Eestlaste emotsioonisõnavara (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Eesti keele osakond
Eestlaste emotsioonisõnavara
Referaat
Juhendaja Maigi Vija
Tartu 2014
Käesoleva referaadi aluseks on ajakirjast Keel ja Kirjandus 8/2002 Ene Vainiku artikkel „Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara?“, Ene Vainiku artikkel „Kuumaverelised eestlased. Eestlaste rahvalikust emotsioonikategooriast“ raamatust „Äidinkielen merkitykset“ ning Ene Vainiku ja Heili Orava artikkel ajakirjast Keel ja Kirjandus 4/2005 „A. H. Tammsaare eksitus : tee tööd ja näe vaeva,... aga ikka oled vihane “.
Kahe esimese artikli aluseks on Eesti Keele Instituudis läbiviidud empiiriline uuring, mille tulemuste põhjal kirjutas Ene Vainik ka oma magistritöö. Selle tulemusena saadi teada, millest koosneb eestlaste emotsioonisõnavara. Kolmanda artikli aluseks on kaks uurimust . Esimene uurimus on Heili Orava poolt läbiviidud iseloomuomaduste sõnavara kohta ning teine Ene Vainiku poolt läbiviidud emotsioonisõnavara kohta, mida on käsitletud ka kahes teises artiklis.
Emotsioonisõnavara on see, mis eeldatavasti esindab meie teadvuses emotsioone, ning selle valdamine ja äratundmine suhtlusprotsessis moodustab olulise osa indiviidi nii keelelisest kui ka sotsiaalsest kompetentsist. Selle moodustavad laias mõttes väljendid, mis viitavad tunnetele. Kitsamalt võttes on need eelkõige otsesed emotsiooniväljendid, st peamiselt emotsiooninimetused. (Vainik 2002a : 538)
Funktsiooni põhjal jaguneb emotsioonisõnavara ekspressiivseteks ning deskriptiivseteks väljenditeks. Ekspressiivseid väljendeid kasutatakse vahetult emotsioonide väljendamiseks või samal ajal mingi juhtumiga, mis kutsub esile hüüatuse (nt issake!, ups!, tõmba uttu ! jne). Ekspressiivi täpne tähendus on ülimalt situatsioonisidus ning on mõistetav ainult konkreetses olukorras. Võib esineda nii positiivses kui negatiivses võtmes. Deskriptiivne väljend ei ole otseses seoses emotsiooni kui tundega; kasutatakse emotsionaalse kogemuse määratlemiseks või kirjeldamiseks. Kasutades mingit väljendit, ei tähenda, et see peaks inimest kohe sedamoodi tundma panema . Näiteks sõna viha ei kasutata ainult vihasena ning selle sõna mainimine ei peaks ka kelleski viha esile kutsuma. Deskriptiivsed väljendid jagunevad otsesteks ja piltlikeks. Piltlikud väljendid jagunevad metafoorseteks (tähenduse ülekanne ühest inimkogemuse valdkonnast teise) ning metonüümseteks (emotsionaalset kogemust kirjeldatakse selle ühe osa iseloomuliku muutuse kaudu). (Vainik 2002a : 538)
Eesti keeles on hulk sõnu, mida kasutatakse emotsioonide, tundmuste, tunnete ning emotsionaalsete seisundite tähistamiseks. Selleks, et emotsioonisõnavara hulka uurida, on mitu teed, nt võib koguda sõnavara tekstidest või sõnaraamatutest, kusjuures keegi peab otsustama, millised on emotsioonisõnad ja millised mitte. Teine võimalus on võtta ette mõni psühholoogide koostatud ja ammendav nt ingliskeelne emotsioonisõnade loetelu ja anda selles sisalduvatele sõnadele eestikeelsed vasted. (Vainik 2002a : 539)
Ene Vainiku empiirilises uurimuses kasutati emotsioonisõnavara uurimiseks välimeetodit. 100 eestlasest keelejuhiga viidi läbi intervjuu vormis seitse loetelukatset. Esimeses pidi nimetama sõnu pähetuleku järjekorras. Teises tuli nimetada vastandeid esimesest katsest. Kolmandas tuli moodustada emotsioonide pingerida ning neljandas küsitlemise hetkel kogetavaid emotsioone; seejärel tuli nimetada emotsioone, mida mäletati lähiminevikus kogenevat. Eraldi katsetes tuli nimetada emotsioonidega seostuvaid tegusõnu ning positiivseid, negatiivseid ning neutraalseid emotsioone. (Vainik 2002a : 540)
Loetelukatsetel saadi kokku 1737 erinevat väljendit, mida peetakse eestlaste emotsioonisõnavaraks. Nende hulgas ei ole kindlasti kõiki sõnu, mis olemas on, sest kõigil ei pruugi sellises olukorras kõik eesti keeles olevad sõnad meelde tulla, vaid see on sõnavara, mida kasutatakse aktiivselt, see on kollektiivselt teadvustatud ja ühine meie keeleruumis kõnelejatele. Arusaam emotsioonidest erineb individuaalselt ning on seotud isiku teadmiste ja kogemustega. Sõnadest, mis esines kahel kolmandikul nimetamisjuhtudest, on tehtud järeldused eestlaste emotsioonisõnavara kohta. Suurema osa moodustavad emotsioonisõnavara üksiksõnad, harva kasutati sõnaühendeid. Sõnaliikidest kasutati kõige rohkem nimisõnu (73%), teisena omadussõnu ning kolmandana tegusõnu. Enamasti kasutati omasõnu, võõrsõnu vaid 0.3%. Esile tõusid ka tuletised (45%). Morfoloogiliselt lihtsaid sõnu ja liitsõnu kasutati märgatavalt vähem. (Vainik 2002a : 540 – 544)
Mõistete vormiliste erinevuste põhiteguriteks on: 1) emotsioonimõisted tulevad esile erinevates sõnaliikides, 2) emotsioonimõisteid modifitseeritakse sufiksitega nüansseerides sellega tähendust, 3) emotsioonimõisted esinevad erineval komplekssuse astmel, selle asemel, et öelda õnn või joovastus öeldakse suur rõõm või väga suur rõõm. (Vainik 2002a : 550)
Analüüsides mingi keele kinnistunud sõnavara saab näha, kuidas keelekollektiiv vahendatavatesse nähtustesse suhtub. Emotsioonide kohta saame oma teadmised subjektiivse kogemusena vahetult ja tegelikult on ainult selle põhjal võimalik otsustada, mida me parajasti täpselt tunneme. Öelda, milline on inimese iseloom saab ainult siis, kui võrrelda teda kas teiste inimeste või vaikimisi aktsepteeritud normiga. Eesti keeles osutus leiduvat neli emotsioonide põhinimetust: viha, armastus, rõõm ja kurbus , mis moodustavad eestlaste leksikaalsete emotsiooniteadmiste tõenäoliselt olukorrast olenematu kõigile kättesaadava põhitasandi. (Vainik, Orav 2005 : 10)
H. Orav viis aastatel 2003-2004 läbi iseloomuomaduste sõnavara uuringu intervjueerides suuliselt 100 inimest. Küsitlus koosnes neljast osast, kus inimestel paluti öelda hetkel meeldetulevaid omadusi tähistavaid sõnu: 1) inimese iseloomu kohta üldiselt, 2) sümpaatse/ebasümpaatse tuttava iseloomu kohta, 3) eestlase iseloomu kohta ning 4) iseenda iseloomu kohta. Väljendeid saadi kokku 5461. Ühekordseid väljendeid oli 2215. Väljendeid sagedusega 4 + n korda oli 1672. Nimetamiskatses sagedamini nimetatud sõnad peaksid tähistama antud kultuuriruumis olulisi isikuomadusi. Kõikides katsetes kokku loetletud isiksuseomaduste hulgas oli kõige sagedasemaks iseloomujooneks töökus. Järgnesid sõbralik, tark, abivalmis, kade , laisk , kinnine , ilus, aus, lahke . Eestlast iseloomustati enim kui töökat. Seda, et töö ja töökus on olulised praeguses Eesti ühiskonnas, näitab seegi, et küsimusele, kes sa oled?, antakse tihti vastuseks oma ametikoht või elukutse . Lisaks töökusele peetakse eestlase prototüüpseks iseloomujooneks ka kadedust ja kinnisust. Järgnesid edasipüüdlikkus, sõbralikkus, jonnakus, rahulikkus , tagasihoidlikkus. (Vainik, Orav 2005 : 4 – 6)
Neljast emotsioonide põhinimetusest osutus viha esilduvus teistest suuremaks peaaegu samavõrra kui põhinimetuste erinevus mittepõhinimetustest. Viha peetakse kõige tüüpilisemaks emotsiooniks. Viha osutus ka negatiivse emotsiooni esindavamaiks näiteks, seda mainiti sagedasti ja ühena esimestest. Ühes katses pidi nimetama emotsioonide antonüümipaare. Viha antonüümina mainiti nii armastust kui ka rõõmu, kuigi viha ainsaks vastandiks on armastus. See tekitab arvamuse, et eestlaste teadvuses on sõnale viha kaks erinevat tähendust. Esimene on siis, kui vastandiks on rõõm, siis mõeldakse lühiajalist seisundit . See võib olla suunatud nii objektile kui inimesele. Teise viha vastandiks on armastus, siis on pikaajaline seisund, eeldatavalt suunatud elusa inimese peale. (Vainik, Orav 2005 : 10 – 13)
Nii vihasse, kui ka töökusse suhtumisel tuli esile ambivalentsi: ühest küljest nähakse neid positiivsena, sest üksikisiku seisukohalt on tegu reaalselt toimivate tõhusate strateegiatega. Teisest küljest hinnatakse viha sotsiaalselt taunitavaks, sest normiks on olla üksteisega kenad, liigset töökust sotsiaalsest normist hälbivaks, mida häbimärgistatakse keeleliste siltidega. (Vainik, Orav 2005 : 20)
Viis, kuidas emotsioonikategooria rahva teadvuses elab, on üllatavalt mitmekesine . Valdkond ei paista olevat kõigi eestlaste teadvuses ühtviisi sisemiselt korrastatud. Kattuvused eri indiviidide emotsioonikategooriates on pigem mõistete kui sõnade tasandil. Keskmine eestlane teab küll, et kusagil on olemas täpsemad ja õigemad sõnad tunnete tähistamiseks, kuid kuna igapäeva elus pole need mõisted aktuaalsed , siis neid ei kasutata. Eestlaste jaoks ei seostu emotsioonid mitte eelkõige näoväljendustega, vaid pigem väljendustegevustega ja sotsiaalsete suhetega . (Vainik 2002b : 243)
Emotsioonisõnavarale ja emotsioonimõistetele ainuomane on see, et need olemuslikud mõisted seotakse ja sobitatakse individuaalse emotsionaalse kogemusega. Indiviididena ei pea me mõistete loomise tööd algusest peale ise ja üksi tegema: emakeele õppimisega koos omandame ka emotsioonimõisted ja nendega koos oma rahvale omase „sisemaailma“ nägemise viisi. (Vainik 2002a : 553)
Kasutatud kirjandus
Vainik, Ene 2002a. Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara? – Keel ja Kirjandus 8, 537 – 553.
Vainik, Ene 2002b. Kuumaverelised eestlased. Eestlaste rahvalikust emotsioonikategooriast. – Äidinkielen merkitykset. Toim. Ilona Herlin. Helsinki : Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 228 – 243.
Vainik, Ene, Orav, Heili 2005. A. H. Tammsaare eksitus: tee tööd ja näe vaeva,... aga ikka oled vihane – Keel ja Kirjandus 4, 1 – 21.
6