Mullastikukaardi analüüs (0)

EESTI MAAÜLIKOOL

TARTU TEHNIKAKOLLEDŽ

Mullastikukaardi analüüs

õppeaines “ Mullateadus ja maakasutuse ökonoomika”
PK.0677
Biotehnilised süsteemid
Üliõpilane: „ „ 2011. a ………….……… ……..nimi….
Juhendaja : „ „ 2011. a …………….…… Indrek Tamm
Tartu 2011
Iseseisev töö
Mullastikukaardi analüüs
Tabel 1. Põllumassiivi nr. 69740935646 mullastik .
Mulla šiffer
Lõimis
Huumushorisondi tüsedus, cm
Kivisuse aste
Pindala, ha
Osatähtsus, %
D
liiv/l
0,8
70
Dg
sl80 /ls_1
0,5
30
Lpg
v1sl/v1ls
22
1,2
100
LPe
v1sl/v1ls
8
100
GI
sl
2
100
Joonis 1. Mullastikukaardi väljavõte põllumassiivi nr. 69740935646 kohta.
Antud maalapp on kompaktne.
Joonis 2. Põllumassiivi asendiplaan (asukoht tähistatud ruuduga ).
Deluviaalmuld (D) – liiv/l (keskmine liivsavi )
Profiil Ad-A-(E)-B-C(g) – (Ad > 30cm ja võib olla kihiline).
Deluviialmuld on praeguste või endiste kallakuliste haritavate made nõlva jalamitel või lohkudes asuvad, erosioonsetete pealekandel tekkinud mullad . Muld on parasniiske või sügavalt gleistunud , mulla veehoiuvõime on piisav taimede varustamiseks mulla ja sademte vete arvel, võib esineda pinnavete juurdevoolu.
Gleistunud deluviaalmuld (Dg) – sl80/ls_1 ( saviliiv uurimissügavuses 80cm, keskmine liivsavi)
Profiil Ad-A-(Eg)-Bg-CG – (Ad > 30cm, mis võib olla toorhuumuslik ja kihiline, ajutiselt või nõrgalt liigniisked, gleistumise tunnused hästi näha (roostetäpid, gleilaigud). Paikneb nõlva alumisel kolmandikul pealeuhtevööndi keskosas või kühmudevahelistes nõgudes, kuhu valguvad pinnaveed ja kus põhjavesi on ajutiselt kõrge.
Deluviaalmuldade kasutamist raskendab nende killustatus ja mulla omaduste kiire vaheldumine . Võrreldes näiteks erodeeritud muldadega, on deluviaalmullad oluliselt viljakamad ja nende peamine kasutusvõimalus on rohumaana. Samas levivad nad nii põldudel kui ka rohumaadel (põldudevahelistes nõgudes). Deluviaalmullad on levinud Otepää lähedal ja Haanja kõrgustiku juures.
Deluviaalmullad on anormaalsed mullad. Nad on kallakulised (>3°) haritavad maad, kus esineb mulla erosioon või pealeuhe, lammialad, kus tulvavete mõjul kuhjuvad uued setted , üleujutatavad või õhukeste muldadega madalad rannikualad. Tugeva tehnogeense mõjuga alad – puistangud, karjäärid, songermaad.
Gleistunud kahkjas leetunud muld (LPg) – v1sl/v1ls (raske savilliv ning raske liivsavi). Profiil A-Baf-Egl-B2g-C2(g) – (A-nõrgalt toorhuumuslik, Egl kohal võib esineda Baf horisont , keemine kuni 90 cm, lähtekivimiks peamiselt punakaspruun või pruun liivsavimoreen.). Alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld. A-horisondile järgneva väljauhtehorisondi E paksuse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi keskmise sügavusega ja sügavaid leostunud
Kujunenud 2-kihilisel lõimisel (liivad ja saviliivad liivsavidel või liivsavid rasketel liivsavidel ja savidel ), nõrgalt liigniisked. Alumise lõimisekihi pinnal (30-70 cm sügavusel) ja selle ülemises osas ülaveest tingitud gleistumine (võib näha ka roostetäppe või gleilaikusid). Perioodilisele ülaveele põhjustab liigniiskust ka moreentasandike madalamatel osadel põhjavee taseme. Põllumaadena kasutamisel vajavad kuivendamist , rohumaana kasutamisel kuivendamist vaja ei ole. Leetunud muldi kutsutakse normaalseteks muldadeks. Nad on erosioonist mõjustamata põllud, esinevad metsad ja looduslikud rohumaad, kus kulgeb normaalne mullateke . Ei esine üleujutusi ega mulla segamist, kuhjumist või ärakannet.
Nõrgalt erodeerunud leetunud muld (LPe) - v1sl/v1ls. Profiil A-Baf-Egl-B2g-C2(g) – (A-nõrgalt toorhuumuslik, Egl kohal võib esineda Baf horisont, keemine kuni 90 cm, lähtekivimiks peamiselt punakaspruun või pruun liivsavimoreen.).
Kujunenud 2-kihilisel lõimisel (liivad ja saviliivad liivsavidel või liivsavid rasketel liivsavidel ja savidel), nõrgalt liigniisked. Alumise lõimisekihi pinnal (30-70 cm sügavusel) ja selle ülemises osas ülaveest tingitud gleistumine (võib näha ka roostetäppe või gleilaikusid). Perioodilisele ülaveele põhjustab liigniiskust ka moreentasandike madalamatel osadel põhjavee taseme. Põllumaadena kasutamisel vajavad kuivendamist, rohumaana kasutamisel kuivendamist vaja ei ole. Eestis on täheldatud Lpe muldi Haanja looduspargi lähistel.
Näivleetunud mullad hõlmavad ~6% kogu maafondist ning suhteliselt suure osa põllumaadest
(~15%). Maakondadest levinud peamiselt Tartumaal , Viljandimaal ja Põlvamaal, piirkondadest ka Kallastel, Vastseliinas ja Tõrvas. Kultuurmaana kasutamise mõttes on need mullad üle keskmise viljakad . Kuna mulla ülakihis on valdavalt saviliiv või kerge liivsavi, siis on neid muldi kerge harida ja nad sobivad hästi ka rühvelkultuuridele, kartulit on võimalik koristada kombainiga. Väga hästi sobivad linale ja talirukkile. Pärast lupjamist sobivad enamikule põllukultuuridele. Näivleetunud muldadel kasvavad metsad on väga tootlikud .
Ajuti tekkiv ülavesi segab mullaharimist ja saagikoristust, vähene huumuse- ja kaltsiumisisaldus, oht mullatihese tekkeks künnihorisondi alla, aeglane mullapinna tahenemine ja soojenemine kevadel.
Säästlik kasutamine:
- vältida raskeid masinaid ülavee perioodil (kevad, sügis)
- heintaimede perioodiline kasvatamine mulla orgaanilise aine varude taastamiseks
- lubjata perioodiliselt
- teha sügavkobestamist
- gleistunud variantidel vajalik drenaažkuivendus
Leetjas gleimuld (GI) – sl. Profiil AT-E-Btg-CG või AT-CG ehk AT-G1-G2. Pealt kaetud AT kuni 10cm T-ga. Profiilis eluviaalne (E) ja saviakumulatiivne (Bt) horisont, diferentseerumata mullaprofiili puhul pH 4,6-5,6, keemine C ülemises osas >60cm, alaliselt (keskmiselt) liigniisked ehk märjad mullad, allosas tugevasti gleistunud. Mullaliigid: GI-kui on eluvio-akumulatiivne profiil, G(I)-muld on küllastumata.
Looduslikus taimkattes leetumisele viitavad taimekooslused puuduvad või esinevad üksikute liikidena koos lubjalembelistega. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodu­metsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. karbonaatsed gleimullad , mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veerežiimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei -pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga.
Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast. Suurema levikuga on leostunud ja küllastunud gleimullad. Suuremad gleimuldade alad paiknevad Madal-Eestis (Pärnumaa, Läänemaa, Raplamaa lõunaosa ning saared). Rohkesti leidub neid ka Võrtsjärve ja Peipsi ümbruses, Põhja-Eesti rannikul ja Valga piirkonnas.
Põllumajanduslikus kasutuses olevaid gleimuldi on enamasti parandatud kuivendamisega , kuivendamata mullad üldjuhul kultuurmaaks ei sobi. Sügiseti ja kevaditi küllastuvad nad veega ning orgaaniline aine muundub vaid suviti , kui mullas on piisavalt hapnikku. Profiili allosas valitseb pidev õhuvaegus ja arenevad taandumisprotsessid. Parandatud rähksed gleimullad sobivad hästi kaerale ja põldheinale, veidi vähem nisule, rukkile ja kartulile. Keskmise lõimisega leostunud, leetjad ja küllastunud gleimullad sobivad hästi kõikide kultuuride kasvatamiseks, kergema lõimisega eeskätt heintaimedele. Näivleetunud ja leetunud gleimullad sobivad paremini põldheinale, rukkile ja kaerale.
Probleemideks võivad olla liigniiskus ja sellest tingitud vähene bioloogiline aktiivsus, aeglaselt soojenevad ja kuivavad, osal muldadel happeline reaktsioon , sageli raske lõimis või tihenenud profiil.
Säästlik kasutamine:
- vajadusel kuivendamine
- vajadusel lupjamine
Kasutatud kirjandus
http://pmk.agri.ee/files/f349/MULLAVILJAKUSEST2.pdf
http://mullad.emu.ee/