Uus kogemus “Minu veetlev leedi” (0)

Uus kogemus 
 
   Meie klass käis 18.märts Estonias E.Loewe muusikali “Minu veetlev leedi” vaatamas. Dirigent  
oli Lauri Sirp ning peaosades olid Janne Ševtšenko, Rene Soom, Priit Volmer , Riina Airenne , 
Helgi Sallo ja Mart Laur . Lavastus ja tantsulised liikumised olid Ago-Endrik Kerge poolt, 
lavakujundus Liina Keevallik’u, kostüümid olid Liina Pihlak ’i poolt valitud ning tantsuseaded 
Eduard Korotin’i. Etendus toimus kahes vaatuses . Muusikal oli meeldiv ja minu jaoks uus 
kogemus, kuna käisin esimest korda muusikali vaatamas.  
   Esinejad tegid oma tööd hästi ja vahepeal oli väga naljakaid kohti. Kahjuks ei saanud ma alati 
kõigest aru, mida esinejad ütlesid. Nad kas ei rääkinud piisavalt selgelt või ei kostunud. Õnneks 
olid üleval inglise keelsed subtiitrid ning ma sain sealt lugeda, kui midagi arusaamatuks jäi.  
Kui näitlejad laulsid, siis kostus see paremini. Mulle väga meeldisid need kohad, kus Eliza  
kõrgeid noote laulis . Kõige naljakamad tegelased olid Eliza isa ja tema kaks sõpra, kes purjakil 
tantsisid ja laulsid. Pillimängijate juures panin tähele, et neid on vähem kui ballettides, aga 
sellegipoolest tegid nad oma tööd hästi ja paljudes kohtades oli see väga effektne ning andis 
näitlejate tegevusele palju juurde. Näitlejate kostüümid olid muusikalile sobilikud ja kõige 
kaunim oli muidugi Eliza valge kleit.  
   Esimest korda nägin, et Estonias on liikuv põrand, ning see oli väga lahe. Mulle meeldis, 
kuidas see aeg-ajalt jälle keerles ja rohelistes kostüümides mehed tulid, ning asju ära viisid ja 
teisi tõid. Alati jäi mulle silma see lühter, mis pikalt alla langes laest, kui Higgins ’i tuba tuli. 
Üleüldiselt meeldis mulle lavastuse dekoratsioon. See oli väga hästi läbi mõeldud. Tantsud olid 
samuti ägedad. Nad tantsisid koos gruppides ja osades tantsudes tegid nad liigutusi sama aegselt, 
mis oli effektne. 
   Etenduse lõpp oli minu jaoks ootamatu , kuna arvasin, et Eliza abiellub selle mehega, kes 
temasse ära armunud oli ja talle pidevalt kirju saatis. See lõpp ei olnud otseselt pettumus, kuid 
imelik. Eliza oli noor kaunis neiu ja Higging oli vanem kiilakas mees. Ma ei arva, et nad kokku 
sobivad, sest Higgins oleks võinud vabalt ta isa olla, kuna ta tundus Eliza’st nii palju vanem 
olevat. 
   Kui ma varem sõna “muusikal” peale mõtlesin, siis ei tulnud mul kohe kõige positiivsemad 
mõtted. Seal lauldakse ja tantsitakse koos gruppides tavaliste tegevuste vahel, ning see ei ole 
minu arvates üldse realistlik. Pärast seda kogemust muutus see arvamus. Arvan, et see esitus oli 
pigem tavapärane, sest sarnaseid asju võis sellisel ajal tõesti juhtuda. Etendus oli huvitav, 
naljakas ja ootamatu. Soovitaksin esinejatel veidi kõvemini rääkida, et järgmisel korral kõik 
arusaadav oleks. Üldpildis siiski meeldis mulle see muusikal ja