Kontserdiretsensioon „Savoy ball“ (0)

Kontserdiretsensioon
„ Savoy ball“
15.jaanuaril esietendus Rahvusooperis Estonia Pàl Àbrahami libreto Alfred Grünwald ja Fritz Löhner-Beda suurejoonelise opereti „Savoy ball“/ „Ball im Savoy“ uusversioon Mart Sanderi redaktsioonis.
Opereti „Savoy ball“ lavastajaks ja ühtlasi ka kunstnikuks on multitalent Mart Sander, kes lisaks suurepärasele laulja-, näitleja-ja saatejuhitööle on võitnud paljude eestlaste südamed oma Bel-Etagè Svingorkestriga. Teatris on Mart Sander esinenud peamiselt operettides ja muusikalides, kuid ka sõnalavastustes. Teiste seas on Sander on kirjutanud muusikalise fantaasia "The Vaudevillains" (2005) ning lavastanud Imre Kálmáni libreto Leo Stein ja Béla Jenbach opereti „ Silva “(2010). Erinevalt maailmakuulsast operetist „Silva“, milles leiduvaid teravaid paralleele tänapäeva maailmaga rõhutas Sander mitte etenduse kaasajastamisega, vaid „vanutamisega“, on tema lavastatud „Savoy ball“ oma olemuselt pigem mittemidagiütlev suhtekomöödia kui tõsiseltvõetav suurteos. Mart Sander on öelnud, et tema eesmärgiks oli muuta operett „Savoy ball“ 1930.aastate Holliwoody muusikafilmi stiilis lavastuseks, kuid kahjuks pean ma tõdema, et vähemalt minu silmis ei suutnud ta oma lubadust suurejoonelisest Holliwoody glamuurist lavale tuua. Pigem meenutas antud uusversioon mulle algaja lavastaja ebaõnnestunud süžeega esilavastust. Loomulikult ei saa ma väita, et Sander poleks lavastajana kohe mitte millegagi täppi pannud - vastupidi. Sanderi poolt valitud osatäitjad elasid oma rolli küllaltki hästi sisse ning pärast esimese vaatuse lõppu olin juba unustanud, et esietendusel ei teegi kaasa alati särav ja väljapeetud Merle Palmiste ning helehäälne publiku lemmik Hanna -Liina Võsa. Lavakujundajana oli Sander samuti suurepärast tööd teinud, tema poolt kujundatud 1930.aastate Prantsuse Riviera stiilis interjöör mõjus igati ajastutruult, peegeldades parimal võimalikul moel tolleaegse kõrgklassi elegantsi-ja luksusearmastust. Lisaks kõigele eespool mainitule oli ka kostümeerija roll osavalt Mart Sanderi õlule veeretatud. Ometi pean ma ka seekord tunnistama, et ka kostüümivalikuga oli Sander tõepoolest täkkesse pannud. Esinejate kostüümid olid kaetud äärmiselt rikkalike detailidega, lõiked mõjusid ääretult ajastutruult, kangavalikuna oli oskuslikult kasutatud 1930.aastate Nizza kõrgklassi daamide suurt lemmikut-peent siidi . Jällegi püsis kõik hea maitse piirides, jättes publikule seeläbi võimaluse nautida 1930.aastate glamuuri. Koreograaf Ingmar Jõela tantsunumbrite kohta mul kahjuks kiidusõnad puuduvad. Minu suureks pettumuseks puudusid laval kaaskiskuvad tantsunumbrid, mis on ühe hea opereti juures lausa kohustuslikuks elemendiks . Tantsijate valik oli sedapuhku üpris ebaõnnestunud, kohati jäid silma suuremat sorti apsakad tantsunumbrite sooritamisel, liigutustes esines rütmilist ebatäiusust. Dirigent Lauri Sirp ( Teater Vanemuine) hiilgas sedapuhku tõelise meistrina koori ja orkestri juhatamises, tema taktikepi juhendusel kõlasid nii koor kui orkester justkui maailmakuulsa Broadway teatri lavalt saabununa. Sirp on dirigeerinud peaaegu kõiki Vanemuise repertuaaris olevaid lavastusi, juhatanud mitmeid sümfooniakontserte ja Britteni ooperi „Lucretia teotamine“ kontsertettekannet. Vanemuises on Sirp lavale toonud järgmised lavastused : Menotti „Telefon“, Massenet’ „Don Quijote “ ja „Manon“, Verdi „Falstaff“ ja „ Rigoletto “, Humperdincki „ Hansuke ja Greteke“, Händeli „Xerxes““, Rossini Tšaikovski „Pähklipureja, Mozarti „ Figaro pulm“, Purcelli „Haldjakuninganna“ jpt.
Operett „Savoy ball“ peidab endas palju värvikaid ja omanäolisi karaktereid, kellest eredamalt jäid mulle meelde aristokraatlik abielupaar Madeleine ja Aristide de Faublas, liiderdaja ja naistemees Mustafa Bei, Türgi saatkonna atašee ; moodsat ameerikalikku elusstiili viljelev, elujanust pakatav Daisy Darlington ning loomulikult kurikuulus meesteneelaja ja võrgutuskunsti kuninganna Tangolita. Kõik nad valmistusid Nizza seltskonnaelu tippsündmuseks, milleks on kord aastas suvehooaja lõpul toimuv Savoy ball, kus kohtuvad nii selle maailma rikkad, ilusad ja edukad kui ka õnneotsijad ja seiklejad. „Savoy ball“ on lugu sellest, kuidas väikesed hädavaled võivad ühel hetkel üle pea kasvada ning mähkida sind üleni valede ja salasepitsuste võrku. See on lugu inimsuhete haprusest ning tõsiasjast, et mitte kedagi siin ilmas ei saa jäägitult usaldada.
Operetis „Savoy ball“ teevad kaasa lisaks Rahvusooper Estonia solistidele ka tuntud laulvad draamanäitlejad Märt Avandiga eesotsas. Õhtu säravaimaks täheks kujunes vaieldamatult Madeleine`i kehastanud sopran Janne Ševtšenko, kes tänu oma kõrgetele nootidele ning kaunile kandvale lauluhäälele suutis sulatada ka kõige ükskõiksemate ning tagasihoidlikemate pealtvaatajate südamed. Janne Ševtšenko on artist suure algustähega, kelle oskus publik enda pilli järgi tantsima panna väärib suurt tunnustust. Kuigi ma olin esmalt kavalehte lugedes Janne Ševtšenko nime nähes kergelt üllatunud, ei oskaks ma antud hetkel ühtegi teist ooperisolisti tema asemel sellesse rolli paigutada. Mart Sander tegi sedapuhku Ševtšenko näol suurepärase valiku. Ševtšenko rollide hulka kuuluvad nii Madeleine de Faublas (Ábrahámi „Savoy ball“), Eliza Doolittle (Loewe’ „Minu veetlev leedi“), Silva (Kálmáni „Silva“),  Mozarti Despina („Così fan tutte “) ja Teine daam („Võluflööt“), Clorinda (Rossini „ Tuhkatriinu “), Valencienne (Lehári „Lõbus lesk “) jpt. Markii de Faublas `d kehastas sedapuhku bariton Renè Soom, kelle etteastega võib üldjoontes rahule jääda, kui jätta seejuures mainimata kohati arusaamatu diktsioon nii dialoogide kui laulunumbrite juures. Tõepoolest, näitlejameisterlikkuse eest saab Soom suured plusspunktid, kuna tema kehastatud Aristide mõjus publikule ääretult loomutruuna ning muheda karakterina. Tema rollide hulgas on Estonias olnud Jevgeni Onegin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Don Quijote (Leigh’ „Mees La Manchast“), „Achillas (Händeli „ Julius Caesar “), Juss (Raadiku „Vargamäe tõde ja õigus“), Aristide de Faublas (Ábrahámi „Savoy ball“), Edwin ja Boni (Kálmáni „Silva Tisenhusen“), Parun Douphal (Verdi „La traviata “), Teine külaline ja Ameerika kindral (Tüüri „Wallenberg“), Marullo (Verdi „Rigoletto“) jpt. Värske näona mõjus Daisy Darlingtoni kehastanud Maris Liloson, kes oma üdini positiivse hoiakuga ning meeldivalt vallatu käitumisega suutis pealtvaatajate suudmitmel korral muigele ajada. Siiski tahaksin ma siinkohal natuke norida Lilosoni diktsiooni kallal, mistõttu paljud olulised repliigid jäid kohati arusaamatuks, muutes seeläbi tegevustiku mõistmise kohati keeruliseks. Samuti ei suutnud Liloson paaril korral kontrollida oma hääles tekkinud kerget värinat soolonumbri ajal.Tema ooperirollide hulka kuuluvad Pamina (Mozarti „Võluflööt“), Carolina (Cimarosa „Salaabielu“), Clarice (Haydni „Elu Kuu peal“), Hannerl (Schuberti/Berté „Kolme neitsi maja“) jpt. Minu jaoks kujunes aga õhtu suurimaks üllatajaks alati humoorikas Märt Avandi , kelle kehastatud Mustafa Bei oli vaieldamatult kogu etenduse humoorikaim ja meeldejäävaim karakter . Milline suurepärane türgi keele aktsent , millised pisaraid pühkima panevad repliigid! Tuleb tunnistada, et ka laulmise poole pealt tuli Avandi kõigi nüanssidega suurepäraselt toime.Tõeliselt suurepärane etteaste Avandi poolt. Eesti Draamateatris on ta loonud mitmeid rolle, nende hulgas Lõoke (Kitzbergi „Suur kosjasõit“) ja Liilia (Molnári „Liilia“, mõlemad Kõrgema Lavakunstikooli diplomilavastused, 2002) Avandi on mänginud ka filmides „Malev“ (Exitfilm, 2005), „Tulnukas ehk Valdise päästmine 11 osas“ (Parunid ja vonid, 2006), „Mina olin siin“ (Amrion, ETV,2008), telesarjas „Tuulepealne maa“ (ETV, 2008) jpt. Ning otse loomulikult tegi suurepärase etteaste Tangolitat kehastanud sopran Juuli Lill, kes mõjus laval äärmiselt meeldiva ning suursuguse tegelaskujuna. Juuli Lille diktsioon oli juba klass omaette , tema kasutatud väikesed nüansid dialoogides ja sooloesituses mõjusid äärmiselt värske ja peenekoelisena. Oli näha, et Lill tundis end oma rollis hästi ning see peegeldus ka publikule. Lille repertuaari kuuluvad Carmen ja Mercédès (Bizet’ „Carmen“), Brangäne ( Wagneri „Tristan und Isolde “), Cornelia (Händeli „Julius Caesar“), Siébel (Gounod’ „Faust“), Tšaikovski rollidest Filipjevna, Olga („Jevgeni Onegin“) ja Krahvinna („Padaemand“), Tangolita (Ábrahámi „Savoy ball“) jpt.
Operett on teadupärast lõbusa sisuga elurõõmus lavateos , milles tähtsaimal kohal on muusikalised etteasted. Seepärast tahaksin ma siinkohal veel korra kiita solistide poolt ettekantud kauneid laulunumbreid, mille esitamine nõudis pikka ja pingelist ettevalmistust ning võimet panna sõnadesse oma tõelised emotsioonid , kaasata sellesse killuke oma hingest. Laule, mis mulle operetist „Savoy ball“ eredamalt meelde on jäänud, on mitmeid. Neist esimesena tooksin välja Märt Avandi esitatud laulu „Türgi suudlus “ , mis tuli Avandil oodatust märksa paremini välja( raskeks muutis selle laulu tõsiasi, et Avandi oli sunnitud seda laulma türgi aktsendiga, mis kippus küll vahepeal ära kaduma). Teise lauluna tooksin välja Juuli Lille esitatud loo „Tourjours l`amour“ , mis pälvis koheselt ka publiku suure heakskiidu, nõudis Juuli Lillelt suurt vokaalset pingutust. Kolmandana tooksin esile Maris Lilosoni esitatud loo nimega „Känguru fox“, mis oma lõbususega mõjus meeldiva vahepalana pikkade dialoogide keskel.
Kokkuvõtteks võin öelda nii palju, et kolm ja pool tundi kestnud paljukiidetud etendus ei suutnud mind üllatada muuga kui suurepärase näitlejatööga ja mõnede meeldejäävamate muusikapaladega, seejuures puudus uuslavastusel kindlalt paika pandud süžee , mistõttu eriti viimane vaatus kippus tohutult venima. Mart Sander ei suutnud minu arvates kogu etendust siduda ühtseks tervikuks viisil, mis oleks hoidnud publikut terve aja põnevuses ja ootusärevuses. Ilmselgelt oli Sander ülehinnanud oma võimeid luua 1930.aastate stiilis Hollywoodilik lavastus , tulemuseks seejuures üpris kesine keskklassile suunatud lavastus, milles puudus olenemata suurepärasele näitlejatööle kaasahaaravus. Mina isiklikult oleks soovinud näha märksa rohkem laulu-ja tantsunumbreid, selle asemel oli Sander risustanud etendust paljude mittevajalike dialoogide pikkade pausidega. Kuid see on kõigest minu kui teatrikülastaja arvamus, mitte kirjapandud tõde.