kirjakeelele olulise osa registeerida ÕS 1999. Eraldi loendit uuemast sõnavarast ei koostatud, kuigi viimane õigekeelsussõnaraamat ilmus aastal 2006, kuhu lisati uuemaid sõnu. ÕS 1999 ettevalmistamine käis ajal kui iga päev võis tuua midagi uut ja koostajatel oli raske otsustada, mida võtta ja mida jätta. Samuti on koostatud ka mahukas LEKS-baas seletussõnaraamatu uue väljaande täiendamiseks. Sõnavara täiendamise viisidest rääkides üritatakse eristada leksikaalsete (laenamine, uute tüvede moodustamine), morfoloogiliste (tuletamine, liitmine) ja semantiliste (tähenduse muutumine) vahendite kasutamist. 1990. aastatel käibele tulnud sõnavaras need moodused põimuvad. Laensõnad on oma keelega kohanenud keelendid, mis pärinevad mõnest teisest keelest. Struktuurivõõruse või omasuse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. Kõnealusel perioodil on peamine tegur olnud inglise keel. Näitena võib tuua sõnu nagu disko, faks, fänn, gei, hitt,
Grammatikalsieerumine/grammatiseerumine 1. Üks teadvustamata, aga universaalselt toimiv keele muutuse mehhanism on grammatikaliseerumine. See on kognitiivne protsess, seetõttu ongi universaalne ja esineb igas keeles. Grammatikaliseerumine on leksikaalsete üksuste muutumine grammatilisteks üksusteks (s.o. ,,tavaline" sõna muutub grammatiliseks sõnaks, nt prepositsiooniks, partikliks, abiverbiks jne). Selleks, et aru saada, mis toimub, tuleb rääkida tähenduse liikidest. 2. Tähenduste liigid: leksikaalne (tähendus tavamõttes, nt sõitsin 'liikusin ratta, auto, rongi, bussi jm sõidukiga') ja grammatiline (nt sõitsin lihtminevik, ainsuse 1. pööre). Lähtudes
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute
keeles siiski täisväärtuslikeks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest. Abstraktsed ehk grammatilised käänded nimetav, omastav ja osastav - näitavad peamiselt nimisõna(fraasi) süntaktilisi funktsioone, st nad kannavad väga üldist laadi grammatilisi tähendusi (aluse, sihitise jms tähendust). Nende tähenduste esinemine ei olene kuigivõrd sõna leksikaalsest tähendusest ja tavaliselt pole nad väljendatavad leksikaalsete vahenditega (määr- või kaassõnadega). Konkreetsed ehk semantilised käänded kannavad kitsamalt piiritletavaid tähendusi, mille esinemine oleneb sõna leksikaalsest tähendusest ja mis on paljudel juhtudel väljendatavad ka leksikaalsete vahenditega (määr- või kaassõnadega). Kuid konkreetsetel käänetel on ka abstraktsemaid kasutusvõimalusi, mille korral vastavat tähendust ei saa leksikaalsete
Morfeemid jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks. Afiksid on seotud morfeemid. Morfoloogia jaguneb sõnade muutmiseks ja sõnade moodustamiseks. Sõnade kompositsioon tähendab liitsõnade moodustamist. Tuletusalune sõna e alussõna on see, millest on moodustatud uus tuletis. Igal sõnal on juur. Liidete ees olev alussõna tüvi võib varieeruda. Muutemorfeemide (tunnuste ja lõppude) abil väljendatakse süntaktilisi suhteid. Derivatsioonisufiksiteks on nii grammatiliste kui ka leksikaalsete morfeemide tunnuseid. Derivatsioon, mis muudab alussõna sõnaliiki või tema semantilis-sõntaktilist funktsiooni, on muutederivatsioon. Juurmorfeemid kannavad sõna põhitähendust ja võivad esineda üksi ja koos teiste morfeemidega. Deverbaal on tuletis, mis on tuletatud vaid verbist. Denominaal on tuletis, mis on tuletatud vaid noomenist. Tuletised tegema, tegemine, tegija, tegu ja tehtu on deverbaalid.
vahendatavatesse nähtustesse suhtub. Emotsioonide kohta saame oma teadmised subjektiivse kogemusena vahetult ja tegelikult on ainult selle põhjal võimalik otsustada, mida me parajasti täpselt tunneme. Öelda, milline on inimese iseloom saab ainult siis, kui võrrelda teda kas teiste inimeste või vaikimisi aktsepteeritud normiga. Eesti keeles osutus leiduvat neli emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm ja kurbus, mis moodustavad eestlaste leksikaalsete emotsiooniteadmiste tõenäoliselt olukorrast olenematu kõigile kättesaadava põhitasandi. (Vainik, Orav 2005 : 10) H. Orav viis aastatel 2003-2004 läbi iseloomuomaduste sõnavara uuringu intervjueerides suuliselt 100 inimest. Küsitlus koosnes neljast osast, kus inimestel paluti öelda hetkel meeldetulevaid omadusi tähistavaid sõnu: 1) inimese iseloomu kohta üldiselt, 2) sümpaatse/ebasümpaatse tuttava iseloomu kohta, 3) eestlase iseloomu kohta
TEGUMOOD Lauset, mille alus märgib tegijat nim aktiivseks. Aktiivset tegumoodi nim iskuliseks tegumoeks. Lauset, kus tegija puudub nim passiivseks lauseks. Tegija ebamääraseks jäämist umbisikuliseks tegumoeks. Olevik loetakse Lihtminevik loeti Täisminevik on loetud Enneminevik oli loetud AEG Olevik tegevuse toimumine kõnehetkel. (poiss sööb) Minevik tegevuse toimumine enne kõnehetke. (poiss luges raamatut) Tulevik tulevikule osutatakse eesti keeles leksikaalsete vahenditega. (tunnid hakkavad toimuma). KÕNEVIIS Kindel tegevus on reaalne. (loen raamatut) Tingiv tegevust näit võimaliku, kavatsetuna. (sa loeksid) Käskiv väljendab käsku. (sa loe) Kaudne (teade ei edastu kõnelejat, vaid kelleltki teiselt. (ta olevat lugenud) Mõõtev väljendab käsku, mis on suunatud kõnelejalt kolmandale isikule. (Jüri tehku see töö ära)
väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. e. Moodustaja - (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. f. Transitiivne lause/verb - Sihilisus ehk transitiivsus on tegusõna omadus väljendada sihilist, suunatud tegevust ja siduda endaga grammatiline objekt ehk sihitis. Transitiivsus kuulub öeldise leksikaalsete kategooriate hulka. Laused, mille öeldist laiendab sihitis, on transitiivlaused. Verbid, mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, on sihilised tegusõnad ehk transitiivverbid: arvama, mõistma, usaldama, petma, üllatama. g. Intransitiivne lause/verb - laused, milles öeldise juures sihitis puudub. Verbid, mis tavaliselt koos sihitisega ei esine, on sihitud tegusõnad ehk
- 6) lausestruktuurist väljapoole jäävad interjektsioonid e hüüdsõnad. II loeng Teemad: 3) Sünonüümia, homonüümia, polüseemia M. Hint "Häälikutest sõnadeni" 279-286 (esimeses trükis 216-223) 4) Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus. Kollokatsioonid, tähendusvõrgustik Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 241-250 Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 255, 260-269 Leksikaalsed suhted Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi võtame aluseks järgmise kaksikjaotuse: 1) sama või lähedane tähendus - erinev vorm a) sünonüümid (nuga ja väits) b) antonüümid (hea ja halb) c) hüponüümid (roos hüponüüm ja lill hüperonüüm) 2) sama või lähedane vorm - erinev tähendus (suhe kahe lekseemi vahel) a) homonüümid (sulg (sule) ja sulg (sulu)) b) paronüümid (enamik ja enamus) Sünonüümia Sünonüümia ehk samatähenduslikkus on kahe või rohkema
Ta on koostanud ka liivi sõnaraamatu, mis ilmus 1938. Aastal. Selles leidub viiteid eesti ja liivi ühissõnavarale ja alamsaksa laenudele eesti keeles. Suure osa oma elust pühendas Andrus Saareste eesti murrete sõnavara kogumisele ja uurimisele. Tema esitas esimesena oma käsiraamatutes ülevaate eesti sõnavara rühmitumisesr päritolu alusel. Seevastu Julius Mägiste lisas omapoolset vene laenude uurimisse, läänemeresoome volga keelte leksikaalsete suhete selgitamisse ja eesti keele vanemate kirjalike mälestiste sõnavara analüüsi. Veel tuleks mainida Julius Margi tööd eesti sõnade etümologiseerimisel ehk sõnade päritolu ja sugulussuhete uurimisel, eriti põllundussõnavara algupära selgitamisel. Arvestavaid lisandusi meie keele sõnaselgitusse on andnud ka dotsent Paula Palmeos ja professor Paul Alvre.(Rätsep 2002: 47-48) Eesti keele sõnavara päritolu uurijate esirinnas on olnud alates 1930. aastate algusest Paul Ariste
" (Arvutimaailm, 2002). Probleemi on lahendatud nii, et korpuste maht on viidud sellel tasemele, et seda saab kasutada erinevatel eesmärkidel. ,,Korpuslingvistikas räägitakse palju korpuse representatiivsusest, mis tähendab seda, et korpuses peaksid olema esindatud kõik (või valitud) tekstiklassid, mis antud kultuuris antud ajavahemikul olemas on ja korpuse balansseeritusest." (Arvutimaailm, 2002). Areng arvutileksikograafia sees on kulgenud arvutisse sisestatud sõnastikutekstidelt leksikaalsete teadmusbaasideni. Arvutisõnastike maht sõltub sisuliselt sellest, milleks seda kasutatakse õigekirjakontrolli puhul on oluline mahukas kuid ülesehituselt lihtne sõnastik, masintõlke jaoks on aga vaja dünaamilist süsteemi. Suureks puuduseks on toodud põhjaliku ,,tänapäevase elektroonilise inglise Eesti ja Eesti inglise sõnastiku puudumine." (Arvutimaailm, 2002). ,,Leksikaalse andmebaasi all mõistetakse arvutileksikoni, kus nii selles sisalduvad
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.
Grammatika - Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik - deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria - koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine - keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused - kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet - häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet - häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.
· sõnastiku struktuuri esitamine XML skeemi vahendusel; · sõnaartiklite toimetamine XML skeemi konteksti alusel; · võimalus sõnaartikleid koostada ja toimetada kollektiivselt ja mitmel kasutajatasemel; · sõnastikuteksti esitamine mitmes eri vaates: XML vorming, tabel, küljendusvaade; · võimalus teha struktuuripõhiseid päringuid; · võimalus eksportida sõnastikutekst MS Wordi küljendusvormingusse. Mis on Eesti Wordnet? Leksikaalsete viidete süsteemi, mille ülesehitus põhineb psühholingvistilisetel teooriatel inimpsüühika leksikaalsest organisatsioonist ja mälust. Riikliku keeletehnoloogia projekti eesmärgiks on andmebaasi laiendamine ja täiendamine, kuid lisa-eesmärgiks oleme võtnud ka kvalitatiivse lähenemise, mistõttu enamus töid tehakse käsitsi. Missugust süntaksianalüüsil põhinevat keeletarkvara luuakse riikliku programmi raames? · grammatikakorrektor
1.1 Laensõnad Laenamine on sõnamoodustuse (liitmise ja tuletamise) ning tehiskeelendite loomise kõrval üks sõnavara rikastamise allikaid. Laenamise all mõistetakse teistest keeltest uute keeleelementide õtmist. Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), -liide (nt vene laen nik), -tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), -tüvi, -sõna, -väljend või tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine. Laensõnade puhul eristatakse kolme laenuperioodi. Esimene neist on 19. sajandi teisest kümnendist 20. sajandi teise kümnendi lõpuni. Teiseks laenuperioodiks peetakse 1920.-1930ndad aastaid ning kolmandaks perioodiks on 1940.-1980ndad aastad. Kuni 80ndate aastate lõpuni laenatud sõnadest, on enamik nn kultuurilaenud. Alates 1980ndate lõpust võib eristada neljandat ajajärku. Sõnavara uuendamise
44. Grammatiliste morfeemide omadusi Grammatiliste kategooriate omadused (ühes keeles üsna stabiilne hulk, fikseeritud positsioon, üldine tähendus, kohustuslikkus, kuuluvus sõna juurde/külge) Tüüpiliste grammatiliste morfeemide omadused:1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid; 2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon (vt täpsemalt õpik lk 131-2); 3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima, kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses); 5) grammatilised
kaugemais sugulaskeelis). Sõnavara päritolu. Põlis, laen ja tehissõnad Laenamise all mõistetakse teisest keelest uute keeleelementide võtmist. Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), liide (nt vene laen nik), tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), tüvi, sõna, väljend või tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine. Eesti keel on palju laenanud kõigilt hõimudelt ja rahvastelt, kellega tal on olnud kokkupuuteid. Hilisemal ajal on lisandunud kirjalik mõju: kirjasõna kaudu oleme mõjutusi saanud kaugemateltki rahvastelt. Tänapäeval oleme taas suuliste mõjukanalite raadio ja televisiooni meelevallas, kirjalikest on juurde tulnud Internet. Laensõnad on enamasti käinud koos kultuurimõjudega: oleme laenanud sõnu koos esemete ja nähtuste endiga
mida saab tavalisel klaviatuuril kirjutada. Kirjeldava keeleteadlase tähtsaim ülesanne on koostada grammatika, sõnastik, tekstide kogumik. Seda eriti, kui keel on väljasuremisohus. Neid materjale saaks kasutada keele taaselustamiseks, taustauuringuteks teistes valdkondades. WALS (The World Atlas of Language Structures) – keelekirjelduste ja grammatikate põhjal koostatud andmebaas, mis sisaldab infot keelte fonoloogiliste, grammatiliste ja leksikaalsete omaduste kohta. WALSis on 160 tunnuste (feature) leviku kaarti, autoripeatükid tunnuste kohta. Põhiliselt suunatud tüpoloogiahuvilistele. Sisaldab üle 2500 keele. Ethnologue – kõige mahukam ja ülevaatlikum maailma keelte andmebaas. Umbes 7106 teadaolevat elus keelt. Keelekirjeldused on korraldatud piirkonniti. Info keelte arengu, keelte ohustatuse kohta ja statistika. Annab: keelte eri nimetused, murrete nimetused, umbkaudse
edasi küsimustega. Saavutatakse suurem usaldus. Täpsemad vastused. Kasutatakse rohkem lahtiseid küsimusi parem meenutus. 48. Millised faktorid mõjutavad laste sugestiivsust? Spetsiifilised ja sunnitud vastustega küsimused, korduvad küsimused, pikk ajavahemik, vihjamine, alandamine, tasustamine, küsitleja staatus, anatoomiliselt detailsed nukud. 49. Kuidas keelelised võimed ja teadmised on sugestiivsusega seotud? Leksikaalsete ühikute ja süntaktiliste struktuuride, mida kasutatakse mälu testimiseks, mõistmine võib erineda sõltuvalt isiku vanusest. Täiskasvanud võivad laste suulisi ütlusi valesti tõlgendada, kuna laste keelelised oskused ei ole nii head kui täiskasvanutel. Erinevad semantilised teadmised võivad viia erinevate järeldusteni sündmuste kohta, mille tunnistajaks oldi. Tavaliselt suuremad teadmised aitavad meenutamisele kaasa. 50. Mis põhjustel valetatakse?
tsiteerimine rõhutamine etnilise kuuluvuse märkimine (ideoloogiline taust) kolmanda isiku vestlusest välja jätmine (kui laps/koer ei tohi teada, millest jutt käib, vahetavad täiskasvanud keelt) Koodivahetuse reeglid: vaba morfeemi piirang (üleminek teisele keelele on võimatu tüve ja afiksi vahel) ja sõnajärje piirang (vahetuse eelnev ja järgnev sõnajärg sama). Interferents = ühe keele mõju teisele. Lähtekeele grammatiliste, leksikaalsete, foneetilise struktuuride kasutamist sihtkeeles ehk eksimist keele reeglite vastu tingituna kahe keele valdamisest. Simultaanne keeleomandamine = kakskeelne esimese keele omandamine. Kaht keelt õpitakse korraga. Passiivne kakskeelsus = mõistab kaht keelt, aga räägib ise üht. Asendav kakskeelsus = varases eas ühe keele asendumine teisega (nt lapsendamise puhul). Chomsky räägib keelesisendivaesusest, mis lapsekeeles tähendab, et laps saab liiga vaese sisendi, et sellest
Tüve ees: prefiks - ebameeldiv Tüve sees: infiks - kellelegi, millelegi Tüve lõpus: sufiks - jalust Seotud morfeeme kõigis keeltes pole, nt vietnami k (nende funktsioonid on jagatud nt abisõnadele, sõnajärjele) Tüüpiliste grammatiliste morfeemide omadused: 1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid; 2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon (vt täpsemalt õpik lk 131-2); 3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima, kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses);
17. Homonüümia liigid Sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõnu nimetatakse homofoonideks (meiereis ja meie reis); Sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu nimetatakse homograafideks looma (sõna loom II- välteline omastav) ja looma (sõna loom III-välteline osastav ja verbi luua ma-tegevusnimi). 18. Sünonüümid (leksikaalsed ja grammatilised) ja antonüümid - Sõnade jagamisel nendevaheliste leksikaalsete suhete järgi olgu aluseks järgmine kaksikjaotus: sama või lähedane tähendus erinev vorm a) sünonüümid nuga ja väits b)antonüümid hea ja halb. Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva. See määratlus ja need näited käivad leksikaalsete sünonüümide kohta
teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal 4) kohustuslikkus kõneleja on kohustatud keeles olevat kategooriat väljendama 5) grammatilised morfeemid kuuluvad mingi sõna juurde, nad on seotud morfeemid. Grammatika grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja nende arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne Abstraktne Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma Viitab suhetele objektide vahel objektidele
polüsünteetiliste keelte tüübi, mille näideteks tuuakse tavaliselt eskimo ehk innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika pärismaalaste keeled. Need on keeled, milles on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Polüsünteetilises keeles ei ole sõna ja lause vahe järelikult sugugi selge. Inkorporatsioon - leksikaalsete morfeemide ühendamisega (eriti seoses muutmisega). Selline ühendamine on tavaliselt seotud adverbiaalide ja objektidega. Keelte klassikaline morfoloogilis-tüpoloogiline jaotamine isoleerivateks, aglutineerivateks, fusiivseteks ja polüsünteetilisteks keelteks ei kehti tänapäeval enam nii üheselt. Vähesed keeled kuuluvad puhtalt ühte tüüpi. Tänapäeval (Comrie 1989) ollakse seisukohal, et ühe nelikjaotuse asemel on kaks
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse vana-kreeka ladina – romaani keeled gooti, ülemsaksa, alamsaksa – germaani keeled sanskrit – indoiraani (indoaaria) Sissejuhatus üldkeeleteadusesse/Keeleteaduse alused 1. Kordamisküsimused sügisel 2015. 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks Kommunikatiivne situatsioon: On 2 osalist – saatja (kõneleja) ja vastuvõtja (kuulaja). Kõneleja saadab signaali kuulajale. Signaal levib mööda mingit kanalit (visuaalne, kuulmise teel). Peab olema mingi vahend, millesse paned oma sõnumi (kood, märgisüsteem) ning tavaliselt on ka mingi müra, mis segab. Inimkeele omadused: •keelemärgi arbitraarsus ehk motiveerimatus –aga: ikoonid ja indeksid; •keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus –aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; •keelesüsteemi duaalsus •keelelise suhtluse...
'inimene' orang+orang 'inimesed', või osaline kordumine, näiteks Uus-Meremaa maoori keele maakuu 'niiske' maakuu+kuu 'väga niiske'. 39. Grammatiliste morfeemide omadusi Tüüpilistel grammatilistel morfeemidel on järgmised iseloomulikud omadused: 1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid; 2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon (morfeemide paiknemise hierarhiatest tuleb juttu edaspidi); 3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima, kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses);
morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust ja grammatilise sõna puhul lisanduvad mitmed mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Nt lugesime = luge- leksikaalne sõna, -si tegevus toimus minevikus, -me tegijaid mitu, kõneleja nende
abisõnadele, sõnajärjele) Keeletüpoloogia 1. Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub: analüütilised laua peal sünteetilised lauale plüsünteetilised 2. Liidetakse: sünteetiline väljendusviis kordused abisõnad Tüüpiliste grammatiliste morfeemide omadused: 1) grammatiliste morfeemide hulka lisandub harva uusi liikmeid; 2) grammatilistel morfeemidel on fikseeritud positsioon 3) neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on väga vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria (nt arvukategooria), siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (kõneleja peab valima, kas ta räägib mingist asjast ainsuses või mitmuses);
helikopter tegelik päritolu kr. helix ’keere, spiraal’ + pteron ’tiib; lend’; 2) rahvaetümoloogia koos formatiivimuutusega - tähendusmuutusega kaasneb ka häälikkuju muutus, nt. prahilaev (keskalamsks vracht ’veos, last, veetav kaup’) Sõnaväljad • Mõiste sõnaväli pärineb 1931. aastast Jost Trierilt, kes kasutas seda tähenduselt seotud sõnade keelesisese struktuuri tähistamiseks (eristus leksikaalsete üksuste sisust lähtudes). • Nt kuuluvad tähenduslikult kokku auto, buss, mootorratas; sinine, punane, kollane – nende omavaheline paradigmaatiline seos on tunduvalt tugevam kui nt. sõnadel buss, riik, sinine. • Sõnaväljadel on vormi- ja sisukülg. Sõnamoodustus leksikoloogia osana • sõnamoodustus kui lingvistiline distsipliin kirjeldab sõnade leksikaalset morfeemkoostist • sõnade saamist käsitleb leksikoloogia
määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 34. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. 35. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. 36. Mis on substantiiviklass ja kuidas seda maailma keeltes väljendatakse? Substantiiviklasside süsteem on grammatiline süsteem, mida mõningad keeled kasutavad nimisõnade kategoriseerimiseks. Substantiiviklasside põhinevad sageli (vähemalt osaliselt) referentide omadustele (nt sugu, elusus, kuju). Klasse eristatakse kas:
(rekursiivsuse tõttu), millest enamus on ainukordsed. – Keeleteaduslik grammatika genereerigu need ja ainult need laused, mis vastavad emakeelse kõneleja kompetentsile. – Emakeelne kõneleja ei tee keelelisi vigu. Generatiivne grammatika: fraasistruktuurireeglid: moodustavad lause asendusreeglite kaudu ja moodustavad iga lause hargmiku (vt sügissemestri materjali); lõppfaasis on kõik mitteterminaalsed sümbolid asendatud terminaalsetega (leksikaalsete reeglite abil). Generatiivne grammatika üritab kirjeldada seda, mida kõneleja teab, mitte seda, mida ta kõnes tegelikult väljendab – s.o alus, millest keelekasutus üldse saab lähtuda. Generatiivse grammatika organiseerimine Teadmised keelest võimaldavad mõista lõpmatul hulgal lauseid. Sellest lähtuvalt on generatiivne grammatika reeglite süsteem, mis võimaldab luua lõputult uusi struktuure. Seda
Sõna preskriptiivsed määratlused on paus ja vahe, lahutamatus (sõnu lisatakse teiste sõnade vahele mitte sisse), üksiesinemine (vabad morfeemid ehk sõnad saavad iseseisvalt esineda, v.a artiklid millel pole tähendust), foneetilised piirid (sõna kõla osutab sellele, kus on algus ja lõpp. V.a prantsuse keeles), semantilise üksuse staatus. Mis on glossimine? Glossimine on grammatilise info lisamine morfeemidele. Mis on grammatiseerumine? Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks või grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks. Mis on grammatiline kategooria? Grammatiline kategooria on komplekt või hulk morfosüntaktilisi omadusi, selle liikmed väljendavad samasse mõistelisesse valdkonda kuuluvaid tähendusi, esinevad üksteisega vastanduvalt ja väljenduvad ühe keele sees tavaliselt sarnasel viisil. Nimeta erinevad sõnaliigid. Mis neid iseloomustab?
predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel
predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel
predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 45. Grammatiseerumine, grammatika ja leksika suhe keeles Grammatiseerumine on keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilistemaks üksusteks. Nt -ga, peale, kuna. Leksikaalne üksus Grammatiline üksus Tähendus Konkreetne tähendus Abstraktne tähendus Referentsiaalsus Viitab reaalse maailma objektile Väljendab suhteid objektide vahel
Seotud morfeemide liigid: Vastavalt liitumise kohale: afiksid Tüve ees: prefiks- eba;meeldiv Tüve sees: infiks- kelle;le;gi Tüve lõpus: sufiks- jalu;st Seotud morfeeme kõigis keeltes pole, nt. Vietnami k. (nende funktsioonid on jagatud nt. Abisõnadele, sõnajärjele) Grammatilised morfeemid: 1) Nende hulka lisandub harva uusi liikmeid 2) Neil on fikseeritud positsioon(vt.lähemalt õpikust lik 131-2) 3) Neil on üldine tähendus. Kombineerumisel leksikaalsete morfeemidega on vähe piiranguid. Näiteks kui grammatilist kategooriat väljendav morfeem liitub käändsõnadega, siis võib ta liituda peaaegu kõigiga, mitte ei vali teatud sõnu semantiliste vm omaduste põhjal; 4) Kohustuslikkus: kui keeles on mingi kategooria siis kõneleja on kohustatud seda väljendama (nt. Ainsus ja mitmus) 5) Grammatilised morfeemid on seotud morfeemid nad kuuluvad mingi sõna juurde. Markeeritus
tõttu), millest enamus on ainukordsed. – Keeleteaduslik grammatika genereerigu need ja ainult need laused, mis vastavad emakeelse kõneleja kompetentsile. – Emakeelne kõneleja ei tee keelelisi vigu.(kirjutamine ei lähe arvesse) • Generatiivne grammatika – fraasistruktuurireeglid: moodustavad lause asendusreeglite kaudu (S→NP + VP) ja moodustavad iga lause hargmiku (vt sügissemestri materjali); lõppfaasis on kõik mitteterminaalsed sümbolid asendatud terminaalsetega (lõplikud) (leksikaalsete reeglite abil). – transformatsioonireeglid, mis määravad elementide õige järjekorra ja jagunevad kohustuslikeks ja mittekohustuslikeks. Transformatsioonireeglid • Tuumlause esitusest võib transformatsioonide kaudu saada muid lauseid. • Mõned transformatsioonid näiteks siirdetransformatsioon: Jõulupeol rektor laulis →Rektor laulis jõulupeol. Verbifraasist sõltuva nominaalkomponendi siirdamist lause algusesse nimetatakse ka topikalisatsiooniks.
o ,,Õigekeelsuse sõnaraamat" 1960, o ,,Õigekeelsussõnaraamat" I tr 1976 (kokku 4 tr), o ,,Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999" ja o ,,Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" o ,,Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" 19882007 o teoksil on ,,Eesti murrete sõnaraamat" 1994 Sõnaraamatute liike: 1) Samas või teises keeles 2) Tähenduse seletus 3) Grammatiline teave 4) Info leksikaalsete suhete kohta teiste sõnadega. 5) Päritolu kirjeldus 6) Info esinemissageduse kohta 7) Kirjeldav või normatiivne · Iga konkreetse sõnaraamatu tüübi saame nende tunnuste kombineerimisel. · Märksõnastiku ülesehitus võib olla: alfabeetiline, kirjeldust arvestav · Märksõnastik võib sisaldada: Kogu keele või mingi keelekuju sõnavara; Kõikide aegade või mingi ajaperioodi sõnavara; Kogu leksikat või mingi leksikaalse allsüsteemi sõnavara 16
(rekursiivsuse tõttu), millest enamus on ainukordsed. Keeleteaduslik grammatika genereerigu need ja ainult need laused, mis vastavad emakeelse kõneleja kompetentsile. Emakeelne kõneleja ei tee keelelisi vigu. Generatiivne grammatika: fraasistruktuurireeglid: moodustavad lause asendusreeglite kaudu (S NP + VP) ja moodustavad iga lause hargmiku (vt sügissemestri materjali); lõppfaasis on kõik mitteterminaalsed sümbolid asendatud terminaalsetega (leksikaalsete reeglite abil). Generatiivne grammatika üritab kirjeldada seda, mida kõneleja teab, mitte seda, mida ta kõnes tegelikult väljendab s.o alus, millest keelekasutus üldse saab lähtuda. Generatiivse grammatika organiseerimine Teadmised keelest võimaldavad mõista lõpmatul hulgal lauseid. Sellest lähtuvalt on generatiivne grammatika reeglite süsteem, mis võimaldab luua lõputult uusi struktuure. Seda süsteemi võib jaotada 3-ks: süntaktilised, fonoloogilised, semantilised komponendid
morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. Sõna – ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele traditsiooniline baasüksus, mis kuulub kahele tasandile – leksikaalne sõna kannab sisulist tähendust; grammatilise sõna puhul lisanduvad mitteleksikaalsed tähendused, mida kannavad grammatilised tunnused ja lõpud. Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis sisalduvaid grammatilisi tähendusi.
Grammatika: Grammatika all võib mõista keele ehituse süsteemipärast esitust, reeglite kogu või keele süsteemi. Grammatiline isik: deiktiline viitamine kõnesituatsioonis osalejatele, nt kõnelejale, kuulajale ja teistele Grammatiline kategooria: koosneb hulgast üksteisele vastanduvatest üht tüüpi grammatilistest tähendustest, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused (nt kääne, aeg, isik). Grammatiseerumine: keele leksikaalsete üksuste arenemine grammatilisteks üksusteks ja grammatiliste üksuste arenemine veelgi grammatilisemateks üksusteks Häälik: on väikseim kuuldeliselt eristatav inimkõne üksus. Häälikuseadused: kirjeldavad süstemaatilisi häälikumuutusi keeltes. Häälikute kvaliteet: häälikute omaduste kogum, mis eristab neid teistest häälikutest Häälikute kvantiteet: häälikute omadus, mille akustiliseks vasteks kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul aga tajutud pikkus.
· Lokatiiv (koht) · Objekt (tegevuse juurde kuuluv objekt) · Aeg · Komitatiiv (kaasnev osaleja) Õpetaja ül: situatsiooni komponentide ja nende tunnuste analüüs; lause semantiline analüüs. Peab nt ütlema et vaata kus tädi istub, ja kus ta käsi on. · Süvatähendus -> väljendamine pindstruktuuris sõltub 3- Pindstruktuuri süntaks ehk vorm ehk grammatiline struktureerimine · Keelenormile vastava ütluse planeerimine: leksikaalsete ja grammatiliste vahendite valik (kuidas ütlus õigesti vormistada) · Lausemall < - > sõna (tegusõna kõige olulisem) mõnikord valib aju lausemalli ja täidab sõnadega, mõnikord valib sõna ja teeb sellest lause · Sõnakasutus on individuaalne ja sõltub tunnetustegevusest ja kontekstist · sõnade leksikaalne sobivus lauses · lausemalli valik sõltub; ettekujutus situatsioonist, mallide valdamine
Situatsioonitähendus. Deiktiline element, mis seob lauselausungi antud kõnehetke olukorraga.(täna, eile, homme, siin jne) Deiktilised on ka demonstratiivpronoomenid e näitavad asesõnad. Illokutiivsed jõud e ülesanded, mida lausundid mingis olukorras võivad täita. 54. Teksti sidusus. Tüüpiline tekst on struktuurilt sidus ja semantiliselt koherentne tervik. Semantiline koherentsus ei avaldu alati nähtavate seostena, vaid põhineb järeldustel. Üldjuhul ilmneb koherentsus siiski leksikaalsete sidususvõtete kasutamisena. Teksti sidusus e kohesioon ilmneb eelkõige sõnade valikus. Teksti samale referendile viitavad sõnad moodustavad sidususliikmete rühma ja iga konkreetset esinemist võib nimetada seoseks. Geneerilised e üldviited vs spetsiifilised viited. 55. Lause infostruktuur. Infostruktuuri e temaatika all mõeldakse konkreetse lause struktuuri sobimist ümbritseva keelelise ja keelevälise kontekstiga. Infostruktuur ilmeb eriti selgelt moodustajate järjekorras. lk277 56
’infotund, teabetund’. Postimehe lisalehes turundustrendid 2009 (15. XII 2008) kasutatakse mugandit ja selgitatakse, et „briif ehk brief ehk briefing on sõjaväeline terminoloogia. briifimine on kurssiviimine“. Pole parata, nii tihe reklaam mõjub looksulgudest tõhusamalt. ajakirjanduses korduvad uudissõnad jõuavad üldkeelde ja sealt sõnaraamatusse. Sõnavara täiendamise viisidest rääkides tavatsetakse eristada leksikaalsete (laenamine, uute tüvede moodustamine), morfoloogiliste (tuletamine, liitmine) ja semantiliste (tähenduse muutumine) vahendite kasutamist. 1990. aastatel käibele tulnud sõnavaras need moodused põimuvad: uusi laensõnu kasutatakse tuletusalusena, ka struktuurivõõraid laensõnu ja isegi tsitaatsõnu liidetakse omasõnadele, jõudsalt levivad prefiksilaadse komponendiga liitsõnad ja prefiksituletised. * Laensõnad on oma keelega kohanenud keelendid, mis pärinevad mõnest teisest keelest
aastatel kindlasti võõrapärasteks ja neid ei olnud nimemuutmise käigus võimalik võtta, samuti kui täielikult mõne võõrkeele kirjaviisis perekonnanimesid (võrreldavad tsitaatsõnadega, nt Reichenberg, Wolsky). Mõttekam on seetõttu üritada piiritleda eestikeelseid ja võõrkeelseid perekonnanimesid, võttes mõnevõrra aluseks kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra (RT I 1997, 65, 1098). Perekonnanime eesti- või võõrkeelsust saab määrata mitme tunnuse järgi: 1. Leksikaalsete tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mis sisaldavad äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vormi, näiteks Kask, Tamm, Lepikult, Mäeumbaed, Jõeäär. Niisamuti on võõrkeelsed need nimed, mis sisaldavad mingi võõrkeelse sõna vorme, näiteks Birk, Eichenwald, Ellerrode (saksakeelsed nimed), Berezovski, Poddubnõi (venekeelsed nimed), Järvenpää, Kettunen (soomekeelsed nimed). 2. Ortograafiliste tunnuste järgi on eestikeelsed nimed need, mille kirjutusviis
piires (kala —> kalur, riietama —> riietuma) või muuta ühtlasi sõnaliiki (kiire —> kiirus — > kiirustama -> kiiresti). Kui sõnade liitmisel ilmneb sarnasus sõnaühendite moodustamisega, siis sõnatuletus sarnaneb vormimoodustusega. Kuid moodustusprotsessid on formaalselt vähem reeglipärased ja semantiliselt keerukamad. Tuletised koosnevad leksikaalsetest ja grammatilistest morfeemidest nagu sõnavormidki. Kuid tuletusliidetel on nii leksikaalsete kui ka grammatiliste morfeemide tunnused: tüvi ja tuletusliide koos moodustavad uue leksikaalse üksuse. Kujundatavate tuletusmallide järjestamiseks ja valikuks, samuti keelematerjali valikuks tuleb arvesse võtta küllaltki palju tunnuseid. Olulisemad neist on järgmised: tuletiste abstraktsus, malli produktiivsus ja tüvevariant. Liitsõnade õpetamise-õppimise saab jaotada järgmisteks etappideks. ➧ Liitsõnade omandamine leksikonisõnadena. Võimalik on mõne malli kujunemine vahetu
Erinevaid fraasistruktuure seovad Chomsky arvates transformatsioonireeglite kaudu süntaktilised süvastruktuurid. Transformatsioonide tulemusena tekivad fraasistruktuurid ehk pindmised struktuurid. Ülaltoodud näited krokodilli ja Susiega on just süvastruktuuri olemasolu näiteks. Mõlemal juhul seob lausete paari ülemist ja alumist liiget (ehk vasakut ja paremat pindmise struktuuri paari) omavahel neile ühine süvastruktuur. Seosed süntaktiliste ja leksikaalsete struktuuride vahel Chomsky (1965) osutas ka sellele, kuidas süntaktilised struktuurid võiksid seostuda leksikaalsete struktuuridega. Ta väitis, et meie psüühiline leksikon (meie morfeemide kogu) sisaldab enamat kui lihtsalt semantilised tähendused, mis seostuvad iga sõna või morfeemiga. Iga leksikaalne ühik sisaldab Chomsky arvates ka süntaktilist informatsiooni. Igal üksikjuhul osutab see süntaktiline
annaabi.ee 
