Sissejuhatus sotsioloogiasseNB!
Selle konspekti on kirjutanud Tarmo
Strenze , aga loengu selle teema
kohta pidas mäletatavasti
Henn Käärik. Tuleb tunda nii loengut kui
konspekti. Kui keegi leiab mingeid vastuolusid loengu ja konspekti
vahel, siis andke mulle (Strenzele) teada.
Sotsioloogia ajalugu –
klassikaline sotsioloogia
Sotsioloogia ajaloos võib
eristada kolme perioodi:
Eelajalugu
– enne sotsioloogia mõiste tekkimist
Klassikaline
sotsioloogia – 19. sajandi keskelt kuni 20. sajandi esimesed
dekaadid.
Tänapäeva
sotsioloogia – alates u. 1920ndatest
aastatest Kui oleks vaja nimetada kolm
sotsioloogiat kõige enam mõjutanud
autorit , siis oleks nendeks
ilmselt (kronoloogilises järjestuses) Karl
Marx ,
Emile Durkheim ja
Max
Weber . Lisaks neile käsitletakse järgnevalt veel kolme olulist
klassikut : August
Comte ,
Herbert Spencer ja Vilfredo Pareto.
Auguste Comte (1798 – 1857)
Sotsioloogia
mõiste autor. Lisaks sellele kasutas ka mõistet “sotsiaalne
füüsika”.
Positivism Comte peetakse positivismi
rajajaks. Positivism on filosoofia vool, mille järgi omavad mõtet
ainult sellised teadmised, mis on ammutatud kogemusest ja mille
tõesust saab kogemuse baasil kontrollida. Ülimaks teadmiste
ammutamise
meetodiks teadus.
Abstraktne filosofeerimine on mõttetu.
Ühiskonna
arengustaadiumidInimühiskond
(täpsemalt: ühiskonnas domineeriv mõtteviis) on läbinud kolm
staadiumi:
Teoloogiline staadium (aegade algusest – u. 1300 a.) – maailma mõisteti üleloomulike jõudude (jumal) kaudu.
Metafüüsiline staadium (1300 – 1800) – maailma mõtestati abstraktsete ideede ( headus , õiglus) abil.
Positiivne staadium (1800 – aegade lõpuni) – maailma mõistetakse teaduslikult.
Teaduste hierarhia
Selle
alusel kui kiiresti on jõutud positiivsesse staadiumisse võib teadused järjestada järgnevalt: astronoomia , füüsika, keemia, bioloogia , sotsioloogia
Herbert
Spencer (1820 – 1903)
Evolutsionism
19.
saj teisel poolele sai väga populaarseks evolutsiooni idee. Spencer
oli 19. saj üks tuntumaid evolutsiooniteoreetikuid.
Evolutsioon on kogu maailmas toimuv universaalne protsess. Evolutsioon toimub
kolmel peamisel tasandil:
- anorgaaniline evolutsioon
- orgaaniline evolutsioon
- sotsiaalne evolutsioon
Evolutsiooni
peamised seaduspärad on:
Militaarne
ja industriaalne ühiskond
Inimühiskonna
arengus võib täheldada trendi, milles militaarne ühiskonnatüüp
asendub industriaalsega.
- Militaarne ühiskond on sõjakas, riik on tsentraliseeritud ja ei võimalda inimestele palju vabadusi, inimese juures väärtustatakse patriotismi, kuulekust.
- Industriaalne ühiskond on rahumeelne , detsentraliseeritud, inimeste tegutsemisvabadus on suur, inimese juures hinnatakse iseseisvust, ettevõtlikkust.
Sotsiaaldarvimism
Spencer
uskus, et Darwini loodusliku valiku teooria kehtib ka inimühiskonnas.
Seda väljendab lause “ survival of the fittest”
– tugevamate ellujäämine. Seega tugevamad inimesed (ja
ühiskonnad) tõrjuvad aja jooksul välja nõrgemad.
See
on loomulik protsess ja riik ei tohi seda takistada.
Sotsiaalne
organism
Ühiskond
on mitmes mõttes nagu organism: inimindiviid ühiskonna jaoks = rakk organismi jaoks, grupp = kude, teed ja ehitised = skelett , hüvede
jaotus = vereringe , käsklused ja regulatsioon = närvisüsteem,
majandus = toitumine.
Aga
siiski on nende vahel ka olulised erinevused: organismi kõik osad on
allutatud terviku huvidele, ühiskonna puhul on aga tervik (ühiskond)
allutatud osade (inimeste) huvidele; organismis on teadvus
lokaliseeritud ühte ossa (ajju), ühiskonnas on see aga erinevate
inimeste peades laiali.
Karl
Marx ( 1818 – 1883)
Peateosed : Saksa ideoloogia
(1846), Kommunistliku partei manifest (1848), Kapital
(I köide – 1867, II ja III köide ilmusid postuumselt 1885 ja
1894), Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad
(ilmus postuumselt 1932).
Materialistlik
ühiskonnateooria
Marx oli materialist , kuna väitis,
et inimese materiaalne tegevus elatusvahendite (toidu, peavarju jms) hankimise nimel määrab ära selle, mida inimene mõtleb, millest
unistab jne.
Ühiskonna võib jagada kaheks
sfääriks – baasiks ja pealisehituseks.
- Ühiskonna baas on majandus. Majanduse all võib silmas pidada tootmist e. elatusvahendite hankimist, mis on kõikidest inimtegevuse vormidest kõige varasem ja olulisem. Seetõttu on majandus ka kõige olulisem osa ühiskonnast, määrates ära kõikide teiste ühiskonna sfääride tunnused.
- Pealisehituse all peetakse silmas selliseid nähtusi nagu seadused, riigikord , religioon , kunst jne. Need on mõjutatud baasi poolt, aga baasi mõjutavad nad minimaalselt.
Baas
koosneb kahest komponendist – tootmisvahenditest ja
tootmissuhetest.
- Tootmissuhted – kuna inimesed ei saa endale ihuüksi elatusvahendeid toota, siis peavad nad selle jaoks astuma teatud tootmissuhetesse. Tootmissuhted määravad ära tööjaotuse ja saadava produkti jagunemise inimeste vahel.
Tootmisvahendid
ja –suhted moodustavad kokku tootmisviisi .
Klassid
Igat inimest võib iseloomustada selle alusel, milline on tema suhe
tootmisvahenditega, st. kas ja milliseid tootmisvahendeid ta omab.
Tootmisvahendite omamise alusel jagunevad inimesed klassidesse.
Kapitalistlikus
ühiskonnas on näiteks kaks klassi – kapitalistid (need kes omavad
maad, tööriistu ja kapitali) ja töölised (need kes omavad ainult
iseenda tööjõudu). Tootmisprotsessis müüvad töölised oma
tööjõudu kapitalistile ja kapitalist maksab neile selle eest nii
vähe kui võimalik. See osa tööliste poolt tehtud tööst, mille
eest kapitalist neile ei maksa on lisaväärtus
ja moodustab kapitalisti kasumi. Seega kapitalist ekspluateerib
töölist.
Võõrandumine
Inimese
olulisim omadus on võime teha mitmekülgset tööd. Kapitalismi
tingimustes ei saa tööline seda omadust rakendada, kuna töölise
töö vabrikus on ühekülgne ja tema jaoks vastumeelne. Tööline
seega võõrandub oma tööst (ta ei kontrolli seda) ja töö
produktist (tema poolt loodud produkt on tema jaoks täiesti võõras).
Ühiskonna
areng
Ajalugu
kujutab endast tootmisviiside vaheldumist. Kokku eristas Marx viit ühiskonna tüüpi e. tootmisviisi, mis peaksid vahelduma allpool
toodud järgnevuses:
- ürgühiskond (klassideta ühiskond, primitiivne kommunism );
- orjanduslik ühiskond (orjapidajate ja orjade klass);
- feodalism (feodaalide ja talupoegade klass);
- kapitalism (kapitalistide ja tööliste klass);
- kommunism (klassideta ühiskond, arenenud kommunism).
Tootmisvahendid
arenevad ühtlaselt tõusvas joones seoses inimeste arvu kasvuga ja
tööriistade ning teadmiste täiustumisega. Tootmissuhted arenevad
aga ebaühtlaselt, kuna valitsev klass ei taha loobuda oma
privileegidest ja püüab seega arengut takistada. Seetõttu toimub
üleminek ühelt ühiskonnatüübilt teisele revolutsiooni teel,
mille käigus asendatakse varasemad tootmissuhted uutega.
Klassivõitlus
Ühiskonna
arengu mootoriks on klassivõitlus. Valitsev ja mittevalitsev klass
on alati konfliktis - allasurutud klassi huvides on valitsev klass kukutada , valitseva klassi huvides on olemasolevate tootmissuhete
säilitamine.
Klassi
liikmed ei ole oma huvidest alati teadlikud:
- klass an sich (klass iseendas ), inimesed kes ei mõista oma klassihuve;
- klass für sich (klass iseenda jaoks), inimesed kes mõistavad millisesse klassi nad kuuluvad ja millised on nende klassihuvid.
Kui
töölisklass saab oma huvidest teadlikuks (st. kui tekib
klassiteadvus),
siis toimub sotsialistlik revolutsioon ja üleminek kommunismile.
Valitsev
klass kaitseb oma positsioone nii otseste vahenditega, mis ei lase
allasurutud klassil oma huve realiseerida (seadused, politsei, armee )
kui ka kaudsete vahenditega, mis hoiavad ära klassiteadvuse
tekkimise allasurutud klassil (selleks luuakse ideoloogia
– ideede kogum mis õigustab valitseva kassi võimu).
Emile
Durkheim (1858 – 1917)
Peateosed: Tööjaotus
(1893), Sotsioloogia meetodid ( 1895 ), Enesetapp (1897),
Religiooni elementaarsed vormid (1912).
Sotsiaalsed
faktid
Sotsioloogia
uurimisobjektiks on sotsiaalsed faktid. Samamoodi nagu füüsikalised
faktid on ka sotsiaalsed faktid (näiteks elanike arv riigis,
riigikord, religioon, majanduslik arengutase, keel, kombed jne)
üksikindiviidist sõltumatud nähtused – nad pole ühegi
konkreetse inimese poolt loodud, vaid on pigem paljude inimeste
ühislooming; samas suruvad nad ennast üksikindiviidile peale,
mõjutavad indiviidi käitumist viimase tahtest sõltumatult.
Sotsioloogia ei pea seega uurima üksikindiviidi ja tema tegevust,
vaid paljude inimeste tegevuses sündivaid fakte.
Sotsiaalsed
faktid võib jagada:
Kollektiivne
teadvus – moodustub individuaalsete teadvuste baasil, aga on neist
siiski sõltumatu. Inimeste teadvused peegeldavad osaliselt
kollektiivse teadvuse sisu.
Tööjaotus
Primitiivset
ühiskonda hoiab koos mehaaniline solidaarsus
– inimesed on sarnased, tegelevad kõik samade tegevustega,
üksikindiviidi tähtsus on väike; õigusnormid on repressiivsed,
karistavad.
Modernset
ühiskonda hoiab koos orgaaniline
solidaarsus
– inimesed on erinevad ja tegelevad erinevate tegevustega,
üksikindiviidi tähtsus on suur; nende vahel on tööjaotus, nad
sõltuvad teiste poolt loodud produktidest.
Tööjaotus tekib ja süveneb
ajaloo jooksul, kuna seoses inimeste arvu ja asustustiheduse kasvuga
ei saa kõik tegeleda sama asjaga ilma, et sotsiaalne kord laiali
laguneks. Ühiskonna säilimise huvides hakkavad inimesed seega spetsialiseeruma .
Religioon
Inimelu võib jagada kaheks sfääriks:
- igapäevane, profaanne sfäär; see millega inimesed suurema osa ajast tegelevad, mis on nende jaoks tavaline (näiteks töö);
- püha, sakraalne sfäär; sellised nähtused ja tegevused, mis on inimeste jaoks erilised, millesse suhtutakse austusega. Religioossed ideed ja toimingud kuuluvad sellesse sfääri.
Religioossete
ideede allikaks on tegelikult ühiskond. Inimesed on juba aegade
algusest peale tunnetanud, et on olemas mingi kõrgem jõud, mis
nende tegevust juhib ja mis ei sõltu nende tahtest. Inimesed arvavad , et selleks seletamatuks jõuks on jumal, aga tegelikult on
selleks kollektiivne teadvus.
Ühiskonnas
domineeriv religioon peaks kuidagi kajastama seda ühiskonda kus ta
on tekkinud. Näiteks ühiskonnas kus inimeste vahel valitseb suur
ebavõrdsus, on ka üleloomulike olendite suhted samasugused.
Modernses
ühiskonnas traditsioonilise religiooni tähtsus langeb. See ei
tähenda, et religioon kaob, vaid et see omandab uue näo – seoses
süveneva tööjaotusega ja inimeste vaheliste erinevuste
suurenemisega ei suuda “jumala religioon” enam ühiskonda koos
hoida ja selle asemele peab tulema “inimese religioon”, selline
religioon kus austatakse inimest, tema individuaalsust ja vabadust.
Enesetapud
Durkheim’i uurimust enesetapu sotsiaalsete põhjuste kohta peetakse tihti
esimeseks empiiriliseks sotsioloogiliseks uurimuseks. Ta leidis, et
sutsiidide arv ühes ühiskonnas on aja jooksul väga stabiilne, see
ei kõigu eriti sõltuvalt majanduslikust arengust või
poliitilistest muutustest; samuti ei sõltu enesetappude arv eriti
elanike (vaimsest) tervisest. Durkheim järeldas, et suitsiidide tase
riigis sõltub ühiskonna moraalsest kliimast , mille üheks näitajaks
on valitsev religioon – protestantlikes riikides on enesetappe
rohkem kui katoliiklikes, kuna viimastest on tugevamad religioossed
kogukonnad ja inimestel on väiksem risk oma muredega üksi jääda.
Enesetappude
liigid lähtudes nende põhjustest:
Egoistlikud – sotsiaalsete suhete puudumise, teistest inimestest võõrandumise tagajärjel toimuv suitsiid .
Altruistlikud – liiga tugevate sotsiaalsete suhete tagajärjel toimuv suitsiid, inimene ohverdab end teiste nimel.
Anoomilised – radikaalsete sotsiaalsete muutuste ajal toimuv suitsiid, sotsiaalsed normid on liiga nõrgad. Anoomia – normitus, olukord kus ei kehti mingeid norme ja seadusi.
Fatalistlikud – inimene allub tugevale sotsiaalsele survele, sotsiaalsed normid on liiga tugevad.
Max
Weber (1864 – 1920)
Peateosed:
Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim
(1905), Ühiskond
ja majandus
(ilmus postuumselt 1922).
Mõistmine
Mitmete
Saksa filosoofide eeskujul väitis Weber, et sotsiaalteadused ei saa
läheneda oma uurimisobjektile nii nagu loodusteadused . Kui viimased uurivad ainult objektide (näiteks aatomite, molekulide) käitumise
väliseid põhjusi, siis need teadused mis uurivad inimest, peavad
arvestama, et nende uurimisobjekt on eriline, kuna omab teadvust,
mõtteid, tundeid jms. Seetõttu peab sotsiaalteadlane oma
uurimisobjekti mõistma (saksa k. verstehen),
tema käitumise motiividest aru saama ja alles seejärel käitumise
põhjused välja tooma .
Ideaaltüübid
Kuna reaalsus on väga keeruline ja mitmekesine , siis peab igasugune
teadus, sealhulgas ka sotsioloogia, tegelikkust lihtsustama, reaalse
maailma mitmekesisusest abstrahheeruma. Seega peab teadlane looma oma
uurimisobjekti ideaaltüübi e. puhta tüübi e. lihtsustatud mudeli,
mis võtab kokku kõik selle objekti olulised omadused ja jätab
kõrvale kõik mitteolulise. Siis saab reaalselt eksisteerivaid
objekte võrrelda nende ideaaltüübiga.
Sotsiaalne
tegevus
Erinevalt
Durkheimist arvas Weber, et sotsioloogia peab uurima eelkõige
indiviidide tegevust.
Tegevus
on selline käitumuslik akt, millele seda sooritav indiviid omistab
subjektiivse mõtte. Sotsiaalne tegevus on selline tegevus, mille
subjektiivne mõte arvestab teiste inimestega.
Sotsiaalse
tegevuse ideaaltüübid:
Sihiratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on võimalikult väikese vaevaga saavutada soovitud eesmärk.
Väärtusratsionaalne tegevus – tegevus mille eesmärgiks on täita teatavaid reegleid, teatavat kohust.
Traditsionaalne tegevus – tegevus mis lähtub sissejuurdunud harjumusest.
Afektiivne tegevus – tegevus mis toimub emotsioonide mõjul.
Domineerimise
tüübid
On olemas kolm poliitilise võimu
e. domineerimise ideaaltüüpi:
Legaalne domineerimine – töötajad täidavad ülemuse käsku, sest seadus näeb nii ette.
Traditsionaalne domineerimine – teenrid täidavad härra käsku, sest nii on alati olnud.
Karismaatiline domineerimine – jüngrid täidavad juhi käsku, sest viimasel on erilised omadused.
Kapitalismi
tekkimine
Weberi kõige kuulsam töö, “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”,
käsitles kapitalistliku majandussüsteemi teket. Erinevalt Marxist
arvas ta, et religioon mõjutab olulisel määral majanduse arengut.
Kapitalism tekkis suures osas tänu kalvinismile (üks protestantliku
religiooni vorm).
Kalvinistlik
õpetus ütleb, et Jumal on juba enne inimese sündi otsustanud, kas
konkreetne inimene läheb peale surma paradiisi või põrgusse ja et
inimesel endal pole mingit võimalust Jumala otsust muuta ega isegi
seda teada saada. Olles mures oma saatuse pärast, püüab inimene iseendale tõestada, et ta on äravalitud ja elab seetõttu väga
korralikku elu, teeb usinalt tööd, on kokkuhoidlik ja kasvatab oma
varandust. Selline ellusuhtumine on aluseks kapitalistlikule kasumi
saamisele orienteeritud väärtuste süsteemile. Kasumi saamise
eesmärk ei olnud seejuures mitte mugav elu, vaid Jumala poolt ette
näidatud kohuse täitmine. Seetõttu ei kulutanud protestandid kogutud varandust kohe ära, vaid investeerisid selle, tänu millele
majandus arenes.
Vilfredo Pareto (1848 –
1923)
Loogiline ja mitteloogiline
käitumine
Inimkäitumise
võib jagada:
- loogiline ( ratsionaalne ) käitumine, selline mille puhul tegutseja poolt valitud vahendid vastavad tegevuse eesmärgile;
- mitteloogiline (ebaratsionaalne) käitumine, vahendid ei vasta eesmärgile.
Suurem
osa inimkäitumisest on mitteloogiline ja seda peabki sotsioloogia
uurima.
Jäägid
Mitteloogiline
käitumine tuleneb jääkidest. Jäägid on põhimõtteliselt instinktid , mis inimese tegevust mõjutavad.
Olulisemad
jäägid inimeses:
Inimesed
annavad oma mitteloogilisele käitumisele mitmesuguseid põhjendusi,
näiteks viitavad autoriteedi eeskujule või traditsioonile. Need
põhjendused on enamasti valed, kuna ei vasta käitumise tegelikele
põhjustele (jääkidele).
Eliidiringlus
Erinevates
inimestes domineerivad erinevad jäägid. Poliitikuid saab neis
domineeriva jäägi alusel jagada:
- emarebased: kannavad endas eelkõige kombinatsioonide jääki
- isalõvid: kannavad endas eelkõige agregaatide püsivust.
Need
poliitikute tüübid vahelduvad ühiskonna eliidis perioodiliselt.
Emarebaste valitsemise aeg on majanduskasvu, uuenduste aga ka
moraalse allakäigu aeg. Kuna emarebased ei suuda rakendada jõudu, haaravad võimu isalõvid, kes kehtestavad “kõva käe”
poliitika. Isalõvide valitsemise ajal hakkab majandus alla käima,
mistõttu tekib uuesti vajadus emarebaste järele eliidis ning
viimased hakkavad taas eliiti imbuma.
7
Kõik kommentaarid