilaul , laule hakati pillidega saatma . Rohkem puututi kokku ilmaliku lauluga, korraldati kontserte, balle ja muid pidustusi. Muusikaõpetust jagati pansionites. Sisse imbusid hernhuutlased ehk vennastekogulased, kes lisaks usu levitamisele jagasid ka haridust. Hernhuutlus on protestantlik äratusliikumine, mis on nime saanud oma keskuse Herrnhuti asunduse järgi Saksimaal. Hernhuutlaste tegevuse kõrgpunkt Eesti alal oli 18. – 19. sajandil. Saaremaast kujunes liikumise üks olulisemaid keskusi. Hernhuutlased mängisid olulist rolli koorilaulu toomisel koguduseellu. Nii võib neile omistada koorilaulu esiisa rolli Eestis, ent just vennaskoguduslaste koorilaul sai saatuslikuks traditsioonilisele Eesti regilaulule, mille laulmisest koraalide kasuks loobuti. Luteri koraaliga võrreldes oli vennaskoguduslaste laul lihtsam, rahvalikum ning liikuvama meloodiaga, ühtlasi ka väga tundeline ja härdameelne. Lisaks pakkusid hernhuutlased talurahvale eneseteostusvõimalusi. Asjata ei võetud nii eestlaste kui lätlaste rahvusliku liikumise sünonüümiks hernhuutlik termin „ärkamine“. Vennastekoguduste liikumisega kaasnev päevikute ja kirjavahetuse pidamine andis eestlastele motiivi kirjutamisoskuse omandamiseks. Lisaks andis hernhuutlaste liikumine tõuke koorilaulu, hiljem ka puhkpillimuusika levikuks eestlaste hulgas. Nii Friedrich Reinhold Kreutzwald , Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt , Villem Reiman kui ka Jaan Tõnisson olid pärit hernhuutlikest perekondadest.
Baltisakslus tänapäevases mõistes kujunes välja 19. sajandil. Baltisaksa kultuur koondus Tartu Ülikooli ümber. Omane oli seltsiliikumine , kokku tegutses umbes poolsada baltisaksa seltsi (näiteks Tallinna Muuseumiühing). 1784 . aastal rajas August Friedrich Kotzebue esimese asjaarmastajate teatri Tallinnas. Lisaks näidenditele esitati ka laulumänge ja ballette. 1804. aastal asustati Tallinnas proffessionaalne teatritrupp. 1860. aastal toimus esimene eesti publikule mõeldud ooperietendus. Baltisakslaste seas oli laialt levinud kodune musitseerimine. 18. sajandi teisel poolel tekkis tõsisem huvi Eesti rahvakultuuri vastu, levinud oli eesti keelsete laulude esitamine saksa viisiga. Viiul hakkas torupilli välja tõrjuma. Johann August Hagen ( 1786 – 1877) pani aluse Eesti laulukoorile, avaldas eesti keelseid muusikaõpikuid, laulukogumikke ja koraaliraamatuid. 19. sajandil asustati väga palju mitmehäälseid koore. Georg Julius Schuls-Betram oli baltisaksa ajaloolane, kes töötas Peterburis tsensorina, oli eesti kultuurist väga vaimustatud ja huvitatud. 1857 toimus Tallinnas I Baltisaksa Laulupidu . Asutama hakati pillikoore, tormas oli selle eestvedajaks Adam Jakobson. Otto David Wirkhaus õpetas sisuliselt pool Eestit pilli puhuma. Levis liedertaffellik koorilaul (lihtne, sentimentaalne, isamaaline).
Cimze seminar oli lätlasest pedagoogi ja muusiku Janis Cimze (Zimse) juhitud Liivimaa kihelkonnakooli õpetajate ja köstrite seminar Valgas . Seminari võeti vastu iga kolme aasta tagant, õppetöö kestis samuti kolm aastat. Seminari pääsemiseks nõuti kirikuõpetaja soovitust ja kihelkonnakooli lõputunnistust. Ülalpidamiskuludeks tuli maksta 35–40 ning õppematerjalide eest 10–15 rubla. Õpetust anti saksa keeles, õppeaineteks usuõpetus, rehkendamine, maateadus , laulmine, klaveri, oreli ja viiuli mängimine ning harmoonia . Aastal 1871 muudeti töökorraldust, õpilasi hakati vastu võtma igal aastal ning pikendati õppeaega kolmelt aastalt neljale. Seminari juures korraldati ka esimesed täienduskursused.
Ärkamisaeg oli üle-euroopaline nähtus, eestlastel oli valida sakslasliku ja veneliku vahel. Ärkamine sai võimalikuks tänu sellele, et Hurt, Jakobson, Jannsen ja Koidula jäid eestlasteks. 1865 asustati laulu- ja mänguselts „ Vanemuine “ ning „Estonia“. 1867. aastal saatis Jannsen võimudele palve laulupeo pidamiseks, loa sai aga suhteliselt hilja. Esimene laulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Laulupeo korraldamise põhjuseks toodi pärisorjuse kaotamise aastapäev. Repertuaar koosnes liedertaffellikest lauludest, lauldi eesti keelseid saksa laule, lisaks neile vaid kaks originaallugu – A. Kunileiu viisi ja L. Koidula sõnadega „Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm“. Esimesel päeval kõlasid ilmalikud , teisel vaimulikud laulud ning kolmas päev kuulus võistulaulmisele. Esindatud olid vaid meeskoorid, kokku oli lauljaid 822 ning puhkpillimängijaid 56. Teine laulupidu toimus 1879 . aastal Tartus. Kolmas laulupidu toimus 1880. aastal Tallinnas. Neljas, 1891 . aastal Tartus toimunud laulupidu oli eriline selle poolest, et esmakordselt lubati ametlikult laulma ka segakoorid ning viiuliorkestrid. Viies laulupidu toimus 1894. aastal Tartus, osalesid esimesed külaliskoorid ning toimus interpreetide võistlus. Kuues laulupidu toimus 1896. aastal Tallinnas, Eesti heliloojate looming oli ülekaalus, võistulaulmisele lubati ka naiskoorid. Seitsmendal, 1910 . aastal Tallinnas toimunud laulupeol kõlas vaid eestlaste looming.
19. sajandi lõpus hakkasid eestlased haridust omandama Peterburi konservatooriumis, õpiti orelimängu ja kompositsiooni. Rajati kihelkonnakoolide võrk, mis edendas kõikjal koorilaulu ja pillimängu arngut (Põltsamaal, Tormas, Laiusel, Kanepis jm.). Ilmusid esimesed eesti keelsed muusikaõpikud ja laulukogumikud (Jannseni „Eesti laulik “, Hermanni koorilaulu kogumikud ja Jakobsoni „Wanemuise Kandle Haeled“). 1913 avatakse „Estonia“ teater, võimalik oli lavastada oopereid ja operette. 1919 avatakse muusikakoolid Tartus ja Tallinnas.
Aleksander Kunileid Saebelmann (22. november 1845 – 27. juuli 1875) oli helilooja , Eesti rahvusliku heliloomingu rajaja, kelle koorilaulud olid esimesed eesti heliteosed . Sündis Pärnumaal Audru vallas köstrikooli õpetaja peres. Esimese õpetuse ja klaverimänguoskuse sai isalt. Pärast Karksi kihelkonnakooli lõpetamist omandas muusikalise hariduse Cimze seminaris Valgas, mille lõpetas 1868. aastal ning töötas seejärel samas õpetajana. Sellesse ajajärku kuulub ka tema osavõtt I Üldlaulupeost 1869. aastal, kus oli Johann Voldemar Jannseni kaasdirigent. 1871–1873 tegutses Kunileid köstri ja kooliõpetajana Peterburis, Gatšinas ja Kolppanas. 1873. aastal sõitis tervise halvenemise tõttu Ukrainasse, töötas seal elu lõpuni köster-organistina ja õpetajana Poltaava saksa koguduse koolis. Kunileiult on säilinud ainult viis originaalteost ja umbes kakskümmend rahvaviisiseadet. Esimesed (ja ka tema kõige tuntumad) laulud “Sind surmani” ning “Mu isamaa on minu arm” (mõlemad Lydia Koidula tekstidele) põhinevad tegelikult soome rahvaviisidel ja olid ainsad eestikeelsed originaallood I Üldlaulupeo kavas. Nad erinevad liedertafellikest lauludest kargema helikeele poolest ning püsivad tänaseni kooride ja laulupidude repertuaaris .
Friedrich August Saebelmann (26. september 1851 – 7. märts 1911) oli helilooja, koorijuht ja pedagoog . Sündis Karksis köster- organisti perekonnas. Vanema venna (Aleksander Kunileid) eeskujul hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Valgas Cimze seminari ning suundus Peterburi, kus tegutses õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi C. van Arcki klaveriklassi. Seal õppis ta ainult ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana. 1880. aastast töötas Paistus kihelkonnakooli õpetajana ja köster-organistina. Etendas suurt osa Viljandimaa muusikaelus , esinedes organisti, pianisti ja tšellistina, andes klaveritunde (üheks õpilaseks oli Juhan Aavik), asutades suure meeskoori ning juhatades maakondlikke laulupidusid. Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, millest enamus ei erine palju saksa liedertafellikest lauludest. Need on vähenõudliku harmooniaga lihtsad salmilaulud, mistõttu võitsid suure populaarsuse omaaegsete kooride repertuaaris. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, ta on kirjutanud ka üksikuid patriootilisi laule. Saebelmann oli esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.
Karl-August Hermann (1851 – 1909) oli lauluteadlane, hariduselt keeletadlane, pannes aluse praegusele kirjakeelele ja grammatikale (näiteks sõnad ainsus , mitmus, algvõrre, ülivõrre, tähestik, koolitlane, haritlane , magala, õpila, lehtla, aula , asesõna, sidesõna, aula ning käändemurrud saav, olev jne), luuletaja, kirjanik (huvitus ajalooteemast, üritas eestlastele selgitada eestlaste ajalugu), kirjastaja ( noodid , raamatud, õpikud), õpikute autor (kui polnud eesti keele õpikut, siis võttis kätte ja kirjutas selle), helilooja (laule umbes 300, lauleldus „Uku ja Vanemuine“), koorijuht, üldlaulupidudel üldjuht, rahvalaulude koguja, toimetaja (võttis Postimehe üle). Aastatel 1885 – 1907 andis välja laulu- ja mängulehte, koostas viiuliõpetuse. Hakkas koostama Eesti Entsüklopeediat (jõudes kirjutada kõik a-tähega sõnad ning alustada b-tähega, ent see jäi majanduslikel põhjustel pooleli ). Töötas eesti keele lektorina Tartu Ülikoolis, tahtis, et kõik eesti ametnikud räägiksid puhast eesti keelt. Nõudis, et muulastele, kes Eestisse tööle jäävad, tehtaks eesti keele eksam .
Johannes Kappel (2. juuli 1855 – 1. juuni 1907) oli helilooja ja organist. Muusikalised algteadmised sai isalt, Paide köstrilt ja organistilt. Aastast 1872 elas Peterburis. Lõpetas 1881 Peterburi Konservatooriumi oreli erialal professor L. Homiliuse klassi ja kompositsiooni erialal suure hõbeaurahaga J. Johannseni klassi. Elas Venemaal, töötas Peterburis organistina ning juhtis eesti seltsides koore. Oli üks kolmanda, viienda ja kuuenda Eesti Üldlaulupeo üldjuhte. Teoste hulka kuuluvad „Eesti keisri laul“ (1881; meeskoorile ja bassile; tekst Jaan Bergmann ), „Kroonimise laul“ (1882; kantaat mees- ja segakoorile; tekst Jaan Bergmann) ning „Päikesele“ (1892; kantaat meeskoorile; tekst Mihkel Veske ).
Miina Härma (1864 - 1941) oli Eesti esimene naishelilooja , kasutas oma loomingus palju rahvaviise. Muusika oli lihtsa helikeelega, kuid värvikate kujunditega. Ei tulnud liedertaffellikust stiilist veel välja.
Konstantin Jakob Türnpu (13. august 1865 – 16. aprill 1927) oli helilooja, organist ja koorijuht, kes ei sallinud Miina Härmat. Muusikat õppis Tallinnas E. Reinicke juures. Pikki aastaid töötas ainult baltisakslaste heaks. 1884 – 1886 juhatas „ Lootuse “ seltsi meeskoori. Lõpetas Peterburi Konservatooriumis 1891 L. Homiliuse oreliklassi. 1891 – 1892 täiendas end Berliinis koorijuhtimise alal. Peale seda töötas Tallinna Niguliste kiriku organisti ja Saksa Gümnaasiumi ning Nikolai I Gümnaasiumi lauluõpetajana, juhatas saksa koore ning kandis nendega ette vokaalsümfoonilisi suurvorme. Oli aastast 1916 Tallinna Meeste Lauluseltsi juht. Oli väga nõudlik, tase pidi olema kõrgeim. Osales 1921 Eesti Lauljate Liidu asutamises, oli 1925 – 1926 selle juhatuse esimees. Üks viienda ja kuuenda Üldlaulupeo üldjuhte. Kirjutas ainult koorilaule, isamaalisi ja looduslüürikat.
Aleksander Läte (12. jaanuar 1860 – 8. september 1948) oli helilooja ja dirigent . Lõpetas 1879 Cimze seminari. 1879 – 1983 oli Puhjas kooliõpetaja, 1883 – 1895 ja 1897 – 1900 köster ja kooliõpetaja Nõos. Asutas ja juhtis laulukoore, oli IV Üldlaulupeo üldjuhte, esines pianistina. Astus 1895 Dresdeni konservatooriumi, lõpetas selle 1897 koorikompositsiooni erialal. Aastast 1900 tegutses Tartus koori- ja orkestrijuhina, ajalehe “ Postimees ” muusikaarvustajana ja klaveriõpetajana, esinedes ka klaveri- ja orelisolistina. Asutas Tartus 1900 esimese Eesti sümfooniaorkestri. 1907 loobus tervise tõttu muusikaelust, avaldas koorilaulukogumikke, uuris värvus- ja valgusmuusika, akustika ja intonatsiooni ning klaveriehituse ja -õpetuse teoreetilisi probleeme. Pärast venna Eugen Sprenk-Läte surma 1932 juhtis Tartus klaveritöökoda “Sprenk-Läte”, lihtsustas klaveri konstruktsiooni nii, et ka vaesemad inimsed said endale seda lubada. On nimetatud Tartu Ülikooli audoktoriks (1935) ning Tallinna konservatooriumi auprofessoriks (1939). Loomingu põhiosa moodustab umbes 200 koorilaulu.