MUINASEESTLASTE (0)

MUINASEESTLASTE PÄRITOLU JA VANIMAD ELUPAIGAD
8000 e.Kr.—5500 e.Kr.
Esimesed andmed inimeste elamise kohta Eestis pärinevad Pärnu jõe kaldalt Pulli asulakohast, mille vanuseks on hinnatud umbes 9000-8500 aastat e.Kr. Tegemist on keskmise kiviaja ehk mesoliitikumi asulaga ning tollest ajast on Eestis teada veel mõned asulakohad . Näiteks Kunda Lammasmäe asulakoht , mis leiti 1886. aastal ning see andis nime kogu keskmise kiviaja kultuurile, mis oli levinud Läänemere ümbruses. Nagu pea kõik seni leitud mesoliitilised asulakohad, asus ka Kunda asulakoht siseveekogu ääres. Nimelt oli Lammasmägi sel ajal saar madalas järves. Radiosüsiniku dateeringute järgi elati Lammasmäe asulas 8700—4950 aastat e.Kr.
Inimasustus oli sellel ajal Eestis väga hõre. Rahvaarvu on hinnatud umbes tuhandele inimesele. Need inimesed olid Kunda kultuuri kandjad ja elasid veekogude lähedal. Nende keelelist kuuluvust ei teata. Arvatakse, et nad tulid Eestisse kas Kesk-Euroopa idaosast või Ida-Euroopa lõunaosast. Kunda kultuuri inimesed olid europiidsete tunnustega. Mõned teadlased on neid pidanud soome- ugri rahvaste eelkäijateks. Keskmisel kiviajal rändas Eestisse rahvast ka ida poolt. Rassiliselt oli neil nii europiidseid kui mongoliidseid tunnuseid.
Kunda kultuurist pärinevad ilmselt nt sellised sõnad eestlaste sõnavaras: * eile * meri * Pärnu * haug * must * saar * higi * mägi * selg * hull * neem * siig * konn * nüri * sugu * liha * Peipsi * vimb . Need sõnad ei ole omased soome-ugri ega indoeuroopa keeltele, neid omistatakse kunda kultuuri kandjaile, keda peetakse eestlaste kaugeteks esivanemateks
5000 e.Kr.—1000 e.Kr. 500 e.Kr.
Nooremal kiviajal ehk neoliitikumis, mille algust loetakse aastast 5000 e.Kr., Eesti rahvaarv kasvas. Asustus koondus endiselt veekogude äärde. Suurima kultuurimuutusena võeti kasutusele keraamika. Eestis elas siis arvatavasti mõnituhat inimest. Nooremal kiviajal rändasid Eestisse läänemeresoomlaste eellased, kes tulid ida poolt. Ka nemad olid antropoloogiliselt nii europiidsete kui mongoliidsete tunnustega.
Uustulnukad tõid kaasa kammkeraamika kultuuri, mis levis mitmel pool Läänemere ääres. Läänemeresoomlased ja Kunda kultuuri rahvas sulasid arvatavalt kokku, kusjuures domineerima jäid läänemeresoomlased.
3000. aasta paiku e.Kr. hakkasid Eestisse rändama venekirveste kultuuri inimesed. Nemad tõid kaasa põlluharimise ja karjakasvatuse. See põhjustas rahvastiku ümberpaiknemise põlluharimiseks sobivamatele, viljakamatele aladele . Venekirveste kultuuri kandjad olid ilmselt balti hõimude eellased ja europiidsete tunnustega.
Pronksiajal jätkus rahvastiku ühtesulamine ja kultuuriliselt jäid domineerima läänemeresoomlased.
500 e.Kr.—1100 p.Kr. 13.saj.
Rauaaeg , mille algust saab arvestada alates VI sajandi lõpust e.Kr. tõi kaasa raua kasutuselevõtu ja põlluharimise leviku. Varase ehk eelrooma rauaaja alguses aastal 500 e.Kr. on Eesti rahvaarvuks pakutud 7000 inimest. Rooma ehk vanemal rauaajal (I-V sajand p.Kr.) muutus kliima pehmemaks, soodustades põlluharimist ning rahvaarvu suurenemist . Kristliku ajaarvamise alguseks kujunes välja piir läänemeresoome ja balti hõimude vahel, milleks sai Väina (läti keeles Daugava) jõgi.
Keskmisel rauaajal (V-IX sajand) hakati Eestis rajama põlispõlde, mida hariti künniloomadega, peamiselt härgadega. Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad . Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest.
Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused , mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest.
Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Harju, Järva, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud.
Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtisid üks või mitu isandaks kutsutavat vanemat (Läti Henrikul " senior , senior provinciae").
Maakonnad Linnused Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil. Sarnaselt siinsetele aladele oli ka suurem osa Euroopa pisilinnustest puust. Kivilinnuseid suutsid püstitada vaid mõnevõrra jõukamad vasallid.
Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber. Paljudel juhtudel hüljati vana ja väiksem linnus ning rajati sellest mitte kuigi kaugele suurem ja võimsam.
Selge on see, et Eesti muinasaja lõpu linnused olid väga erineva funktsiooniga. Osades linnustes on elatud ilmselt pidevalt, teised on olnud kasutusel vaid hädaohu korral (pelgupaiklinnused). Osa linnuseid on suuremad, osa väiksemad. Mõnede linnuste puhul on olnud ilmselt tegu piirkonna poliitilise keskustega (näiteks Otepää ja Viljandi), teised on jällegi kujutanud endast tõenäoliselt vaid ühe ülikuperekonna kantsi (näiteks Lõhavere).
Enamike Eesti linnuste paks kultuurkiht osutab, et neis elati pidevalt. Neil leidub nii meeste kui ka naistega seotud esemeid, samuti mänguasju, mis viitab nö normaalsele elanikkonnale, mitte üksnes sõjaväelisele kaitsemeeskonnale. Mitmetest linnustest on kaevatud välja eluhooneid. Enamasti on need suhteliselt väikesed ning enam-vähem ühe suurusega.
Linnuste tüübid:
*Mägilinnus - igast küljest looduslikult kaitstud künkal paiknev linnus N:Otepääl
*Neemiklinnus - püstitati mäeseljaku neemikuna lõppevale osale N:Rõuge linnamägi
*Kalevipoja sängi tüüpi - rajati voortele N:Põhja- Tartumaal Alatskivi Kalevipoja säng
*Ringvall - linnus - ümber linnuse rajati kõrge vall N:Saaremaal ja Lääne-Eestis
Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel.
Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses ning on kolmel korral põlenud. Henriku Liivimaa kroonika järgi on need põlengud ka täpselt dateeritavad. Esimest korda hävis linnus tõenäoliselt 1211 . aastal kui suur vallutajate vägi tuli Metsepole kaudu Sakalasse. Teine rünnak Leole vastu toimus 1215. aastal ja pärast piiramist linnus süüdati. Kolmandal korral hävis linnus lõplikult 1223 . aastal suure orduvastase ülestõusu käigus.
Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues. . Arheoloogidele oli kaev tähtis aga teisel põhjusel – siit saadi vaid harukordadel leitavaid muinsusesemeid. Kaevu avamisel ilmnesid kaks kuusepakust hitsmeatra, puust vakake, niinekiududest kahekeermeline köiejupp, kadakast ja tammest odavarsi, poolik kadakane vibu jms. Nimetatud esemed on hoiul Ajaloo Instituudis.
Lõhavere (Leole) linnus asus tänasest Lõhavere asulast 2 km ida pool. Leole puhul on tegemist ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga. Selleks oli Põhja-Sakala vanem Lembitu , kes langes 21. septembril 1217 Madisepäeva lahingus.
Kaarma maalinn on linnamägi Saare maakonnas Kaarma vallas Kaarma külas, kirikust kirdes.
Nagu selgub Liivimaa vanema riimkroonika järgi oli Kaarma maalinn (Hag Carmele) 1250.–1261. aastatel toimunud ülestõusu ajal saarlaste väe kogunemiskohaks, kui siia tuldi varju Riia piiskopi, Tallinna foogti , Tartu ja Saare-Lääni piiskopi vasallide ühendatud vägede eest ja mille juures peeti lahing orduväega. Vaenlase väed laastasid Saaremaad, põlevate külade suits oli katnud kogu maa.
Soontagana maalinn (10.–12. sajand) paikneb Koonga vallas Pärnumaal suure Avaste soo lõunapoolses osas Maalinna soosaarel. Alates 1981. aastast (uuendatud 2003) jääb see 5226 ha suurusele Avaste looduskaitsealale.
Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse seda korduvalt Soontagana kihelkonna keskusena, mida sakslased piirasid juba 1210. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. 1215. ja 1216. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
Varbola linnus – Muinas-Eesti suurim, asetseb Raplamaal, 55 km kaugusel Tallinnast. Vägev, 12. sajandil ehitatud kants esitab väljakutsuvaid mõistatusi. Maalinnuse müüride ladumiseks on tulnud murda ja kohale vedada umbes veerand miljonit hobusekoormat paekive. Kust võeti ses inimlagedas paigas selleks tööjõud? Lisaks on allikate põhjal alust arvata, et Varbolas valvati suuri varandusi ja hõbedahunnikuid. Kust see rikkus talupoegadel? Korduvalt kroonikas mainitud kants jäi vaenlase poolt vallutamata. Ka peale ristisõdu ja maa alistamist saksa ja taani võimude poolt paistab linnus olevat edasi püsinud. Varbola kui võimas kants, mis suudaks kaitsta kaupa ja kaubateed püstitati ilmselt 11. sajandi 60-tel aastatel. 150 aastat ei üritanud vaenuväed alalise kaitsega ja hea asukohaga kantsi rünnata. Seega võisid siin turvaliselt varjul seista kaubavarud ja varandused. Varbola jäi sõjaliselt vallutamata ka ristisõdade aegu. Linnuserahvas sõlmis lepped Põhja-Eesti alistanud taanlastega ja tugevdas väljaehitustega kantsi. Siin asus eestlaste jaoks muistse vabadusvõitluse viimase vaatuse – 1223. aasta mässu üks keskusi.
Kasutatud allikad:
http://www.histrodamus.ee
http://www.miksike.ee
http://www.kultuuri.net
http://www.saaremaa.ee
http://www.muuseum.viljandimaa.ee
http://et.wikipedia.org