Välistegurite mõjul kujunenud pinnavormid (0)

Välistegurite mõjul kujunenud pinnavormid
Sisukord
Pinnamood
Liustik
Murenemine
Pinnavormid
Voor
Oos
Moreen
Atoll
Nõlv
Sissejuhatus
Eesti pinnamood
Eesti pinnamood ehk reljeef on üldiselt tasane .Tasandikud hõlmavad suuri alasid Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on tasandikke vähem. Tasandike hulgas eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne-Eesti madalik , Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik. Põhja-Eesti rannikumadalik ääristab pika kitsa ribana Soome lahte. Lõunast piirab teda kõrge paekallas ehk klint .
Lääne-Eesti madalik hõlmab Lääne-Eesti alasid ja saari . See on suurim Eesti madalik. Võrtsjärve madalik ümbritseb samanimelist järve ning Peipsi madalik ääristab põhjast ja läänest Eesti suurimat - Peipsi järve. Madalike taustal eralduvad selgesti kõrgustikud. Ka neid on neli: Pandivere , Sakala, Otepää ja  Haanja kõrgustik.
Pandivere kõrgustik on Põhja-Eesti ainus kõrgustik. Tema kõrgeim punkt on Emumägi (166m). Pandivere kõrgustik on tasase pinnamoega. Silma paistavad pikad kitsad vaalseljakud. Lõuna-Eestis on kolm kõrgustikku. Läänepoolseim neist on Sakala kõrgustik (Rutu mägi 146 m).
Sakala kõrgustikust ida poole jääb Otepää kõrgustik, mille üldkõrgus on märksa  suurem (Kuutse mägi 217 m).
Haanja kõrgustik sarnaneb Otepää kõrgustikuga, kuid kõrgused on suuremad ja pinnamood
vaheldusrikkam. Seal leidub orgusid, sinetava järveveega nõgusid, kupleid ja seljakuid. Haanja kõrgustikul asub Eesti kõrgeim punkt Suur Munamägi(318 m).
Liustikud on suured jäämassid, mis laskuvad lumepiirist allapoole. Liustikud saavad alguse igilumeväljadelt. Aastate vältel kogunenud lumi muutub esialgu sõmerlumeks ehk firniks. Pealmiste lumekihtide survel ning läbinõrguva vee jäätumisel muutub see teraline lumi järk-järgult jääks.
Liustikule langeb kogu aeg kive, kivirisu ja muud mägede murenemise materjali. Kuna liustik liigub väga aeglaselt, koguneb tema külgedele ja põhja suurel hulgal   murenenud materjali, mida nimetatakse moreeniks.
Laskudes orgu, sulab  liustik pidevalt, tema sulamisel tekib ojasid, mis voolavad esialgu liustikul, hiljem aga tungivad lõhede kaudu liustiku alla. Neist ojadest moodustub liustiku otsas jõgi, mis voolab välja liustiku alt. Moreenküngaste vahelised lohud on sageli täitunud veega, seal tekivad liustikujärved.
.Kui purunemist põhjustab kivimite paisumine ja kokkutõmbumine ning kivimipoorides oleva vee oleku muutus,siis on tegu füüsikalise murenemise ehk rebenemisega.Füüsikaline murenemine on ülekaalus seal,kus kliima on kuiv ja temperatuuri kõikumine suur,näiteks kõrbetes.Eriti kiiresti toimub see aga parasvöötme põhjaosas ja kõrgetes mägedes,kus pluss- ja miinustemperatuurid sageli vahelduvad.
Murenemine on kivimite purunemine ,mille käigus muutub kivimite keemiline koostis.Murenemine on küll terviklik protsess,kuid sõltuvalt kivimite purunemise viisist eristatakse füüsikalist ja keemilist murenemist.
Pinnavormideks võib olla jõeorg, voor, sandur, aga ka näiteks tuhamägi. Pinnavormi suurus ei ole piiratud. Pinnavormiks on nii Himaalaja mäestik (megavormid) kui ka väikesed vihmauurded (nanovormid).
Voor on madal sujuvate piirjoontega piklik peamiselt moreenist koosnev küngas.
Voored tekivad mandrijää vooliva ehk kulutus -kuhjelise tegevuse tagajärjel liustiku serva lähedal. Voore pikitelg on enam-vähem paralleelne liustiku liikumissuunaga, mis annab meile võimaluse teha järgi liustiku liikumist. Voore nõlv on enamasti lauge .
Voorte kõrgus on 8...60 meetrit, keskmiselt 30 meetrit. Pikkus 400 meetrist mõne kilomeetrini, keskmiselt poolteist kilomeetrit. Kujult meenutavad voored leivapätsi.
Voored on Eestis tavaliseks pinnavormiks. Eriti esinduslikud on voored Jõgeva maakonnas Vooremaal.
Oos ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm , mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist.
Oosid koosnevad valdavalt liivast ning kruusast. Pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist mitmete kilomeetriteni. Maailma pikimad oosid, koos katkestuskohtadega, on üle 500 km pikkused. Ooside kõrgus on aga vahemikus 3...200 meetrit.
Oose tekitavad liustikujõed tekivad peamiselt siis, kui liustik taganeb ehk sulamine liustiku jalamil ületab tema edasiliikumiskiiruse. Liustikualuste "jõgede" vesi on peallasuva liustiku raskuse tõttu surveline. Seetõttu on ka setted suurema terasuurusega, sest kiire voolu tõttu viiakse moreeni peenemad koostisosad – savi ja aleuriit veevoolu poolt kaasa.Oosid on tavalised pinnavormid ka Eestis.
Moreen koosneb liivast, savist , kruusast, veeristest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestes. Moreen on materjal, mis on liustiku edasiliikudes kaasahaaratud ning sulades maha jäetud.Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil.
Teatud ala pinnamoe ehk reljeefi iseloomustamiseks kasutatakse mõisteid liigestustihedus ja liigestussügavus.
Liigestustihedus on positiivsete pinnavormide hulk teatud alal, mida rohkem, seda liigestatum reljeef. Näiteks Karula kõrgendik on suhteliselt suure liigestustihedusega pinnavorm.
Liigestussügavus on teatud maa-ala kõrguste vahe negatiivsete pinnavormide põhjast, positiivsete pinnavormide tippu. Mida suurem vahe, seda suurema liigestussügavusega on reljeef.
Atoll ehk rõngassaar ehk rõngasrahu on ümara põhiplaaniga korallrahu, mille keskel on laguun .
Atollid on lubjakivist rõngassaared, mis reeglina on tekkinud aeglaselt merepinnast allapoole vajuvatele ookeanilistele vulkaanilistele saartele organismide elutegevuse tulemusena. Atollid tekivad tavaliselt vulkaanilisi saari kaarena ümbritseva rifina. Vulkaanilise tegevuse lakates hakkab saar peamiselt erosiooni, aga ka vulkaanilis materjali jahtumise ja sellest tuleneva kokkutõmbumise tõttu vajuma. Korallid aga peavad vajumise tempoga sammu ja kasvatavad rifi järjest kõrgemaks. Lõpuks vajub saar vee alla ning moodustubki atoll, mille keskel on enamvähem ümara kujuga laguun.
Nõlv on reljeefielement, mille kallak võib varieeruda suurtes piirides. Nõlva kallak võib olla ka suurem kui 90°. Sellisel juhul on tegemist negatiivse kaldega ehk rippuva pinnaga.
Nõlvast räägitakse üldiselt positiivsete pinnavormide puhul. Oru külgi nimetatakse oruveeruks. Nõlv on siiski üldisem nimetus. Tihtipeale ei olegi võimalik eristada mäe nõlva oru veerust.