Sakala kõrgustik (0)

Sakala kõrgustik
Referaat
Tartu 2009

Sissejuhatus

Sakala on kulutuskõrgustik, mis on Võrtsjärve ja Liivi lahe vesikonna veelahkmeks.
Sakala kõrgustik meenutab põhijooniselt kolmnurka, mille alus asub Põhja-Lätis ja mandrijää poolt tömbikskulutatud põhjatipp ulatub Navesti jõe oruni. Kõrgustiku jalam asub suures osas 50-55 meetri kõrgusel ja lagi kõrgeneb 60-70 meetri kõrguselt Viljandi ümbruselt nii loode kui lõuna poole, kõrgudes keskosas kuni 136 meetrini põllustatud Kärstna ja 144 meetrini metsastes Rutu mägedes. Need on Sakala kõrgemad kohad. Viimastest lõuna sihis maapind madaldub ja on Läti piiri läheduses ligi 70-75 meetri kõrgusel.
Ivar Arold „Eesti Maastikud “ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219
Sakala kõrgustiku põhijoonis
(www.vkg.werro.ee/.../ juku/pinnam/sakala.html)

Sakala kõrgustiku maastiku eripära

Sakala kõrgustiku maastiku eripära avaldub kõrgustiku valdavalt tasandikulise pinnamoe liigestatusena ürgsete jõeorgude poolt lavadeks. Äärealadel lisab omapära möningane voorestatus. Liigestatuse poolest sarnaneb Sakala kõrgustiku maastik Ugandi lavamaa lõunaosaga. Kõrgustiku lõunaosa lõlval on kujunenud iseloomulik liivane kaldtasandik. Sakala maastiku olemust ja ilmet on olulisel määral kujundanud inimene oma pikaajalise intensiivse põllumajandustegevusega, millega on kaasnenud hulga suurte maa-asulate teke.
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219

Sakala kõrgustiku aluspõhi

Kõrgustiku põhjaosas moodustavad aluspõhja ülaosa Kesk- Devoni Narva lademe domeriidi-, dolomiidi - ja savi- ning aleuroliidikompleksid. Keskosas on lamamiks Aruküla lademe punakas- kuni lillakaspruunid aleuroliidid koos peeneteraliste kollakate liivakividega. Viimased on vähem levinud. Lõunanõlval on ülekaalus Burtnieki lademe heledad või roosakaskollased põimkihilised ja nõrgalt tsementeerunud liivakivid, milles esineb õhukesi aleuroliidi ning savi vahekihte. Looduslikud paljandid asuvad nüütsetes jõeorgudes ( Karksi ümbruses, Õhne jõe kaldal Tõrva lähedal, helmes) ja osaliselt mattunud ürgorgudes (Paistu, Loodi Põrguorg).
Nüüdisaegne Sakala kõrgustik on kujunenud tegtoonilistest lõhedest lõbitud Kesk-Devoni platoo kirjuvärvilistes liivakas -savikatest settekivimitest lääneosale.Vertikaalsihiliste lõhede kohale kujunenud järsuveerulised vanad orud (ürgorud) on liigestanud ala lavadeks. Mattunud orgude seas on seni teada võimsaim kuni 207 m sügavune, jääaegadel setetega täitunud Abja org. Selle oru geoloogilise kaardistamise käigus puurimisega avastatud põhi asub 143m allpool nüüdisaegset merepinda. Vana, osaliselt mattunud Viljandi oru (ligi75m sügav) põhi on kuni 26 meetrit merepinnast madalam. Kõige enam on orud mattunud paksema pinnakattega kõrgustiku põhjaosas. Osaliselt on seal nõguvormina säilinud Mäeküla, Mudiste ja Lõhavere orulõigud.
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219-220

Sakala kõrgustiku pinnamood

Pinnamoe olulisemateks liigestajateks on need suuremad vanad orud, mis jääaegadel jäid vooluvete tugevuse tõttu täitumata ja mis koos oma külgorgudega moodustavad nüüd keerukaid orustikke. Mitmeid peaorge on avardanud neisse põhja-loodekaarest tunginud liustikukeeled, muutes need lõiguti orundilaadseteks ( Halliste ja Kõpu). Nüüdisaegsete külgorgude seas on nii peaorgudega samavanuseid jõgede ja ojadega pikkiorge kui ka pärastjääajal ajutiste vooluvete poolt uuristatud lühikesi jäärakuid ja uurakuid. Rohkete allikad vanades orgused on tekitanud sinna allikasoid ja ka allikalubjast ebaterrasse. Vanadele orgudele on iseloomulikult võrdlemisi lauged metsakasvanud veerud ja neis voolavatele jõgedele soostunud lamm.
Orgudest on suurim S-kujuline Tänassilma-Viljandi-Raudna, mis eraldab kõrgustiku põhjaosa kesk- ja lõunaosast. Orustiku keskosas asub 4,6 km pikkune Viljandi järv (155ha). Viljandi lossimägede kohal on org umbes 40m sügavune ja järv ligi 300m laiune. Lääne poolt piirab ordulinnuse varemeid Valuoja (paisjärvede ja tiikidega) org.
Viljandist edela pool suubub Raudna jõkke ürgorus voolav Sinialliku oja (14km), mis läbib Loodi Looduspargi. Sinialliku väga mitmekesise vormistikuga kagu-loodesihilisest orust umbes 7 km edela pool asub samasuunaline orundilaadne Kõpu org, milles voolab Õisu järvest lähtuv Kõpu jõgi (61 km). Õisu järv on jäänuk varasemast veekogust, mille suuremast osast on saanud nüütsest järvest põhja pool asuv 1454 ha soo.
Kõrgustiku edelaosa liigestab Karksi- Nuia kohal rohkem kui 30 m sügav Halliste ehk Karksi-Nuia ürgorg, mille põhjas voolab Halliste jõgi (86km). Ka sellel jõeorul on arvukaid külgorge ja mitmeid seisuveekogusid. Halliste jõkke suubuvva Lopa oja kaldas Devoni liivakivis kujunenud Lopa põrgu on viimastel aastatel olnud tõenäoliselt Eesti pikim sufosioonikoobas (inimesele lõbitav osa 37m). Karksi-Nuia linna kohal suubub põhjast Halliste ürgorgu Kutsiku oja, mille oru idapervel asub suurte puuviljaaedadega üle Eesti tuntud Polli Aiandus Instituut.
Kõrgustiku lõunaosa lõbib kaarjalt Õhne ürgorg (94km), mis algab kõrgustiku suurimast veekogust Veisjärvest (ligi 480 ha). Õhne jõgi suubub Võrtsjärve.
Kõrgustikule iseloomulikud suurepinnalised moreenitasandikud on lainjad, nende 2-3°-sed maapinna kalded on põhjustatud moreeni ebaühtlasest paksusest ja aluspinna ebatasasustest. Enamasti on 2-4m kõrgused „lained“ orienteeritud liustikujää liikumise suunas. Peale lõunasihiliste laineharjade on kõrgustiku loodeosas Suure-Jaani ja idanõlval Tarvastu, Riidaja, Leebiku ning Suislepa ümbruses jää voolinud moreenist madalaid voori. Maastikupildis need 8-10 m kõrged ja vaevalt kilomeetripikkused laugenõlvalised põllustatud künnised eriti pilku ei köida. Nad asuvad üksteisest eemal ja nende vahel ei ole nii selgepiirilisi märgi nõgusid nagu Vooremaal .
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 220-221

Sakala kõrgustiku veestik

Veestiku moodustavad peale eelkirjeldatud orustikus voolavate jõgede ja ojadele Sakalale iseloomulikud orujärved. Peale eelmärgitud järvede (Õisu, Veisjärv, Viljandi, Karula jt) äratab omapäraga tähelepanu järvekobar Koorküla ümbruses Tõrvast lõuna pool. Seal on umbes 50km2-l ligi kakskümmend väikejärve, mis tõenäoliselt asuvad mattunud oru kohal. Suurem on Koorküla Valgjärv. Samas ligidal on Eesti sügavuselt teine – Udsu järv.
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 221

Sakala kõrgustiku muld - ja taimekate

Moreenitasandike maastikulise struktuuri muudab keerukaks kahest erinevast lähtematerjalist kujunenud muldkate. See nähtub kõige selgemalt muldkattekaardilt, kus liivsavisel karbonaatsel moreenil kujunenud pruunmuldade, s.o leetja mulla (KI), vähem ka leostunud mulla (Ko) areaalid vahelduvad karbonaadivaestel moreenil kujunenud näivleetunud muldade (LP) areaalidega. Muldade lõimis on tüüpilisena kahekihiline – pealpool kobedam saviliiv ja allpool tihkem liivsavi. Sakala kesk- ja põhjaosas on ülekaalus viljakad leetjad, lõunaosas kahkjad mullad . Põllumaade huumuskate on keskmiselt 28±3 cm. Karbonaatsel moreenil kujunenud leetjatel (KI, Kig) ja leostunud (Ko, Kog) muldadel on huumusesisaldus huumushorisondis 2,7-2,9%. Kahkjatel muldadel on huumust 1,9-2,4% ja nad on keskmise viljakusega.
Niiskete muldade ulatuslik esinemine on oluliselt põhjustatud sellest, et pärast jääst vabanemist jõi lamedalaeline kõrgustik mõneks ajaks kohalike jääjärvede vete alla. Jääveed on ulatunud kuni 83 meetrini üle nüüdisaegse merepinna . Sellel ajal toimus vees kõrgematel põhjaaladel moreeni läbiuhtumine ja madalamatele aladele lahtiuhutud savi ning ka peeneteralise liiva settumine. Eriti savikates kohtades on mullad alaliselt liigniisked ja vajavad põllumaana kasutamisel kuivendamist .
Kõrgustik on olnud põline asustusala, kus on põldu haritud juba vähemalt kahe aastatuhande vältel. Praegusel ajal on põllumajanduses kasutatavaid maid kõrgustiku põhja- ja keskosas üle 40%. Parasniisked mullad on nii põllukultuuride kui ka produktiivsete puistute viljelemiseks sootsad. Leetjatel ja leostunud muldadel kasvavad hästi salumetsad – sinilillekuusikud või –männikud ja naadikaasikud ning –kuusikud. Kõrgematel kuivaematel kohtadel võib kohata ka sürjametsade hulka loetavaid vähemtootlikke maasika - ja sarapuumännikuid.
Näivleetunud muldadel (LP, LPg) kasvavad samuti kõrge protuktiivsusega , aga laanemetsade hulka loetavad jänesekapsakuusikud. Nende hulgas on rohkesti endistele põldudele rajatud kultuurpuistuid.
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 223-224

Sakala kõrgustikul asuvad kaitsealad

Sakala kõrgustikul paikneb 36 kaitseala ja need hõlmavad kõrgustikust 24%. Kõige suurem kaitseala on pärandkultuurmaistutega Loodi Looduspark (3462ha), mis hõlmab nii orustikke kui ka nendevahelisi madalaid küngastikke Viljandist lõuna pool. Loodusparki kuuluvad Viljandi-Raudna ürgoru kirde-edelasihiline lõik (Viljandi lossipargiga) ja sellesse suubuv Sinialliku org (5,6ha järv, allikad ja oosid, millest ühel on olnud linnamägi) ja kuni 23 meetri kõrgune liivakivist kaljujärsakuga Loodi Põrguorg. Viimasest põhja pool kasvab Loodi Püstmäel 1820. a külvatud lehisepuistu. Looduspargi idaosas asuvad metsased mõhnastikud: Polli mäed ja Holstre mäed ning nende kirdepiirile jääv Nõmme liivak . Kõige loodepoolsema osa moodustab Heimtali mõisapark ja liigirikas ürgseilmeline mets.
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 224

Kokkuvõte

Sakala kõrgustik tõuseb Võrtsjärvest lääne pool ürgorgudest läbitud lavamaana. Sakala kõrgustiku kesk- ja lõunaosa ilmestab künklik moreenmaastik. Rutumägi (146 m) on Sakala kõrgustiku kõrgeim koht. Sakala kõrgustiku põhja-ja loodeservaks on kunagise Balti paisjärve rannaastang , mille kõrgeimaks tipuks on Sürgavere mägi (kõrgus 128 m ).Kunagist rannajoont märgistavad rannikuluited ja rannavallid . Vanad rannaluited on enamasti 6-12 m kõrgused.
Sakala kõrgustiku põhjaosa on vahelduva pinnareljeefiga: astangute, voorte, ooside, moreenkuplite ja looklevate jõeorgudega.
Sakala kõrgustiku pinnamoe kujundamisel on väga oluliseks teguriks olnud vooluveed. akala kõrgustik on vanade orgudega liigestatud (Tänassilma-Viljandi-Raudna) ebaühtlase suurusega lavadeks.
Sakala kõrgustiku vanad orud on tekkinud juba enne viimast jääaega. Vanad orud on tugevasti mõjutanud reljeefi kujunemist jääajal. Jääaja alguses olid sügavad orud jää edasiliikumise teedeks, hilisjääajal aga kogunesid orgudesse mandrijää sulamisveed. Paljud vanad orud kõrgustiku põhjaosas on mattunud jääsetete alla, sügavaid orge on alles vaid Sakala kõrgustiku keskosas, Viljandi ümbruses. Pärast jääaega on orud jäänud kuivaks , vaid orgude põhjas looklevad väikesed jõed või asuvad järvesilmad.
Võrtsjärvest lääne poole jääv Sakala kõrgustik on maastiku üldilmelt sarnane Kagu-Eesti lavamaaga, kuid on viimasest paarikümne meetri võrra kõrgem. Kõrgustiku põhja- ja loodenõlv on järsk, sest kõrgustiku jalam langeb enam-vähem kokku devoni liivakivide avamusala piiril oleva astanguga. Pinnamoe muudavad vaheldusrikkaks aluspõhja lõikunud sügavad ürgorud, mis jaotavad kõrgustiku üksikuteks osadeks . Oruveerudel esineb mitmetes kohtades liivakivipaljandeid.
Kasutatud kirjandus ja internetileheküljed
Ivar Arold „Eesti Maastikud“ Tartu Ülikooli kirjastus 2005
www.vkg.werro.ee/.../ juku/pinnam/sakala.html
Sisukord:
Sissejuhatus 3
Sakala kõrgustiku maastiku eripära 4
Sakala kõrgustiku aluspõhi 4
Sakala kõrgustiku pinnamood 4
Sakala kõrgustiku veestik 5
Sakala kõrgustiku muld- ja taimekate 5
Sakala kõrgustikul asuvad kaitsealad 6
Kokkuvõte 7
9