Viikingid (0)

Tapa Gümnaasium
VIIKINGID
Autor:Nimi
Juhendaja :Nimi
2013

Sisukord:

• Viikingid
  

• Kes olid viikingid
  
• Viikingite retked
  
• Viikingiaegne Eesti
  
• Viikingiaegne rõivastus
  
• Viikingirelvad
  

VIIKINGID
Viikingid olid muinas- skandinaavia (rootsi,taani,norra) päritoluga meresõitjad.Nimetus " viiking " tuleb vanapõhja sõnast vík, mis tähendab lahte. Arvatakse, et ka viiking tuleb sõnast wic, mis tähendab kaubandust.
Viikingid olid osavad laevaehitajad; nende pikklaevade drakkarite plangutus ning suured nelinurksed purjed tagasid oma aja kohta küllalt suure merekindluse. Mereretked viisid viikingeid Islandile, Gröönimaale ning Põhja-Ameerika rannikule. Suurte maadeavastuste eelsel perioodil oli viikingitel märkimisväärne roll uute alade avastamisel, kuid teated nende retkedest ei levinud eriti, sest mõõdistamist ei tehtud ja kaarte ei koostatud.
Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Nende tegevus ulatus Bütsantsini ning nad mängisid olulist poliitilist rolli Kiievi-Vene riigi kujunemisel. Prantsuse rannikutel nimetati viikingeid normannideks.
KES OLID VIIKINGID?
300 aasta jooksul, umbes aastatel 800 – 1050 pKr, hoidsid kaugelt Põhjalast pärit metsikud mehed –viikingisõdalased – oma hirmuvalitsuse all keskaegset Lääne-Euroopat. Soov saada rohkem kulda-hõbedat, orje ja uusi maavaldusi oli see, mis sundis viikingeid tõstma purjed ning lahkuma oma kodudest tänapäeva Norras, Taanis ja Rootsis. Nende ootamatud ja julmad rüüsteretked olid legendaarsed; kristlikud mungad kirjeldasid õudusega rikaste kloostrite ja linnade rüüstamisi ning hävingut.
Kuid viikingid olid enamat kui rüüstajad. Nad olid ka kavalad kaupmehed , kogenud meresõitjad, osavad käsitöölised ning laevaehitajad. Nad elasid skaldide ja saagade maailmas, igapäevaelus oli nende ühiskond aga oma aja kohta silmatorkavalt avatud ja demokraatlik.
Kes meist poleks puutunud kokku romantiliste piltidega viikingitest kui muistsetest Põhjala kangelastest . Kahjuks on enamik taolisi kujutelmi aga täis vigu. Parimaks näiteks on siinkohal üldlevinud pilt sarviliste kiivritega suurekasvulistest meestest uhke draakonipeaga laeva pardal. Tegelikult ei kandnud viikingid kunagi sarvedega kiivreid, nende meeste keskmiseks pikkuseks oli 165 cm, naistel 154 cm. Valdav enamik viikingeist olid rahumeelsed talupojad, merekaubanduse ja –röövimisega tegeles neist vaid käputäis. Skandinaavia viikingiaeg ja sellele vastav periood Baltimaades – noorem rauaaeg – on olnud laiemale üldsusele küllaltki vähetuntud eeskätt Nõukogude ajal esiajaloo käsitlemisel kehtinud piirangute tõttu. ”.
Eestist, eriti Saaremaalt leitud võõrapärased esemed, sealsed sadamakohad ning linnused annavad tunnistust ühiskonnast, ms oli organiseeritud naabermaadega samal tasemel ning milles meresõit ja kaubandus – paraku ilmselt ka piraatlus – omasid tähtsat rolli. Pole võimalik käsitleda skandinaavlaste idaretki, pööramata tähelepanu muistsetele saarlastele, kuralastele või ka muudele Läänemere idaranna elanikele. Kasutades terminit ‘viikingid’ selle laiemas tähenduses võib täie kindlusega rääkida ka Eesti viikingitest.
VIIKINGITE RETKED
Viikingid rändasid, kauplesid ja rüüstasid kogu Euroopas, jõudsid idas kuni Bagdadini ja läänes koguni Ameerikasse. Island avastati aastal 870 ning Gröönimaa aastal 985. Viiking Leif Eriksson oli ilmselt esimene eurooplane , kes astus Ameerika pinnale Newfoundlandis tänapäeva Kanadas, ning seda juba 1001 . aastal.
Viikingiaja tinglikuks alguseks loetakse aastat 793, kui ootamatult põhja poolt ilmunud sõdalased rüüstasid Lidisfarne kloostrit ühel Inglismaa kirderanniku saarel. Selline jultumus oli šokiks kogu kristlikule maailmale. Ometigi ei jäänud “põhjamaa paganate” rüüsteretk viimaseks, vaid sellesarnastest sai Lääne-Euroopa jaoks õudne reaalsus veel mitmeks sajandiks .
Viikingid tungisid piki Euroopa suuri jõgesid – Rein, Seine , Loire – kuni Pariisini välja. Pariis rüüstati 845. aasta lihavõtete ajal; kutsumata külalistest vabanemiseks pidi Prantsusmaa kuningas Karl maksma viikingeile 3150kg hõbedat. Lisaks võttis viikingite pealik Ragnar suveniiriks kaasa tükikese linnaväravast. Küllap pakkus linlastele lohutust teadmine, et nii Ragnar ise kui ka enamik tema meestest surid tagasiteel kodumaale ootamatusse haigusesse.
Viikingid hakkasid talvituma vallutatud paikades ja rüüsteretked venisid vahel aastatepikkuseks; kulusid veel mõned aastad ning osa viikingeid, nagu näiteks need, kes olid jäänud pidama Normandiasse ja Põhja- Inglismaale , sulasid kohaliku rahva sekka ning võtsid omaks kohaliku keele.
VIIKINGIAEGNE EESTI
Kuigi viikingid rajasid oma kolooniad praegusele Venemaale ja ka Soome lääne- ja idarannikule, ei suutnud nad kanda kinnitada Baltimaades. Ometigi pidi enamik tähtsatest kaubateedest kulgema piki siinset rannikut või jõgesid. Küllap oli siin põhjuseks skandinaavia kroonikates kirjeldatud “idatee meeste” aktiivsus, mis ei lasknud Rootsi viikingeil siia omi kaubakeskusi rajada. Ohtlikuks muutusid eriti Saare- ja Kuramaa meresõitjad Skandinaavias tekkinud riigikestele 11. ja 12. sajandil, mida vahest romantiliselt nimetataksegi Eesti (resp. Läti) viikingiajaks.
Selgeimat tunnistust läbi Eesti voolanud rikkustest annavad maapõue peidetud hõbeaarded, mille rohkuse poolest suudab Eestiga Läänemere ümbruses võistelda üksnes Gotlandi saar. Ka kogu siinne arheoloogiline leiumaterjal osutab väga tihedatele sidemetele nii Rootsi viikingite kui ka Venemaa varjaagidega.
Muistsetest eestlastest kui viikingite maailma täieõiguslikest liikmetest annavad tunnistust rohked kalmeleiud. Mõistagi maeti koos ehete ja relvadega vaid ühiskonna rikkamaid liikmeid, piirkondade ja külade vanemaid ning nende perekondi. Relvad ja ehted , mis koos surnuga põletati, olid mõnikord Skandinaavia päritolu või sealsete eeskujude järgi kohapeal valmistatud. Eriti internatsionaalsed on olnud relvad, mis on ka mõistetav, kuna sõjas oli vaja püsida naabritega võrdsel tasemel. Ka meeste ehted ning küllap rõivadki on Eestis olnud sarnased ülejäänud Põhjamaade omadele.
VIIKINGIAEGNE RÕIVASTUS
Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga , eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega . Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega.
Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga .
Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades).
VIIKINGITERELVAD
Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid. Terveid mõõku on Eesti kalmetest harva leitud, enamasti vaid käepideme tükke. Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe.
Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske - ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid.
Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid.
Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks. Nooleotsi leidub harva, kuid liivlaste laibamatustes esineb tihti kilpide ja nooletuppede jäänuseid.
Relvi , eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad , olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament.
Kokkuvõte:
Viikingid olid sõjamehed, kes elasid põhjamaades. Nad rüüstasid mitmeid riike ja tegelesid kaubandusega. Nad olid osavad ja oskasid kaubelda. Nende relvadeks olid enamasti odad ja nad käisid läbi terve Euroopa. Viikingite lapsed hakkasid relvade käsitlemist harjutama juba väiksest east. Kui mehed olid kodust ära, siis oli naine perepea. Viikingid olid ühed võimsamad tegelased Euroopa ajaloost.
Kasutatud allikad:
http://www.kasmu.ee/content/kes-olid-viikingid
http://et.wikipedia.org/wiki/Viikingid