Minu veetlev leedi (0)

Referaat:

“Minu veetelev leedi”

Sisukord
Sisukord …………………………………………………………………………lk2
Autoritetes……………………………………………………………………….lk3
Etenduse ajalugu…………………………………………………………….lk4-6
Sisukokkuvõte (I vaatlus)……………………………………………………..lk7
Sisukokkuvõte (II vaatlus)…………………………………………………….lk8
Etenduse valmimisel kaasalöönud inimesed…………….……………lk9-10
Peategelased……………………………………………………………..lk11-13
Põgusalt Leedist tulevastel ja möödnund aastatel…………………lk14-15
Meedia……………………………………………………………………………lk16
Minu muljed etendusest………………………………………………………lk17
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………lk18
Pilte……………………………………………………………………………..lk19
Pilet…………………………………………………………………………….. lk20
Autorid

Alan Jay Lerner

Ta on sündinud 1918 aastal New Yorgis jõukas perekonnas. Ta on saanud hariduse parimates USA ja Inglise koolides ning Ülikoolides. Ta elu oli üsna muretu ja rahulik, välja arvatud ülikoolis poksimisel kaotatud silm. Lerner on “Minu veetleva leedi” laulutekstide autor.
Frederick Loewe
Loewe sündis 1904 aastal Viinis . Loewe isa oli tuntud operetitenor Edmund Löwe. 5-aastaselt hakkas Frederick(siis veel nimega Fritz ) klaverit õppima ja juba 7-aastaselt komponeeris oma esimesed meloodiad. 1924. aastal saatis Fritz Löwe(ehk Frederick Loewe) oma isa Ameerika-turneel. Pärast seda otsustas ta Ameerikasse jäädagi. Paraku ei olnud ta Ühendriikides siiski nii edukas, kui Berliinis. Ta proovis mitmeid erinevaid ameteid nagu profipoksija, ratsutamisõpetaja, klaverimängija, ratsakirjakandja ja kullakaevur. Muusika juurde suundus ta tagasi aurikul, mis pidas ühendust Miami ja Havanna vahel. 1930ndate aastate algul sõitis ta New Yorki ja hakkas Yorkville’is lõbustama õllesaali külalisi saksa laulude ja meloodiatega . Esimest korda puutus Loewe kokku muusikateatriga 1935. aastal, kui kirjutas ühe show tarbeks laulu „See valss sündis Viinis“. 1937. aastal valmis tal muusikal „Tervitus kevadele“(Salute to spring ) ning kohe järgmisel aastal esietendus tema operett „Tähtis daam “(Great Lady ), mis pidas vastu aga vaid 17 etendust ning seetõttu pöördus Loewe taas tagasi restoranipianisti tööpostile. Loewe kirjutas muusikalile „Minu veetlev leedi“ meloodiad.

Etenduse ajalugu

Firma Lerner & Loewe, mille toodangust on maailmakuulsaks saanud muusikal “ Minu veetlev leedi”, sai alguse 1942. aastal New Yorgis, kui helilooja Loewe tegi endast 14 aastat nooremale, veel vähetuntud laulutektside autorile Lernerile ettepanek kirjuttada koos muusikal. Nii sai alguse kahe seni otse vastandliku elukäiguga mehe koostöö .
Alan Jay Lerner on sündinud 1918. aastal New Yorgis rikaste vanemate lapsena, saanud haridust parimates koolides, USA ja Inglise ülikoolides ning harutanud maailmale vaatama rikka inimese vaatevinklist. Kui arvat Harvardi ülikoolis polsimisel kaotatud silm, siis oli ta elu olnud muretu. Tema kirjandusliku töö kogemused piirdusid senini raadiosaadete kostamisega.
Fredrick Loewe undis elu aga igasugusest eriti, aga rohkete ebaõnnestumiste perspektiivist. Ta sündis 1902 . aastal Viinis. Tema isa, tuntud operetitenor Edmund Löwe oli “Lõbusa lese” esiklavastuse Danilo. 5-aastasel hakkas Fritz-Frederick sai temast alles Ameerika-klaverit õppima ja 7-aastasel komponeeris oma esimesed meloodiaid. 10- aastasel sai teamst Eugen d’ Albert ’I õpilane Belrliinis . 13-aastasel esines ta Berliinis sümfooniaorkestri saatel juba soolopianistina. 15- aastase nooruki šlaagrit “Kathrin, sul on Berliini kauneimad jalad” müüdi kiiresti ära miljon eksemplari. Näis, et nooruki tulevikuedu suhtes ei saa olla mingeid kahtlusi .
1942. aastal saatis Frits Löwe oma isa Ameerika-turneel ja otsustas sinna jäädagi. Kuid tema Berliinis nii menukaks osutunud šlaagristiili ei peetud Õhendriikides mitte millekski. Keeleraskused New Yotgis mõjukate muusikafirmadega kontaktide puudumine muutsid noormehe elu omamoodi kannatuste rajaks . Algul oli ta ühes Greenwich Village’I kohvikus klaverimängija, seejärel New Hampshire’is ratsutamisõpetaja ja hiljem Brooklynis koguni profipoksija. Kui tal lõpuks ringis hambad välja löödi , sõitis ta Kuldsesse Läände õnne otsima . Seal märgistas ta tapaloomi, oli ratsakirjakandja ja lõpuks Montanas kullakaevur. “Saavutasin edu alles pärast kahekümneaastast nälgimis,” ütles ta hiljem
Tagasaitee muusika juurde leidis Loewe pianistiametis aurikul, mis pidas ühendust Maiami a Havanna vahel. “Kahjuks olin liiga tihti merehaige ning publik muutus närviliseks, kui ma iga refrääni järel oksendams käisin. See asi ei saanud nõndamoodi kaua kesta!” 1930ndatel aastate algul sõitis ta New Yorki tagasi ja hakkas Yorkville’is, saksakeelses linnaosas, lõbustama õllesaali külalisi saksa laulude ja meloodiatega.
Esimen kokkupuude muusikateatriga oli Loewe’l 1935. aastal, kui ta ühes show tarbeks kirjutas laulu “ See valss sündis Viinis”. 1937 aastal valmis ta muusikal “Tervitus kevadele” (Salute to Spring), mis tuli lavale St. Louis’s. Tema 1938. aastal New Yorgis esietendunud operett “Tähtis daam” (Great Lady) pidas vastu vaid 17 menuta etendust ning uuesti pöördus kibestunud helilooja restoranipianisti orjatööle tagasi. Ka koostöö Lerneriga polnud algul plaju edukam. Nende esimest tükki ”Peo hing”(Lifeof the Party )mängiti 1942. aastal Detroidis küll ühel hooajal, kuid teised teatrid selle vastu hubi ei tundnud. 1943. aastal esietendus Brodway’l nende “Mis siin lahti on ?”(What’s up ?) George Balanchine’I lavastuses, ent pidas vastu63 etendust. Loewe’ meloodiatel oli ikka euroopalik raskepärasus pitser küljes. Olgu sving, foks või tango , ikka kolas Loewe’l see nagu viini valss Ka polnud Lerneri libretto küllalt elegantsed ja vaimukad. Pisut paremin läks nende järgmine muusikal “Kevad- eelne päev” (The Day Before Spring, 165 etendust)
Lowe’ ja Lerneri esimene suur edu saabus lõpuks 13. mätsil 1947 , mil Ziegfeld Theatre’is esietendus muusikal “Bigadoon” , alapealkirjaga “Kummaline muusikaline fantasia” . New Yorgi mõjukamaid teatrikriitikuid Boork Atkinson märkis, et talle meenutab tükk oma ilu poolest Shakespeare’I “Suveöö unenägu” koos Mendelssohni muusikaga. Kuigi Loewe polnud iialgu Inglismaal ja Šotimaal käinud, kolas mõnigi lugu rahvalauluna. Agnes De Mille’I koreograafia sisaldas samuti folkloorseid elemente.”Brigaooni” mängiti 581 korda .
1951. aastal etendunud muusikal “Paint Your Wagon” tegevus toimub Metsiku Lääne kulla kaevanduslinnas ja meenutab suuresti Brecht/Weilli “Mahagonny’t” . Kriitika tüstis esile Loewe’ muusikat, kuid menu tükk ei saavutanud.
Muusikažanri senise ajaloo kõrgpunktik kujunes aga15. märtsil 1956. Brodwayl esietentunud “Minu veetlev leedi” , mis on nüüd taganjärele kujunenud muusikali väärtuse ja menukuse omamoodi etanoliks.
Juba proovietendusel New Havenis ja Philhadelphias selgus, et “ Minu veetlev leedi” kujutab endast täistabamust. Kaks šlaagrit “ I Could Have Danced All Night ” ja “ On the Street Where You Live ” , said tuntuks enne ametlikku esietendust. Brooks Atkinson nimetas tükki sajandi üheks parimaks muusikaliks .
Esiotsa ei osanud kriitikud leida, milles õieti peitub “Minu veetleva leedi” veetlus : kas Lerneri tabavates laulutekstides, mis Shaw ’ originaaali kõrval ei tundnudki liiglihana, Loewe’ meloodiates, Cecil Beatoni kujundatud hinnalistes kostüümide, mistabasid täpselt 1912. aasta stiilu, Hanya Solm koreograafias, Oliver Smithi mustvalgetes dekoratsioonides või silmapaistvates näitlejasaavutustes.
“Minu veetlev leedi” püstitas uue maailmarekordi muusikali mängukordade arvus ja tulus . Juba 1958. aasta lõpuks oli ta 10 miljoni dollarilise sissetulekuga surunud senise tipu, Rodgersi ja Hammersteini muusikali “Vaikne ookean” teisel kohale . Kokku mängiti seda Bordwayl 2717 korda, Londonis püsis see laval 2281 etenudskorda. USA trupp esitas muusikali ka Nõukogude Liidus, kes see samuti sooja vastuvõtu osaliseks sai ja mitme teatri mängukavva võeti.

Sisukokkuvõte

I vaatus
Vihmaudusel Londoni õhtul lahkub rahvas ooperimajast. Freddy Eynsford- Hill põrkab kokku lilleneiu Eliza Doolittle 'iga, kes pillab oma lilled tänavale. Eliza toob kuuldavale mahlaka kokni-aktsendiga sõnavalingu. Foneetikaprofessor Henry Higgins teeb märkmeid Eliza häälduse kohta, tõmmates sellega ümbritsevate inimeste ja kolonel Pickeringi tähelepanu. Higgins kiitleb Pickering ees, et suudab panna ükskõik millised tänavatüdruku kõnelema kui daami ja teda seejärel kõrgseltskonnas hertsoginnaa pähe esitleda. Kuna mõlemad mehed on otsinud juhtust teineteisega tuttavaks saada, siis lepitakse kokku , et Pickering jääb Higginsi juurde mõneks ajaks elama. Eliza, kes meeste juttu pealt kuulnud , otsustab oma säästude eest Higginsilt keeletunde võtta, et kunagi oma lillepood asutada. Ta paneb selga oma parimad riided, mis on üsna eriskummalised ja külastab professorit tema kodus. Neiu aktsent on nii kohutav, et tema õpetamine näib Higginsile parajalt põneva väljakutsena. Ta võtab vastu Pickeringi kihlaveopakkumise, et suudab Eliza panna kõnelema kui daami ja teda Transilvaalia saatkonna ballil hertsoginnana esitleda, ilma et keegi tema tegelikust päritolust aimu saaks.Eliza asub professori juurde elama ning algab tõsine töö tema keele, välimuse ja käitumise muutmise kallal. Alfred Doolittle saab teada oma tütre õnnelikust käekäigust ja külastab Higginsit tema kodus. Ta ilmub Higginsi ette süüdistusega, et tolle plaanid Elizaga pole ausad, kuid loobub oma süüdistustest 5-naelase rahatähe eest. Higginsit lõbustavad vanamehe vaated, kelle jaoks on südametunnistuse omamine „liiga kallis lõbu“.Higgins ei anna Elizale armu . Edusammud on märgatavad ning professor otsutab Eliza Ascoti hobuste võiduajamisel proovile panna. Võiduajamisel on ka noor Freddy Eynsford-Hill, kes armub Elizasse. Eliza kõneleb aegalselt ja sõnu hoolikalt hääldades. Mida enam ta aga võistluse tempoga kaasa läheb, seda enam asendub tema vastõpitud seltskonda tänavażargooniga, kuni ühel hetkel šokeerib ta kogu seltsekonda ergutushüüdega ühele hobustest.Hoolimata sellest vahejuhtumist, otsustab Higgins pärast kuut nädalat täiendavat treeningut, et Eliza on saatkonna balliks valmis. Eliza võlub kõiki, kaasa arvatud kuningannat ja tähenärijast lingvisti Zoltan Karpathyt.
II vaatus
Pärast balli õnnitlevad Higgins ja Pickering teineteist oma saavutuste puhul ega poeta Elizale ühtegi kiidusõna – paistab nagu oleksid nad tema kohaloleku töiesti unustanud. Eliza pahandab Higginsi hoolimatuse peale ja loobib teda toasussidega, kuid professor ei püüagi tead mõista ning sulgub vihasena oma tuppa .
Eliza otustab Higginsi maja jäädavalt maha jätta. Lahkudes leiab ta maja eest Freddy, kes ei ole suutnud nede värvikat kohtumist unustada ja räägib neiule oma tunnetest. Eliza vastus on konkreetne: „ Sõnad on mind ära tüüdanud! Kui sa mind armastad, siis näita seda!“
Eliza pöördub koos Freddyga tagasi kodusesse Covent Gardeni linnaossa. Seal leiab eest oma isa, keda pubiomanik ja tema sõbrad kohtlevad kui kuningat. Selgub , et Higginsi soovitusel leidis Alfred Doolittle lektorina rakendust ameeriklasest miljonäri juures. Viimane esitles teda kui Inglismaa originaalsemat moralisti. Tasuks loengute eest määras miljonär Doolittle'ile 400-naelase aastasissetuleku. Kuna ta on nüüd „lugupeetud ärra“, siis nõuab tema elukaaslane, et Alfred t lõpuks „ära võtaks“ ning peagi peetakse pulmad .
Eliza puudumine tekitab Higginsis enneolematu tühjustunde, mida ta ei osaka seletada. Veel enam küsimusi tekitab talle naiste olemus:miks pole naine nii loodud kui mees? Pickering võtab appi kõik oma tähtsad tutvused, et tüdruk üles leida. Lõpuks kohtub Higgins Elizagajuhuslikult oma ema juures. Proua Higginsile on Eliza meeldima ja kaitseb teda oma tundetu poja eest. Higgins püüab veenda Elizat tagasi tulema , küsides, kas ta on tüdruku meelest kunagi kedagi paremini kohelnud. Eliza meelest kohtleb Higgins kõiki ühtemoodi halvasti ning ta keeldub uskumast, et mees võiks end muuta. Professor peab tema suhtumist enneolematult tänamatuks ja lahkub maruvihasena.
Samal õhtul võitleb Higgins vastakate tunnetega. Ta kujutleb, kuidas Eliza ei saa temata hakkama ja ilmub varem või hiljem tema ukse taha vabandama. Aga kujuteldav kahjurõõmei lämmata igatsust. Higgins kuulab nukralt lindistust nende esimest kohtuisest. Märkamatult astub sisse Eliza, paneb lindistuse seisma ja jätkab poolelojäänud lauset endise kokni-aktsendiga: „ Ma põle räpane! Pesin näu ja kääd puhtaks ennegu siia tulin...“
Eliza on tagasi
Etenduse valmimisel kaasalöönud inimesed:

Lavastaja – Endrik Kerge

Emdrik Kerge lõpetas 1959 .aastal Eesti Riikliku Koreograaflise kooli balletiaristina ning 196. aastal kaugõppes Viljandi Kultuuharidustöö Kooli tantsujuhina. 1976. aastal lõpetas ta Tallinna RiiklikuKonservatooriumi Lavakunstikateedri lavastaja ja näitlejana.Töötanud aastail 1956-1976 balletsolistina ja 1982-1984 lavastajana Estonia teatris, 1976-1982 Eesti Draamateatris lavastajan, 1985. aastal Tallinnfilmis režissöörina, 1985-1990 pealavastaja ja kunstilise juhina ninng 1990-1992 lavastajana Vanemuise teatris. Tööta aastail 1992-1995 Eesti Televisioonis režissöörina ja aastail 195-1996 Vanalinna Stuudios lavastajana. 1996. aastast on vabakutseline lavastaja.
Tema käe all on vallminud üle saja lavateose nii sõna,-, kui muusikateatris.Nende hulka kuuluvad drama -, ooperi., opereti -, muusikali- ja balletilavastused. Lisaks on ta teinud telelavastusi,-filme ja –saateid.Endrik Kerge on olnud õppejõud Eedti Muusikaakadeemias ooperiklassis ja lavakunstikateedris, Tallinna Balletikoolis nin Tallinna Ülikooli tantsu- kui ka teatrikateedris.
Kostüümikunstnik Liina Pihlak
Liina Pihlak on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1946. aastal. Ta on töödanud kunstnkuna Vanemuise teatris ja peakunstnikuna ETV-s ning õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias. Ta on loonud kujundusi kõigis Eesti teatrites ning Lvivi Ooperiteatris ja Tampere teatris. Kujundusi on ta loonud ka mitmetele filmidele: “ Nukitsamees ”, “Savoy ball”, “Musta katuse all”. Liina Pihlak on oma töödega osalenud näitustel ja illustreeriud lasteraamatuid 1987. aastal omistati talle teatrikunstniku aastapreemia .
Kunstnik Liina Keevallik
Liina Keevallik lõpetas 1995. aastal Tallinna Kunstiülikooli lavastuskunsti erialal ja jätkas samas magistriõpet, mille lõpetas cum laude . Praegu õpib ta doktorantuuris Eesti Kunstiakadeemiasja Pariisi 8.Ülikoolis. Liina Keevallik on teinud kujundusinii drama kui muusikalavastustele erinevates eesti teatrites. Ta on lavakunstnik olnud: ooperitele, muusikalidele, multimeediaetendustele, draamaetendustele, filmidele. Liina Keevallik on loonud ka kostüüme paljudele etendustele .
Dirigent Mihhail Gert
M. Gerts on lõpetandu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orkestridirigeerimise ja kalveri erialal ning jätkab õpinguid EMTA doktorantuuris. Ta on osaelnud Neeme Järvi, Eri Klasi, Leif Sagerstami ja Aleksandre Polištšuki meistrikursustel. 2004. aastal sai ta II koha vabariiklikul noorte dirigentide konkursil ning Eesti Rahvusmeeskoori eripreemia. Aastatel 2005-2007 oli M. Gerts Eesti Rahvusmeeskoori dirigent ja peadirigendi assistant. Alates 2007 aastast täätab M. Gerts dirigendina Rahvusooperis Estonia.
Valguskunstnik: Neeme Jõe
Tantsuseaded: Eduard Korotin
Lavastaja assistant: Tõnu Tamm
Kontsertmeistrid: Ülla Millistfer ja Zoja Hertz
Liikumisjuht: Tatjana Järvi
Orkestri kontsertmeister: Andrus Haav
Etenduse juhid: Peeter Karell või Rein Taidla
Peategelaste iseloomustus
Eliza Doolittle,Covent Gardeni lilleneiu- Janne Ševtšenko
J.Ševtšenko on sündinud 23.august 1970.
Ta õppis Tartu H. Elleri nimelises Muusikakoolis lauluerialal, TRK lauluosakonna ettevalmistusosakonnas ning lõpetas ka EMA.
On täiendanud end Gerhard Kahry meistrikursustel Tallinnas.Janne Ševtšenko on olnud Estonia kooriartist, aastast ka 2004 solist . Esinenud ka Von Krahli Teatris ja revüüteatris
„Bel- Etage “ (ka M. Sanderi revüüetenduses „Beau monde “). Ta on esinenud kontserdilauljana ja laulnud solistipartiid J. S. Bachi „Jõuluoratooriumis“. Teinud ka koostööd ERSO ja Pärnu linnaorkestriga ning paljude erinevate ansamblitega. Ta on mänginud ka näiteks mängufilmides „Georg“ ja „Minu Leninid“ ning lugenud ja dubleerinud teksti animafilmides „ Haikala lugu“,“Shrek 3“ jne.
Henry Higgins, foneetikaprofessor-Rene Soom
Rene Soom on bariton. Rene Soom on õppinud klassikalist laulmist Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Eesti Muusikaakadeemias.
Rahvusooper Estonias on Rene Soom töötanud alates 1997. aastast, solistina aga alates 2005. aastast. Estonias on ta mänginud rolle nagu näiteks Onegin (Tšaikovski „ Jevgeni Onegin“), Dandini ( Rossini „ Tuhkatriinu “), Ottokar(Webberi „Nõidkütt“) ja palju teisi rolle.
Rene Soom on tegutsenud aktiivselt ka väljaspool koduteatrit, esinenud külalisena Vanemuise teatris, samuti on koostööd teinud Pärnu Linnaorkestri ja Ooper-kvartetiga ning osalenud KaivConsorti projektlavastustes (Orffi „Kuu“ ja Bizet ’ „Carmen“), samuti osaleb juba aastaid sõnateatri „Varius“ tegemistes ning on koos trupiga andnud etendusi ka Rootsis, USA-s ja Kanadas. Samuti on R.Soom edukalt esinenud kammerlauljana.
Kolonel Pickering, erusõjaväelane ja lingvist-Priit Volmer
Priit Volmer on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi ja Elleri Muusikakooli laulu erialal. Ta on õppinud Eesti Muusikaakadeemias. Ja lõpetanud samas koolis ka magistrantuuri . Ta on töötanud „Vanemuises“ koorilauljana, mänginud Ain Velleti osa Kõrveri operetis „Ainult unistus “ teatris Ugala. On töötanud ka Rahvusooper Estonia ooperikooris, aastast 2004 Rahvusooper Estonia solist.
Erinevaid rolle ooperites: Mitjuhha (Mussorgski „ Boriss Godunov“), Hulkur (Orffi „Tark naine“), Preester (Eespere „ Gurmaanid “), Bob (Menotti „Vanatüdruk ja varas“), Munk (Verdi „Don Carlo “), Koer ( Steineri „Kosjas“), vürst Gremin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“) jne.
Samuti on ta osalenud solistina Haapsalu Vanamuusika Festivalil ning mänginud Ivo Schenkenbergi osa Hardi Volmeri multimeediaetenduses „Tallinn pole enam kaugel“. Teinud koostööd Nargen Operaga ja Kaiv Concortiga. Koostöös Tallinna Filharmooniaga laulis Uberto rolli Pergolesi ooperis „ Teenija -käskijanna“. Priit Volmer on osalenud ka Maria Acda (2004) ja Rudolf Piernay (2005-2006) meistrikursustel.
Mrs Higgins, Henry Higginsi ema- Riina Airenne
Riina Airenne on lõpetanud Tartu Heino Elleri nimelise Muusikakooli koorijuhtimise eriala. Sama eriala on ta lõpetanud ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Lauluerialal täiendas end Savonlinnas Shen Xiangi ja Li Yinwei kursustel ning Eva Plahova, Marga Schimli, Ludmilla Brauni, Thomas Hemsley, Nicola Christou, Tamara Novitšenko, Margarita Gruzdjeva jt. juures.
R.Airenne võitis 1989. aastal esikoha 13. Vabariiklikul interpreetide konkursil ja Teatriliidu eripreemia parima aariate esitajana. On olnud Wagneri Ühingu stipendiaat ning on saanud muusikateatri aastapreemia nimiosa eest G. Bizet’ ooperis „Carmen“. Lisaks on ta saanud Harju Maavalitsuse kultuuripreemia, on olnud Suure Vankri kultuuriauhinna nominent, saanud Georg Otsa nimelise preemia.
Aastast 1989 on ta Rahvusooper Estonia solist ja aastast 1992 ühtlasi EMTA pedagoog , algul ansambliõppejõuna ja seejärel erialaõppejõuna.
On Rahvusooper Estonias ja mujal loonud üle 40 rolli, esinenud nii ooperi-, kontsert- kui suurvormilauljana ka Lätis, Leedus, Tšehhis, Soomes, Rootsis, Belgias, Venemaal, Tšuvassis, Kanadas ja Küprosel.
Ta on laulnud metsosoprani partiid sellistes suurvormides nagu W. A. Mozarti „ Reekviem “, Verdi „Reekviem“ jpt.
Mrs Pearce, professor Higginsi majapidajanna-Helgi Sallo
Helgi Sallo lõpetas Tallinna 17. Keskkooli. Esialgu asus ta õppima kokaks. Hiljem õppis ta näitlemist Draamateatri õppestuudios ja laulmist Tallinna Riikliku Konservatooriumi ettevalmistusosakonnas Tiit Kuusiku juures. Aastal 1964 kutsuti Helgi Sallo Estonia teatris dirigendina debüteeriva Eri Klasi soovitusel tema dirigeeritud muusikalilavastusse "West Side'i lugu" (konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu diplomilavastusse) Maria ossa. Pärast õppestuudio lõpetamist sai temast Estonia rahvusooperi solist. Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Suurematest rollidest loobus ta aastal 1998. Alates aastast 1997 töötab ta Estonias ka näitejuhina.
Alfred Doolittle, Eliza Doolittle’i isa-Mart Laur
Mart Laur on lõpetanud Eesti Riikliku Konservatooriumi laulmise erialal.
M.Laur on olnud koorilaulja Rahvusooper "Estonia" ooperikooris ja RAM-is.
Tema rolle: Sarastro (Mozarti "Võluflööt"), Dulcamara (Donizetti "Armujook"), Uberto (Pergolesi "Teenija-käskijanna"), Colline (Puccini " Boheem "), Bartolo (Paisiello "Sevilla habemeajaja "), Bartolo (Mozarti "Figaro pulm"), Basilio (Rossini "Sevilla habemeajaja") jne.
Põgusal Leedist nii möödnund kui tulevatsel aegadel
 
 
Edrik Kerge paarisõnaga eellugu 2008.aastal 3. aprillil esietenduvale “ Minu veetleva leedi” esietenudsel :
 
 
Peaaegu nelikümmend viis aastat tagasi, kui 1963ndal aastal “Minu veetlev leedi” “Estonias” lavale jõudis, oli veel suhteliselt noo balletisolist samas teatris, kes selataga mitmeid “pirintsi”  ja muid “tähtjaid” balletirolle, ning kel “etole du ballette sovietique’ina” käidud nii Prantsusmaal, Šveitsis, India, Nepaali ja veel igatsorti lavalaudadel esinemas. Ega mind koduteatri operetilavastused eriti paelunud. Minu arvates olid nad sageli... Aga see selleks.
 
“Leedit” tuli lavastama “keegi” Voldemar Panso , kellst olin loomulikult üht-teist kuulnud, tema lavastusigi näinud, kuid minu jaoks ja arvamustmööda oli ta tollal sõna otseses mõttes lihtsalt hireakas, kauge sõnateatri 43-aastane kuulus lavastaja, teatrikooli rajaja ning pedagoog. Ei osanud tollal undki näha, et temast saab kord minu õpetaja ja et ei möödu poolt sajanditki, kui mul enesel tuleb samas teatris, samas teost lavastada, tõsi küll, nüüd juba 68-aastase “noorukina”
 
Seepärast ootasin noil ammustel aegadel huviga tema “Leedi” lavastust, kuhu ta peaosadesse oli kutnunud-nimetanud külalisena tolleaegse V.Kingissepa nimelise Tööpunalipu ordenit kandva Tallinna Akadeemilise Draamateatri andeka -juhtiva näitleja Linda Rummo ja Tööpunalipu ordeniga autasustatud Riikliku Akadeemilise teatri Estonia operetisolisti, suurepärase koomikutrollide(ja mitte ainult !) esitaja Endel Pärna. Tulemuseks oli erilaadne, uudne lavastus , kus süna ja vokaal toetasid teineteist, andes ja kandes vaatajateni teose ja lavastaja mõtete-taotlusi. Isegi minusugune rikutud enda arvates üht-teist maailmateatrilavadel juba näinud ja kogenud teatritegelinski, tunnistas et oo-jaa, oo-jaa! Ka “Estonias” on võimalik midagi enne olematut muusikalavale tuua. Jääb vaid lisada, et lavastus oli ülimenukas ja teos püsis repertuaaris aastaid.
 
Möödus umbes veerand sajandi. Mul oli au töötada Vanemuise teatris, kus lavale jõudis sama luhu ning lavastaja pakkus millegipärast Henry Higginsi rolli mulle. Kas ma ei tahaks seda mängida? Edeva näitlejaning enesekeskse inimesena ei leindunud ma endas jõudu keelduda. Ja see oli mu teistkordne kohtumine “Leediga”- seekord juba otsene. Enne 2006 aasta jõule oli mul jutuajamine “Estonia” kunstilise juhi Arvo Volmeriga, kes ääri-veeri uuris võimalus, et kas ma äkki ei tahaks lavale tuua “Minu veetelevat leedit” . Miks ka mitte, arvasin ma, sest enesekindla-edeva lavastajana ei leinud ma järekordselt endasjõudu austavas ning ahvatlevast ettepanekust keelduda. Seda enam, et nägin (tahtsin näha?) selles midagi sümboolset, kus teatriaastate ring täis saab, korduma hakkab.

Meedia

Braavo, Janne Ševtšenko!
Estonia teatris pole aastakümneid olnud operetiprimadonnat ja muusikali esimest leedit. Pärast Milvi Laidi, Gerda Murret, Silvia Urbi ja Meta Kodaniporki tulid Margarita Voites, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Oli teisigi. Ja siis saabus vaikus. Lavale jõudsid uued operetid ja muusikalid , kuid primadonna mõõtu ei andnud neis lavastustes keegi välja.
Janne Ševtšenko Elizana on tõeline leid. Kaunis, särav, elegantne, üdini naiselik , lavaliselt peenetundeline, mis mulle selle etenduse puhul eriti imponeeris.
Ševtšenko Elizas kumas juba algusest peale läbi suurilmadaami oreooli ähmast valgust. Ta on võrratu Eliza. Mitte milleski ei jää Ševtšenko lauldud “Ma tantsiks veel ja veel” alla selle laulu maailma parimatele ettekannetele.
Ševtšenkol on kauni tämbriga hääl, mille mikrofon veelgi ilusamaks muudab, tuues esile hääle kohati sametise ja südamesse mineva pehmuse.
Ševtšenko suudab luua muutliku ja mõtestatud karakteri, pannes igasse esitatavasse palasse või ansamblinumbrisse uued nüansid ja tunnetuse . Mitte kordagi ei mängi ta üle ega jää emotsionaalselt lahjaks. Eliza on tema roll. Sada protsenti. Ja kui ilus näeb Ševtšenko välja! Ilus, suursugune ja väärikas. Jääb vaid väga-väga loota , et pärast pikka pausi on Eesti operetti ja muusikali sündimas uus esimene daam. Braavo, Janne Ševtšenko
Artikkel Pärnu postimehest


Minu muljed etendusest
Minu isiklik lemmiks see etendus kindlasti pole, kuna alguses ei saanud etendusest üldse aru, ning kohad olid meil suht halavad-rõdul. Need olid väga kaugel näiteljates ja ei näinud väga hästi rõdult, kuna vaade oli ka mingi nurga alt. Etendus oli väga pikk ka ja vöstitas ära lõpuk ja veel kaasa artvata pikk bussisõit, ning päeva lõpuks oli istuda juba väga rakes nii pikalt.
Kalssikaaslastelt olen ka kuulnud, et eriti ei meeldinud see etendus, paljud on kurnund ka halbade kohtade üle, et olid kuskil postitaga ja pikk istumine , kuid oli ka neid kelle etendus väga meelids ja nautis kuid kahjuks oli ka neid kes etenduse ajal logeleisd ja otsisd omale tegevust telefonist või siis naerdes ja sõpradega juttu kihistades.
Kasutatud kirjandus

• Kava
  
• Google otingut
  
• Neti otsingut
  
• www. opera .ee
  

PILTE
Pilet
19