Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite (1)

Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite.
Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust – maarahvast ja talupoja seisust . Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse.
Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini.
Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik , mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk- kuub ning talvel kasukas . Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted olid neidudel ja abielunaistel erinevad – neiud kandsid arvatavasti peapaela, võimalik et ka võrukujulist pärga, abielus naistel katsid pead pikad linikud või seotud rätid. Pidulike rõivastega kanti ohtralt ehteid (sõrmused, käe-, ka kaelavõrud, klaashelmed, pronkskeed, rinnanõelad), valitsevaks hoburaudsõled, mida kanti juba 10. sajandist. Neid kandsid ka mehed, sest need olid eeskätt vajalikud riiete kinnitamisel. Naistel olid veel sõled ja preesid samaks otstarbeks. Vööle olid riputatud pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda. Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus.
Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol, levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud.
13. sajandi algusest tulid rõivamoodi saksa kultuuri mõjutused. Sellele vihjavad rohked laenud rõivastusalases sõnavaras: kört, undruk, volt, mis viitavad kahara, vöö juurest volti seatud seelikule varasema kitsa ümbriku asemel. Samuti sõna püksid, mis seostuvad meeste uute põlvpükste mooditulekuga. Uued rõivamoed jõudsid talurahvani eestlastest linnaelanikkonna ja mõisateenijate, samuti võõrpäritolu käsitöömeistrite kaudu. 13. sajandist pärinevad ka esimesed värvitud tekstiilikatkendid, mis olid võrdlemisi värvivaesed: linased riided olid pleegitatud valgeks, villased enamjaolt lambapruunid või mustad, hallid . Enamasti värviti villa, lõnga, kangast vähem, sest sellele oli raske saada ühtlast värvi. Armastatuimad taimed värvimiseks olid madar punase, kaselehed ja karikakar kollase ja lepakoored pruuni ning musta värvuse saamiseks. Samast sajandist on ka andmeid kõlavööde kudumisest ja kandmisest. Kõlavöödes kasutati lõimeks villast, koeks linast lõnga ning neid kasutati seelikute ja sõbade kaunistamisel. Mehed kandsid korralikke villasest riidest või ka nahast kuubi, peamiseks rõivamaterjaliks oli tekstiil . Kroonik Henrik on kiitnud eesti naiste kootud vaipu, mida olla ristisõdijad oma röövretkedel heaks saagiks pidanud.
14. sajandist on arvatavasti pärit leiud , mis viitavad silmuskudumisele. See oskus arvatakse tulevat Idamaadest ja selle tõi baltimaadesse Saksa ordu, mis 1225. aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest ajast on pärit ka Parisselja rabaleid, millest võib teha järeldusi täielikumatest rõivakomplektidest: lõiked on jäänud aegade jooksul üsna sarnasteks, muutusi on ehetes ja kaunistustes.
15.-16. sajandil asendusid varasemad umbkuued hõlmadega pikk-kuubedega, mis olid meestel ja naistel ühesuguse lõikega. Meeste pidulikuks peakatteks oli kõrge vildist kaapkübar. Saksa käsitööliste vahendusel tuli linnades tarvitusele vokk , mis hakkas ka maal, alguses küll mõisates, levima, kodunedes taluperes 18. sajandiks. Varem kedrati lõnga kedervarre ehk värtnaga. Kui keskajal olid suririided veel rikkalikult kaunistatud, siis nüüdsest lihtsalt valged (valge särk või valge linane rüü). 16. sajandi algusest pärinevad ka esimesed teated külarätsepatest – kuueseppadest ja kasukseppadest. Nad pärinesid talurahva hulgast, õmblemisoskuse olid omandanud vanematelt räsepatelt, kelle juures nad õpipoistena olid töötanud. Hakkas levima ka helmestikand seeliku allääre kaunistamisena (kudrustükk ehk kõverik), varem viljeldi metalltikandit. Ehete kujundusse lisandus vana geomeetrilise ornamendi kõrvale õiemotiiv, ka gootipärane kristuse sümbol viinapuu . Rahvakunsti järjepidevat, katkematut arengut tõestab see, et hilisemad tikandid vastavad väga sageli muinasaegseile metallist rõivakaunistustele.
“Tänu” 17. sajandi alguse suurõnnetusele (nälg ja katk) sai rahva ajalooline mälu kahjustatud, pärimused olid ebamäärased, kohad ja iskud ununesid seoses suure suremusega, kuid meie identiteet ei katkenud ning peale seda rasket aega on säilinud andmeid rohkem. Põhiosa riietusest oli naturaalne , tavapäraseks oli saanud silmuskudumine. Oluliseks muutuseks oli vaipseeliku kõrval levima hakanud kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, pealiniku asemel tanu. Põhja- Eestis hakkasid naised kandma varrukateta särgi peal lühikest pluusi ehk käiseid. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti juba ka kingi . Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube . Seda peeti auväärsuse tunnuseks.
Baroksed elemendid, mida eelmisel sajandil võis kohata metallitööstuses, levisid 18. sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks muutumise ajastuks . Seoses majanduselu kaubalisuse kasvuga ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale ( kard , siidpael, nöör, pearätid, litrid, nööbid), mida saadi rändkaubitsejatelt ja poodidest. Uuenduseks olid kaharad, vöö juurest volditud seelikud (algul ühevärvilistena, hiljem pikitriibulistena) ja Tallinna ümbruse (hiljem ka Põhja-Eesti) talunaistel pottmüts, mis osteti linnast ja oli valmistatud kõvale pappalusele ja kaetud mustrilise siidkattega. Peamiselt Saaremaal, vähem ka Lääne-Eestis tulid kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud. Lõuna-Eesti rõivad säilitasid arhailisuse, uuendused peamiselt kaunistustes. Varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel hakati kasutama vene rändkaubitsejatelt saadavat punast puuvillast lõnga ehk maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest neljatahulisest villasest nöörist - kaarusest - kaunistused. Sel ajal anti välja ka rõivastuskorraldusi, mis määrasid ära selle, mida madalama päritoluga rahvas kanda tohtis. Lihtsast kalevist või muust materjalist saksarõivaid võisid nad kanda vaid siis, kui need olid tehtud talupojalaadis. Keelati just seda, mis seadis ohtu rõivastuses avalduvad seisusevahed
(karusnahaga kaunistatud mütsid, peened välismaised põlled, kulld ja hõbe). Ehetest kanti kaela- ja rinnaehteid, sõrmuseid, Setod ka käevõrusid ja kõrvarõngaid. Hinnatuim ehe oli suur kannaga raha. Sel ajal olid väga levinud kirivööd, mida naised kandsid seeliku ja suvel särgiväel käies särgi peal. 2-3 pikkune vöö mähiti mitu korda ümber keha, vöö otsad peideti vöökordade alla.
19. sajandi alguses hakkas, saartel küll vähem, levima potisinine värv ( indigo , mida kasutatakse tänapäevalgi teksariide värvimisel), keskpaigas juba eredad poevärvid. Linnamoe mõjud suurenesid märkimisväärselt (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid , mustrid moelehtedest). Uute rõivastena ilmusid meestel ja naistel vestid (liistikud) ning kerge ülerõivas (meestel vatt ,naistel kampsun ). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Üleminek linnapärasele riietusele kulges eri paigus erinevalt. Lihula -Kirblas tikitud seelikud, Põhja-Eestis, eriti Virumaal ja Tallinna ümbruses liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleit. Läänemaal hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Seelikuvolte hakati sisse pressima kuumade leibade abil. Kihnus läksid moodi sitsrätid, -põlled ja -jakid. Samuti linnakultuuri mõjul sai leinavärviks valgest must. Suririided olid aga ikka veel valged. Pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk. Külla ei mindud kunagi ilma pikk-kuueta, samuti kirikusse ega pulma. Huvi rahvarõivaste vastu saavutas kõrgpunkti koos rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail.
Ilusaks eesti naiseks peeti naist, kellel oli kõrge rind , laiad puusad ning oluliseks peeti ka seda, et ta jõuaks lapsi sünnitada ja rasket talutööd teha. Selleks võeti mõnel pool appi rinna kõrgendamiseks takutopid, seelikuid ja sukki pandi ka mitu üksteise peale.
Rahvarõivad kujutasid endast peale praktilise kehakatte ka üsna keerukat märgilist süsteemi, milles väljendus talupoja elukorraldus. Riided andsid teavet kandja sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, ealistest erinevustest, päristolust jm. Neiud eristusid selgesti abielunaistest. Peakatte järgi võis eristada neidu, lapseootel tüdrukut, abielunaist, mõnel pool ka lesknaist. Oluline abielule viitav märk oli ka põll. Samas mehe rõivaste järgi polnud võimalik külas määrata selle kandja perekonnaseisu.
Riided olid jaotatud vastavalt talupoja elurütmile kolme ossa : 1) töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev, 2) käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid väga pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning sageli pärandati ka lastele. Töörõivaste puhul oli esikohal praktilisus. Kohustuslik lisand oli vöö, mille kandmist põhjendati nii tervise hoidmise kui ka maagiliste uskumustega. Pidurõivastuses oli esikohal esteetilisus, rõhutamaks sündmuse tähtsust. Kõige pidulikumat riiet kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. Laste riided piirusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, jahedama ilmaga kanti peal musta kuube. Riietus täienes vastavalt eale ja tavadele. Poisist sai pükste omanik umbes 10 aastaselt, tüdrukud kandsid vööga linast särki 14.-15. eluaastani. Peale seda seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka. Täisealiseks saamist tähistas leeriskäimine. Selleks puhuks said noored oma esimese piduliku rõivakomplekti.
Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on kujunenud sajandite vältel toetudes võimalustele, vajadustele ja tavadele. Rahvariietel on paikkonniti rohkelt erinevusi. Juured on seotud iidsete hõimuerinevustega, edasi arenesid kihelkonniti. Oma mõju avaldasid rõivastele ka suhted naaberrahvastega. Põhiliseks kohaks, kus naisterahvad üksteise riideid takseerida võisid ning mustreid meelde jätta, oli kirik . Nimetus ise – rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided ) - tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast, millest on saanud rahvussümbol ning mida oleks õigem nimetada funktsiooni muutuse tõttu rahvusrõivaks.
Kasutatud kirjandus:
Adamson, A., Valdmaa, S. (2001). Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri.
Eesti Rahva muuseum . (s.a). Külastatud 04.10.2009, aadressil
http://www.erm.ee/?lang=EST&node=217&parent=205
Kultuurilaegas . (s.a). Külastatud 04.10.2009, aadressil
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rr_rahvar6ivad
Piiri, R. (2006). Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist. Tallinn: Schenkanberg.
Vahtre , L (1993). Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituudi kirjastus.
Vahtre, L. (2005). Eesti rahva lugu. Tallinn: Ilo.