Järve- ja meremuda (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Järve- ja meremuda

Referaat
Teele Sikka
Juhendaja : Ain Vellak
Tartu 2014

Sissejuhatus

Eesti mudad on oma tekkelt settemudad, mis on ladestunud seisva veega järvedes ja varjatud merelahtedes. Eesti pärastjääaegsetes veekogudes lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest kujunenud mudad on üsna mitmekesised . Mudade füüsikalis-keemilised omadused olenevad suurel määral veekogu füto- ja zooplanktonist, mikroelementide ja mineraalide sisaldusest. Sõltuvalt ladestumise keskkonnast jagatakse mudad kahte põhirühma : mageveejärvede muda ehk sapropeel ja soolaste veekogude muda ehk meremuda. Muda on tumedat värvi püdel aine, mida kasutatakse kas ravi- ehk tervisemudana või põllumajanduses olenevalt mineraalide ja orgaanilise aine sisaldusest.
Ravimuda tekib pikemaajaliste füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside tagajärjel. Tema koosseisus on lahustumatud (ränidioksiid, alumiiniumoksiid ning raua, kaaliumi , magneesiumi ja kaltsiumi oksiidid ), lahustavad (naatriumi, kaltsiumi, kaaliumi ja magneesiumi soolad ) anorgaanilised ained ning erinevad orgaanilised ained (süsivesikud, rasvad , surnud ja kõdunenud taimede ja loomade jäänused).

Järvemuda

Järvemudaks loetakse klastilisest, karbonaatsest või orgaanilisest ainest koosnevat magevee setendit, mis sisaldab orgaanilist ainet vähemalt 35% kuivaine massist. Järvemuda esineb hõljuva massina enamikus järvedes, aga ka kinnikasvanud vanades järvenõgudes mõnevõrra tihenenult turbakihi all. Järvemuda sisaldab vitamiine B1, B2, B12 ja D, foolhapet ning bioloogiliselt aktiivseid mikroelemente. Järvemudasid on püütud kasutusele võtta väetis ­ainena põllumajanduses, kuid paraku on seegi rakendusvaldkond üsna piiratud, sest sapropeeli toiteainetesisaldus on üsna madal ja tema kasutamine tuleks kõne alla üksnes kompostiva lisandina väetisesegudes. Sültjat sapropeeli võib kasutada ka looma- ja linnusöödana.

Meremuda

Meremudaks loetakse mineraalmaterjalist koosnev meretekkelist setendit, mis sisaldab orgaanilist ainet üle 5% kuivaine massist. Mudakiht lasub suhteliselt madalas vees 0,7-2,0 meetri paksuse kihina. Meremuda on sinakashall, pehme ja kleepuv savitaoline mass, millel on väävelvesiniku lõhn. Meremudal on hinnatavad raviomadused, nende toime on pikaajalise kliinilise kasutuse jooksul kinnitust leidnud. Lasundi, mille ülemise ja alumise kihi vaheline piir on üleminekuline, lamam on peene- või keskmiseteraline liiv ning selle all on kohati üle 3 m paksune, moreenil lasuv viirsavikiht. Meremuda kuivaine orgaanilise aine sisaldus on ülemises tumehallis kihis suurem kui alumises helehallis kihis.

Ravimuda

Ravimuda ehk tervisemuda ehk peloid on veest ning pihustunud mineraal - ja orgaanilistest ainetest koosnev ühtlane plastiline ja " rasvane " püdel mass, mis on ladestunud veekogude põhjas, soodes (turbamuda) või tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel (fango). Ravimuda kogutatakse tavaliselt limaanide ja soolajärvede põhjast. Ta erineb tavalisest mudast nii välimuse kui ka keemilise koostise tõttu. Ravimuda on läikiv, õline, pärlihalli või sinise värviga ja on kreemi või kosmeetilise maskiga sarnane.

Kasutamine

Ravimuda kasutatakse haiguste raviks. Muda kasutatakse sanatooriumides ja haiglates perifeerse närvisüsteemi haiguste ja põletike ravis . Raviks kasutatakse mineraalvett, erinevaid õlisid ja vulkaanilist muda juba iidsetest aegadest peale. Näiteks Aserbaidžaan on rikas puhkekohtade poolest ning pakub ravi ja puhkuse osas erinevaid puhkuseteenuseid nagu sanatooriumid, puhkekodud, mudaravikeskused jne. Lisaks leiab kasutust ka meditsiinis ja kosmeetika tootmisel. See on ainuke bioloogiliselt aktiivne mass, milles ainukesena on maksimaalne osakaal vajaliku orgaanikal ja huumusel, mis on kogunenud tuhandeid aastaid. Kehakontaktis taastab rakke ja suurendab immuunsust. Põhiline põhjus selle muda kasutamiseks peitub siiski selle unikaalses ja keemilises omaduses .
Muda on asendamatu toode mulla kvaliteedi parandajana, ka taastamiseks ning hooldamiseks. Mudadest on väärtuslik keskkonnasõbralik orgaaniliste ja mineraalainete kompleksväetis järvemuda. Samuti peetakse potentsiaalseks muda kasutamist looma söötade tootmisel selles sisalduvate mineraalainete ja vitamiinide toitainete poolest loomakasvatusele. Sapropeel sisaldab mikro - ja makroelemente, mis on vajalik normaalseks kasvuks ja arenguks. Loomad saavad tervisliku kogumi toitaineid, millega loomade kasv ja areng suureneb. Toidulisandine suurendab loomade immuunsust seedetrakti haigustele. Sellega on võimalik vähendada sööda kogus 20-30%.

Muda kasutuse areng Eestis

Eesti merelahtede meremuda on paremini uuritud kui järvemuda ja ka sihikindlamat kasutamist leidnud. Kõige rohkem on viimastel aastakümnetel Eestis tarvitatud Haapsalu ja Värska ravimuda, kasutatakse ka Hiiumaa , Ikla ja Mullutu -Suurlahe ravimuda ning Tõhela ja Ermistu järve ravimuda. Värska järvemuda on teistega võrreldes vähemaktiivne ning seetõttu võivad end sellega ravida ka teatud südameveaga inimesed.
Esimesed andmed meremuda kasutamisest pärinevad Saaremaalt , kus umbes 1800. aasta paiku ehitas üks Kihelkonna valla talumees endale koju mudavanni. Esimene mudaravila avati 1824. aastal Saaremaal Rootsikülas, aasta hiljem Haapsalus, siis 1838 Pärnus ja 1840 Kuressaares. Eesti mudaravi saavutas rahvusvahelise tuntuse 1920. aastate paiku. Meremuda hakati põhjalikumalt uurima 1947. aastal. Pärnu ja Haapsalu kuurortide jaoks võeti meremudavarud arvele ning töötati välja tootmise ja kasutamise tehnoloogilised skeemid .
Haapsalu linna arengut on pikka aega mõjutanud meremuda kasutavad taastusraviasutused. Meremuda hakkasid uurima mitme valdkonna teadlased. Haapsalu meremudalasundi võib vertikaallõikes jagada kaheks kihiks. Ülemise kihi moodustab suure veesisaldusega (75-85 %), taimejäänustega tumehall kuni must aleuriit . Haapsalu lahe ravimuda CaO- ja MgO-sisaldus, mis määrati Eesti Geoloogiakeskuse laboratooriumis, muutub suhteliselt väikestes piirides. Haapsalu ravimudast on valmistatud ravimit humisooli. Haapsalu lahe setete mikroorganisme uuris 1851 . aastal E. Eichwald, kes kirjeldas meremuda ja avaldas andmeid merevee ja -muda keemilise koostise kohta . Autor märkis, et mudale annavad raviomaduse lagunenud taimsed ja loomsed organismid ning mitmesugused mineraalsed ühendid. Muda keemilist koostist analüüsis 1852 . aastal C. Schmidt . С. A. Hunnius märgib oma 1857. aastal ilmunud trükises, et ranna lähedal lahtede põhjas paiknevat liivaterade ja lagunemata taimejäänustega meremuda ei saa tema arvates tarvitada. Ravimudaks sobib pehme võõristeta leeliseline, väävelvesiniku lõhnaga mustjashall materjal. Muda keemilist koostist kirjeldas ta C. Schmidti tehtud analüüside põhjal. Autori arvates annavad meremudale tervistavaid omadusi väävelvesiniku ja süsihappega küllastunud vesi ning vees lahustunud fosfor, süsihappe- ja rauaühendid, orgaanilised ained ning silikaadid. Analüüsides iga üksiku koostisosa toimet inimese organismile, rõhutas ta, et meremuda terapeutiline toime sõltub selles sisalduvate ühendite koosmõjust. Muda radioaktiivseid omadusi uuris 1904 . aastal J. Borgmann ning täheldas selles aktiivset raadium-kiirgust. Radioaktiivsusel arvati olevat oluline roll meremuda ravitoimes. 1939. aasta veebruaris võttis Eesti Vabariigi Loodushoiu Nõukogu Haapsalu meremuda­lasundi looduskaitse alla. Haapsalu lahe vee ja ravimuda sanitaarset seisundit uuris ja analüüsis 1989. aastal J. Kask. Selgus, et vee sanitaarne seisund on reoveelaskmete piirkonnas ebarahuldav ning tugevasti muutlik. Ravimuda pinnakiht oli bakterioloogiliselt saastunud peamiselt varakevadel enne kaevandamise algust.

Maardlad Eestis

2013. aasta lõpu seisuga oli keskkonnaregistri maardlate nimistus arvele võetud 893 maardlat. Kehtivaid maavara kaevandamise lube oli üle 600. Kõige enam kaevandati 2013. aastal põlevkivi (ligikaudu 19 miljonit tonni), liiva ja kruusa (kokku ligikaudu 5,9 miljonit kuupmeetrit ), lubjakivi ja dolokivi (kokku ligikaudu 2,9 miljonit kuupmeetrit) ning turvast (ligikaudu miljon tonni). Väiksemas koguses kaevandati ka savi, meremuda ja järvemuda.
Üleriigilise tähtsusega meremuda maardlad on Haapsalu (Tagalaht), Kuressaare (Mullutu- Suurlaht ) ja Käina laht (joonis), meremuda koguvaruks hinnatakse 3022300 tonni. Mudakiht lasub suhteliselt madalas vees 0,7–2,0 meetri paksuse kihina. 2009. aastal ammutati 100 tonni järvemuda (raviks) Ermistu järvest ja 100 tonni meremuda (raviks) Haapsalu Tagalahest, põlluväetiseks järvemuda ei toodetud.
Eesti Statistikaameti andmetel oli aastal 2006 kolm meremudamaardlat varuga 3023,1 tuhat tonni ja 12 järvemudamaardlat varuga 2663,5 tuhat tonni. Kokku toodeti aasta jooksul 0,8 tuhat tonni meremuda ja 0,7 tuhat tonni järvemuda.
Praegu on keskkonnaregistri maardlate nimistus arvel ca 0,65 miljonit tonni meremuda. Aastas kasutatakse ära umbes 0,5 tuhat tonni meremuda – nii et varu jätkub veel väga paljudeks aastateks.
Haapsalu lahe põhi on suures osas kaetud mitmesuguse terajämedusega liivadega, mille lamami moodustab valdavalt viirsavi. Aleuriit levib vaid meremudalasundis ning mõnes piirkonnas Noarootsi rannikul ja Saunja lahes. Peene aleuriidi fraktsioonis esineb tsirkoon koos monatsiidiga (kuni 13 %), mis tõenäoliselt määrabki ravimuda loodusliku radioaktiivsuse . Varasemat metoodikat kasutades 1986. aastal tehtud uuringu tulemused näitasid, et Haapsalu Tagalahes on muda intensiivne ammutamine olukorda mõnevõrra muutnud. Muda liigitati siis füüsikalis-keemiliste näitajate alusel mereliseks vähemineraliseerunud nõrgalt sulfiidsete mudade hulka.
Haapsalu lahe meremudavaru hinnati 1996. aastal. Talvel puuriti läbi jää 68 puurauku.
Hans Alveri andmetel kasutati eelmise sajandi esimesel poolel Haapsalu mudaraviasutustes Voosi kurgust ja Väikesest Viigist võetud meremuda. Praeguseks on Väike Viik puhastatud ja muda sealt kõrvaldatud. Voosi kurgus, väikesaarte ja Noarootsi vahelises kitsas lahes leiduv meremuda sisaldab suhteliselt palju liivateri ja seetõttu ravimudaks ei kõlba.
Värska lahes on järvemuda paksuseks mõõdetud kuni 12 meetrit ja maardla pindala on umbes 76 ha.

Mõju keskkonnale

Sageli saadakse sedamoodi aru, et meri - see on vesi ja vees olev taimestik ning loomastik. Kuivõrd merepõhi ei ole meile enamasti nähtav, siis unustame selle. Aga merepõhjast oleneb palju: sellele kinnitub (või selles elutseb) bentos , olenevalt merepõhja iseärasustest kasutavad/ei kasuta kalad seda kudemiseks. Piltlikult öeldes: merepõhi on see vundament , millele toetuvad kõik ülejäänud mere koostisosad. Merepõhja kivimites ja setendites akumuleerunud reoained mõjutavad ka merevee kvaliteeti ja meres elavaid organisme Seepärast võivad tegevused, millega kaasnevad muutused merepõhjas , olla väga keskkonnaohtlikud ja neid on vaja teha ülimalt ettevaatlikult. Sellisteks tegevusteks võivad olla maavarade kaevandamine, tuuleparkide rajamine, merepõhja süvendamine ja süvendamisel saadud materjali kaadamine.

Kokkuvõte

Vaja on täpsemaid andmeid muda kvaliteedi (mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate) ja selle muutumise kohta. Uurida tuleks ka Noarootsi ja Võnnu poolsaare vahelist Tahu lahte , kus Hans Alver täheldas meremuda esinemist juba 1922. aastal. Puurimisandmetel leidub muda (paksus kuni 1 meeter) selle lahe päras ka praegu. Selle kasutuselevõtt võimaldaks mudaraviks pakkuda eri piirkondadest pärit meremuda ja sel moel selle valikut mitmekesistada.
Muda resssurssi Eestil veel jätkub ja spa-de külastamine ning looduslike toorainete kasutamine põllumajandus alles hoogustub. Ilmselt leiduks veel järve- ja meremuda maardlaid aga antud olukorras ei ületa nõudlus olemasolevat pakkumist.

Kasutatud kirjandus

http://maeopik.blogspot.com/2008/11/meremuda.html
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/meremuda.html
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/merepohi_raudsep_1.pdf
8