Mullad, muldade erinevus ja koostis (2)

Eestis esinevad mullad :
Eesti muldadel on eristatakse viit liiki aluskivimeid: Vendi, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu aluskivimid.
Gleimullad
Pidevalt liigniiske muld , mille profiilis on rohked gleilaigud ja roosteplekid või pidev gleihorisont . Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodu­metsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu.
Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi , profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veerežiimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei -pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga.
Eestis esineb gleimuldi kõige rohkem Lääne- ja Pärnumaal ning Lääne-Virumaal. Gleimuld
Leetunud mullad
Alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld. A-horisondile järgneva väljauhtehorisondi E paksuse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi keskmise sügavusega ja sügavaid leostunud muldi.
Ülekaalus on leetunud mullad Lõuna-Eestis.
Leetmullad.
Rohttaimedeta okasmetsa happelised mullad. Huumushorisont puudub või selle paksus on alla 5 cm. Metsakõdukihile Leetunud muld järgnevad E- ja B- horisont . Eesti asuvad leetmullad liivadel , taigavööndis võivad nad olla ka liivsavil. Tekke ja ehituse järgi jagatakse leetmullad primaarseks (põline huumushorisondita metsamuld), huumuslikuks (profiilis järgneb metsakõdule õhuke A-horisont) ja sekundaarseks ( primaarse leetmulla ülesharimise või raiestike rohukamaraga kattumise järel uuesti metsakasvanud ala muld, mille profiilis on endise ja uue E-horisondi vahel A-horisont). Leetmuld
Kõige rohkem esineb leetmuldi Lõuna-Eestis.
Leetjad mullad
Mitmesuguse karbonaatsusega moreenidel saviosakeste ümberpaigutumisel tekkinud mullad; savist vaesunud heledale E-horisondile järgneb tumepruun või ruske savirikas B-horisont. Leetjad mullad on neutraalsed või happelised vaid profiili ülaosas, nad on alustega küllastunud, huumusesisaldusega 2,5–4%, huumus on täiuslik ja aktiivne. Eesti parimaid põllu- ja metsamullad.
Leostunud mullad
Karbonaatsel lähtekivimil kujunenud muld. Huumushorisondi A all asub savistunud B-horisont. Kihisemine algab lähtekivimist, harvem B-horisondi allosast. Leostunud mullad on suure veehoide- ja produktsioonivõimega, ta on alustega küllastunud ja neutraalse reaktsiooniga, huumusrikas (2,5–4%) ning tema huumus on täiuslik ja aktiivne. Üks Eesti parimaid muldi.
Leetjaid ja leostunud muldi on kõige rohkem Kesk- ja Lõuna-Eestis.
Soomullad
Mullad, mille pindmiseks horisondiks on kuivendamata olekus vähemalt 30 cm, kuivendatult vähemalt 20 cm  paksune alla 50% mineraalaineid sisaldav turvas.  Soomuld   tekib glei- või leet -gleimuldadest maismaa soostumisel või  veekogu põhjast või pinnalt kinnikasvamisel. Soomullad jaotatakse vastavalt veega toitumisele ja looduslikule taimkattele madalsoo -, siirdesoo - ja rabamuldadeks; madalsoomuld tekib gleimuldadest või rohketoiteliste veekogude põhjast kinnikasvamisel, rabamullad aga leet-gleimuldadest või vähetoiteliste veekogude pinnalt kinnikasvamisel. Siirdesoomuld on lühiaegne vaheaste madalsoomuldade toitelisuse halvenemisest juhtuval rabastumisel. Soomullad jaotatakse turbalasundi tüseduse ja turba lagunemisastme järgi, arvestatakse ka turba botaanilist koostist. Soomullad on oluliseks mageveevarude säilitaja ning seepärast on suured pinnad kaitse all. Põllu- ja metsamajanduslikuks kasutamiseks vajavad soomullad Soomullad
kuivendamist, maaviljeluseks on sobivam muld, mille turba lagunemisaste on üle 35%.
Soomuldi esineb kõige enam loomulikult soostunud aladel: Pärnumaal Lavassaare soo, Ida-Virumaal Kurtna järvede ümbrus ning Võrtsjärve madalik .
Rähkmullad
ehk rendsiinad , mille massis on rohkesti (20%–50%) karbonaatsete kivimite murendi teravakandilisi osiseid.  Tegelikkuses nimetatakse tihti rähkmuldadeks ka  muldi, kus koreseline murend on ümardunud servadega või koguni lapik ning tuleks vastavalt kasutada hoopis mõisteid veeris - või klibumuld.
Rähkmuldi ning veeris-ja klibumuldi on kõige enam Põhja-Eestis-
Rähkmuld
Veeris- ja klibumullad
Mullad, mis koosnevad suurel hulgal veerisest – ümaratest kividest. Veerismuldades leidub kivisid läbimõõduga umbes 100 - 500 mm ning klibumuldadest kive läbimõõduga, mis jääb umbkaudu suurusjärku 150 mm kuni 20 mm.
Alvar
Paepealne ala, kus rähast või klibust koosnev pinnakate on õhuke või puudub ning mullakiht on õhem kui 30 cm; alvaril kasvab lubja- ja kuivalembene taimestik . Looniite ja kadastikke kasutatakse karjamaana, alvaril paiknevad metsad (loometsad) kuuluvad hoiumetsade hulka.
Alvarit esineb kõige ehedamalt Eestimaa saartel – Saaremaal, Hiiumaal, Muhu saarel jne.
Lammimullad
Ehk alluviaalmullad, siseveekogude tulvaveealal kujunenud muld. Ehituse ja koostise järgi jagatakse lammimullad teralisteks, kihilisteks ja mudajateks, veerežiimi järgi lammi -kamarmullaks, lammi-gleimullaks, turvastunud lammimuldadeks ja lammi-madalsoomullaks. Parimad omadused on lammi-kamarmullal, Eestis on kõige rohkem lammi-gleimuldi (jõgede kesklammil). Lammimuldade viljakus langeb üleujutuste vähenemise tõttu. 
Lammimullad paiknevad muidugi kevadiste üleujutustega jõgede ääres, palju lammimuldi on Musta jõe ääres.    Lammimuld
Rannamullad
Nõrgalt sooldunud mullad merevee üleujutuspiirkondades madalatel mererandadel. Üleujutustest kihitatud profiil on sarnane lammimuldade profiiliga. Eristatakse glei- ja turvastunud rannamuldi ning sooldunud ranna-madalsoomuldi. Soolalembeste taimedega rannamullad on kasutatavad karjamaadena.
Rannamuldi esineb madalatel mererandadel nagu näiteks Pärnu linna äärsed rannad .
Mullad, mida Eestis ei esine:
Mustmullad
Euraasia metsastepi- ja stepivööndi ning Põhja-Ameerika preeriavööndi mullatüüp. Suure huumusesisalduse (valdavalt >5%) ja paksu (>50, kohati >100 cm) huumushorisondiga, neutraalse reaktsiooni, teralise struktuuri ja suure veemahutavusega ning keemiliselt rikas liivsavi - või savimuld, mis monokultuuri ja ebaõige majandamise tingimusis on tõsiselt degradeerunud, kohati sekundaarselt sooldunudki. Mustmullad on suure produktsioonivõimega, kuid see ei realiseeru sagedaste põudade tõttu. Mustmuld
Pruunmullad
Paraskliimavöötmes leht- ja segametsade all leostunud karbonaatsel lähtekivimil  kujunenud muld, mille profiilis on savistunud B-horisont. Mittesilikaatse raudoksiidi kogunemisest on värvus lähtekivimist tumedam pruun või punakaspruun . Pruumullad on enamasti nõrgalt happelised, mitmesuguse (kuni 10%) huumusesisaldusega, kõrge produktsioonivõime ja jõudsa aineringega. Eristatakse leostunud ja leetjaid pruunmuldi, kuid ka küllastunud ja küllastumata muldi.
Kastanmullad
Stepivööndi lõunaosa ja kuivstepivööndi mullatüüp. Kastanmullad on huumus- ja toitainevaesed, paljud karbonaatsed või sooldunud. Kultuuristamisel on vaja muldi niisutada , vältides seejuures sekundaarset sooldumist. Huumusesisalduse järgi eristatakse tumedaid ja heledaid kastanmuldi. Katanmuld
Punamullad
Rohkesti mittesilikaatseid raud- ja alumiiniumoksiide sisaldavate troopika- ja lähistroopikavöötme punaste, oranžide jms. muldade (Ferralsol, Alisol, Nitisol, Acrisol, Lixisol) üldnimetus. Nad katavad umbes 17% maakera maismaast Aafrikas, L-Ameerikas, Kagu-Aasias, Vahemeremaadel, Austraalias. Olenevalt tüübist on punamullad mitmesuguse happesuse, huumusesisalduse, lõimise ja profiili ehitusega ning produktiivsusega.
Ferralliitmullad
Punamuld
Mullad, mis on rikastunud raud- ja alumiiniumoksiidide ning nende hüdraatidega intensiivse bioloogilise aineringe tingimustes. Olenevalt raudoksiidide hüdratatsiooniastmetest ning huumuse laadist on ferralliitmullad kollased , punased, punakaspruunid, mustjaspunased või rusked.
Kõrbemullad
Mullad, kus aurumine ületab suuresti vee juurdesadu. Kõrbemullad on tavaliselt sooldunud.
Solod
Sooldunud muld, mille huumus lahustub ja mineraalosa laguneb leeliselises keskkonnas ning saadused uhtuvad mullast välja. A–E–B profiil meenutab leetunud  mulda, kuid solod on leelisene ja küllastunud neeldunud Na+-ga. Solod levib metsastepi- ja stepinõgudes.
Solonets
Sooldunud muld, mille pindmises kihis lahustuvad soolad puuduvad, kuid on rohkesti neeldunud Na+. Solonets võib kevadel ja suvel, kui ülekaalus on aurumine, muutuda solontšakiks või sügisel, kui sademed ületavad aurumise , tekkida solontšakist. Perioodilise läbiuhtumise korral võib solonets areneda solodiks.
Levib stepi-, kuivstepi- ja kõrbevööndeis, parandamise võtteiks on kipsimine ja väävelhappega hapestamine.
Solonets
Solontšakk
Sooldunud muld, mille pindmises kihis on üle 1% lahustuvaid sooli ning mis on küllastunud neeldunud Na+-ga. Solontšakk tekib kuivstepi- ja kõrbenõgudes vee aurumise tagajärjel, soolajärve kuivamisel, aga ka kuival aastaajal solonetsist. Teket soodustab ebaõige niisutamine maaviljeluses. Eristatakse sooda-, sulfaat - , kloriid- ja segasolontšakke. Solontšakk on ka suur soolakõrb.
Solontšakk
Kasutatud materjalid:

• http://moritz.botany.ut.ee/mullaveeb/sisu/muu.html
  
• http://moritz.botany.ut.ee/mullaveeb/sisu/yldine.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_mullastik