Savimineraalid ja mineraalid (0)

GRANIIT
Magnetiid, happeliste kivimite klass. Koosnevad kvartsist (25-30%), K-päevakivist ja happelisest plagioklassist (65-70%) ning vähesest hulgast (5-10%) tumedatest mineraalidest (biotiit, harvem amfibool või pürokseen. Heledavärvilised. Sõltuvalt päevakivide värvusest võivad olla halli, roosaka või punaka tooniga. Graniit koos teiste süvakivimitega moodustab mandrite aluse ehk graniitse geosfääri, mille tüsedust hinnatakse umbes 10-15 kilomeetrini. Graniitide paljandeid leidub väga mitmesuguste geoloogilise ehitusega aladel ( Karjala , Kaukasuse peaahelik, Uural, Kesk-Aasia jm). Graniitide rühma kuuluvad mineraloogiliselt koostiselt ka rabakivid, mis on eraldatud peamiselt oma omapärase struktuuri tõttu.
JÄRVELUBI
Kvaternaarne sete , kuulub karbonaatsete kivimite hulka, settekivimid . Järvelubi on settinud järvede põhja mitmesuguste lubivetikate kaasmõjul. Järvelubi ehk järvekriit on kollakasvalge pude sete, mida võib leiduda suhteliselt madalate kalgiveeliste järvede põhjasetetes. Järvelupja esineb Eestis paljudes piirkondades – kasutatakse Lõuna-Eestis happeliste muldade lupjamiseks.
KAMBRIUMI SINISAVI
Settekivim , purdkivimite ja savide klass. Sinisaviks nimetatakse Eesti maapõues paiknevat ning Kambriumi ladestu alaossa kuuluvat sinakasrohelise värvusega savikihti. Tekkelt on sinisavi mereline. Savikihi paksus on küllaltki ühtlaselt 60...70 meetrit. Kasutatakse peamiselt tellise- ja tsemenditööstuses. Sinisavi on üks Eesti geoloogilisi "imesid", mida Eestit külastavad geoloogid tihti näha soovivad, sest ligi poole miljardi aasta vanune savi on üldiselt peaaegu alati kivistunud. Sinisavi on säilitanud mõningase plastilisuse , sest vastav savikiht ei ole kunagi sügavale mattunud, mistõttu on ta pääsenud nii kõrgest rõhust kui ka temperatuurist.
KRIIT
Kriit on peeneteraline poorne pehme lubjakivi . Kriit koosneb kaltsiiditerakestest ja üherakulistest lubivetikatest. Kriit on moodustunud peamiselt mikroskoopiliste mereloomade, peamiselt foraminifeeride kodadest. Tuntud kriidipaljandiks on Doveri valged kaljud Inglismaa lõunarannikul. Kriit kirjutusvahendina on valmistatud peenestatud ja kokkupressitud kriidist.
KUKERSIIT
Kaustobioliit (energia- ja keemiatööstuses laialdaselt kasutatavad kivimid). Põlevkiviks nimetatakse kidalise ehitusega savikaid või karbonaadirikkaid õhukeste kildudena kergesti süttivaid kivimeid. Esinevad tavaliselt teistes settekivimite mõne sentimeetri kuni mõni meetri paksuste vahekihtidena. Eestis õpiti põlevkivi tundma Kukruse ümbruses, mille järgi meie põlevkivi nimetatakse kukersiidiks. Välisilmelt on kukersiit kakaopruun, kerge, pehme, hõlpsasti kihtideks lõhenev kivi. Põlevat ainet leidub kukersiidis keskmiselt 50%, kuna ülejäänud koosneb peamiselt karbonaatidest. Orgaanilise aine allikaks on põlevkivis mikroskoopilised vetikad .
KVARTSIIT
Metafoorne kivim . Kvartsiidid on tekkinud liivakivide moondumisel. Nad on väga kõvad ja vastupidavad murenemisele. Kuulsamaks on Soksa (Karjalas, Onega järve ääres) kvartsiit, mis on hinnatav tumepunase värvuse tõttu.
LUBJAKIVI
Karbonaatne kivim (settekivim). Tekivad enamasti meredes ja laguunides, harvemini magedates veekogudes. Suuremalt jaolt koosnevad nad kaltsiidist, harvemini aragoniidist. Lisanditena võivad esineda terrigeenne materjal, dolomiit , kips, glaukoniit , opaal, kvarts , savimineraalid jne. Kõige enam on levinud merepõhjas settinud lubjakivimid. Jagatakse kahte rühma: organogeensed ja pelitomorfsed. Esimesed koosnevad peamiselt kaltsiidsetest organismide jäänustest. Need võib omakorda jagada organismide iseloomu järgi korall -, karp-, vetiklubjakivideks jne. Teised koosnevad väikestest kaltsiidi homogeensetest agregaatidest, millede läbimõõt ei ületa 0,01 mm. Lubjakivide hulka kuulub ka kriit. Lubjakivid on väga laialdase levikuga . Neid esinev kõigi geoloogiliste perioodide vältel kujunenud setete sees. Eestis geoloogilises aluspõhjas on lubjakivid ulatusliku levikuga ordoviitsiumis ja siluris.
RABAKIVI
Magnetiit , happeliste kivimite klass. Kuuluvad mineraloogiliselt koostiselt graniitide rühma, mis on eraldatud peamiselt omapärase struktuuri tõttu. Rabakivides esinevad K-päevakivi kristallid mitme sentimeetrise läbimõõduga ümardunud fenokristallidena, mis on ümbritsetud paari millimeetri paksuse hallikasvalge oligoklassi kestaga. Rabakivide värvus on enamasti pruun või punakaspruun. Pruun värvus on tingitud lihapruunist K-päevakivist. Rabakividele on iseloomulik kvartsiterakeste ümardunud kuju. Nende terakeste läbimõõt võib ulatuda kuni 6 mm-ni. Oma teralise struktuuri tõttu on kergesti murenevad, nad rabenevad kiiremini kui ühtlaseteralised graniidi ja ei ole ehituskivina hinnatud.
LÖSS
Löss on homogeenne poorne peeneteraline sete. Kuulub aleuriitsete kivimite hulka ja on kvaternaarsetes setetes laialt levinud. Lössid on peene- või jämedateralised aleuriidid, milles leidub üheaegselt kvartsitükkidega kaltsiidi, vilkude, päevakivide, savimineraalide jt purdmaterjal. Iseloomulik on suur poorsus . Löss on enamasti helekollast või pruunikat värvi. Löss koosneb küll peeneteralistest osakestest , kuid kaltsiitse tsemendi tõttu on nad sageli nii tugevasti üksteise külge kleepunud, et lössikihist võib moodustuda ka vertikaalne sein. Tuntuimaks lössi esinemiskohaks on Hiina põhjaosas asuv Hiina lössiplatoo, kuid lössi leidub ka mujal. Nimetus "löss" on pärit Saksamaalt Reini orust. Lössiformatsioonid on tekkinud Pleistotseeni ajastikul tuulte kantud tolmust ja liivast . Lössi settematerjali lähtekohaks on olnud kõrbed, kuivanud jõeorud, liustiku setted jne. Lössi moodustavad mineraaliterad on enamasti nurgelised, mis viitab nende suhteliselt väiksele kulutusastmele. Lössil kujunenud mullad on viljakad , kuid väga haavatavad erosioonile.
MARMOR
On laialdaselt levinud metamorfiid. Nad koosnevad kas kaltsiidist või ka dolomiidist. On tekkinud lubjakivide või dolomiitide metamorfoosil. Teralise ehitusega valged, sinakashallid, kirjuvärvilised või vöödilised kivimid. Marmorit leidub Uuralis, Ukrainas, Gruusias, Armeenias, Itaalias, Kreekas jm.
MERGEL
Settekivim. On vahepealseks lüliks lubjakivide ja savide vahel. Nad sisaldavad savikat materjali 25-50%. Merglid tekivad nii normaalse soolsusega meredes, laguunides kui ka madeveelistes järvedes. Läbilõikes vahelduvad nad lubjakivide, dolomiitide, savide ja liivakividega. Merglid on tavaliselt hallika , roheka või kirju värvusega. Eesti aluspõhjas on merglid, võrreldes lubjakivide ja dolomiitidega, piiratuma levikuga. Tüüpilisemaks mergliks on siluris jaani lademes esinev rohekashall mergel.
MOREEN
Moreen on liustikusete, kuulub settekivimite hulka. Ei saa paigutada esitada purdsetete klassifikatsiooni, sest moreeni iseloomustab eelkõige purdosakeste mitmesugune ja väga suurtes piirides kõikuv terade jämedus – alates saviosakestest kuni suurte rahnudeni. Moreen koosneb liivast, aleuriidist, savist , kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses purdosakestest. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil.
OOBOLUS LIIV( AKIVI )
Ordoviitsiumi ajastu setetest tähtsal kohal. Selles esineb koos purdmaterjaliga massiliselt fosforiidist koosnevaid käsijalgsete Obolus`te karbikaasi. Karbikaaned moodustavad liivakivis võrdlemisi suuri oboluskonglomeraadi läätsi, millede läbimõõt kõigub mõnest meetrist mõne kilomeetrini ja paksus mõnest sentimeetrist ühe meetrini ja enam. Kasutatakse fosforiidimaagina fosforväetiste valmistamiseks.
PIMSS
Pimss on happelise koostisega õhuline vulkaaniline kivim. Pimss moodustub plahvatuslike vulkaanipursete käigus happelisest ehk ränirikkast magmast. Pimss on tardunud silikaatne vaht, mis sisaldab enam vesiikuleid (tühikuid) kui kivimassi ennast. Seetõttu on pimss nii kerge, et ujub enamasti vees. Värvuselt on pimss hele, struktuurilt klaasjas. Pimsi vahtja tekstuuri põhjustajaks on rõhu vähenedes magmast vabanenud gaasid, mis viskoossest ränirikkast magmast väljapääsu pole leidnud. Pimsiga umbes sama keemilise koostisega on rüoliit ja graniit.
PURDKIVIMID
On tekkinud kivimite murenemisproduktide mehhaanilisel diferentseerumisel tuule, mandrijää või voolava vee geoloogilise tegevuse tagajärjel. Nad koosnevad keemiliselt säilinud tard-, sette- ja moondekivimite või neid moodustavate mineraalide tükkidest, milles on ülekaal kvartsil. Kuuluvad settekivimite hulka.
RÄHKMOREEN
Põhja-Eestis valkjashall, tugevasti karbonaatne ja kivine. On valdavalt mulla lähtekivimiks Eestis ja tema mineraloogilisest ning keemilisest koostisest sõltub suurel määral mullatekkeprotsessi suund ja kujunenud muldade omadused.
SAVIKILT
Savikilt on muda ja savi diageneesil tekkinud settekivim. Savikilt koosneb valdavalt silikaatseist purdsetteist. Mõnikord peetakse savikildaks kõiki muda (aleuriit ja savi) kivistumisel tekkinud settekivimeid, kuid sageli on oluliseks ka kildalise tekstuuri olemasolu. Kildalisus eristab sel juhul savikilta mudakivimeist. Koostismineraalidest domineerivad savimineraalid, kvarts ning päevakivid. Lisaks võib savikilt sisaldada ka karbonaatseid mineraale ( kaltsiit , dolomiit, sideriit), sulfiide (püriit, markasiit), rauaoksiide (hematiit, götiit) ning kerogeeni. Savikildad on väga tähtsad kivimid, sest nad moodustavad umbes poole kõigist settekivimeist. Nende rohkus on seletatav aleuriidi ja savi rohkusega settekeskkondades. Savi ja aleuriit settivad väheliikuva veega veekogudes. Näiteks meredes, mis on piisavalt sügavad, et nende põhi oleks lainetuse mõjuulatusest väljas. Seega on savikildad enamasti merelise päritoluga settekivimid. Vahel on savikilt moodustunud ka järve- või jõesetteist. Enamasti on savikildakihtidel suur lateraalne ulatus. Savikildad esinevad tihti koos liivakivi või lubjakiviga, moodustades vahekihte või olles eelmainitutega segunenud. Savikilt ja kilt on erinevad kivimid. Esimene on sette-, teine aga moondekivim . Esimene on tihti teisele lähtekivimiks ehk teisitiöelduna on kilt savikilda moondumise tulem.
SAVIMOREEN
Moreensavi on kõige ebaühtlasema mehhaanilise koostisega – nendes esine ka üksikuid suurema läbimõõduga purdsetteid. Kui jääpaisjärvele on iseloomuslikud viirsavid, siis pärast jääaegsetes veekogudes settinud uhtsavides „ viirg “-kihid puuduvad. Kuid tööstuses on savidel suur tähtsus – kasutatakse telliste, tsemendi, portselani jne valmistamiseks.
SOOMAAK
Soorauaks nimetatakse nii soos leiduvat rauamaaki kui sellest sulatatud rauda. Soomaak on limoniit, mis on ladestunud rauarikkast põhjaveest soisel alal. Seda esineb nii muldja massi kui kõvade tükkidena, värvus varieerub kollakaspruunist mustani, pind võib olla klaasiläikeline või matt . Soomaagist hakati Eesti alal rauda sulatama meie ajaarvamise alguse paiku ja seda tehti 17.–18. sajandini. Teada on umbes 40 endisaegset rauasulatuskohta, enamasti paiknevad need soiste alade vahelistel liivastel kõrgendikel. Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus asus Põhja-Saaremaal Tuiu küla lähistel ja seda tuntakse Tuiu Rauasaatmemägedena.
TURVAS
Kaustobioliit. Tekib poollagunenud taimejäänuste massilisel kuhjumisel. Turba lasundi tüsedus võib ületada isegi 10 m. lasundi ülemises osas on turvas tavaliselt kõige vähem lagunenud. Sügavuse suunas turba lagunemisaste ja koos sellega ka turba süsinukusisaldus suureneb, turvas leiab ulatuslikku kasutamist kütteainena ning väetus- ja alusturbana. Soodes on turvas mulla lähtekivimiks.
UHTSAVI
Kuulub settekivimite hulka, kvaternaarne savi. Uhtsavi on pärast jääaegsetes veekogudes või maapinna nõgudes settinud.
VIIRSAVI
Kuulub settekivimite hulka, kvaternaarne savi. Viirsavi on settinud jääpaisjärvedes (Kasari jõgikonnas, Haapsalu ümbruses, Pärnu linna piires, Viljandi ja Kambja orus jm).
FLUVIOGLATSIAALNE LIIV
Liustikujõesete ehk glatsiofluviaalne sete ehk fluvioglatsiaalne sete on liustiku sulamisel tekkinud vooluvete poolt kantud liiv ja setitatud sete. Liustikujõeline tähendab nii liustiku peal, all, sees kui ka liustiku ees voolavat vett, mis on liustiku sulamise tulemuseks. Seetõttu võivad ka liustikujõelised setted moodustuda kõigis neis keskkondades.
Savimineraalid ja nendega koosesinevad mineraalid
GÖTIIT
Götiit on rauda sisaldav hüdroksiidne mineraal. Götiit on värvuselt kollakas - või punakaspruun kuni tumepruun. Esineb enamasti muldjate või neerjate agregaatidena, harva väljakujunenud tahkudega prismaliste kristallidena. Kuulub rombilisse süngooniasse. Götiiti kasutatakse peamiselt rauamaagina.
HÜDROBIOTIIT
Kuulub hüdrovilkude rühma. Tekib biotiiti sisaldavate kivimite murenemisel. Ta kuulub kolmekihiliste trioktaeedriliste mineraalide struktuurrühma, sisaldab 2-8% MgO, on omaduste ja tunnuste poolest üldiselt sarnane hüdrumuskoviidiga, mistõttu savimineraalide määramisel muldades neid harilikult teineteisest ei eristata.
HÜDROMUSKOVIIT
Kuulub hüdrovilkude rühma. Tema tekke peamiseks allikaks on muskoviit , milles osa kaaliumi asendub hüdratsiseerunud vesinikiooniga. Hüdromuskoviit võib moodustuda ka sünteetiliselt päevakivide ja vilkude laguproduktidest. Tähelepanuväärne on hüdromuskoviidi kaaliumisisaldus. Kaalium on taimede poolt üsna hästi omastatav. Hüdromuskoviiti leidub rohkesti peaaegu kõikides muldades, välja arvatud aluselistel kivimitel (basaldid) moodustunud niiske troopika mullad.
HÜDROVILGUD
Hüdrovilkude rühma kuuluvad vilgusarnased, rohkesti vett sisaldavad alumiiniumi, raua, magneesiumi hüdrosilikaadid, mis koosnevad kahest tetra - ja ühest oktaeedrite kihist kristallvõres.
KAOLINIIT
Kaoliniidi rühma kuuluvad alumiiniumi, raua ja väga haruldased kroomi hüdrosilikaadid, mis koosnevad ühest tetra- ja ühest oktaeedrite kihist kristallvõres. Tähtsamad esindajad: kaoliniit ja halluasiit. Kaoliniit tekib peamiselt alumosilikaatide (päevakivide ja vilkude) murenemisel. Maapinnal püsiv, moodustab savilademeid. Paisub nõrgalt, on väikese kleepuvusega, sidususe ja hüdrofiilsusega, lahustuvus hapetes sõltuv osakeste läbimõõdust, happe kontsentratsioonist nind mineraali ja happe kulkade suhtest . Kaoliniit sulab temperatuuril 2050 kraadi. Kaoliniiti esineb tardkivimite eluuviumil ja paleogeensetelel savidel kujuneud mulades. Kvareternaarsetes setetes ja neil moodustunud muldades kaoliniit puudub või esineb vähesel määral.
KLORIIT
Kuulub kloriitide rühma. Kloriidid on raua, magneesiumi ja alumiiniumi hüdrosilikaadid neljakihilise paketiga, mis koosneb vilgutaolistest ja brusiitsetest kihtidest. Kloriidid on rohelise värvusega, kõvadus 2-4, erikaal 2,5-3,4. Kloriite leidub sagedamini mõõduka kliima tingimustes moodustunud muldades (leetmullad, hallid metsamullad, mustmullad ). Et kloriidid koosnevad erinevatele mineraalidele iseloomulikest muldadest, peetakse neid sageli ka segakihilisteks mineraalideks.
MONTMORILLONIIT
Kuulub montmorilloniidi rühma. Kuulub vilgutaolise 2:1 tüüpi paketiga dioktaeedrilise kristallvõrega mineraalide hulka, kusjuures puudub aga tugev seos kihtide vahel ja seetõttu on kristallvõre paisuv c-telje suunas. Värvus valge, hallika varjundiga, mõnikord roosakas. Kõvadus 1, erikaal umbes 2,5. Tema rohke sisalduse tõttu mullas kui teisi savimineraali ja huumust on vähe) ilmneb terve rida ebasoodsaid füüsikalisi omadusi: liiga suur kleepivus ja sidusus, madal õhu- ja veeläbilaskvus, kõrge hüdrofiilsus ja fosfaatioonide suuremas osas asendamatu neelamine. Küllalt suurest veesisaldusest hoolimata võivad taimed montmorilloniidi rikastel muldadel kannatada põua tõttu, sest vesi pole taimedele kättesaadav.
VERMIKULIIT
Kuulub hüdrovilkude rühma. Vermikuliit tekib biotiidi murenemisel või hüdrotermaalsel moondumisel. Kuulub vilgutaoliste paketiga 2:1 tüüpi trioktaeedriliste mineraalide hulka. Värvus – pruun või kollased toonid, pärast kuumutamist hõbevalge, kõvadus 1-1,5, erikaal 2,4-2,7. Vermikuliiti leidub muldades, mis on moodustunud biotiiti sisaldaval lähtekivimil, enamasti vähesel määral.