METSAMULLATEADUS (0)

METSAMULLATEADUS
PRAKTILINE TÖÖ
‘
‘
Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Eesti muldade kujunemine 4
1.2 Mulla huumusprofiili kujunemine 4
1.3 Mulla orgaanilise aine kaod 5
2. Kodukoha mullad 6
3. Mullakaeve 7
3.1 Leetjate muldade tunnused 7
3.2 Leetjate muldade orgaaniline aine ja huumuskatte seisund 7
3.3 Leetjate muldade bioloogiline aktiivsus 8
3.4 Leetjate muldade füüsikalised omadused 8
3.5 Leetjate muldade keemilised omadused 9
3.6 Leetjate muldade talituslikud iseärasused 9
3.7 Leetjate muldade viljakus, kasutamine ja kaitse 10
3.8 Muldade kujunemne 10
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Antud töö eesmärk on anda ülevaade Eesti muldade kujunemisest ja tutvumine kodukoha mullatekke tingimustega. Praktiline osa tööst oli teha kaeva oma kodukohas ja seejärel määrata muld . Mullakaeva sügavus on 100 cm. Kui mullakaeve oli tehtud algas kodukoha ja saadud mulla kohta andmete kogumine. Lisades on ära toodud mulla liimonoliit ja sügavkaeve mullaprofiil

1. Eesti muldade kujunemine

Muldade kujunemises osalevad mitmesugused nähtused, mida mullateaduslikus käsitluses eristatakse kui mullatekke elementaarprotsesse Need kujutavad endast mehhaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, füüsikalis-keemiliste ja biokeemiliste protsesside mittmesuguseid vastastikku seotud kombinatsioone, mis põhjustavad mullas teatud omaduste väljakuujunemist aja arengut kindlas suunas. Eesti muldade kujunemisel osalevad mullatekke elemntaarprotsessidest orgaanilise aine akumulatsioon (kõdustamine, st. kõduhorisondi moodustumine, kamardumine , turvastumine), leostumine, leetumine , gleistumine, lessiveerumine ja savistumine [1 lk 27].

1.2 Mulla huumusprofiili kujunemine

Mullatekkeprotsess lagab kõrgemate ja alamate taimede asumisega selleks sobivale pinnasele. Samaga algab orgaanilise aine ladestumine ja ümberpaigutumine pinnase verikaalprofiili so. Mulla huumusprofiilikujunemine. Orgaanilise aine sisaldus ja varu mistahes horisondis vi mullas kujuneb orgaanilise aine ladestumise ja kadude vahest. Kui ladestumine on suurem kui kaod, siis orgaanilise aine sisaldus pidevalt või tatud etappidel suureneb ja vastupidi.
Looduslkel kõlvikutel ladestub orgaaniline aine mulda samas kasvanud taimede surnud osadena. Olenevalt taimekooslusest on selle kogus, botaainile ja keemiline koostis erinev. Sellel asjaolul on oluline tähtsus mulla orgaanilise aine koguse ja koostise ning edasi mulla kui terviku kujunemisele.
Eestis väärivad eristamist järgmised taimkatte seisundid: tihe, alustaimestikuta mets, rohttaimestikuga mets, soostunud , okaspuu ülekaaluga mets, rohttaimestikuga arumets , rohttaimestikuga soostunud lehtpuu- või segamets , arurohumaa, soostunud rohumaa, lammirohumaa, madalsoo, siirdesoo , raba, veealune kasvukoht, haritaval maal kasvavate kultuuride põllud [1 lk 27].

1.3 Mulla orgaanilise aine kaod

Mulla orgaanilise kao põhjustavad lagunemine ja mineraliseerumine ning väljauhtumine, ärakanne vee- ja tuule-erosioonis Orgaanilise aine põhiliseteks lagundajateks on mikroorganismid . Nende kõrval on tähis osa ka mullafaunal, eriti vihmaussidel samuti ka rohusööjad loomad. Mulla orgaanilise kao hulgas etendavad teatud juhtudel kaalukat osa lahustunud orgaanilise aine mullast väljauhtumine ning ärakanne tuule ja vee toimel. Väljauhtumise ja ärakande käigus paigutub orgaaniline aine umber, see ei lakka olemast nagu mineraliseerumisel.
Tänapäeva muldade orgaanilise aine sisaldus ja jagunemine mullas on kujunenud aastatuhandete vältel. Võrreldes erinevate kasvukohtade bioproduktsiooni ja sama alade muldade orgaanilise aine sisaldust, tuleb tõdeda, et orgaanilise aine suured erinevused muldades ei ole tingitud mitte sedavõrd mulda ladestunud surnud orgaanilise aine massi erinevustest, vaid erinevustest orgaanilise aine mineraliseerumises [1 lk 27-33].

2. Kodukoha mullad

Kodukoht kuulub leostnud ja leetunud kamar -karbonaatmuldade valdkonda. See moodustab kogu Eesti pindalast 12,7 %. Neid muldi on umbes 14,5% valdkonna pindalast. Valdkond hõlmab Pandivere kõrgustiku ja sellega lõuna pool liituva vooremaastiku. Aluspõhjaks on valdkonna põhjaosas ordoviitsiumi ja siluri ajastu karbonaatsed kivimid ja, paas , lõunaosas devoni ajastu kivimid. Pinnakatteks on peamiselt kollakashall kuni kollakaspruun karbonaatne moreen. Reljeefilt madalamatel aladel on see kohati kaetud jääjärgsete veekogude setetega. Kogu valdkonna ühiseks tunnuseks on leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmuldade laiaulatuslik esinemine. Nend kõrval leidub kohati tüüpilisi kamar-karbonaatmuldi (valdkonna põjaosas) ning kamar-leetmuldi (valdkonna idaosas). Soostunud ja soomuldade leviku alusel on valdkond jaotatud kahte allvaldkonda, Tammsalu ja Väike-Maarja ning Paide-Jõgeva.
Paide-Jõgeva allvaldkonnas on reljeef enam liigestunud. Lainjad moreentasandikud ja voored vahelduvad soostunud nõgudega. Kurisuid on ähe. Reljeefilt madalamad alad on mitmesuguses astmes soostunud. Poolhüdromorfsetest muldadet esinevad peamiselt soostunud kamarmuldade leaostunud ja leetunud variandid.
Haritavat maad allvaldkonna pindalast on umbes 25%. Põllumassive lahutavad üksteisest soo-, metsa-, ja rohumassiivid. Põllumajanduse seisukohast on see mullastiku valdkond kõige viljakam piirkond meie vabariigis. Suured tasased põllud soodustavad põllumajandustööde mehhaniseerimist. Tootmistingimuste parandamiseks tuleks põlde massiivistada, korjata kive ja kuivendada. Lupjamist vajavad umbes 6-25% põllumaade pindalast. Mullad on nõrgalt kivised ja boniteediklass on üle 50 [3 lk 210-219]

3. Mullakaeve

Mullakaeve viidi läbi Jõgevamaal, Palamuse vallas, Pikkjärve külas. Kaeves olev muld määratsi leetjaks mullaks (KI), huumusprofiil mlv2 sl Ala kuulub Kõrg-Eesti allprovintsi. Koha absoluutne kõrgus on 80,5 meetrit. Antud piirkonna pinnakate on jääjärvelised setted. Kõrgendikest jäevad lähedale erinevad voored ja Pandivere kõrgustik ja madalikest Peipsi äärne madalik . Suurematest soodest asub lähemal Endla soo ja Alam-Pedja rabamassiiv. Keskmiseks temepratuuriks on veebruaris -6 C ja juulis +18 C. Aastane sademete hul on umbes 650-700 mm/a. Lumikattepaksus on umbes 40 cm. Viimane öökülm kevadel esineb umbes mai keskel. Esimene öökülm esineb umbes septembri lõpus. Keskmine lumikattega päevade arv on 120.

3.1 Leetjate muldade tunnused

Leetjad mullad on automorfsed karbonaatsel ähtekivimil kujunenud mullad, mille profiilis esineb nõrgalt väljakujuneneud eluviaalne horisont . Keemine esineb nende profiilis enamasti Bt- või BC-horisondis ehk sügavusvahemikus 60-90 cm. Eluviaalsest horisondist on ibe- ja tolmuosakesed osaliselt umber paigutatud järgnevasse tekstuursesse või metamorfsesse-tekstuursesse sisseuhtehorisonti [2 lk 31]

3.2 Leetjate muldade orgaaniline aine ja huumuskatte seisund

Leetjatele parasniiseketele muldadele moodustub salu- ja sürjemetsadele iseloomulik värske model-mull-huumusprofiil, mis koosneb põhiliselt keskmise tüsedusega metsakdust ja selle all asuvast keskmise (3,8-4,2%) huumusesisaldusega huumushorisondist. Metsakõdu koosneb õukesest varisekihist ja selle all vahetult mineraalse mulla pinnal asuvast defriitse iseloomuga pooleldi lagunenud O2-horisondist. Leetjate muldade huumushorisondi huumusvaru suurus oleneb paljuski lähtekivimist ja lõimisest. Kui kollakashalli liivsavimoreenil kujunenud leetja saviliivmulla huumushorisondi huumusvaru on põldudel umbes 90 Mg ha-1 siis leetja liivsavi-põllumulla huumusvaru on ligikaudu 100 Mg ha-1. Punakaspruunil tunduvalt madalamal – 75-80 Mg ha-1. Huumusesisaldus nimetatud muldade huumushorisondis on vastavalt 2,7, 2,9, ja 2,1% Huumushorisondile järgnevas eluviaalses horisondid (E) on huumusesisaldus 0,4-0,7%. Bt-horisondi on huumusesisaldus samal tasemel väljauhtehorisondi omega või isegi ületab seda [2 lk 32].

3.3 Leetjate muldade bioloogiline aktiivsus

Leetjate muldade mullaelustiku tegevusest ja juurestikust hõlvatud kith on suhteliselt tüse tänu mulla strukutuursusest tingitud heale õhustatusele ning rikkalikust peenesisaldusest tingitud optimaalsele vegetatsiooniperioodi stabiilsete niiskusoludele. Samal ajal on leetjate muldade bioloogist aktiivstust piiravaks teguriks mõõdukas happesus , mis pärsib bakteriaalset lagunemist. Seoses leetjate muldade lähtekivimite karbonaatsusega on nendel moodustunud mulda sattuv varis aga tuha-ja kaltsiumirikas, mis soodustab selle intensiivset muundumist ja soodsat humifikatsiooni kulgu [2 lk 33].

3.4 Leetjate muldade füüsikalised omadused

Lõimise järgi on leettjad mullad domineerivalt liivsavid, kuid esineb ka saviliivasid ning saviliivasid liivsavidel. Ibe- ja füüsikalise savi sisalduselt on leetjate muldade profiil vertikaalselt diferentseerunud. Suurim on ibe- ja füüsikalise savi sisaldus Bt-horisondi ülemises osas. BC- ja C-horisondis on ibe ja füüsikalise savi osatähtsus väiksem kui B-horisondis, võrreldes A- ja EB- horisondiga aga enamasti suurem. Nende huumushorisondi lasuvustihedus on põldude puhul ligikaudu 1,5, metsades aga 1,1-1,2 g cm-3. Haritavate leetjate muldade muldkatte aktiivvee mahutavus on saviliiv -liivsavil liivsabi moreenidel kujunenud muldadel 145-155 mm piires [2 lk 33].

3.5 Leetjate muldade keemilised omadused

Leetjad põllumullad on oma reaktsioonilt (pHKCL 5,8-6,1) taimekasvatuseks sobivad. Looduslike alade leetjate muldade huumushorisondi keskmine pHKCL on 0,5-0,7 ühiku võrra madalam. Alumistes horisontides pH järjest suureneb, olles lähtekivimis üle 7. Asendushappesust võib esineda vähesel määral (