(Eesti Atlas lk 16) Lääne pool on liivmullad, põhjad pool liivsavimullad, Kesk-ja Lõuna-Viljandimaal on saviliivmullad. Ida-Viljandimaal on Lõuna-Eesti näivleetunud ehk kahkjad ja leetunud mullad. Lääne pool on Vahe-Eesti soostunud mineraal-ja soomullad.(Eesti Atlas lk17) (vaata ka joonis 3) Põllumuldade viljakuse kohapealt on Viljandimaal nii kõrge, üle keskmise kui ka kekmise viljakusega muldasid. ( Eesti Atlas lk 17) (vaata ka joons 4) Sealsel karbonaatsel moreenil kujunenud leetjad ja kahkjad mullad (peamiselt IVVI hindeklass) on enamasti põllustatud. Holstre ja Tuhalaane väikeküngastel ning Saarepeedi, Sinialliku ja Tuhalaane ümbruse oosidel on rähksed rendsiinad, mitmel pool liivadel leetunud ja leedemuldi. Kõige silmapaistvamad pinnavormid on sügavad ja laiad ürgorud (RaudnaViljandiTänassilma, KarksiHalliste, LoodiSinialliku jmt) ning nende veerusid liigestavad lisaorud. Paljudes neist (Paistu Põrguorus, Tarvastu
a Sissejuhatus Mandrijäätekkelisi kuhjevorme on kahte liiki: - moreentasandikud, - moreenkünkad, Need koosnevad enamasti moreenist. Moreen Moreen on erineva suurusega kivimiosakeste sorteerimata segu, mille on kuhjanud liustik. Moreen koosneb liivast, aleuriidist, kruusast, savist, veeristest ja rahnudest. Eestis laialt levinud. Põhiline osa Eesti mullast põhineb moreenil. Moreenkünkad Mandrijää sulamisel tekkinud moreenist küngas. Kujunesid kohtades, kus mandrijää taandumine oli keerukas. Moreenkünkaid eraldavad üksteisest nõod ja orud. Otepää kõrgustik Haanja kõrgustik Moreentasandikud Moreentasandikud on kujunenud peamiselt põhjamoreeni väljasettimisel jääliustike alt. Tasane või lainjas maa-ala, mis koosneb enamjaolt moreenist.
Sellest tulenevalt on parema viljakusega maad põllumajanduslikus ja halvemad metsamajanduslikus kasutuses. Asulate ja tehnorajatiste alla jäävad sageli viljakamad mullad, sest inimasulad kujunevad parematele maadele. 4 3.Eesti mullastiku kaart 1.paepealsed liivsavimullad ehk paepealsed rendsiinad, 2 rähk-liivsavimullad ehk rähksed rendsiinad (kollakashallil moreenil), 3 leostunud ja leetjad liivsavimullad (hallikaskollasel moreenil), 4 leede- ja leetunud liivmullad, 5 kahkjad ehk näivleetunud saviliivmullad liivsavil ja liivsavimullad (Lõuna-Eestis punakaspruunil, Kesk-Eestis kollakaspruunil moreenil), 6 leet-glei-liivmullad, 7 gleiliiv-, savi-, liiv-, savi-, liivsavi- ja mitmekihilise lõimisega mullad, 8 glei-savimullad, 9 madalsoomullad, 10 raba- ja siirdesoomullad, 11 lammimullad, 12 mitmesugused erodeeritud, erosiooniohtlike,
Sellest tulenevalt on parema viljakusega maad põllumajanduslikus ja halvemad metsamajanduslikus kasutuses. Asulate ja tehnorajatiste alla jäävad sageli viljakamad mullad, sest inimasulad kujunevad parematele maadele. 4 3.Eesti mullastiku kaart 1.paepealsed liivsavimullad ehk paepealsed rendsiinad, 2 rähk-liivsavimullad ehk rähksed rendsiinad (kollakashallil moreenil), 3 leostunud ja leetjad liivsavimullad (hallikaskollasel moreenil), 4 leede- ja leetunud liivmullad, 5 kahkjad ehk näivleetunud saviliivmullad liivsavil ja liivsavimullad (Lõuna-Eestis punakaspruunil, Kesk-Eestis kollakaspruunil moreenil), 6 leet-glei-liivmullad, 7 gleiliiv-, savi-, liiv-, savi-, liivsavi- ja mitmekihilise lõimisega mullad, 8 glei-savimullad, 9 madalsoomullad, 10 raba- ja siirdesoomullad, 11 lammimullad, 12 mitmesugused erodeeritud, erosiooniohtlike,
Suurem on Koorküla Valgjärv. Samas ligidal on Eesti sügavuselt teine Udsu järv. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 221 Sakala kõrgustiku muld- ja taimekate Moreenitasandike maastikulise struktuuri muudab keerukaks kahest erinevast lähtematerjalist kujunenud muldkate. See nähtub kõige selgemalt muldkattekaardilt, kus liivsavisel karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmuldade, s.o leetja mulla (KI), vähem ka leostunud mulla (Ko) areaalid vahelduvad karbonaadivaestel moreenil kujunenud 5 näivleetunud muldade (LP) areaalidega. Muldade lõimis on tüüpilisena kahekihiline pealpool kobedam saviliiv ja allpool tihkem liivsavi. Sakala kesk- ja põhjaosas on ülekaalus viljakad leetjad, lõunaosas kahkjad mullad. Põllumaade huumuskate on keskmiselt 28±3 cm.
Liustikutekkelised kuhjevormid, mida kujundavad ümber veekogud (Pandivere, Sakala kõrgustikel palju, ka Madal-Eestis) Künklik reljeef valdavalt Kõrg-Eestis, kus künkaid lahutavad sügavad orud, nõod. Paljudes orgudes, nõgudes säilinud tänaseni järved. Otsamoreen piklik vallitaoline pinnavorm. Tekivad tavaliselt siis, kui liustikuserv püsib pikemat aega samas kohas, mis võimaldab liustikust väljasulanud moreenil piklikuks pinnavormiks kuhjuda. Liustiku sulamisvesi tekitas palju kulutus- ja kuhjevorme. Oos pikk, kitsas, järsunõlvaline pinnavorm, mis koosneb liivast, kruusast või veeristest ja võivad moodustada km pikkusi oosahelikke. Mõhnad koosnevad liivast ja kruusast. On liustikujõesetete pinnavormid. Kujunesid jääpankade vahel tühimikes ja seetõttu ümarad.
Suurimad on Viljandi järv, Õisu järv ja Veisjärv. Tõrvast lõunapool asub Koorküla järvestik (50 km²) 20 järvega. Seal on ka sügavuselt Eesti kolmas järv Udsu järv (30,25 m). Asuvad setete alla mattunud oru kohal. Muldkate Sakala kõrgustik on LõunaEesti viljakamaid piirkondi (Põllupidamiseks keskmise ja kõrge viljakusega). Pinnakatteks on paks moreenikiht. Kesk ja põhjaosas viljakad karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmullad (pruunid näivleetunud mullad). Lõunaosas keskmise viljakusega kahkjad mullad (leetjad mullad). Rohkesti on soostunud leetmuldi. Taimkate Palju kuusemetsi kirdenõlvadel ja edelaservadel. Väikeste saludena leidub kaasikuid, haavikuid ja halllepikuid. Männimetsi leidub sanduritel. Männikuist laiema levikuga on pohla ja mustikamännikud, millede koosseisu kuulub harva ka kuuske. Kohati võib leida salulehtmetsa fragmente
ha, mis moodustab 86 % Koonga valla üldpindalast. Valla pind on üldiselt väga madal, enamas ulatuses 13-25 m kõrgusel üle merepinna, kerkides ainult üksikuis kohtades 40 meetrini. Koonga vallal on märkimisväärsed varud dolomiidi ja turba näol. Valla keskosas valitsevad leostunud liivsavi ja saviliivmullad, millest liigniiskeid on 4060%. Edelaosas domineerivad soostunud kamarmullad, mis on kujunenud karbonaatsel moreenil. Valla lõunaosas on soostunud kamarmullad nii karbonaatsel moreenil kui ka hilis ja pärastjääaegsetel setetel. Lavassaare piirkonnas soomullad. Esineb nii põuakartlikke kui ka tugevasti liigniiskeid muldi. Omapäraks on põldude suur kivisus, mis tuleneb paealuspõhja lähedusest ja iseloomulikust rähkmoreenist. Suure osa valla pinnast võtavad enda alla madalsood ja rabad. Suurim järv on Nedremaa rabas asuv 0,13 km2 suurune Nedremaa järv, mis käesolevaks ajaks on hakanud kinni kasvama
rõhtsa lasumusega. Neist kõige iseloomulikumaks on peamiselt Lääne-Eestis esinev viirsavi, mida kasutatakse telliste, katusekivide ning drenaažitorude valmistamiseks.2 1 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=855 2 http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/eesti_muldadest_p6llumehele.pdf 4 Martna Mullastik Mullatüübid:, 2 rähk-liivsavimullad ehk rähksed rendsiinad (kollakashallil moreenil), 4 leede- ja leetunud liivmullad, 7 gleiliiv-, savi-, liiv-, savi-, liivsavi- ja mitmekihilise lõimisega mullad, 8 glei-savimullad, 10 raba- ja siirdesoomullad, 12 mitmesugused erodeeritud, erosiooniohtlike, deluviaal-, glei- ja soomuldade kompleksid künklikus maastikus (liiv-, saviliiv- ja liivsavimullad) Gleimullad levivad suurte massiividena Lääne-Eestis. Nad on suurima levikuga mullad Eestis. Põhjavesi ulatub siin mulla alumistesse horisontidesse
Seetõttu on ka setted suurema terasuurusega, sest kiire voolu tõttu viiakse moreeni peenemad koostisosad savi ja aleuriit veevoolu poolt kaasa.Oosid on tavalised pinnavormid ka Eestis. Moreen koosneb liivast,savist, kruusast, veeristest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestes. Moreen on materjal, mis on liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud.Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. Teatud ala pinnamoe ehk reljeefi iseloomustamiseks kasutatakse mõisteid liigestustihedus ja liigestussügavus. Liigestustihedus on positiivsete pinnavormide hulk teatud alal, mida rohkem, seda liigestatum reljeef. Näiteks Karula kõrgendik on suhteliselt suure liigestustihedusega pinnavorm. Liigestussügavus on teatud maa-ala kõrguste vahe negatiivsete pinnavormide põhjast, positiivsete pinnavormide tippu. Mida suurem vahe, seda suurema liigestussügavusega on reljeef.
jääajajärgsed orgaanilised soosetted, eeskätt turbad Mitmekihilised lähtekivimid aluspõhjakivimitel paiknevad pinnakattesetted: merepõhjasetted liivakivil, rannasetted kambriumi liivakivil, merepõhjasetted karbonaatkivimil, rannasetted karbonaatkivimil karbonaatkivimil paiknev moreen: punakaspruun moreen devoni savil ja liivakivil, sinakashall moreen kambriumi liivakivil ja savil eritüübilised pinnakattesetted: liustikujärvesetted moreenil, merepõhjasetted liustikujärvesetetel, deluviaalsetted moreenil, tuulesetted rannasetetel, orgaanilised setter merepõhjasetetel, liustikujõesetetel ja massiivsel karbonaatkivimil. Inimtekkelised lähtekivimid praht, tuhk, prügimäed kuhjatud ja segatud looduslikud setted ja jääkpinnased, millele on kujunenud mitmesugused tehismullad. 3) GEOLOOGILINE AJAJAOTUS PERIOODID, MILLEST ON EESTIS SETTED.
Mitmekihilised lähtekivimid aluspõhjakivimitel paiknevad pinnakattesetted: merepõhjasetted liivakivil, rannasetted kambriumi lii- vakivil, merepõhjasetted karbonaatkivimil, rannasetted karbonaatkivimil karbonaatkivimil paiknev moreen: punakaspruun moreen devoni savil ja liivakivil, sinakashall moreen kambriumi liivakivil ja savil eritüübilised pinnakattesetted: liustikujärvesetted moreenil, merepõhjasetted liustikujärvesetetel, de- luviaalsetted moreenil, tuulesetted rannasetetel, orgaanilised setter merepõhjasetetel, liustikujõesetetel ja massiivsel karbonaatkivimil. Inimtekkelised lähtekivimid praht, tuhk, prügimäed kuhjatud ja segatud looduslikud setted ja jääkpinnased, millele on kujunenud mitmesugused tehismullad. 3) GEOLOOGILINE AJAJAOTUS – PERIOODID, MILLEST ON EESTIS SETTED.
ja Omedu piirkonnas liivane soostunud järvetasandik. Maakonna kaguosa Kodavere, Lümati ja Pala ümbrus asub Ugandi lavamaal. Pedja jõgikonnas paiknev, Vooremaa ja Kesk-Eesti lavamaa vaheline metsane moreenitasandik madaldub laugelt Võrtsjärve madaliku suunas. [http://entsyklopeedia.ee/artikkel/j %C3%B5gevamaa3] 2.2 Mullastik Mullad, mis esinevad Jõgeva vallas: leostunud ja leetjad liivsavimullad (hallikaskollasel moreenil), kahkjad ehk näivleetunud saviliivmullad liivsavil ja liivsavimullad (Lõuna-Eestis punakaspruunil, Kesk-Eestis kollakaspruunil moreenil), gleiliiv-, savi-, liiv-, savi, liivsavi- ja mitmekihilise lõimisega mullad, madalsoomullad, raba- ja siirdesoomullad [http://entsyklopeedia.ee/meedia/eesti_mullastik/eesti_mullastik_kaart_tekstiga]. Jõgeva vald jääb piirkonda, kus on leostunud ja leetunud kamar-
Looduslikus taimkattes leetumisele viitavad taimekooslused puuduvad või esinevad üksikute liikidena koos lubjalembelistega. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas.
stabiilne · profiili ei kogune ülavett · hea õhustatus, soojenevad kevadel hästi · esinevad peamiselt Kõrg-Eestis, kus areng ligi 10 000 aastat · soodne mulla rektsioon ja kõrge bioloogiline aktiivsus · B horisondi läbikobestumine toimub talviti esinevate läbikülmumiste kaasabil Leostunud liivsavimullad karbonaatsel moreenil Adavere ümbruse põllumajandusmaastik Põllustatud alad LOODUSVÄÄRTUSED Jõgevamaal on palju erinevaid maastikke: suured metsamassiivid, ilusad järved, voorestikud, rabad, Peipsi rannik jne. Suuremad metsakaitsealad on Endla ja Alam- Pedja looduskaitseala ja Kääpa maastikukaitseala. Väiksem Aidu looduskaitseala on moodustatud must-toonekure, metsise, laanepüü ja kassikaku elupaiga kaitseks. Sood Vooremaa järved Elistvere loomapark Luua dendropark Endla looduskaitseala
Maavärin sismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine. Aluspõhi pealiskorra settekivimeist ja aluskorra kristalseist kivimitest koosnev kiht, millel lasub pinnakate Pinnakate ehk kvarternaarisetted. Pudedaist setendeist koosnev kiht, mis lasub aluspõhjal. Moreen materjal, mis on liustiku edasiliikudes kaasa haaratud ning sulades maha jäetud. (Eestis väga laialdaselt levinud sete, suurem osa eesti muldadest põhineb moreenil). Rändrahn - rahn (läbimõõt üle 512 mm) , mis on liustiku poolt algsest asukohast minema viidud. Sete enamasti tahke fragment murenenud kivimist, mis on tuule, vooluvee vms poolt kantud ja setitatud kihiliste setetena. (mereloomade jäänused, soolalademed). Settekivim - kivim, mis on tekkinud lahustest väljasadestumise teel või murenemissaaduste ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel. Tardkivim ehk. Magmakivim, mis on magma tardumisel tekkinud kivim.
Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi, profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Eestis esineb gleimuldi kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal ning Lääne-Virumaal. Gleimuld Leetunud mullad Alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld. A-horisondile järgneva väljauhtehorisondi E paksuse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi keskmise sügavusega ja sügavaid
elementidel MKT: leesikaloo; kastikuloo; lubikaloo, IV...Va bonit. Mets Pruunmullad (leostunud mullad) Ko parasniisked kuni ajutiselt liigniisked - karbonaatsel lähtekivimil (kihiseb kõrgemal kui 1 m) - savistumine, lessiveerumine või mõlemad, osal soostumine - Eesti viljakaimad mullad (Kesk-Eesti - Virumaa, Järvamaa, Jõgeva, osalt Tartu ja Viljandimaa) 1. Leostunud mullad Ko 167000 ha e. 4,2%, haritavaid maid 104000 ha e. 9,7% haritavatest maadest välja kuj. karbonaatsel ls, harvem sl moreenil, parasniisked, hästi õhust., kõrge biol. aktiivsus, kihisemine 30-50 cm, huumust > 3%. Sobivad kõigi põllukultuuride kasvatamiseks, kõrge prod. metsad. Mullaprofiil hästi diferentseerunud (A-Bm-C), neutr., nõrgalt happeline reaktsioon, boniteet I,II-IV,V kl. sõltuvalt lõimisest. 2. Leetjad mullad KI 97000 ha e. 2,4% Levik paralleelselt Ko-ga, lessiv+savist., harit. 68000 ha e. 6,3% - profiil A-E-Bt-C, lähtekivim vähem karbonaatne, kihisemine sügavamal, Kesk-Eestis
Kõrgustikul võib leida Eestis kõiki leiduvaid mulla- ja taimekattetüüpe (Eesti muldkate, 2015). Teiste Kagu- Eesti kõrgustikega võrreldes on Otepää kõrgustiku moreenkate mõnevõrra lubjarikkam, mis avaldab mõju ka taimkattele (Miksike. Stepanova, 2015). Küngaste nõlvadel paiknevatel põldudel toimub vihmavete mõjul mulla ärauhtumine madalamatele aladele, mistõttu esineb rohkesti huumusvaeseid erodeerituid muldi (Eesti muldkate, 2015). Mõnhu katval 1-2 m paksusel moreenil kui ka moreeniküngaste karbonaadirikkal veerisel saviliival ja liivsavil on see-eest tekkinud üsna viljakad leetjad ja leostunud mullad (Arold 2005: 193). Kogu mullastikust on erodeeritud ligi pool ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest sõltuvalt võib väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 200-300 elementaarareaali (MEA), mis loovad looduslikule taimkattele palju erinevaid kasvukohti
Pruunmullad K0 · parasniisked kuni ajutiselt liigniisked · karbonaatsel lähtekivimil (kihiseb kõrgemal kui 1 m) · savistumine, lessiveerumine või mõlemad, osadel ka soostumine · Eesti viljakamad mullad (Kesk-Eesti Virumaa, Järvamaa, Jõgeva, osalt ka Tartu- ja Viljandimaa) Jaguneb edasi: 1. Leostunud mullad K0 FAO Cambisols Välja kujunenud karbonaatsetel liivsavidel, harvem saviliiva moreenil, parasniisked, hästi õhustatud, kõrge bioloogiline aktiivsus, kihisemine 30-50 cm, huumust >3%. Sobivad kõigi põllukultuuride kasvatamiseks, kõrge produktiivsusega metsad. Mullaprofiil hästi diferentseerunud (A-Bm-C), neutraalne reaktsioon, I, II-IV, V klass sõltuvalt lõimisest. 2. Leetjad mullad K1 Levik paralleelselt K0-ga, lessiveerumisel (lessiv. + savid) profiil A-El-Bf-C, lähtekivim
tavalised lihtsad keemilised reaktsioonid: punakaspruun moreen devoni savil ja liivakivil Samad mis esinevad ka mujal looduses sinakashall moreen kambriumi liivakivil ja savil lahustumine sadestumine Erinevatüübilised pinnakattesetted: hapendumine taandumine liustikujärvesetted moreenil hüdratatsioon dehüdratatsioon merepõhjasetted liustikujärvesetetel ja moreenil hüdrolüüs süntees rannasetted moreenil ja merepõhjasetetel deluviaalsetted moreenil Reagentideks Hu-ained ja mineraalid olemus ja hulk sõltuvad kliimast, lähtekivimist,
meetri paksuse kihina. Meremuda on sinakashall, pehme ja kleepuv savitaoline mass, millel on väävelvesiniku lõhn. Meremudal on hinnatavad raviomadused, nende toime on pikaajalise kliinilise kasutuse jooksul kinnitust leidnud. Lasundi, mille ülemise ja alumise kihi vaheline piir on üleminekuline, lamam on peene- või keskmiseteraline liiv ning selle all on kohati üle 3 2 m paksune, moreenil lasuv viirsavikiht. Meremuda kuivaine orgaanilise aine sisaldus on ülemises tumehallis kihis suurem kui alumises helehallis kihis. Ravimuda Ravimuda ehk tervisemuda ehk peloid on veest ning pihustunud mineraal- ja orgaanilistest ainetest koosnev ühtlane plastiline ja "rasvane" püdel mass, mis on ladestunud veekogude põhjas, soodes (turbamuda) või tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel (fango). Ravimuda kogutatakse tavaliselt limaanide ja soolajärvede põhjast
põhjustatud perioodilise või ajutise liigniiskuse mõjul. Tänu kergele lõimisele soojenevad leetunud mullad teistest kiiremini, saades põllul üpriski varakult harimisküpseks. Et nende veevaru on väike võivad leetunud mullad kannataada veepuuduse all ka normaalsete sademetehulgaga suvel. Sobivamad kultuurid on lupiin ja tatar. Nõrgalt leetunud mulla metsakasvukohatüüp on jänesekapsa. Looduslik rohumaatüüp on niiske palurohumaa. Rähkmuld K Rähkmullad on karbonaatsel moreenil, rannaklibul või koreselisel settel kujunenud koreserikkad mullad. Neid muldasid iseloomustab tugev karbonaatsus. Keemine toimub kõrgemal kui 30cm, suur kivisus ja lühike mullaprofiil. Rähkmullad võivad kevadeti ja sügiseti kannatada liigniiskuse all ning sademetevaesel perioodil põuakartlikud. Juhtivaks mullatekkeprotsessiks on kamardumine. 7
· karbonaatsel lähtekivimil (kihiseb kõrgemal kui 1 m) · savistumine, lessiveerumine või mõlemad, osadel ka soostumine · Eesti viljakamad mullad (Kesk-Eesti - Virumaa, Järvamaa, Jõgeva, osalt ka Tartu- ja Viljandimaa) Jaguneb edasi: 1. Leostunud mullad K0 FAO - Cambisols Välja kujunenud karbonaatsetel liivsavidel, harvem saviliiva moreenil, parasniisked, hästi õhustatud, kõrge bioloogiline aktiivsus, kihisemine 30-50 cm, huumust >3%. Sobivad kõigi põllukultuuride kasvatamiseks, kõrge produktiivsusega metsad. Mullaprofiil hästi diferentseerunud (A-Bm-C), neutraalne reaktsioon, I, II-IV, V klass sõltuvalt lõimisest. 2. Leetjad mullad K1 Levik paralleelselt K0-ga, lessiveerumisel (lessiv.
harimiskindlad ja universaalse kasutussobivusega. Vaid leetjad liiv- ja savimullad on keskmiselt haritavad mullad. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata nende muldade huumusesisaldusele, et see ei langeks allapoole optimaalset taste. Selleks kasutatakse heintaimedega külvikordasid [2 lk 34-35]. 3.8 Muldade kujunemne Leetjate muldade lähtekivimiks on põhiliselt kollakashall, kollakaspruun ja punakaspruun more. Kollakashallil moreenil kujunenud mullad koosnevadkohalikest karbonaatsetest kivimites ja fennoskandiast pärit materjalist. Kollakaspruunil morenil kujunenud mullad sisaldavad lisaks eespool nimetatud komponentidele ka devoni kivimite materjali. Punakasruuni moreeni korral on juhtival johal devoni kivimite materjal. Leetjad mullad on enamasti kasutusel põllumaana. Nendel kasvavad metsad on kuulubad valdavalt sinilille või sinilille-jänesekapsa kasvukohatüüoi. Tgemist on kõrge tootlikusega
kaguosa, samuti Päästjärve- Kääriku- Mähe järve vaheline ala. Vaid kõrgustiku tasasema reljeefiga ida- ja kaguserv kuulub Lõuna- Eesti kamar- leetmuldade valdkonda. Üldiselt on kõrgendikel mitmesuguses astmes erodeeritud ning erosiooniohtlikud mullad, nõgudes aga pealeuhtemullad, soostunud ja soomullad. Kõrgustiku tasasema reljeefiga äärealadel on põllualad ulatuslikumad ning mullastik vähem vahelduv. Valitsevad Lõuna- Eesti punakaspruunil moreenil kujunenud kamar-leetmullad, madalamatel, niiskematel aladel aga soostunud leetmullad. Mulla viljakus on suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16- 17, maksimaalselt 21- 22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km2- l on 260- 270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist. 10 Taimesti ja loomastik Taimkate
klassifikatsiooni, sest moreeni iseloomustab eelkõige purdosakeste mitmesugune ja väga suurtes piirides kõikuv terade jämedus alates saviosakestest kuni suurte rahnudeni. Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. OOBOLUS LIIV(AKIVI) Ordoviitsiumi ajastu setetest tähtsal kohal. Selles esineb koos purdmaterjaliga massiliselt fosforiidist koosnevaid käsijalgsete Obolus`te karbikaasi. Karbikaaned moodustavad liivakivis võrdlemisi suuri oboluskonglomeraadi läätsi, millede läbimõõt kõigub mõnest meetrist mõne kilomeetrini ja paksus mõnest sentimeetrist ühe meetrini ja enam. Kasutatakse fosforiidimaagina fosforväetiste valmistamiseks. PIMSS
taimekasvuperioodi kestus 130-135 päeva. Enamlevinud mullatüüp ja selle iseloomustus: Kamar-leetmuld. Huumushorisondi paksus ulatub 20-30 cm-ni, mulla reaktsioon on nõrgalt happeline (pH 5,8-6,5 piirides). Lõimiselt on muld kerge või keskmine saviliiv või liivsavi. Reljeef on tasane, väikese kallakuga põhja suunas. Põhjavesi asub 1-3 m sügavusel. Leethorisont on vaene saviosakestest, kergesti lagunevatest mineraalidest ja enamikust toiteelementidest. Väljauhteline. Sisseuhtehorisont moreenil raskesti eristatav lähtekivimist, liivadel esinevad huumuse- ja roostelaigud. Sisaldab nõrgkivikonkretsioone. Huumus 2-2,2%. Kihisemine algab 1-1,5m sügavusel või puudub. Tugev happesus. Viljakus keskmine või alla selle. Vähene veevaru ja bioloogiline aktiivsus. Vähearenenud või arenemata mulla struktuursus. Kerge harida. Mullakaart: Maa-ala iseloomustuss (reljeef, mulla lõimis, happesus jm): Istandikule jõgi lähedal, maa-ala jõe poole pisut kaldu.
Järgmine suurem soostik on Sangla soostik, mis asub Võrtsjärve nõos mõlemal pool Emajõge. Sinna alla kuulub palju soid, näiteks Rannu soo, Laugesoo, Soova ja Keeri soo. Ligi 75% on madalsoo Sanglas ja raba 10,7%. Kõige suurem turbalasundi paksus on 9,5 meetrit ja keskmine 3,4m. Turvast töödeldakse enamasti briketiks. Sangla madalsoometsad vajavad eriti kaitset, kuna seal leidub palju kotka pesapaiku. (viide 9) 13. Mullad Tartumaal on valdavad punakaspruunil moreenil kujunenud kamarleetmullad. Kõige viljakamad kamar-karbonaatmullad on Rannu, Nõo ja Tartu ümbruses. Kuid nagu üldse peetakse kõrgete saakide saamist Eestis oluliselt kehvemaks kui Lääne-Euroopas. (viide 7) 9 14. Taimkate Tartu maakond on ka taimede poolest eriline, kuna seal leidub päris palju selliseid liike, mis Eestis on hästi haruldased. Näiteks leidub Tartumaal sinist kopsurohtu, pehmet koertubakat, ahtalehelist kareputke,
Põhjavee sügavus vegetatsiooni perioodil on 30...100 cm. · Jänesekapsa-kõdusoo Intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud madal- ja siirdesoomullad. Hästi lagunenud 20 cm tüsedune kõduturba kiht. Muld värske või niiske. Põhjavesi vegetatsiooniperioodil 30...80 cm maapinnast. · Jänesekapsa, sinilille Muld on viljakas, liivsavi või saviliiv moreenil. Metsakõdu on õhuke, huumusekiht on kuni 25 cm tüsedune. 4) Metsauuendamise valik Mänd uueneb hästi seemneliselt, seemnekandvus algab männil 20 aastaselt, seemneaastate sagedus on 3-5 aasta tagant. Tihti jäetakse lankidele männi seemnepuid, sest seemned levivad kaugele ja mänd on tormikindel puuliik. Mändi ka külvatakse. Et seemned hästi idanema hakkaks, valmistatakse ette külvilapid ja külvatakse erinevatel viisidel: hajalikülv, rennikülv ja diagonaalselt.
Eestimaa mullastiku 8ks mullastikuvaldkonnaks ja 20 allvaldkonnaks. o Moreen on sorteerumata liustikusete. o Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. o Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. o Moreene jagatakse: lokaalmoreen - koosneb kohaliku aluspõhja materjalist transiitmoreen - jää on oma liikumisel kaasa toonud o Moreene jagatakse ka tekkekoha jää tüübi järgi: otsmoreenid põhimoreen Oos ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist.
tuulekaerale. 5. Ühesuguste kahjustajate tõttu ei paigutata ajaliselt järjestikku ega kõrvuti väljadele botaaniliselt sarnaseid liike. 6. Üksteisele järgnevad erinevate omadustega kultuurid (nt liblikõieliste järele suure taimetoitainete vajadusega kultuurid, sügavjuureliste järele madalajuurelised). 3.Külvikordade väetussüsteem 3.1. Lubiväetiste kasutamine O. Halliku andmetel on ligi 40% kujunenud karbonaadivabal moreenil ja nad on happelise reaktsiooniga. Enamike kultuuride optimaalne pHKCl jääb vahemikku 6,0...7,0. Mulla happesuse vähendamiseks tuleb vabad vesinikioonid taas asendada Ca-ioonidega lupjamise teel. Mullareaktsioon ehk pH iseloomustab vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsiooni mullas. Sõltuvalt nende vahekorrast on muld kas aluseline, neutraalne või happeline. Muld on happeline kui mullalahuses on ülekaalus vesinikioonid.
kõrgele. Esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline. Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad. Boniteet II-III. Sageli kaasnevad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad
maitsetu. 6. Mis on pinnase lõimis ja kuidas seda määratakse? Lõimis iseloomustab kobedate setete koosseisu erineva suurusega osakeste kaudu e. fraktsiooni kaudu. Lõimise järgi antakse pinnasele nimetus. Osakeste läbimõõdud määratakse sõelanalüüsiga või setitamisega rasketes vedelikes. Erinevad metoodikad, erinevad eeskirjad: sõelanalüüs, pipettanalüüs, uhtanalüüs, optiline analüüs. Liival kõrge sorteering, moreenil aga madal. 7. Aktualismi printsiip. Meetod, mis lähtub eeldusest, et mineviku protsesside tundma õppimine lähtub tänapäevastest protsessidest, kuid tunnistades, et kauges minevikus füüsikalis-keemilised protsessid. Maa pinnal ja Maa sees erinesid tänapäevastest protsessidest ja mida kaugemas minevikus nad toimusid seda enam. 8. Mis on piesoisohüps. Samarõhu jooned piesoisohüpsid. 1 9. Mis on hüdroisohüps
üldreeglina lõhnatu ja maitsetu. *(9) Mis on pinnase lõimis ja kuidas seda määratakse? Lõimis iseloomustab kobedate setete koosseisu erineva suurusega osakeste kaudu e fraktsiooni kaudu. Lõimise järgi antakse pinnasele nimetus. Osakeste läbimôôdud määratakse sôelanalüüsiga vôi setitamisega rasketes vedelikes. Erinevad metoodikad, erinevad eeskirjad: sõel analüüs, pipettanalüüs, uhtanalüüs, optiline analüüs. Liival kõrge sorteering, moreenil aga madal. *(9) Aktualismi printsiip Meetod, mis lähtub eeldusest, et mineviku protsesside tundma õppimine lähtub tänapäevastest protsessidest, kuid tunnistades, et kauges minevikus füüsikalis-keemilised protsessid Maa pinnal ja Maa sees erinesid tänapäevastest protsessidest ja mida kaugemas minevikus nad toimusid seda enam. *(8) Mis on piesoisohüps Samarõhu jooned piesoisohüpsid. *(8) Mis on hüdroisohüps? Hüdroisoüps - vabapinna samakõrgusjoon.Hüdroisohüpside kaardi alusel
II Leostunud muldade tüüp (K0) Eesti viljakaimad mullad, mis on kujunenud välja karbonaatsel lähtekivimil. Kihisemine on neis muldades sügavamal kui 30 cm, kuid kindlasti mullaprofiilis esineb. Need on välja kujunenud kas siis savistumise, lessiveerumise või siis nendega kaasneva gleistumise tulemusena. Jagunevad: 1) Leostunud mullad (K0) On kujunenud välja savistumise tulemusena pruunikas-hallil või kollakas-pruunil karbonaatsel liiv-savi või savi-liiv moreenil Kesk-Eestis. Neid võib esineda ka üleminekumuldadena Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti vahel. Siis võib lähtekivimiks olla ka valkjas-hall rähkmoreen. Põhitunnuseks on savistumine. Need on Eesti parimad mullad. Kihisemine on 30-40 cm alates. 2) Leetjad mullad. Mullad on kujunenud välja lessiveerumise tulemusena karbonaatsel lähtekivimil. Levivad sageli kas koos leostunud muldadega 3) Gleistunud leostunud mullad (K0g). Jagunevad: a
II Leostunud muldade tüüp (K0) Eesti viljakaimad mullad, mis on kujunenud välja karbonaatsel lähtekivimil. Kihisemine on neis muldades sügavamal kui 30 cm, kuid kindlasti mullaprofiilis esineb. Need on välja kujunenud kas siis savistumise, lessiveerumise või siis nendega kaasneva gleistumise tulemusena. Jagunevad: 1) Leostunud mullad (K0) On kujunenud välja savistumise tulemusena pruunikas-hallil või kollakas-pruunil karbonaatsel liiv-savi või savi-liiv moreenil Kesk-Eestis. Neid võib esineda ka üleminekumuldadena Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti vahel. Siis võib lähtekivimiks olla ka valkjas-hall rähkmoreen. Põhitunnuseks on savistumine. Need on Eesti parimad mullad. Kihisemine on 30-40 cm alates. 2) Leetjad mullad. Mullad on kujunenud välja lessiveerumise tulemusena karbonaatsel lähtekivimil. Levivad sageli kas koos leostunud muldadega 3) Gleistunud leostunud mullad (K0g). Jagunevad: a
Kiviõli tuhamägi (põlevkivi utmise jääkainete ladestumisel tekkinud tehismägi, suhteline kõrgus üle 115 m) on inimtekkeline pinnavorm. Moreen - Koosneb liivast, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses osakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. Moreenist koosnevad pinnavormid: Oos-kitsas vall; mõhn-küngas, Kaldamoreen ehk servamoreen; Keskmoreen; Külgmoreen; Otsamoreen. Ookeanide pinnamood: Ookeanipõhja pinnamood on niisama mitmekesine, nagu maismaa pinnamood. Siin esinevad nii mäeahelikud, kui ka orud ja nõod. Peamised pinnavormid on mandrilava, mandrinõlvad, ookeaninõod, süvikud ja ookeani keskahelikud. Süvik Piklik sügav pinnavorm ookeani põhjas. Süvikud tekivad sinna, kus üks laam sukeldub teise alla
Puistud hea tervisliku seisundiga. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, kadakat, pajud. Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 1.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänesesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval
rannikumadalikul väga väike (Linkrus 1998). 1.7. Taimestik Maakasutuse poolest on ülekaalus metsaalad, mida on hinnanguliselt kokku ligi 62%, sh lehtmetsa 6,7%, okasmetsa 31,7%, segametsa 15,6%, üleminekulisi metsaalasid 8,3%. Põõsastikke, looduslikke rohumaid ja karjamaid on hinnanguliselt 3,9%. Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres.
Eutrofeeruvad kiiresti, see tähendab, et toimub kiire kinnikasvamine ja muda settimine. Taimkate Kiviste ja väheviljakate muldade tõttu on Soome lahe rannikumadalik säilitanud tänaseni suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on endiselt metsaga kaetud. Panga servalt alla vaadates jääb silme ette enamasti ulatuslik metsalaam. Ülekaalus on okasmetsad. Mere ja luiteliivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud, moreenil ja viirsavil kuusikud ja kuuse-segametsad (laanemetsad). Leidub ka salu- ja lodumetsi. Lammimetsi esineb kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste (rannavallid, luited) taga leidub soostunud ja soometsi. Paekalda rusukaldel kasvab haruldane kooslus laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets. Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab
Vahelduvad mullatüübid eestis.Suurima Tunnuseks on gleihorisont (tekkinud põhjaveeseisu või levikuga kestva ülevee tõttu) Pindmine horisont koosneb toorhuumusest Leet-gleimuldadel (on tekkinud liivast lähtekivimil) kasvavad soostunud männikud, leostunud ja leetjatel gleimuldadel (lubjarikkastel moreenil kujunenud) kasvavad soostunud lehtpuumetsad Soomullad Eestis Jagunevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks. laialdaselt Üle 30 cm paksune turbahorisont (selle all gleihorisont) levikuga 19 KOKKUVÕTE Eesti muldade teket ja arengut mõjutavad: *1)taimekooslused *2)lähtekivim (sete või aluspõhjakivim, millest muld on tekkinud) *3)veeolud *4)inimeste tegevus. *Põllumuldade omadused muutuvad:
Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad, põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline, u. 7% metsadest. Mustika (ms) – esinevad palumetsades reljeefi madalamatel osadel, esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline, levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam , asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Palumetsad on enamasti I-III bon. Männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk. Laanemetsad Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) – esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaažiga, põhjavesi sügavamal, kõige enam levinud on kuusikud, moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu-Eestis.
13 000 a). Antropogeenne ehk inimetegur mõjutab muldi kas negatiivselt või positiivselt. Muldade kultuuristamisel suureneneb bioloogilise aineringe aastakäive, kuid samas võib sellega kaasneda ka muldkatte saastumine. Samas muldade loodushoidliku kasutamise hea tava võib muuta mulla nii produktiivsemaks kui ka viljakamaks. Uuritava ala lähtekivim on punakaspruun liivsavi- ja saviliivmoreen. Sellisel karbonaadivabal mullal on tekkinud näivleetunud mullad, kuid karbonaate sisaldaval moreenil leetjad ja leostunud mullad. [4] Liisoja ja Mäe talu aladel on enim leostunud muldi, ning enim levinud lõimis on saviliiv või liivsavi. Olulisemad mullatekketegurid on kliima, aeg, bioloogiline aineringe, lähtekivim ja reljeef ja inimtegevus, kõigist neist sõltub, mis protsessid kulgevad, kas mulda tekib juurde ja selle omadused paranevad või toimub hoopiski degradatsioon. Inimene on peamine tegur, kes saab olukorda positiivses suunas parandada ja muuta.
Leede- (L) ja leetunud liivmullad (Lk) Huumushorisont puudub või on õhuke, esineb Ehorisont, tüse B-horisont, happelised mullad, madala viljakusega (O-(A)-E-B-C). Gleimullad (G) Liigniisked, esineb G-horisont, tüse AT või OT horisont, happelised. Soomullad Turba lasumi tüsedus >30 cm, liigniisked ja happelised, madalsoo, siirdesoo, rabamullad. 28. Mullatüüpide levik. Põhja-Eestis on lubjarikkal rähksel moreenil tekkinud valdavalt rähk- ja paepealsed mullad Kesk-Eestis (Järvamaal, Lääne-Virumaa lõunaosas, Jõgevamaal) rähavaesemal lähtekivimil on kujunenud leostunud ja leetjad mullad; Lõuna-Eestis levivad happelised näivleetunud mullad, sest nende lähtekivimis on palju lubjavaest materjali. Kõigis kolmes piirkonnas paiknevad madalamatel aladel glei- ja soomullad. Lääne-Eestis on enamlevinumateks muldadeks gleimullad. Need ümbritsevad suuri rabasid ja
(~15%). Maakondadest levinud peamiselt Tartumaal, Viljandimaal ja Põlvamaal, piirkondadest ka Kallastel, Vastseliinas ja Tõrvas. Oluliseks tunnuseks on mullaprofiilis nähtavad sügavad ,,keeled". Lähtekivimiks peamiselt punakaspruun karbonaadivaene moreen. Kihisemine puudub või on sügavamal kui 1m. Tüüpprofiil: A-Baf-Elg-B-C. Lk - Leetunud mullad 12 Levik: Leetunud mullad hõlmavad 3 % kogu maafondist ja ~3 % põllumaast. Lõuna-Eestis kujunenud peamiselt lubjavaesel moreenil, mujal liivadel. Maakondadest levinud peamiselt Võrumaal, Valgamaal ja Põlvamaal, lisaks Põhja-Kõrvemaal, Kundas, Edela-Saaremaal ja Lääne- Hiiumaal. Tekkinud karbonaadivabal lähtekivimil, kihisemine puudub, happelised mullad. Esineb selgelt väljakujunenud tüse (>5cm) huumushorisont. Tüüpprofiil: (O)-A-E-B-C. G Gleimullad Levik: Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast
MULLA HAPPESUS JA HAPPELISTE MULDADE LUPJAMINE Happeliste muldade esinemine Eestis Eesti põllumeestele teadvustas mulla happesuse probleemid TÜ professor Anton Nõmmik. Põhjalikumalt uuris aga happelisi muldi EPA õppejõud professor Osvald Hallik (1906...1964), kelle elutööks oli happeliste muldade lupjamisega seotud küsimuste lahendamine. Enamik happelisi muldi levib Kagu- ja Lõuna-Eestis karbonaadivabal moreenil (devoni liivakivil), sest muldade kujunemist mõjutab kõige enam mulla kujunemisest osa võtnud moreeni karbonaatsus. Kõige rohkem on lupjamist vajavaid muldi Võrumaal (u 60%), Põlvamaal (55%), Tartu-, Viljandi- ja Valgamaal (40% põllumajandusmaast). Kokku vajab Eestis lupjamist 35...38% muldadest. Mulla happesuse olemus ja lubjatarbe määramine Mulla reaktsioon on üks olulisemaid mulla omadusi, mis sõltub vesinik- (H+) ja hüdroksiidioonide (OH-)
Mullatekkeprotsessidest on laiemalt levinud leostumine, leetumine, lessiveerumine, savistumine ja gleistumine. Need on ka Eesti muldade kujunemises olulised. Leostumise all mõistetakse veeslahustavate soolade väljauhtumist. Laialdaselt esineb leostumist karbonaatiderikka lähtekivimiga aladel, kus karbonaadid (Ca, Mg jt) lahustuvad ja uhutakse välja. Leostumisprotsess leiab aset aladel, kus sademed ületavad auramise ja mullakiht on kergesti läbiuhutav. Näiteks Põhja-Eesti karbonaatsel moreenil kujunenud muldadel kanduvad lahustavad ühendid laskuva veevooluga allapoole. Leetumine tähendab, et osa mulla mineraalosast laguneb happelise mullavee toimel lihtsamateks lahustuvaiks ühenditeks. Enamasti lagunevad väiksemad mullaosad. Laskuv vool kannab need mullaprofiilis allapoole ja osaliselt ka mullast välja. Mulla ülaosa vaesub mitmetest elementidest (Ca, Mg, Fe, K), suureneb mulla happesus ning kujuneb valkja värvusega leetehorisont (E horisont)
Mis on maak? Maak on majanduslikku huvi pakkuvaid metalle või selle ühendeid sisaldava kivim. Mis on moreen? Moreen on sorteerumata liustikusete. Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist, kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil. Peamised settekivimid Savid (üle 50% alla 0,01mm materjali) koosnevad savimineraalidest. Ka orgaanilistest jäänustest. Kaoliin sisaldab räni, alumiiniumi ja hapnikku. Alamkambriumi (enim tuntud savi Eestis, sinaka värvusega) materjal. Lõuna-Eesti savid on Devoni savid 500 miljonit aastat vanad. Moreensavi on jääsette materjal, mis sisaldab üle poole füüsikalist savi. Uhtsavid uhutud maakera nõgudesse. Argilliit tuntuim diktüoneema kiltkivi PõhjaEestis
maitsetu. 6. Mis on pinnase lõimis ja kuidas seda määratakse? Pinnase lõimis iseloomustab kobedate setete koosseisu erineva suurusega osakeste e fraktsiooni kaudu. Lõimise järgi antakse pinnasele nimetus. Osakeste läbimõõdud määratakse sõelanalüüsiga vôi setitamisega rasketes vedelikes. Erinevad metoodikad, erinevad eeskirjad: sõelanalüüs, pipettanalüüs, uhtanalüüs, optiline analüüs. Liival kõrge sorteering, moreenil aga madal. Sõelanalüüs - peenestatud materjali jämeduse määramise viis, mille puhul materjal sõelutakse läbi eri suurusega avadega sõelte 7. Aktualismi printsiip Meetod, mis lähtub eeldusest, et mineviku protsesside tundma õppimine lähtub tänapäevastest protsessidest, kuid tunnistades, et kauges minevikus füüsikalis-keemilised protsessid Maa pinnal ja Maa sees erinesid tänapäevastest protsessidest ja mida kaugemas minevikus nad toimusid seda enam.
annaabi.ee 
