Ajaloo konspekt - muinasaeg Eestis (0)

AJALUGU
Secunda I kursus – Eesti ajalugu (muinasajast Rootsi ajani)
MUINASAEG
Ajaliselt 9000 eKr – 1200-1250, sündmustikuliselt Eesti alade asustamisest – Kirde-Euroopa ristisõdadeni ehk muistse vabadusvõitluseni. Muinasaja peamised allikad on esemelised , mida on kahte liiki: irdmuistised ja kinnismuistised. Esemete dateerimisel kasutatakse tänapäeval radioaktiivse süsiniku (C14) meetodit – 1980. aastal arvati Pulli tekkeaastaks umbes 7500 eKr, 2001. aastal umbes 9000 eKr. See tuleneb sellest, et varem arvati, et süsiniku hulk on olnud atmosfääris alati sama ja ladestunud organismidesse koguaeg ühtemoodi: tegelikult nii ei ole. Kuna ainult ühe meetodiga on ebatäpsused, kasutatakse tänapäeval ka dendrokronoloogiat ehk puuringide uurimise abi, seega on tänapäeval tänapäeval kalibreeritud radioaktiivse süsiniku meetod.
Teiseks allikaks on kirjalikud allikad, kuid tuleb meeles pidada, et eestlased pole ise suuresti midagi üles kirjutanud. Kirjalikud allikad pärinevad põhiliselt teistelt rahvastelt ning seetõttu pole need arvatavasti sajaprotsendiliselt objektiivsed. Üheks tuntumaks allikaks on Läti Henriku „Liivimaa kroonika“, kuid Eesti alasid on maininud ka roomlaste teosed ja Skandinaavia rahvaste saagad.
Muinasaja kolm perioodi:

Kiviaeg

Pronksiaeg

Rauaaeg

KIVIAEG
Eestis algas mesoliitikumi ehk keskmise kiviajaga. Soome aladelt on leitud, et seal oli ka juba paleoliitikumi ajal inimasustus, kuid Eestis seda tõestada ei saa – taganev jää võttis kõik tõendid endaga kaasa.
Mesoliitikumile ehk Kunda kultuurile iseloomulik: asustus siseveekogude ääres ( magevesi joogiks, loomadele; liikumisteed), korilus ja küttimine + kalapüük, sesoonne küla (muutis asupaika teatud piirkonnas vastavalt loodusoludele). Peamised jahiloomad olid põder ja kobras .
Umbes 6500 aasta paiku eKr algas asustusalade laienemine: liiguti elama ka juba mereranda. Arvatakse, et sel ajal muutus Läänemere soolasus ning tulid uued loomad – hülged, seega tekkis hülgeküttimine. Toimus saarte asustamine – algselt ajutised hülgeküttide asulad, hiljem muutusid need paikseteks. Sesoonsete külade asemel aastaringsed külad.
Mesoliitikumis kasutati maahaudasid: hauad kaevati maa sisse. Matusepaiku pole Eestist leitud, kuid Lätist on leitud suur kalmistu. Laip on maetud selili , väljasirutatud asendis. On leitud ka hauapanuseid – tööriistu ja ehisripatseid. Hauad asulatest kaugemal.
5000 eKr arvatakse olevat savinõude ilmumise algusaastad. Need on koonusekujulised ja rohmakad kuna potiketra polnud ning need tehti käsitsi. Materjalilt olid rohkem savisegust kui puhtast savist. Ornamentikat nende juures eriti ei kasutatud. Nende väärtust näitab aga see, et nende külgedelt on leitud auke ja arheoloogid oletavad, et kui need katki hakkasid minema, üritati neid parandada.
Neoliitikumi ja mesoliitikumi üleminekut arvestatigi meil varem savinõude ilmumise järgi, kuid Põhjamaades tehakse seda üleminekuga viljelevale majandusele. Eesti otsustas ühtlustuda. Selle tõttu on neoliitikumi arvatavaks alguseks umbes 4200 eKr. Neoliitikumi nimetatakse ka Narva kultuuriks.
4200 eKr – 3000 eKr oli kammkeraamika aeg. Tegumood ei muutunud eriliselt, kuid lisandusid kaunistused. Nimi tuleneb sellest, et kaunistused arvatakse tehtud olevat mingitsorti kammi abil. Lisaks ka lohud, mida tehti kas näpuga või puupulga otsaga. Eksperimentaalarheoloogia raames on tõestatud, et sedasi on täiesti võimalik korralikke savinõusid teha.
Kasutati samuti maahaudasid, inimene maeti selili ja väljasirutatult, kuid nüüd hakati panema pea alla arvatavasti padja funktsiooni täitvaid puuhalge vms. Sageli paiknevad hauad otse asula territooriumil.
Samal ajal algas ka marginaalne (tähenduses äärmine, mitte peamine) põllumajandus. Seda teatakse selle järgi, et on leitud nisu- ja odra õietolmuterasid rabapinnasest koos dateeritavate ehete, relvade, tööriistade ja muu sellisega. Kuna kumbagi taime Eestis looduslikult ei kasva, on need järelikult sisse toodud. Põlluharimine kui selline polnud siiski veel prioriteet .
3000 eKr – 1800 eKr oli nöörkeraamika aeg. Pandi taimekiust nöör mustritena värske savinõu peale ja nõud põletades nöör hävines ning tekkisidki mustrid . Lisandub karjakasvatus (kariloomade luude leidmise järgi). Koriluse , kalapüügi ja küttimise tähtsus hakkas ajapikku vähenema.
Kasutati taas maahaudasid, kuid inimene maeti külili ja looteasendis (kägaras). Käed võisid olla kinni seotud. Tehti vahet ka sellel, kummale küljele maeti. Naised maeti paremale küljele toetudes, mehed vasaku küljega vastu maad. Arvatakse, et matusetalituste muutuse põhjuseks on religioossne muutus. Haudadest on leitud ka venekirveid, mis on lihvitud ja millele on võimalik külge panna vars ilma sidumata. Nimi tuleneb kujust : näevad vene ehk paadi moodi välja. Kuna haudades on need uued ja kasutamata, arvatakse, et need olid religioosse tähendusega.
EESTLASTE PÄRITOLU
XX sajandi keskpaiga seisukoht
XX sajandi lõpuks kujunenud seisukoht
Kolm suurt rahvasterännet:
Kunda kultuur lõunast, kammkeraamika kultuur soome-ugrilastega idast, nöörkeraamika kultuur indoeurooplastega lõunast.
Üks suur rahvasteränne:
lõunast tulid soome-ugrilased Ukraina refuugiumist.
Iga uus arheoloogiline kultuur tuli koos uue rahvasterändega.
Uued arheoloogilised kultuurid olid kultuurilaenud või kaasa toodud väiksemate inimgruppide poolt.
Igale arheoloogilisele kultuurile on iseloomulik oma antropoloogiline inimtüüp.
Antropoloogilisi inimtüüpe ei saa arheoloogiliste kultuuridega kindlalt seostada.
Kunda kultuuri elanikud tulid kusagilt lõuna poolt (on leitud mustast tulekivist esemeid: seda materjali looduslikult Eestis ei esine, kuid leidub Lõuna-Leedus ja Valgevenes).
Kunda kultuuri elanikud tulid idast ja kuulusid soome- ugri rahvaste hulka.

PRONKSIAEG (1800 – 500 eKr)
Vanemal pronksiajal (1800 – 1100 eKr) suuri muutusi elukorralduses ei toimunud, lisandusid vaid üksikud pronksesemed. Arvestada tuleks seda, et Eesti aladel pole looduslikult ei tina ega vaske, järelikult on pronksesemed mujalt sisse toodud. Arvatakse, et pronksesemed olid ühiskondliku staatuse sümbolid. Samas ka kivist valmistatud esemed muutusid kujuliselt: neid hakati tegema pronksist esemete eeskujul.
Noorem pronksiaeg (1100 – 500 eKr) algas uut tüüpi kinnismuististe tekkega: kindlustatud asulad põhjarannikul ja saartel (nt. Iru asula Virumaal, Joaoru asula Narva lähedal, Asva asula Saaremaal). Kindlustatud asulad pole täielikult säilinud, kõige paremini on säilinud müürivundamendid.
Näiteks: Asva asula suuruseks on 3500 m2 ja see asus laiu või poolsaare laadse ala peal – see oli veega ümbritsetud; on leitud 1,3-1,6 meetri laiune teadmata kõrguses paekivimüüri vundament , mis seda omakorda ümbritses. Arvatakse, et paekivimüüri peal võis olla palkidest tara . Selle müüri piiridest on leitud jälgi palkehitistest. On pakutud, et sellest kindlustatud asulas elas mingitsorti pealik, kes selle ümbritseval territooriumil (200-300 km2) kontrollis kaubandust ja käsitööd. Kindlustatud asula oli loodud pealiku väärtuste ehk pronksesemete ja kariloomade kaitsmiseks – karjakasvatus oli kõrvale tõrjunud küttimise.
Teine kinnismuistis on vanimad põllujäänused (vanuseks kuni 3000 aastat). Leiukohaks Saha-Loo Tallinna lähistel. Tegemist on põlispõldudega. Kasutati põlluharimisel leitud kive põllupeenarde tegemiseks, mille laius võis olla kuni 3 meetrit ja kõrgus paarkümmend sentimeetrit. Individuaalsed põllud olid suhteliselt väikesed: 20m x 20m. Süsteemitud põllud nagu meil kannavad nime balti põllud, organiseeritud põllud seevastu on keldi põllud. Põldu hariti adra ja härgade abil, tegeleti künnipõllundusega.
Kolmas kinnismuistis on kivikirstkalmed, mis koosnevad suuremast 5–8-meetrise läbimõõduga kiviringist ja kivist laotud kirstust, mis oli enamasti põhja-lõuna suunal. Surnuid maeti nii kirstu kui kiviringi ja kivikirstu vahele. Need paiknevad täielikult maapinnal. Ajapikku hakkavad need sarnanema väikeste küngastega. Kuna kivikirstkalmeid on leitud suhteliselt vähe, arvatakse, et kivikirstkalmetesse maeti ikkagi tähtsamaid isikuid ja perekondasid, lihtrahvale olid teised matusetalitused.
Neljandat tüüpi kinnismuistised on lohukivid . Nende otstarve on jäänud suhteliselt müsteeriliseks. Üks arvamus on, et neil võis olla osa viljakuskultustes, aga ka ohverdamistes, esivanemate austamises jne.
Pronksiajal arenes rannikupiirkond palju kiiremini kui sisemaa : parem ühendus teiste maadega ja paremad põllumaad, sest seal oli õhem mullakiht , mida oli algelise adraga lihtsam künda.

RAUAAEG (500 eKr – 1200)
Vanem rauaaeg (500 eKr – 450 pKr) kasutas esialgu sissetoodud rauda, hiljem hakati tegelema kohapeal rauamaagi sulatamisega. Rauasulatusahjud vajasid tööks puusütt ning seda saadi miilipõletusahjude abil. Raua sulatamine oli suhteliselt keeruline ja pikk protsess, vaja läks palju rauamaaki. Et saada umbes kaks kilo rauda, tuli puhastada seitse kilo soorauamaaki. Rauast tööriistade hulga suurenemine andis tõuke ka majanduslikuks arenguks, kuna tööriistade kvaliteet oli kõrge.
Kõige kergemini nähtavad muistised rauaajast on tarandkalmed . Maapealsed hauad, kividest on laotud kõrvuti suured tarandid (1-2 m x 2-3m). Klassikalistesse tarandkalmetesse on puistatud põletusmatuse tuhk , varasematesse on maetud surnukehad. Peale on laotud kivid .
Samal ajal oli Vahemere ääres valitsejaks Rooma riik ning ka siia on jõudnud rooma münte ja ehteid . Roomasse vahendati siitkandist Vene aladelt karusnahku.
Keskmine rauaaeg (450 – 800) hakati ehitama linnuseid. Eesti aladelt on kokku leitud u. 120 erinevat linnusepaika. Linnuste rajamisel kasutati võimalikult palju ära looduslikke tingimusi – ehitati künka või voore otsa, jne. Enamasti ehitati linnused puust, kuid mõni linnus tehti ka paekivist (nt. Varbola ). Linnuseid ei kasutatud alaliste elupaikadena, vaid rohkem vajaduse korral, nt. kui toimus mõne rivaalitseva rahva kallaletung.
Keskmisel rauaajal polnud kindlat kalmetüüpi: jätkati matmist tarandkalmetesse, kuid ka kivivarekalmetesse. Need olid selge sisekonstruktsioonita kivihunnikud. Hauapanuste hulk vähenes.
Noorem rauaaeg (800 – 1200) jaguneb kaheks: noorema rauaaja varasem periood (800 – 1050) ja noorema rauaaja hilisem periood (1050 – 1200), kuid ka see seisukoht on praegu kahtluse all, kuna 2008. aastal leiti Saaremaal maapinnast laevajäänused ja sinna jäetud surnutest ja hiljem veel teinegi laevmatus, mis dateeritakse varasemasse aega kui 9. sajand. Sellest järeldub, et skandinaavlased ja eestlased on juba enne 11. sajandit kohtunud, või vähemalt on skandinaavlased siin juba varem olnud.
Arvatakse, et noorema rauaaja alguses elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Olid suured asustamata alad – näiteks Emajõe suudmeala ja Peipsi järve rannik , suuresti ka Edela-Eesti – sest need olid suhteliselt soised ja seal oli keeruline elada, Pärnu lahe juures oli liiga liivane, et põldu harida. Kuna rahvaarv oli suhteliselt väike, polnud hädavajalik neid alasid kasutusele võtta.
Riiklust polnud Eesti aladel veel kujunenud, kuid oli olemas 8 maakonda – Rävala (ka Revala), Läänemaa, Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. Kesk-Eesti territooriume ei käsitleta kui maakondi vaid kui suuremaid kihelkondi, mida on üldiselt Eestis kokku olnud 45 kuni 50. Maakond ongi kihelkondade ühendus, kuid Kesk-Eestis, mis oli rüüsteretkede eest suhteliselt hästi kaitstud, nende jaoks vajadust polnud ja neid ei tekkinud.
Elati suitsutubades ehk ilma korstnata majades , millest hiljem arenes välja rehielamu . Kõige olulisem elatusala oli põlluharimine, tegemist oli juba põlispõllundusega. Odra ja nisu osatähtsus hakkab vähenema, suureneb rukise tähtsus ja kaheväljasüsteemi (1:0) asemel tuleb kolmeväljasüsteem (1:1:0). Lisandusid ka kaunviljad (läätsed, herned, jne).
Põlluharimise kõrval oli tähtis ka karjakasvatus, kuid meeles tuleks pidada, et varasemad kariloomad olid umbes poole väiksemad kui praegused. Neid kasvatati arvatatavasti liha ja sõnniku pärast. Piimatootmise eesmärgil kasvatamine on kaheldav, sest tolleaegsed lehmad ei andnud eriti hästi piima. Karjakasvatus oli vabapidamisel põhinev – loomad pidid suurema osa aastast ise toitu hankima. Küttimine ja kalapüük on vähemtähtsad, seetõttu polnud eestlased ka väga osavad vibukasutajad. Irduma hakkasid ka teatud käsitööalad: sepatöö (levinud eelkõige Virumaal ja Põhja-Saaremaal), ehtemeistrid (pronksist ja hõbedast, levinud ehted olid käevõrud ja sõled, aga ka rõivaste juurde kinnitatavad spiraalid ja naastud ). 11. sajandil hakati kasutama ka potiketra, mistõttu savinõude meisterdamine jäi samuti eraldi käsitööalaks.
Toimus ühelt poolt vahenduskaubandus – läänest itta vahendati soola, idast läände vahendati karusnahku. Eestil endal oli pakkuda teravilja, sest seda toodeti piisavalt nii iseenda äratoitmiseks kui väljavedamiseks. Seda viidi lääne poole. Teiselt poolt toimus ka vahetuskaubandus, kas kaup kauba vastu või kaup hõbemüntide vastu, mille väärtust arvestati kaalu järgi.