Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Muinaseestlased". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rõivastus, põll, matuste, relv, ehted, vöö, peakatte, matuse, ehteid, linnused, peakatted, kirves, tekstiil, rõivaste, särk, skandinaavia, ehete, mõõk, kilbi, naabritega, abielud, rõivad, kuub, relvi, relvaks, odad, kilbid, maakonda, maakonnad, linnustes, retke, komme, ehetes, nahkvöö, vööd, peakate, särki, kirik, emaks, kanti, kalmistukangelastest. Kahjuks on enamik taolisi kujutelmi aga täis vigu. Parimaks näiteks on siinkohal üldlevinud pilt sarviliste kiivritega suurekasvulistest meestest uhke draakonipeaga laeva pardal. Tegelikult ei kandnud viikingid kunagi sarvedega kiivreid, nende meeste keskmiseks pikkuseks oli 165 cm, naistel 154 cm. Valdav enamik viikingeist olid rahumeelsed talupojad, merekaubanduse ja röövimisega tegeles neist vaid käputäis. Skandinaavia viikingiaeg ja sellele vastav periood Baltimaades noorem rauaaeg on olnud laiemale üldsusele küllaltki vähetuntud eeskätt Nõukogude ajal esiajaloo käsitlemisel kehtinud piirangute tõttu. ". Eestist, eriti Saaremaalt leitud võõrapärased esemed, sealsed sadamakohad ning linnused annavad tunnistust ühiskonnast, ms oli organiseeritud naabermaadega samal tasemel ning milles meresõit ja kaubandus paraku ilmselt ka piraatlus omasid tähtsat rolli. Pole võimalik käsitleda
maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et ka võrukujulist pärga, abielus naistel katsid pead pikad linikud või seotud rätid. Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks
Kõik leitud mõõgad esindavad Skandinaavias levinud tüüpe. Kõige sagedamini võib kalmetest leida odaotsi, mille tüübid varieeruvad väga luksuslikest importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Relvi, eriti mõõka, ülistatakse mitmetes Skandinaavia saagades, parimatele neist anti isegi nimed. Head relvad, nagi damaskitud teraga mõõgad ja odaotsad, olid väga kallid. Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament. Rõivad Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega.
................................. .........lk 45. MuinasEgiptus. Inimkultuuri häll oli teatavisti soojades maades. Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi
................................. .........lk 45. MuinasEgiptus. Inimkultuuri häll oli teatavisti soojades maades. Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi
Rõngu Keskkool Referaat Egiptuse mood ja ilu Keiu Kruuse 10. klass 2010 Sisukord 1) Sisukord 2) Sissejuhatus 3) Egiptus parfüümide häll 4) Keha hooldamine 5) Ilu ja kosmeetika 6) Ilu ja kosmeetika 7) Ravitsemine ja maagia 8) Ehted ja kaunistused 9) Soengud ja peakatted 10) Soengud ja peakatted 11) Riietumine 12) Riietumine 13) Jalanõud 14) Huvitavat 15) Kokkuvõte 16) Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Keha koorimine, depilatsioon, kortsudevastane kreem, võitlemine venitusarmide, halva hingeõhu ning higilõhna vastu ja palju muud. Kõlab üsna tänapäevaselt ja naisteajakirjalikult? Ometi otsisid sellistele muredele lahendusi ka juba vanad egiptlased tuhandeid aastaid tagasi, ja leidsidki
pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi
Asustus tihenes, ühiskond muutus hierarhilisemaks, hakkas kujunema ülikkond ja kihelkonnad. Eesti rahvaarvuks aastal 500 on pakutud 23 000 inimest. Nooremal rauaajal ehk viikingiajal ja hilis-rauaajal (X-XIII sajand) jätkus põllumajanduse areng, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem. Majanduslikku arengut ja ühtlasi rahvastiku kasvu soodustas tänapäevasest pehmem kliima. Samas suurenes ka sõjaliste kokkupõrgete arv naaberrahvastega. Olulisteks keskusteks kujunesid linnused, mille ümber mõnel pool tekkisid ka külad. Aastal 900 AD on Eesti rahvaarvuks oletatud 95 000 inimest. Muinasajal olid erinevused Eesti eripaikade kombestikus ja keeles üsna suured. Seetõttu tekkisid kogukonnad. Ühiskonna algrakukeseks oli perekond, kellele kuulus talu. 5-10 talu moodustasid küla- kogukonna. Külakogukonnad liitusid kihelkondadeks, need omakorda aga maakondadeks. Varasemal rauaajal (9.-13. saj.) oli Eestis 8 maakonda: Virumaa, Rävala,
Peakatete roll on olnud läbi aja sama tähtis kui kogu muu riietus ning sinna juurde kuuluv. Väike pilk ajalukku viitab mütsile, kui staatuse ja klassisümbolile. Müts on peakate, millel võib olla nii kaitsefunktsioon, tseremoniaalne kui usuline tähendus, see võib kanda ohutuse eesmärki kui olla moe aksessuaar. Minevikus olid kübarad ja mütsid sotsiaalse staatuse näitajad. Lahingutes eraldasid need rahvuseid ja auasteid. Kübarad ja muud peakatted on olnud meie ümber väga pikka aega. On raske öelda millal tõmmati esimene loomanahk üle pea kaitsmaks ilmastiku ja loodusjõudude eest ning olgugi et tegu ei olnud kübaraga selle tavapärases tähenduses, oli selge et kaetud pea annab nii mõnelgi juhul eelise. Üks esimesi tõendeid kübarast on leitud Teeba hauamaalilt Kreekas, Kesk- Kreeka piirkonnas Biootia maakonnas. Samanimeline linn oli ka Egiptuses ning et eristada
tehti käevõrusid, kaelaehteid ja sõrmuseid. Sõrmused olid staatuse sümbolid, ainult rikas inimene võis lasta oma kujutise kivisse lõigata. Niiskele savile vajutatud pitser võimaldas kindlaks teha eseme omaniku. Õukonna daamid kandsid sõrmedes läikivaid kalleid vääriskividega sõrmuseid. Kusjuures sõrmustega nad ei koonerdanud. Näiteks 14. sajandil võis naisterahval kümnel sõrmel kokku olla enam kui 20 sõrmust. Sõrmus oli ka abielutunnuseks. Omamoodi ehted olid isiku päritolule ja positsioonile osutavate tunnuste hulgas tähtsal kohal tema vapp ja orden. Ordenid olid kaunistatud tavaliselt vääriskividega ja väga kallid. Jalatsid: Keskaegsed jalatsid tehti nahast, olid poolkinnised, pehme talla ja valdavalt terava ninaga. Mida kõrgemast seisusest isik, seda pikem kinganina. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal
Tüüpiline kammkeraamika arvatavasti 4000 eKr, oletatakse ka elanikkonna mõningast siiret Eesti aladele Karjala aladelt. Terava otsaga anumad ja väikesed lamedad liuad Leitud umbes 50 asulakohta, siseveekogude ja ranniku lähedal. Tuntumad Riigiküla Narva jõe ääres, Akali, Tamula jt. Esimesed kindlad tunnusmärgid elamutest. Kergelt maapinda süvendatud vaiehitised Matuseid teada rohkem. Esineb asulakohtadesse matmist, Lääne-Eestis eraldi matusekohad. Hauapanuseid rohkem, sh ehteid, kujukesi, merevaiku, tööriistu, täheldatavad rituaalide jäljed. Haudadesse ei maetud kõiki kogukonna liikmeid Nöörkeraamika Hilisneoliitikumis levinud laial ala Euroopas Eestis algus dateeritud leidude põhjal umbes 3000 eKr, täpne dateering hilisemast perioodist 2500 eKr. Laia leviku tõttu on oletatud, et nöörkeraamika kultuur levis koos inimrühmade liikumisega, samas ei ole ulatuslikku sisserännet Eestis tõestatud
ema. Ta jagab noorema pronksiaja vahel veel kahte järku: 1) 1100-800 ema. Siis olid kasutusel kindlustatud asulad ning rajati suurem osa kivikirstkalmetest (?). 2) 800-500 ema. Sisuliselt eristamatu järgnevast perioodist, s o eelrooma rauaaja varasemast järgust. ESEMELINE MATERJAL Nooremat pronksiaega iseloomustab juba hoopis suurem hulk pronksesemeid. Jätkuvalt on tegu tõenäoliste prestiiesemetega (kirved, ehted jne). Pronkskirvestest on nüüd tegu põhiliselt väikeste putk- ehk õõskirvestega. Eestis leidub nii idast Volga aladelt kui ka Skandinaaviast pärit tüüpe. Kirvetüüpide levikus avaldub taas Eesti transiitmaa staatus näiteks on ilmselt siitkaudu jõudnud Kesk-Venemaalt Skandinaaviasse nn Mälari tüüpi kirved. Nooremal pronksiajal oli kasutuses juba vähem kiviriistu, kuid jätkuvalt valmistati suur osa tööriistadest ja muust vajaminevast luust, sarvest või puust. Ilmuvad nö
varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid nuga ja nõelakoda. 13. 17. sajandist rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Algul ilmnesid peamised erinevused varasemast kaunistustes ja ehetes. Pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised. Ilmusid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest keed paatrid, suured hõbehelmed krõllid. 14. sajandist pärinevad esimesed silmkoes kindakatked, 17
· Arheoloogia · Zooloogia · Antropoloogia · Etnoloogia · Keemia · Bioloogia · numismaatika · Rahvaluule · ARHEOLOOGIA - Ehitiste jäänused => Millised olid ehitised muinasajal - Linnuste kaitserajatised => Millised olid muinasaja kaitserajatised - Kalme konstruktsioonid => Millised olid muinasaja matmiskombed ja kalmed - Esemete jäänused => Millised olid muinasaja nõud, ehted, töö- ja tarberiistad jms · KEEMIA - Määratakse leidude vanus · ZOOLOOGIA - Loomade jäänused => Milline oli loomastik muinasajal BIOLOOGIA => Milline oli muinasaja taimestik · ANTROPOLOOGIA - Inimeste luustikud => Millised olid muinasaja inimeste rassilised kuuluvused, kui vanad nad olid, nende toitumine, põetud haigused jms. · NUMISMAATIKA - Leitud mündid => Aarete koosseisu põhjal määratakse kaubandussuhted · ETNOLOOGIA
Põllumajandustoodang arenenud, sellest jätkus äraelamiseks ning väljaveoks. Põllumajanduse areng soodustas käsitöö arengut-raudesemete valmistamine. Omamaisest rauast tehti kvaliteetseid kirveid, nuge. Kasutusele tulid vikatid, sirbid. sõled, peened ripatsid, kaela-käevõrud, sõrmued. Rooma rauaaeg rahulik sõdadeta ajajärk. Pole teada linnuseid, kalmetesse ei pandud kaasa relvi. 4. KESKMINE RAUAAEG (450-800) VIIKINGIAEG (800-1050) ASUSTUS Keskmisel rauaajal kerkisid linnused. Kasutusiga polnud pikk, tunduvalt rohkem hakati ehitama 8.saj paiku. Paljusid kasutati püsivalt kogu viikingiaja, mis ühtlasi tugevdati nende kaitseehitsi ja ehitati uusi linnuseid juurde. Linnused rajati järskudele nõlvade ja sobivate suurustega küngastele. Palkidest kaitseseinad, vallist väljapoole kaevati kraav. Enam kui poolsada linnust. Mägilinnused üksikutele, igast küljest looduslikult kaitstud küngastele rajatud linnused.
Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised. Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise taimornamendiga), kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ning kuni üleminekuni linnamoele kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis sarnanesid lõikelt särgiga
esindajad. Nii mehed kui naised kandsid sandaale (osadel neist olid ninad ülespoole pööratud), mida sai jala külge kinnitada mitmel eri viisil. Sidumisrihmad võisid olla kaunistatud metalli ja tikanditega. Sõdurid, kütid ja töömehed kandsid sääremarjani ulatuvaid saapaid. Naised kandsid pikemana näimiseks paksu korktallaga jalatseid Valmistati tavaliselt papüürusest, kitsenahast, palmi kiududest jne. EHTED Ehteid kanti Egiptuses rikkalikult. Neid kandsid nii naised kui mehed. Ehete kandmine näitas jõukust Leitud on kõrvarõngaid, käevõrusid, jalavõrud, kaelakeesid, sõrmuseid ja rinnanõelu. Hinnalisest materjalist ja ülipeene töötlusega metallist peavõrud ning diadeemid. Amuletina kanti paela või keti otsas rinnaplaati püha sõnnikumardikate kujutisega. Ehteid kandsid kõik ühiskonna kihid, nende materjal ja töötlemise peenus sõltusid inimese seisusest. Kõrgklass kandis peamiselt
surnutele antud ka tööriistu: kõõvitsaid, nuge vm. Matuseid Zveinijekist Tuntud on lapsematusTamulast, kus surnu mõlemas käes olid olnud sookure tiivad. Lisaks oli lapsele antud kaasa kaks linnukujulist ripatsit. Paraku pole sellest matusest säilinud ühtegi autentset fotot või joonist, kuigi sellele kirjanduses sageli viidatakse. Ilmselgelt oli tegemist erilise lapsega, võib-olla laps-amaaniga. Leitud matuste äärmine vähesus ning mitmete neist juures avalduvad selged kultuslikud märgid sunnib küsima, kes olid need inimesed, kelle matuseid leitakse? Ilmselt on meieni säilinud üksnes väike väljavalitud osa kunagistest surnutest. Nende hulgas on samas nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kas võiks oletada, et silmatorkaval ja arheoloogilisi jälgi jätval moel maeti vaid inimesi, kellel arvati olevat üleloomulikke võimeid? 12
ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. sajandi lõpul .Muinasaeg moodustab valdava osa kogu Eesti ajaloost. Uurimisel tuleb arvestada veel etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj. maarahva ehitistes, esemetes, töövõtetes kommetes jms. võib olla säilinud veel elemente, mille juured ulatuvad esiaega. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal ( nt. kinnismuistised, omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metalltöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud töö-ja tarberiistad, relvad, ehted). Kasutamist väärib ka rahvaluule, milles esineb sageli küllalt vanu pärimusi ja ka eesti keel, mille tõttu saab teha oletusi hõimude ja rahvaste varasematest rändamistest ning kokkupuuteist teist keelt kõnelenud rahvastega. Muinasaega uurivad arheoloogid, kes teostavad muististel arheoloogilisi kaevamisi.
Oluline oli näidata säravat, kõrget ja heledat laupa Põhiline, millega oma ilu eest hoolt kanti, olid pikad ja kuumad vannid. Keskaja naise ilu tähendas sedagi, et ta lõhnas hästi - põhilised lõhnataimed olid lavendel, kummel, roos, kannike, kaneel ja mitmesugused vürtsid. Näiteks võeti mandliõli ja hoiti seal sees kaneelikoort, siis omandas õli kaneeli lõhna ja seda määriti endale peale PEAKATTED Peakatted olid rõivastega võrreldes enam moevooludet mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad Täiskasvanud meeste-naiste pead olid ka kodus kaetud Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla neiud, kes ehtisid endid seisusest lähtuvalt paelte ja pärgadega, pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif.
Meeste rõivastel kasutati sageli Hispaania ehisnahka. -6- Sajandi lõpuaastatel pitsi populaarsus vähenes ning India musliin tegi võidekäigu. Idamaadest üle võetud kliseetrükk võimaldas kangastele trükkida populaarseid idamaises ja pärsia stiilis mustreid. Lisandid paelad, tressi ja narmad toodi sisse Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt. 3.3. Ehted 17.sajandi ehted olid lihtsad ja elegantsed. Jõukas daam valis rõivaste lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärleid, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Ehe ei pidanud tähelepanu tõmbama, vaid rõhutama kandja ilu. Nõudmine pärlite järele suurenes 17. sajandil oluliselt. Daamid kandsid pärleid soengutes, õlgadel ja randmete ümber, kõrvarõngastena ning ümber kaela. Moes olid ka briljandid. Õukonna lemmikuteks olid vääris- ja
Tehnika arenemine tõi uuendusi ka rõivastus- ja moeküsimustes. Väga tähtis oli õmblusmasina leiutamine ja selle kasutusele võtmine 19. sajandi keskpaigas. See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Nüüd muutusid lõiked lihtsamaks ja rõivad odavamaks. Naiste rõivad muutusid uuesti toredamaks. Lai krinoliin, mida hakati kandma 19. sajandi 20. aastatel, paisus veelgi kaharamaks. Peokleidid olid avara dekolteega, päevakleidid aga kinnise kaelusega. Palju kanti ehteid, sest väärismetall ja kalliskivid muutusid üheks kapitali paigutamise viisiks. Mood hakkas kiiremini vahelduma. Seda dikteerisid suured moemajad, mille hulgas said juhtivaks Pariisi moekunstnikud ja firmad. Juba 1830. aastast peale oli mõnes Pariisi poes müüdud valmisrõivaid. Pariisis oli moodi läinud ajaviide nimega shopping. Suurt elevust tekitas esimeste kaubamajafe avamine Pariisis. Esimest korda olid ühe katuse all nii meeste, naiste kui laste valmisrõivad ning lisandid, mida
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev
Väga hinnati värviliste, enamasti punaste klaastahukestega silmadega preese. Neid oli nelja- ja kuuesilmalisi. Eriliseks uhkuseks ja jõukuse märgiks loeti kuhikujulist hõbesõlge, suurt sõlge. Võrreldes Lõuna-Eesti sõlgedaga olid siinsed sõled siiski tunduvalt väiksemad. Naiste alatiseks ehteks olid klaashelmed ühe või kahe rindima, lükkena, tihedastii ümber kaela. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka haudu. Helmed, nagu ehted üldse, pidid naist kaitsma kõigi salapäraste ohtude eest. Pidudeks riputasid jõukamad naised kaela hõbeketid (või ka hõbe- või klaashelmed) kannaga rahadega. Tantsu ajal rahad raksunud rinnal. Kõrvaringaid, mis eesti naistel üldiselt haruldased, on kantud Iisakus ja Vaivaras. Enamasti olnud need sõrmusetaolised lihtsad hõberõngad. Meeste ülikonna põhikomponendid 19.saj. esimesel poolel olid särk, püksid, vatt, kohati ka vest.
Ritvadest püstitatud koonusekujulised püstkojad. Neoliitikumis püstitati ühtlasi suhteliselt suuri neljakandilisi, postidele tuginevaid hooneid. JAHI- JA TÖÖRIISTAD Varasemaga võrreldes tublisti arenenud. Tulekivist nooleotsad töödaldud ühtlaselt üle pinna, mitte ainult servast. Moondekivimist hoolikalt lihvitud mitut tüüpi kirved ja talvad. MATMISKOMBED Tähtsamad surnud sängitati asula territooriumile. Elamu põranda alla. Lahkunule kaasa noake, kõõvits ja ehteid. KUNSTITASE Luust, merevaigust vooliti loomade, lidude, madude, inimeste kujukesi, osa kasutati ehetena. Maagiline omadus, hoidis-kaitses kandjat. ELATUSALAD Põlvkondade vältel samas keskkonnas elanud rahvas oli õppinud väga hästi tundma kalapüügisaladusi, loomade käitumist, mitmesuguseid taimi ja nende omadusi. Leiutatud ühtlaselt täiuslikud püügivahendid, looduse pakutavat osati max ära kasutada. Teravijlade õietolmuterakesed algeline maaviljelus. NÖÖRKERAAMIKA 3000eKr
........................................18 11. EESTI KOLME KUNINGRIIGI VALDUSES, lk 186-203........................................................20 1 1. MUINASAJA ALLIKAD JA NENDE UURIMINE, lk 13-17 *Ajaloo allikad jagunesid mitmeteks “osakondadeks” olid: a) Ainelised ajaloo allikad ehk muistised Kinnismuistised – asulakohad, linnused, lossid, kalmistud jms. Esemed mis on seotud mingi kindla asukoha ja leidude kogumiga. Irdmuistised e. juhuleiud on esemed, mis pole seotud mingi leidude kogumi ega kinnis- muistisega. b) Kirjalikud ajaloo allikad- kroonikad, ürikud, seadused c) Suulised ajaloo allikad- müüdid, legendid, pärimused, muinasjutud, rahvaluule d) Etnoloogilised ajaloo allikad - tavad, kombed, traditsioonid
konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii pikaks, et temaga saab peale torkamise ka juba lüüa ning kujuneb välja mõõk. Kas Eestis on kiviajal olnud juba sõjarelvasid? Enamik arheolooge, ütleks, et tõenäoliselt Eesti aladel kiviajal mingeid konflikte ega lahinguid ei ole saanud toimuda, kuna rahvastik oli väga hõre. Esimeseks tõepoolest sõjarelvaks võib pidada pistoda, kuna sellega vaevalt inimesed on jahti pidanud ning jahil oleks
leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis. Erinevalt tavalistes alla põlve püksikutest on need ,,Pantaleti" püksikud üle põlve. Pükste alumised ääred olid kaunistatud volangidega
Väljakaevamiste ja kroonikate põhjal on enam-vähem mingi ettekujutus saadud, mis varustust Muistse vabadusvõitluse ajal kasutati. Ristirüütlite tulekuga kaasnes ka uute relvade kasutuselevõtt eestlaste seas, nii et raske on määrata, kumb pool leitud relva kasutanud oli. Järgnevalt teeme juttu mõnedest tähtsamatest relvadest, mis eestlaste käes kasutust leidsid. Käsirelvad Oda Oda on olnud läbi muinasaja kõige levinum relv, seda nii eestlaste kui ka teiste rahvaste käes. Põhjusteks on tema valmistamise lihtsus, suur efektiivsus lahingus ning rakendusvõimaluste rohkus. Oda koosnes kahest osast: vars ja odaots. Varred olid valmistatud puidust, odaotsad metallist, tavaliselt rauast. Odaotsa kuju võis väga palju varieeruda, olenevalt oda otstarbest või asukohast, kus oda valmistati. Teada on, et osadel riikidel või rahvastel olid ainult neile iseloomulikud odaotsad, eestlastel midagi väga erilist ei olnud.
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jala
tegevusalades loomakasvatus ja (alepõllundus). Käsitöö ja Soorauamaak, sepandus, maaharimine (kiviaja kaubanduse teke (üle mere, kaupmeeste ja käsitööliste lõpus, seoses vähe). Küttimine, korilus, kihi väljakujunemine. venekirveslkultuuri kalastus. kandjatega) Relvad, ehted, Kivikirved, ahing, Pronksist kirved, Konksader, harkader, tööriistad püünised ja lõksud, sirbid,odaotsad ja vibuotsad. mõõgad, vikat, venekirved. Merevaigust Pronksist sõled. viskekirved, sõjakirved, ehted. Luudest ja sarvedest oda, kilp. Oimuripatsid,
Muinasaeg-ajajärk inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni 13.saj alguses pKr nim. Esiajaks e muinasajaks.Sellest saame teadmisi peamiselt inimeste endi poolt rajatu või mahajäetu põhjal.( nendeks on eelkõige omaaegsed asulakohad,linnused,kalmistud,ohverdamispaigad,jäljed põldudelt,metallitöötlemiskohad aga ka muinasajal valmistatud töö-ja tarberiistad,relvad ja ehted.) Muinasaja uurimine.Arheoloogilised kaevamised muististel (ehituste jäänused, kaitserajatised, kalmete konstruktsioonid, luustikud).Täppis-ja loodusteadused (arvestatakse puu vanust, dateeritakse põlenud liiva ja põletatud saviesemete tulesoleku aega); dendrokronoloogiline skaala puude kasvuringide paksuste muutusi kajastav skaala (leitakse puu kasvu- ja maharaiumisaeg)
Pihtkuub pidi seljas olema nii kirikusse minnes kui ka külla minnes (olgu talv või suvi). Vanema põlve juttude järgi on teada, et vaderitel pidid ristimise aegu pihtkuued seljas olema; samuti kandsid pulma ametimehed terve pulmaaja seda rõivast. Niisiis võib öelda, et pihtkuub e. pikkkuub oli pidurõivas (Manninen 1927 : 167 169). Kuni 19.saj. oli nii meeste kui naiste pihtkuub sama lõikega. Naiste kuued olid vaid veidi avarama rinnalõikega, et oleksid nähtaval ehted. Alates 19.saj. hakkasid kuued aga piha ümber hoiduma ja alt laienema (Kaarma , Voolmaa 1981 : 54). Tori naised kandsid 19.saj. händega pikkkuube. TORI NAISE händega pikkkuub Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Händega pikkkuub
annaabi.ee 
