Retsensioon "Minu veetlev leedi" (0)

Retsensioon muusikalist "Minu veetlev leedi"
4. detsembril 2013 käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Frederick Loewe muusikali "Minu veetlev leedi". Etendus kestis 3 tundi ja 20 minutit ning sellel oli üks vaheaeg.
"Minu veetleva leedi" laulutekstide autor on Alan Jay Lerner , kes on sündinud 1918. aastal New Yorgis rikaste vanemate lapsena ja saanud hariduse parimates koolides. Ta elu oli üsna muretu, kui välja arvata ülikoolis poksmisel kaotatud silm.
Muusika on kirjutanud Frederick Loewe, kes tundis elu igasugusest, eriti aga rohkete ebaõnnestumiste perspektiivist. Loewe sündis 1904. aastal Viinis . 5-aastaselt hakkas Frederick (siis veel nimega Fritz ) klaverit õppima ja 7-aastaselt komponeeris oma esimesed meloodiad. 1924. aastal saatis Fritz Löwe oma isa Ameerika-turneel ja otsustas sinna jäädagi. Paraku ei olnud ta Ühendriikides nii edukas kui Berliinis ja pidi kätt proovima erinevates ametides. Esimene kokkupuude muusikateatriga oli tal 1935. aastal, kui ta ühe show tarbeks kirjutas laulu "See valss sündis Viinis". Tema muusikali "Tervitus kevadele" ja operetti "Tähtis daam" ei saatnud edu ning kibestunud helilooja pöördus restoranipianisti orjatööle tagasi. Ka koostöö Lerneriga polnud algul palju edukam . Loewe` meloodiatel oli ikka veel euroopalik raskepärasuse pitser küljes, ka polnud Lerneri libertod küllalt elegantsed ja vaimukad. Suurt edu tõi neile aga muusikal “Minu veetlev leedi”.
"Minu veetlev leedi" põhineb Bernard Shaw` näidendi "Pygmalion" ainetel . Teose sisu: vanapoisist foneetikaprofessor Henry Higgins sõlmib kihlveo lingvistist sõbra kolonel Pickeringiga, et suudab oma foneetikaalaste teadmiste abil panna Londoni alamklassi aktsenti rääkiva lilleneiu kõnelema kui hertsoginna . Järgneb vaimukas sündmusteahel, kus läbi pisarate ja naeru jõutakse hämmastava tulemuseni.
Kuid üks maailma populaarsemaid muusikale oleks võinud peaaegu et kirjutamata jääda, kui USA muusikalitööstuse ninamehed 1930ndate aastate keskel järjekindlalt Loewele ja Lernerile kinnitasid, et materjal ei vasta tolleaegsetele muusikali nõuetele. Nii jäi muusikali kirjutamise idee kaheks aastakümneks soiku, kuni muusikalimaailmas said kehtivaks uued reeglid. 1956. aastal asusid Lerner ja Loewe taas tööle ning "Minu veetlev leedi" esietendus Broadwayl 15. märtsil 1956. aastal ja on tagantjärele kujunenud muusikali väärtuse ja menukuse omamoodi etaloniks. Esietendusel laulsid peaosi Julie Andrews ( Eliza Doolittle ), Rex Harrison (professor Henry Higgins), Stanley Holloway ( Alfred P. Doolittle, Eliza isa), Robert Coote (kolonel Pickering, Higginsi sõber). Rahvusooperis Estonia esietendus muusikal 3. aprillil 2008. aastal.
Dirigendiks oli Mihhail Gerts, lavastus ja tantsulised liikumised: Endrik Kerge, lavakujundus: Liina Keevallik, kostüümid : Liina Pihlak , valguskunstnik: Neeme Jõe, tantsuseaded: Eduard Korotin. Peaosades olid Hanna-Liina Võsa, Raivo E. Tamm, Väino Puura, Riina Airenne, Helgi Sallo, Madis Milling. Tükk oli meeleolukas , üsna rõõmsameelne ja vaimukas. Võrreldes mõndade teiste etendustega, mida ma Estonias vaatamas olen käinud, siis see oli minu jaoks teistega võrreldes lõbusam, arusaadavam ja kergemini jälgitav, ka muusika oli tempokam ja lustakam. Minu arvates tegid näitlejad ja orkester väga hea etteaste . Osatäitjad olid kõik säravad ja mängisid oma osa hästi. Tekst oli selge ja arusaadav. Lavategevus oli sujuv ja hoogne, mis arvatavasti tulenes ka sellest, et osatäitjad olid kõik kogenud ja omal alal head. Minule paistis lavashow ja muusika sünkroonis olevana ning minu silm ei täheldanud ebaõnnestumisi. Ka orkester mängis hästi ja esitatud palad õnnestusid, minu kõrvu ei kuuldunud midagi ebasobivat. Ainuke, mis minu jaoks negatiivne oli see, et etendus tundus veidi pikk.
Mina jäin etendusega rahule ja mulle jäi mulje, et ka teised publikus olijad jäid rahule. Kuna teos on tempokas ja oma sisult üsna lihtne, siis seda on kerge jälgida ning sellepärast ma arvan, et see sobib mitmele vanuseastmele.